Patukahetsus  

Artikkel nr. 27, 1985

Zoharis on kirjutatud (Nasso, punkt 28): „See käsk on Teshuva [patukahetsuse] käsk, ning see on Bina. Mis on Bina? Tema on Ben Yod-Hey [Yod-Hey poeg] tähed. See poeg on Vav, kes on temaga seotud ja saab temalt Yod-Hey Mochini. Igaüks, kes kahetseb, on otsekui ta oleks Hey tähe tagastanud, mis on Malchut, tähe Vav juurde, mis on Ben Yod-Hey, tänu millele HaVaYaH saab täielikuks.”

Zoharis (Nasso, punkt 29) öeldakse: „Täht Hey on kindlasti sõnaline tunnistus. See on tähendus sõnadele „Võtke sõnad endaga ja pöörduge Issanda poole. Öelge Talle: „…et võiksime tuua oma huulte vilja.”’ Tõepoolest, kui inimene patustab, põhjustab ta tähe Hey lahkumise Vavist. Sellepärast hävitati Tempel ja Iisrael viidi sealt ära ning nad saadeti rahvaste sekka pagendusse. Seetõttu toob igaüks, kes kahetseb, Hey tähe tagasi Vavi juurde.

Zoharis (Nasso, punkt 31) öeldakse: „See vastus on nimetatud ‘eluks’. See vastus, mis on Malchut ja Hey de HaVaYaH, on nimetatud ‘eluks’, nagu on kirjutatud: ‘sest sellest voolavad elu järglased’, kes on Iisraeli hinged, kes on Malchuti, nimega ‘elu’, järglased. Tema on Hevel [suu aur], mis tuleb inimese suust kergesti sisse ja välja. See on ka Hibaraam’i [nad loodi] Hey tähenduses, sest tähte Hey hääldatakse suuga lihtsamini kui kõiki teisi tähti. Tema kohta on öeldud: ‘sest inimene elab sellest, mis tuleb Issanda suust’, sest Malchutit nimetatakse ‘millekski, mis tuleb Issanda suust’. Samuti on ta inimese pea kohal, nagu ka „Minu peal on Issand kohal.” Tema kohta on öeldud: ‘Ja Issanda kuju ta vaatleb,’ sest Malchutit nimetatakse ‘Issanda kujuks’ ning samuti: ‘Ainult kujus käib inimene.’”

Zoharis (Nasso, punkt 32) öeldakse: „Ja et ta on inimese pea kohal, ei tohi ta käia neli Amot [umbes neli jalga] palja peaga, sest kui ta eemaldatakse inimese pea kohalt, lahkub elu temast koheselt.”

Samuti on Zoharis (Nasso, punkt 34) öeldud: „Kindlasti käis see just selle Hey kuju kohta, mille kohta nad kinnitasid: ‘Mul on oma varasalves hea kingitus, mille nimi on ‘Shabbat’ [sabat]. Shabbat on Malchut, kui ta tõuseb Binasse. Kui see Malchut, mis on Shabbat, on Iisraeli kohal, ei ole neil ei tööd ega orjust ja selles lakkab ning puhkab töötav ja vaevlev hing.”

Meil tuleb mõista kõiki neid nimesid, mida püha Zohar Malchutile annab.

1. Mida tähendab see, et Malchutit nimetatakse Heyks ja et ta on Hevel ilma töö ja vaevata? On ju olemas reegel: „Leidis, aga ei näinud vaeva — ära usu.”

2. Mida tähendab, et Malchutit nimetatakse „eluks”? Mitmes kohas nimetab püha Zohar Malchutit „kohtumõistmise omaduseks,” millest ulatub surm.

