Ja lapsed heitlesid tema sees

Artikkel nr 9, 1985

"Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid,"(1Ms 25:22) RASHI tõlgenduse kohaselt seletavad meie targad seda kui jooksmist – kui ta möödus Seemi ja Eberi Toora ustest, Jaakob jooksis ja vingerdas, et välja tulla. Kui ta möödus ebajumalakummardamise ustest, vingerdas Eesav, et välja tulla.

Baal HaSulam ütles, et see ongi töö järjekord. Töö algust nimetatakse Iburiks [viljastumine], kui inimene hakkab töötama tõe rajal. Kui ta möödub Toora ustest, ärkab inimese sees olev Jaakobi omadus ja soovib minna Toora teed. Kui ta läheb ebajumalakummardamise ustest mööda, ärkab inimese sees Eesav, et välja tulla.

Peaksime tema sõnu selgitama. Inimene koosneb oma loomuse kohaselt saamise anumast, mida nimetatakse “enesearmastuseks,” mis on kuri kalduvus, ning temas on ka südametunnistuse punkt, mis on tema hea kalduvus. Kui ta hakkab töötama andmise nimel, loetakse seda Iburiks, sõnast Evra [raev]. Seetõttu kogeb ta tõuse ja mõõnasid ning on ebastabiilne. Teda mõjutab keskkond ja ta ei suuda end ületada.

Seetõttu, kui inimene satub keskkonda, kus inimesed tegelevad meie jaoks võõra tööga ehk enesearmastusega, ärkab inimese sees olev enesearmastus ja tuleb varjust välja ning võtab keha enda kontrolli alla. Sel hetkel ei suuda inimene teha midagi muud peale selle, mis puudutab temas olevat vastuvõtjat.

Kui ta liigub keskkonda, kus inimesed tegutsevad andmise nimel, ärkab temas Jaakob ja tuleb varjust välja avalikkusesse. Sel ajal valitseb keha üle andmise töö. See tähendab, et tolllel ajal, kui ta vaatab tagasi ja näeb, kuidas ta enne sellesse seisundisse jõudmist oli enesearmastusse nii sügavalt uppunud, ei mõista ta, kuidas saab inimene olla nii madal ja tunda rahulolu nii madalatest asjadest, mis ei sobi täiskasvanule oma maja ehitamiseks madalate ja põlastusväärsete soovide ning mõtete sekka. Need soovid ja mõtted, millesse ta kord oma kodu asetas, solvavad teda.

Aga hiljem, kui ta möödub ebajumalakummardamise ustest, ehk kui ta satub keskkonda, mis tegeleb enesearmastusega, ärkab temas taas Eesav ja vingerdab, et välja tulla. See jätkub inimeses korduvalt, päevast päeva. Kes töötab hoolsamalt, võib neid muutlikke seisundeid kogeda iga tunni tagant.

Ja "ütles ta: „Mispärast on see minuga nõnda?” Ja ta läks Issandalt küsima.” (1Ms 25:22) RASHI tõlgendab „Ja ta läks Issandalt küsima” nii, et see tähendab Seemi seminari, et  Issandalt küsida, et talle öeldaks, mis temast saab. Ja mis oli vastus? Salm ütleb: „Ja Issand vastas temale: 
„Su ihus on kaks rahvast,kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse:üks rahvas on vägevam teisest -vanem orjab nooremat.”” (1Ms 25:23) RASHI tõlgendab „üks rahvas on vägevam teisest” nii, et nad ei saa olla võrdselt suured; kui üks tõuseb, langeb teine. Ta ütleb ka: „Kuna Tüüros ütleb Jeruusalemma kohta:...Minu kasuks on sündinud pööre:mina täitun, tema on tühi!” (Hesekiel 26:2)

Et talle antud Looja vastusest aru saada, nagu on kirjutatud: „Issand ütles talle”, peame selgitama, et öeldi, et need kaks jõudu peavad eksisteerima, nagu on teada, et loodut nimetatakse saamise anumaks, mida nimetatakse Eesaviks. Aga hiljem tuleb teine jõud, mida nimetatakse Jaakobiks, see on soov anda. Mõlemad tahavad ise valitseda, ja see ongi Eesavi ja Jaakobi vaheline võitlus.

