Meie targad ütlesid: „Inimene peaks alati [kõigepealt] Loojat kiitma ja seejärel palvetama.” See näitab meile, et inimene peab uskuma, et see, et ta jõuab seisundisse, kus ta tunneb oma puudujääki Looja töös, st tunnet, et tal ei ole sellist usku, mis tal olema peaks, ehk et tal oleks võime uskuda, et Looja on hea ja teeb head. Ja see tunne, kui ta näeb, et ta ei suuda Loojat tänada ja täie kindlusega öelda, nii et ta huuled ja süda on ühel meelel: "Õnnis on see, kes rääkis ja maailm tekkis," ehk et ta naudib maailma sel määral, et tänab Loojat selle eest, et Tema lõi maailma ja et tal on millest rõõmu tunda. Aga kui, hirmutav öelda, ta ei tunne seda head ja naudingut, mida saada võib, siis on tal raske selle eest tänulik olla. Ja see põhjustab talle valu – miks ei suuda ta Loojat selle maailma eest tänada, öeldes ilma kõhklemata: „Õnnis on see, kes rääkis ja maailm tekkis”?
Ja see Hisaron teeb talle haiget ehk ta ütleb, et see tunne tekib kindlasti selle tõttu, et ta on Loojast kaugel ehk on enesearmastuses. Ja see viib ta Loojast eraldumiseni, see tähendab, et tal ei ole Looja suuruse tunnetust, sest Looja on tema eest varjatud. Ja seetõttu ei saa ta näha tõde, nagu öeldakse: “Sest see on su elu ja su päevade pikkus”(5Ms 30:20) Ja ta ei saa ka Toora olulisust tunnetada, nagu öeldakse: “sest see on teie tarkus ja teie mõistus rahvaste silmis, kes ütlevad kõiki neid seadusi kuuldes: „See suur rahvas on tõesti tark ja mõistlik rahvas!”(5Ms 4:6)
Ja kui inimene endale hinnangu annab, siis kus on see innustus, mis on seotud sellega, mida maailma rahvad meie kohta ütlevad: „See suur rahvas on tõesti tark ja mõistlik rahvas!” nagu me tänu Toorale oleme - tänu sellele, et me täidame seda, mille kohta on öeldud: “Pidage neid ja tehke nende järgi, sest see on teie tarkus ja teie mõistus rahvaste silmis,” (5Ms 4:6) Aga miks ma siis Toora ja käskude tähtsust ei tunne?
Ja selles mõtisklemise seisundis, kui ta tunneb, kui kaugel ta on Looja töö igasuguse tähtsuse tunnetamisest ja ta hakkab ärkama ja mõtlema, et peaks tõesti midagi tegema, et mitte sel moel kõigiks oma elu päevadeks madalasse seisundisse jääda. Ja ei ole kahtlustki, et siis hakkab inimene Looja poole palvetama, et Ta teda Endale lähemale tooks ja talle ülalt abi annaks, nagu meie targad ütlesid: "ennast puhastama tulnut aidatakse."
See tähendab, et Ta eemaldaks temalt pühaduse suuruse ja tähtsuse varjamise, et ta saaks üle kõigist enesearmastusest tulenevatest madalatest mõtetest ja soovidest. Ja et kõik tema mured oleksid ainult selles, kuidas pühaduse nimel midagigi teha saaks, mida nimetatakse "oma Loojale rõõmu valmistamiseks", mis saab kahtlemata olla ainult sel määral, kui palju tal Looja suursugususse ja tähtsusesse usku on.
Sel juhul palub ta, et Looja annaks tema silmadele valgust, ja ta näeb ja tunneb Looja suurust ja tähtsust, nagu öeldakse: “Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?”(Ps 88:15) Ja siis [tuleb ] palve sügavalt südamest ehk inimene tahab siis, et Looja tema südame terveks teeks, nagu öeldakse: “Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.” (Ps 147:3)
Ja siis arvab inimene ilmselt, et ärkamine palvele, et Looja teda Endale lähendaks, tekib tänu inimesele endale ja ta ootab Looja käest vabanemist, et Ta aitaks teda sellega, et võtab tema palve vastu ja vastab tema palvele. See tähendab, et Ta lähendaks teda Endale, nagu ta praegu palvetab, sest ta tunneb nüüd oma puudujääki, mida ta varem ei tundnud.