3. Mida tähendab, et Malchutit nimetatakse „Issanda suuks”?

4. Mida tähendab, et ta on inimese pea kohal?

5. Miks ta ütleb, et Malchutit nimetatakse „Issanda kujuks,” nagu on kirjutatud: „Issanda kuju ta vaatleb”?

6. Mida tähendab, et Malchutit nimetatakse „Tzelemiks” [kuju], nagu on kirjutatud: „Ainult kujus käib inimene”?

Ülaltoodut selgitades peame kõigepealt mõistma loomise eesmärki, st seda seost, mis olenditel Loojaga olema peaks. Kogu meie töö keerleb selle telje ümber, samuti ka kõik karistused, mille all me kannatame, kui me seda ei paranda. Samuti on kogu meie saadud tasu selles, kui olendid Loojaga ühenduvad.

On teada, et loomise eesmärk on Tema loodud olenditele head teha. Kuid selle jaoks, et vältida häbi leiba, mis sõltub vormi võrdsusest—sest vormi erinevust nimetatakse vaimsuses “kaugenemiseks” ja vormi võrdsust “lähenemiseks”—, siis kuigi Tema soov Oma loodutele head teha on piiritu, loodi ometi vormi võrdsuse seadus, mis tähendab, et naudingut ja rõõmu ei tohi vastu võtta muidu kui selle nimel, et Loojale rahuldust pakkuda.

Sellest tuleneb meie jaoks töö küsimus, mis tähendab, et me peame tegema Masachi [ekraani], et saaksime vastu võtta naudingut ja rõõmu selle nimel, et jagada. See on töö juur, mis meil on, nagu on kirjutatud “Üldises eessõnas raamatule Panim Meirot Umasbirot” (punkt 3): “Teadku, et Masach Malchuti Klis [anumas] on pimeduse juur, sest Masachis peitub takistav jõud, mis peatab ülemise valguse leviku Behina Daletisse. See on ka töö juur, mis tehakse tasu saamise nimel, sest töö on tahtmatu tegevus, sest töötegija tunneb end vaid puhates hästi. Kuid et peremees maksab talle palka, tühistab ta oma tahtmise peremehe tahtmise ees.”

Niisiis on kõik, mida me tegema peame, töö. See on ainus asi, mis meil lasub, nagu on kirjutatud: “Mille Jumal on loonud, et teha.” “Loonud” on see, mida omistame Loojale, ehk soov teha head oma loodud olenditele. “Loodust” tuleneb meie jaoks eraldatus ja vormi erinevus. Kuid “teha”, tähendab tööd, mida me teeme, et saavutada omadus, mille kohaselt anname, ning selle kaudu läheneme vormi võrdsuse tõttu uuesti Loojale.

See on olendite ja Looja partnerluse tähendus, nagu on kirjutatud Zoharis ("Zohari raamatu sissejuhatus", punkt 67): "'Ja öelda Siionile: Sina oled minu rahvas.' Ära häälda 'Sina oled Minu rahvas [Ami]', vaid 'Sina oled koos Minuga [Imi]', mis tähendab partnerlust Minuga." See tähendab, et Looja andis saamise soovi, mis on puudus, mille Tema lõi, mida nimetatakse "pimeduseks", nagu on kirjutatud: "Ja loob pimeduse." See tuleneb Tema soovist head teha. Olendid peavad andma Masachi, mille kaudu saavutatakse vormi võrdsus, sest alles siis on meil Kelimid [anumad], mis sobivad vastu võtma küllust, mis tuleb Tema Oma looduile hea tegemisest. Järelikult "on loonud" tuleb ülalt ja "teha" tuleb alumistelt.

Leiame töös kaks asja: 1) Töö ja tasu on kaks eri asja. Töö ei asu tasu kohas, mis tähendab, et töö ja tasu aeg on erinev. 2) Töö ja tasu on samas kohas ja samal ajal.