Sellepärast tõlgendas RASHI: „Kui üks tõuseb, langeb teine; Tüüros täitub vaid Jeruusalemma hävingu arvel.” See tähendab, talle öeldi, et peame selgelt teadma—kas valitseb saamise tahe või valitseb andmise tahe. Nad ei saa koos eksisteerida. Seetõttu tuleb ühekorraga ja lõplikult otsustada, et ei tasu jäledates ja madalates mõtetes ega soovides olla.

Siis, kui inimene näeb, et ta ei suuda oma saamise tahtest üle saada, peetakse seda selleks, et ta näeb, et ta on eimiski, väärtusetu, välja arvatud et ta näeb, et kuigi ta on juba mõistnud, et saamise soov on kahjutekitaja, ei suuda ta ikkagi sellest üle saada. Just seepärast näeb ta siis, et vajab taeva halastust, et ilma Tema abita ei ole võimalik saamise soovi valitsuse alt väljuda.

See ongi meie tarkade mõtte tähendus (Kidushin 30): „Inimese kalduvus võidab teda iga päev. Kui Looja ei aitaks teda, ei saaks ta sellest üle.” See kehtib just selle kohta, keda on tööga alustanud ja teinud kõik, mis võimalik. Sel ajal ei pea ta enam uskuma, et ainult Looja saab teda aidata, sest nüüd näeb ta, et ei ole ühtegi nippi ega kavalust, mida ta ei oleks proovinud, ja miski ei ole aidanud. Ainult Looja aitas teda.

Alles siis võib ta mõista, et ainult Looja aitab. Mis vahe on siis temal ja teisel? Nii, nagu Ta teda aitas, võib Ta aidata ka teisi. Sellepärast ei ole mingit põhjust teiste ees uhkust tunda, sest see ei ole tema enda teene. Aga need, kes ei ole püha tööd alustanud, milleks on ainult andmine ja mitte saamine, ei näe, et ainult Looja on neid aidanud. Selle asemel ütlevad nad: „Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse,” (5Ms 8:17). Loomulikult on neil millega uhkustada teiste ees, kes ei tee nii palju tööd.

Sel ajal juhtubki, et vahe hea ja halva vahel ei olegi nii suur, sest ka tema headus põhineb isekusel. Ja kuigi ta tegeleb Toora ja Mitzvotiga [käskudega], ei ole Jaakobi ja Eesavi vaheline võitlus veel ilmne, ning loomulikult ei ole tal vaja ülevalt tulevat abi, mis teda saamise soovist päästaks, halastaks temale ja annaks talle andmise sooviga Kli, sest ta näeb, et loomupäraselt ta ei saa andmise nimel töötada.

See on nii, sest ta ei arva, et peab Tooras ja Mitzvotis töötama, et Loojaga Dvekuti [liitumise] osaliseks saada, ja andmise teema ei huvita teda üldse. Seetõttu ei saa öelda, et kui üks tõuseb, siis teine langeb.

Kui aga soovitakse astuda andmise teele, siis algabki “võitluse” küsimus. Seejärel tuleb teha kõik, mis võimalik, ja siis jõuab ta seisundisse, kus ta näeb tõde—et ta ei saa end ise aidata. Seejärel näeb ta, et tal ei ole valikut ja ta vajab taeva halastust. Siis täituvad meie tarkade sõnad: “Kes tuleb ennast puhastama, sellele antakse abi.”

Me peame mõistma, mida tähendab “Ja vanem teenib nooremat.” Me peaksime tõlgendama, et ei ole piisav, kui teda on austatud nii, et hea kalduvus valitseb ning kuri kalduvus on jõuetu sellele vastu seisma, mida peetakse selleks, et inimene saab Teenida Loojat ainult hea kalduvusega. Pigem on vaja saavutada terviklikkuse aste, nagu on öelnud meie targad: “‘Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!’(5Ms 6.5)—mõlema meelega,” kus ka kuri kalduvus on Looja teenimisele allutatud. Seda saab tõlgendada ainult nii, et kõigepealt peame teadma, mis on kuri kalduvus.