Seega, kui inimene ei saa Loojalt seda, mida tema arvates Looja peaks talle andma, on inimene nördinud, et miks Looja tema palvele ei vasta, kui ta palvetab. Võib ju kuidagi mõista, et teisi inimesi ei lähenda Ta sellepärast, et neil puudub Hisaron vaimse järele. Kuid ta ei sarnane teistele inimestele, kellel Loojaga sidet ei ole, ja siis on ütlematagi selge, et Loojal ei ole vaja neid lähemale tuua.
Kuid selle inimesega seoses, kes Looja poole palvetab, et Ta teda aitaks ja Endale lähemale tooks, seal näeb ju Looja ise, et ta ei ole nagu teised inimesed, vaid on inimeste seast valitud, sest tal on arusaam maailma elust ja selle lõplikust eesmärgist, sest ta annab endale hinnangu, mis eesmärgil ta loodi ja mida ta saavutama peaks. Samas kui teised inimesed, kui ta neid vaatab, näeb ta nende madalust, sest kõik nende mõtted ja teod on suunatud ainult nende isikliku kasu saavutamisele. Aga ta tunneb, et mõistab teisi tänu oma intelligentsusele ja voorustele, mis on kõrgemad ja tähtsamad, kui teistel inimestel.
Ja veelgi enam, mõnikord näeb inimene, et ta on isegi kõrgemal ja tähtsamal tasemel kuii need inimesed, kellega ta samas grupis on. Ja ta näeb, et mõnikord mõtlevad nad vaimsetele asjadele. Samas kui temal (endal) on iga mõte ja iga soov vaimsele suunatud ja ta tahab alati enesearmastusest väljuda ning kõik tema soovid Loojale [on pühendatud] ainult sellele, et Ta aitaks tal sellest madalusest väljuda. Aga ülejäänud kaaslastes ei näe ta, et ka nemad sama tõsised oleksid ja ainult vaimsetele asjadele mõtleksid.
Seetõttu on tal Looja suhtes kaebusi, miks Ta ei vasta tema palvele, mille eest ta palvetab – ja jätab ta seisundisse, milles ta on, nagu ka ülejäänud kaaslased, ega arvesta temaga, st tema palvega, kui ta tõesti oma südame sügavusest palvetab. Ja sel juhul näeb ta, hirmutav mõelda, viga ülaltoodud palve vastuses. Ja ta küsib endalt, sest on ju öeldud, et: "Sest Sina kuuled palvet igast suust", kus "igast suust" tähendab, et kogu suu peab palvet ütlema, see tähendab, et kogu tema keha nõuab, et Looja teda aitaks. Aga teiste inimeste puhul, kes oma palvele vastust ei saa, on see tingitud sellest, et see ei ole "igast suust".
Minu isa ja õpetaja ütles selle kohta: Öeldakse:”Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.” (Jesaja 65:24). Ja ta selgitas, et see, kui inimene tunneb oma Hisaroni ja palvetab Looja poole, et Ta teda aitaks, ei ole tingitud sellest, et inimene tunneb oma Hisaroni, ja see annab talle võimaluse palvetada, vaid selle põhjuseks on, et ta on Looja silmis halastust saanud ja Looja tahab teda lähemale tuua.
Siis saadab Looja talle Hisaroni tunde ja kutsub teda, et ta Temaga ühineks. Teisisõnu toob Looja teda lähemale, andes talle soovi Looja poole pöörduda ja Loojaga rääkida. Selgub, et tal on palve vastus juba enne kui ta palvetab. See tähendab, et Looja tõi teda lähemale, andes talle võimaluse Loojaga rääkida. Ja seda nimetatakse: "Enne kui nad hüüavad; vastan mina,."(Jesaja 65:24) See tähendab, et Looja tõi inimese Endale lähemale enne, kui tema peas tekkis mõte, et on vaja Looja poole palvetada.
Kuid miks valis Looja just tema, et saata talle kutse palves Tema poole pöörduda? Sellele meil vastust ei ole. Kuid peab teadmistest kõrgemal uskuma, teades, et see on nii. Ja me nimetame seda "isiklikuks juhtimiseks". See tähendab, et inimene ei saa öelda: "Ootan, et Looja annaks mulle ärkamise ülalt. Siis saan ma püha tööd teha.” Baal HaSulam ju ütles, et tuleviku osas peab inimene uskuma tasusse ja karistusse. See tähendab, et ta peab ütlema: "Kui mitte mina endale, siis kes mulle? Ja kui mina endale, siis kes ma olen? Ja kui mitte praegu, siis millal?”