Töö tähendab, et inimene peab tegema liigutuse, ning liikumine toimub samuti kolmel viisil: 1) keha töö, 2) meele töö, 3) sisemine töö, mis on kõige raskem. See toimub siis, kui inimene peab töötama mõistusega, samal ajal tehes asju, mis on mõistusega ja arusaamisega vastuolus. See tähendab, et ta peab oma meele tühistama. See tähendab, et mõistus käsib tal teha üht või teist, kuid ta teeb liigutuse ja tühistab oma mõistuse—selle, mida ta peab saja protsendi ulatuses tõeks oma mõistuse järgi. Ja ta tühistab selle ikkagi. See on tõeline töö.

Naaseme töö küsimuse juurde. Näiteks teeb inimene mingi liigutuse, et selle liigutuse eest tasu saada. Vastasel juhul jääks ta paigale, sest loomuse poolest igatseb inimene puhkust. Selle põhjuse selgitus on toodud teoses „Kümne Sefiroti õpetus” (Esimene osa, Sisemine vaatlus, punkt 19): „See on seetõttu, et meie juur on liikumatu ja rahulik; Temas ei ole üldse liikumist.”

Seega näeme, et vastavalt sellele, kui suur, tähtis ja vajalik on talle tasu, suudab ta selle nimel pingutada. Kuid kui ta leiaks võimaluse ilma pingutuseta tasu saada, loobuks ta kohe vaevast, sest tema jaoks on vaev ainult tasu saamise vahend. Nii et kui ta saab tasu mingil muul viisil, see tähendab mitte töö kaudu, siis mõtleb ta: „Miks ma peaksin tühja tööd tegema?” sest ta ei saa töö eest mingit tasu, sest ta saab selle, mida töö eest antakse, ilma tööta kätte. Sellest järeldub, et talle ei maksta, ning nagu öeldud, on võimatu töötada ilma tasuta. Seepärast loobub ta tööst.

Seda peetakse töö ja tasu olemasoluks kahes kohas ja kahe ajahetke jooksul, sest töö toimub näiteks tehases, ning tasu on palk, mida saadakse kontoris. „Kahel ajal” tähendab, et töö tegemiseks ja tasu saamiseks on erinevad ajad, sest töö toimub igal tunnil ja igal hetkel, aga tasu saadakse alles päeva lõpus, kui töö on lõpetatud, nagu on kirjutatud (5. Moosese 24:14-15): „Ära tee liiga kehvale ja viletsale palgalisele ... Anna temale ta palk samal päeval, enne kui päike loojub.”

Kuid mõnikord on töö ja tasu samas kohas ja samal ajal. See toimub siis, kui töö ise ongi tasu ja ta ei oota oma töö eest mingit muud tasu. See tähendab iga liigutust, mille keha teeb. Nagu eespool öeldud, ei suuda keha üldse ilma tasuta liikuda.

Aga siin, kui tema töö on tasu, saab ta tasu just seal, kus ta töötab. Ja samuti saab ta tasu töötamise ajal. See tähendab, et ta ei pea ootama teist aega, mil talle tasu antakse, näiteks päeva lõppu, vaid iga liigutus tasustatakse kohe ja kohapeal.

Näiteks: Kui suur ADMOR [kõrge auastmega rabi] tuleb Iisraeli. Kui näiteks tuleb Lubavitši ADMOR ja kõik tema järgijad lähevad teda tervitama. Tal on käes väike pakk, mille ta annab ühele järgijale, et see viiks selle takso juurde. Seejärel võtab ADMOR välja 100-dollarilise kupüüri ja annab selle talle selle eest, et ta paki takso juurde kandis. Tema jünger keeldub kahtlemata raha vastu võtmast. Ja kui ADMOR temalt küsib: „Miks sa raha vastu ei võta? Kas seda on liiga vähe? Tavalisele kandjale, kes ei ole jünger ega tea, kes on ADMOR, ega tea, et ma olen tähtis inimene, kui ma annaksin talle kümnedollarilise kupüüri, siis ta tänaks mind. Sulle ma annan kümme korda rohkem kui tavalisele kandjale, aga sina ei taha seda vastu võtta?”