Me peame teadma, et meie sees oleva kurja olemus on saamise soov ja kõik halvad asjad tulevad meile sellest, nimelt halvad mõtted ja soovid. Andmise tahe toob meile kõik head asjad, mis on meie head mõtted ja soovid. Seetõttu, kui hea kalduvus valitseb inimest, see tähendab andmise soov, voolab meile ülalt kõrgem küllus, mis tähendab, et selle kaudu tuleb ülevalt armu küllus.

Siiski peame teadma, et see on vaid loomise parandus. See tähendab, et vormi sarnasus oleks olemas, peame kõik Loojale suunama, et meil oleks vormi sarnasus, mida nimetatakse Dvekutiks [ühinemine] Loojaga. Kuid loomise eesmärk on teha head loodutele, see tähendab, et madalamad saaksid Loojalt vastu võtta naudingut ja rõõmu, mitte Loojale rahulolu tuua, nagu Looja vajaks, et madalamad Talle midagi annaksid.

Seetõttu, kui loodud olendid soovivad Loojalt midagi vastu võtta, peavad nad kasutama oma saamise astjaid, mis on kuri kalduvus. Muul viisil, kes siis naudingu vastu võtaks? Naudingu vastuvõtja on ainult soov selle järele. Naudinguiha nimetatakse “saamise sooviks”. Sellest tuleneb, et sel hetkel tuleb tal kasutada kurja kalduvust, aga sellele peab olema parandus, mida nimetatakse “andmise nimel”. Sellest tuleneb, et siis teenib ta Loojat ka kurja kalduvusega.

Kurja kalduvust nimetatakse “vanemaks”, sest see sünnib esimesena. Samamoodi, kui inimene sünnib, ilmneb kõigepealt kuri kalduvus ja hea kalduvus tuleb pärast kolmeteistkümmet aastat. Seetõttu, kui inimene töötab saamise sooviga andmise eesmärgil, siis loetakse, et ta armastab Loojat kogu oma südamega, see tähendab, mõlema kalduvusega. See ongi salmi tähendus: “ja vanem teenib nooremat,” see tähendab, et saamise soov, mida nimetatakse “vanemaks”, teenib nooremat ehk soovi Loojale anda.

Järelikult saab andmise soovist valitseja. Mõnikord kasutab andmise soov andmise anumaid, mida nimetatakse “Jaakobi anumateks”, ning siis peetakse seda Looja teenimiseks heast kalduvusest lähtudes. Mõnikord kasutab ta vastuvõtu anumaid ning siis peetakse seda Looja teenimiseks ka halva kalduvusega. Kõik see öeldi talle Seemi seminaris, nagu on kirjutatud: “Issand ütles temale.”

Selle kaudu mõistame, mida Ben Zoma ütles (Avot deRabbi Natan, 23. peatükk): “Kes on kangelastest kõige vapram? See, kes muudab oma vaenlase sõbraks.” Masechet Avotis (4. peatükk) öeldakse: “Ben Zoma ütleb: ‘Kes on kangelane? See, kes alistab oma kalduvuse.’”

Me peaksime mõistma erinevust, kui räägitakse “kangelasest”, öeldes: “Kes on kangelane? See, kes alistab oma kalduvuse,” ja tema antud seletuse vahel “kangelaste kangelasele”, kui ta ütleb: “See, kes muudab oma vaenlase sõbraks.”

Eelneva põhjal peaksime tõlgendama Ben Zoma sõnu, et kangelane tähendab “ja üks rahvas on vägevam teisest”, nagu RASHI tõlgendas: “Kui üks tõuseb, siis teine langeb.” Seda nimetatakse “kangelaseks”, kes on alistanud enda sees oleva kurja ning ainult hea kalduvus valitseb, mis tähendab, et ta teenib Loojat ainult hea kalduvusega.

“Kangelaste kangelane” tähistab “ja vanem orjab nooremat.” See tähendab, et “vanem”, ehk tema sees olev kuri, “orjab nooremat”, s.o. andmise soovi. Sel ajal teenib ta Loojat ka halva kalduvusega ja siis täidab ta kirjakohta: “Kõigest oma südamest”, mis tähendab mõlema kalduvusega.