Sel juhul ei saa te enam mitte hetkegi oodata. Ja inimene peab ütlema: "Kui mitte praegu, siis millal?" Ja ei saa oodata sobivamat aega ja "siis tõusen ma püha tööd tegema". Ja nagu meie targad ütlesid: "Ja ära ütle: "Kui mul hakkab aega olema, siis ma õpin," sest võib-olla seda ei hakka (olema)."
Kuid pärast tegevust - Baal HaSulam ütles, et inimene peab uskuma isiklikku juhtimisse: mitte seda, et inimene kutsub Loojat, vaid Looja kutsub inimest ja ütleb talle: "Ma tahan, et sa Minuga räägiksid." Selgub, et lähenemise põhjus ei tulene mitte inimesest, vaid Loojast. Ja seetõttu ei tohiks inimene mõelda, et Looja, hirmutav mõelda, ei kuule palvet, aga Ta on teda lähemale toonud juba enne, kui inimene Looja poole pöördub, et Ta teda Talle lähemale tooks.
Ja seda nimetatakse: “Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.” (Jesaja 65:24)Eespool öeldu kohaselt selgub, et kui inimene ärkas, et oma madalat seisundit tunda, siis see ei tulene inimesest, vaid Looja saatis talle sellise tunde, et ta paluks, et Ta teda lähemale tooks. Seetõttu, niipea kui inimesel tuleb mõte, et ta on Loojast kaugel ja soovib Looja poole palvetada, et Ta teda lähemale tooks, ei tohiks ta palvetada enne, kui ta on Loojat tänanud selle eest, et Looja teda kutsub, et ta Talle lähemale tuleks.
Ja Looja tahab, et inimene Looja poole palvetaks. Ja kui inimene endale hinnangu annab: miks on talle just nüüd meelde tulnud, et maailmas vaimsus eksisteerib, ja et ta peaks püüdma vaimses midagi saavutada, – ja kui ta sel hetkel ütleb, et Looja saatis talle selle mõtte, siis pärast seda võib ta palvetada.
Ja seepärast ütlesid meie targad: „Inimene peab alati [esmalt] Loojat kiitma.” Teisisõnu, sel hetkel, kui tal tekib arusaam oma seisundist seoses vaimsusega, peab ta otsekohe ja kohapeal Loojat kiitma ja tänama, et Ta on talle andnud mõtte ja soovi vaimse järele. Ja siis, st pärast seda, kui ta teab, et Looja teda kutsub, ja ta hakkab kohe Kuningat tänama ja kiitma, et Ta teda lähemale tõi, peale seda saab ta oma seisundi eest palvetada. Ta näeb ju, et tal on puudu Toorast ja et ta ei tee tõel ja valel mingit vahet. Ja ta palvetab Looja poole, et Ta talle tõe teed näitaks.
Ja siit saame aru, mida meie targad ütlesid: "ja Issand kuulis ta palvet "(1Ms 25:21). Rabi Levi ütles: tähendamissõna räägib kuningapojast, kes püüdis oma isalt naela kulda saada. Ja üks püüdles seestpoolt ja teine püüdles väljastpoolt, sest araabia keeles nimetatakse püüdlemist "palveks". Ja kommentaaris “Matnot Keuna” selgitatakse, et “naela võtmine tähendab seda, et isa tahtis talle selle pühaduse anda ja püüdis, et ta selle kiiremini saaks”.
Ja meile selgunu järgi pärineb põhjus, miks inimene soovib lähedasemaks saada, Loojalt. Ja Looja ei oota kuni inimene ärkab, vaid Tema äratab inimese. Ja pärast palvetab inimene, et Looja teda lähendaks. Sellest võib aru saada värsi kohta käivas tähendamissõnas öeldust: “Ja Issand kuulis”(1Ms 25:21), mis ütleb, et Iisak palvetas Looja poole. Ja ta rääkis selle kohta tähendamissõna, et isa sisendas talle mõtte ja soovi Tema poole palvetada, ja siis kuningapoeg kaevab väljaspoolt, see tähendab, et Iisraeli pojad on kuninga pojad ja nad seisavad väljaspool kuninga paleed. Ja ta tahab Loojale lähemale jõuda ehk siseneda kuninglikku paleesse ehk teisisõnu tema taevas olev isa alustas esimesena.