Mida peaksime selle kohta ütlema? Tema jünger ei tahtnud kandmise eest raha vastu võtta just seetõttu, et ta teab ADMORi suurust ja tähtsust ning ADMOR on valinud just tema endale teenijaks. See iseenesest on juba suur tasu, mis on väga väärtuslik. Kui keegi järgijatest saaks temalt selle teenimise võimaluse ära osta, mille ADMOR talle andis, ütleks ta kindlasti: „Kogu raha maailmas ei ole seda teenimist väärt, mille ADMOR mulle andis ja valis mind kõigi teiste asemel.”

Siin näeme, et töö ja tasu on samas kohas ja samal ajal, sest töö ajal, st kui ta kannab koormat – ja teda tuleks tasustada, sest on võimatu töötada ilma tasuta – ei saa ta tasu kusagil mujal, see tähendab, et töö on koorem, mida ta kannab, ja tema tasu on kusagil mujal, nimelt raha, või mõnel teisel ajal, st teda tasustatakse, kui töö on lõpetatud.

Siin aga on töö ja palk samas kohas. Töö on paki kandmine ja tasu on samuti ADMORi paki kandmine. Talle ei pea andma midagi muud, mida võiks tasuks pidada. Pigem ongi ADMORi paki kandmine talle endale tasuks.

Seda peetakse ka „samal ajal” olemiseks, st kui ta töötab, siis samal ajal saab ta ka tasu, ja siin ei saa öelda, et ta saab tasu alles pärast töö lõpetamist. Pigem saab ta oma palka just sel hetkel. Töö aeg ja tasu aeg on siin lahutamatud, sest kogu tema tasuks on teenistus, mida ta osutab ADMORile. Ta naudib seda teenimist rohkem kui ükskõik millist varandust maailmas.

Järelikult on siin midagi uut – see tähendab, et ei saa juhtuda, et oleks võimalik saada tasu iga oma töö hetke eest. Pigem tuleb tasu alati pärast tööd, nagu on kirjutatud: „täna neid teha ja homme nende eest tasu saada.” Aga siin on teisiti, see tähendab, et töö ja tasu tulevad üheskoos.

Sellest järeldub, et tööd ei peeta pingutuseks, mille eest tasu saada. Alles siis, kui töö ja tasu on kahes kohas ja kahel erineval ajal, peetakse tööd pingutuseks. See tähendab, kui töö on vaid vahend tasu saavutamiseks. Seega, kui ta saaks vahendi kõrvale heita ja kohe eesmärgi saavutada, milleks tal siis vahendit vaja oleks? Seetõttu, et kogu eesmärk on tasu, on tema tähelepanu ainult tasul ja ta otsib alati, kuidas vähem töötada ja rohkem saada.

Aga kui töö ja tasu on samaaegsed, siis seda tööd ei peeta pingutuseks, mille kohta võiks öelda, et ta tahab tööst vabaneda, sest töö ja tasu on samas kohas ja samal ajal, sest ta naudib olulise isiku teenimist.

Sellest tulenevalt on töö vaeva ja Mitzvoti [käskude] täitmisel ainult siis, kui ta kannab Toora ja Mitzvoti koormat nagu kandja, kes kannab ADMORi pakki ADMORi tähtsust teadmata. Sel ajal kaupleb ta alati ja tahab rohkem tasu, kui ADMOR talle töö eest maksab, nagu me ütlesime allegoorias Lubavitši ADMORi kohta. See tähendab, et jünger, kes võtab vastu paki, mille ADMOR talle on andnud, sest jünger teab ADMORi tähtsust ja suurust, ei taha ta ADMORilt mingit tasu. Pigem mõõdetakse tasu suurust tema ADMORi suuruse ja tähtsuse tundmise põhjal; nii saab ta täiendavat tasu.

Ehkki loomupäraselt tunneme suurt rahuldust, kui teenime tähtsat isikut, on tähtsuses erinevus. Kui inimene teenib linna tähtsaimat isikut, teeb see talle rõõmu, aga see ei ole võrreldav sellega, kui ta teaks, et teenib riigi tähtsaimat inimest. Ja tema rõõm oleks veelgi suurem, kui ta teaks, et teenib maailma tähtsaimat inimest. Siis kasvaks tema rõõm piiramatult.

Järelikult teeme me Tooras ja Mitzvotis tööd, sest meil puudub Looja olulisus ja suurus. Nagu püha Zohari sõnades öeldakse, nimetatakse seda nii, et kõik meie mõtted peaksid olema ainult selleks, et “tõsta Shechina [Jumalikkus] tolmust.” See tähendab, et meie jaoks on vaimsus täielikult peidetud, ja me ei tunne oma töö tähtsust. See tähendab, et me ei tunne selle tähtsust, kelle jaoks me töötame ja keda me teenime. Seetõttu, kui me ületame töös raskused, tehakse seda sunniviisil. Seda nimetatakse “tööks,” sest tasu ei ole töö tegemise kohas.

Teisisõnu, kui ta töötab sunniviisil, ootab ta pärast mingit aega ja teises kohas tasu saamist. Et tasu on töö tegemise ajast kaugel, on tal aega mõelda, et praegu ta töötab ja hiljem saab ta tasu. Seetõttu on olemas aeg, kus on töö, ja seda nimetatakse “tööks.”

Nii ei ole see siis, kui ta tunneb töö olulisust, see tähendab, kui ta tunneb, keda ta teenib. Sel ajal on tasu töö tegemise kohas. Sellist tööd ei peeta tööks, sest töö ja tasu on samal ajal ja samas kohas ning see ei ole töö.

Seda võib ära tunda ka sellest, et kui siin, kui töö ja tasu on samas kohas, on töö ise tasuks. Seetõttu ei taha ta tööst loobuda, sest loomulikult ei loobuta eesmärgist, loobutakse vaid vahenditest. Seetõttu, kui tasu ja töö on samas kohas ja samal ajal, ei saa inimene tööst loobuda. Kui ta loobub tööst, loobub ta tasust, sest need on samas kohas.

Aga kui inimene töötab kandjana, nagu eeltoodud näites, siis et seal on töö, sest töö ja tasu on kahes erinevas kohas, tahab inimene loobuda tööst, mis on vaid vahend tasu saamiseks, ja tahab tasu. Näiteks inimene, kes töötab, et saada järgmist maailma, on nõus tööst loobuma, see tähendab, kui talle antakse järgmine maailm ilma tööta, sest ta vajab ainult eesmärki, mitte vahendeid.

Me võime sama ära tunda kingituse puhul. Kui tähtis isik teeb kellelegi kingituse, siis kingi saaja eristab selles kingituses kahte asja: 1) et ta armastab teda, muidu ei oleks ta talle kingitust andnud, 2) kingitust ennast.

Siin peaksime samuti tegema samad eristused, see tähendab, mis on eesmärk ja mis on vahend. Samuti peaksime määrama kinkija tähtsuse—kui kinkija on tähtis isik, siis on armastus eesmärk ja kingitus ainult vahend, mille kaudu armastus siia ilmub. Sellest järeldub, et siin on ta samuti valmis kingitusest loobuma, kuid mitte armastusest. Aga kui kinkija on tavaline inimene, siis on kingitus eesmärk ja armastus vahend ning ta võib armastusest loobuda, kui talle kingitusi tehakse. Sellest tuleb, et olgu ta andja või saaja, alati toimub inimese tähtsuse üle ühesugune arvestus.

Senini rääkisime tasust ja tööst. Kuid on veel üks asi, nimelt karistus. See tähendab, kui ta ei täida Toorat ja Mitsvoti, siis teda karistatakse selle eest. Kuid ka siin peaksime eristama, kas karistus tuleb sealsamas seaduste rikkumise eest või mõnes teises kohas ja teisel ajal.

Võtame näiteks tasu ja karistuse seoses riigi seadustega. See, kes rikub riigi seadusi, saab karistada. Tema karistus ei ole samas kohas ega samal ajal. Inimene, kes varastas teise vara ja tabati, saab karistuseks näiteks vangistuse või rahatrahvi. Kuid see kõik ei juhtu samas kohas ega samal ajal. Aga kui ei ole teada, et tema oli varas, siis ei karistata teda mitte kunagi.

Sama kehtib Toora seaduste rikkujate puhul. Ja siiski on suur vahe Toora seaduse ning riigi seaduse rikkumise vahel. Avalikus osas, ehk töös Toora ja Mitsvotiga, võib igaüks näha, mida teine teeb. Ka siin ei ole üleastumine ja karistus samas kohas ega samal ajal. Kui inimene on teinud üleastumise ning on tunnistajad, kes seda nägid, siis teda karistatakse tema teo eest. Näiteks kui ta sõi sealiha ja inimesed nägid seda, siis kohus otsustab, et selle teo eest tuleb teda piitsutada. Sellest tuleneb, et üleastumine ja karistus on kahes erinevas kohas ja kahel ajal, nagu ka riigi seaduste rikkumise korral.

Kuid inimese töös, lähenedes Toora sisemisele osale, mida kutsutakse “varjatud osaks”, on asi varjatud ning keegi ei näe inimese sisemist tööd, sest keegi ei tea, mis on teise südames. Kui näiteks inimene tuleb ja ütleb: “Ma tahan teha suure annetuse seminari jaoks, kus inimesed Toorat õpivad. Kuid ma tahan, et seminaris oleks suur kivist nimelaud, kuhu kirjutatakse, et mina tegin selle suure annetuse, ja kuulutada ka ajalehtedes, et just mina tegin sellise suure annetuse, et mind austataks igal pool, kuhu ma lähen.”

Võime öelda, et ta on suur filantroop, kuid me ei saa väita, et tema kavatsus on tingimata toetada Toora õppijaid, vaid ka auahnus, mida nimetatakse “enesearmastuseks”, on segunenud Toora õppijate toetamisega. Kuid tema tegelik kavatsus on meile varjatud, sest võib-olla ainus, mida ta tõesti tahab, ongi Toora õppijaid toetada. Ja selle jaoks, et vältida oma raha saajate austust enda vastu, teeskleb ta, et soovib austust, andes mõista justkui tahaks ta annetada heategevuseks sellepärast, et soovib vahetada raha au vastu. Loomulikult teda ei austata.

Inimese ja inimese vahel suudame eristada avalikku ja varjatud osa. Kuid inimese ja Jumala vahel on kindlasti suur erinevus. Meie targad on öelnud: “Alati tuleb tegeleda Toora ja Mitzvotiga, isegi kui Lo Lishma [mitte Tema nimel], sest Lo Lishmast jõuab ta Lishmani [Tema nimel]” (Pesachim, 50b). Seega on Mitzvotide täitmises ja Toora õpingutes suur erinevus avaliku osa ehk teo ja varjatud osa ehk kavatsuse vahel, sest ükski inimene ei saa näha teise kavatsust, sest inimese ja Jumala vahelises teos ei ole vahendajaks inimest, kes saaks tema kavatsust kritiseerida. Tavaliselt on igaüks hõivatud iseendaga ega jõua mõelda oma sõbra kaalutluste üle. Järelikult mõtleb kavatsusele ainult tema ise.

See tähendab, et kui ta tegeleb Lo Lishmas, see tähendab, ootab tasu, siis töö ja tasu ei asu samas kohas ega ole samal ajal. Kuid siin, kui räägime karistustest, siis üleastumine ja karistus ei ole samuti samas kohas ega samal ajal, sest ta saab karistuse pärast seda, kui on üleastumise toime pannud, ning seejärel kannab ta karistuse – kas selles või järgmises maailmas. See kehtib vaid Lo Lishma osa kohta.

Siiski on neil, kes töötavad kavatsuse kallal—et suudaksid suunata oma tegevusi ainult andmisele—tasu ja karistus samas kohas ja samal ajal, sest tema võimetus suunata tegevust Looja rahuldamiseks ongi tema karistus ning talle ei ole vaja muid karistusi anda, sest miski ei piina teda rohkem kui näha, et ta on ikka veel Loojast kaugel.

Tõenduseks on see, et tal ei ole Looja armastust, et ta tahab Teda austada. Kõik see on tingitud sellest, et ta on Achoraimi [tagumise] seisundis ja Looja varjatuses. See ongi see, mis talle valu teeb, ja see on tema karistus. Aga siin on tema tasu—kui tal on armastus Looja vastu ja ta soovib Talle rahuldust pakkuda. Kuid kõik see puudutab just neid, kes soovivad töötada ainult Looja nimel, mitte Lo Lishma. Nende kohta võib öelda, et karistus ja tasu on samas kohas ja samal ajal.

Aga tavaliselt tähendab karistus seda, et need on kahes erinevas kohas. See on nii sellepärast, et üldiselt on Toora ja Mitzvoti täitmine avalikus osas, mis tähendab ainult tegu. Seda nimetatakse “avalikuks”, sest teo osas on kõigile avalikult näha, mida keegi teeb ja ütleb. Avalikus osas selgitasime eespool, et seal on tasu ja karistus kahes erinevas kohas.

Kõige eelnevaga tuleme selgitama püha Zohari sõnu, kus me küsisime kuus küsimust. On teada, et Malchutit nimetatakse “viimaseks Heyks nimes HaVaYaH”, mida nimetatakse Behina Dalet de Ohr Yashar [neljas eristus Otseses Valguses]. Tema omadus on saada, et saada. Kõik parandused, mida me Toora ja Mitzvoti kaudu tegema peame, on selle jaoks, et teda parandada, et tema saamine oleks selle nimel, et anda, mida nimetatakse Dvekut [liitumine] Loojaga. Aga kui tema kavatsus ei ole anda, siis ta eemaldub Loojast.

Samuti on teada, et kõik, mida me kõrgemate maailmade kohta õpime, kehtib hingede suhtes, nagu meie targad ütlesid (Vayikra, 36:4): “Rabi Birkiya ütles: ‘Taevas ja maa loodi ainult Iisraeli teenete pärast, nagu on öeldud: ‘Alguses lõi Jumal’, ja algus ei ole keegi muu kui Iisrael, nagu öeldud (Jeremija 2:3): ‘Iisrael oli pühitsetud Issandale,olles tema uudsevili:.’’’

Seetõttu õpime me kõrgematest maailmadest kõike vaid selleks, et hinged saaksid vastu võtta ülemist küllust, nagu on teada, et loomise eesmärk on Oma loodutele head teha. Selleks, et parandada vormi erinevust, mis Malchuti üle valitseb, mida nimetatakse „saamine saamise nimel“, sest vormi erinevus põhjustab vaimsuses eraldumist, ning see Kli, mida nimetatakse Malchutiks, on kõigi hingede Kli, millest inimene loodi. Ta peab selle parandama, et kõik vastuvõtmise anumad töötaksid andmise nimel.

Vaata, mida on kirjutatud raamatu Zohar sissejuhatuses (punktid 10–11): „Ja selle eraldatuse parandamiseks, mis lasub hingede Klil, on Ta loonud kõik maailmad ja jaganud need kaheks süsteemiks, nagu salmis: ‘Jumal on loonud ühe teise vastu.’ Need on neli puhast maailma ABYA, ja nende vastas neli ebapuhast maailma ABYA. Ja Tema … eemaldas neist ainult enda jaoks saamise soovi ning paigutas selle ebapuhta maailma ABYA süsteemi. …Ja maailmad laskusid selle materiaalse maailma tegelikkuseni, kohta, kus on keha ja hing, ja on rikutuse aeg ning paranduse aeg. Sest keha, mis on ainult endale saamise soov, tuleneb oma juurest Loomise mõttes, ja läbib ebapuhaste maailmade süsteemi, nagu on kirjutatud, ‘inimene sünnib metsiku eesli varsana.’ Ta jääb selle süsteemi võimu alla esimeseks kolmteistkümneks aastat, mis on rikutuse aeg. Kui ta hakkab täitma Mitzvote alates kolmeteistkümnendast eluaastast ja edasi, tegutsedes selleks, et oma Loojale heameelt valmistada, hakkab ta ennast ainult enda jaoks saamise soovist puhastama ning muudab selle aeglaselt andmise nimel töötamiseks. Selle kaudu tõmbab ta püha hinge selle Loomise mõttes olevast juurest enda peale. See läbib puhaste maailmade süsteemi ja riietub kehasse. …Nii kogub ta pühaduse astmeid Loomise mõttes Ein Sofis [Lõpmatus], kuni need aitavad tal täielikult muuta tema sees oleva enda jaoks saamise soovi, mis on täielikult andmise nimel, et oma Loojale heameelt valmistada.“

Vastavalt sellele, mida ta seal Zohari raamatu sissejuhatuses esitab, näeme, et kõik, mida ütleme ülemiste maailmade kohta, puudutab ainult hingi. Seega, kui me ütleme, et Malchut eemaldus nimest HaVaYaH, siis käib see hingede kohta, kes peavad seda parandama, et ta ühenduks nimega HaVaYaH, sest hingede suhtes tõmbus ta eemale.

Kui inimene võtab endale taevariigi koorma teadmistest kõrgemal ja on andmises, põhjustab see, et ka inimese juur, milleks on Malchut, on andmises, mis on vormi võrdsus. Sel ajal loetakse, et Malchut, mis oli andjast kaugel, vormi erinevuses, nüüd kui inimene tegeleb andmisega, mida nimetatakse “vormi võrdsuseks,” peetakse seda nii, et Malchut liigub ise nimele HaVaYaH lähemale, see tähendab andjale lähemale. See ongi tähendus väljendile “Hey tagasipöördumine Vavi juurde,” kus Yod-Hey-Vavi nimetatakse “ülemiseks üheksaks,” mis on andja, ja täht Vav on nagu andja Malchutile, sest nüüd loetakse Malchutit samuti andjaks, nagu Vavi. Seetõttu nimetab püha Zohar Malchutit nimega Hey. See on vastus esimesele küsimusele, mille me esitasime.

Ühelt poolt on Malchut oma juures loodud olendite juur. Teda nimetatakse Malchutiks tänu tema saamise juurele, mille eesmärk on vastu võtta. Sellest aspektist lähtub surm, sest vastuvõtt põhjustab Elu Allikast eraldumise. Sel põhjusel tuleneb siit surm. Seetõttu nimetatakse Malchutit ka “surmapuuks” (Zohar, Behaalotcha, punkt 96), nagu on kirjutatud: “Rabi Yehuda ütles, ‘Rabi Hiya ütles, ‘Tekst kinnitab, et igaüks, kes annab almuseid vaestele, äratab elupuud ehk ZA, lisama elu surmapuule, mis on Malchut. Siis on üleval, Malchutis, elu ja rõõm.’’”

Seega näeme, et ühelt poolt nimetatakse Malchutit “surmapuuks” tema juure aspektist, aga kui hinged tegelevad andmisega, on ta vormi võrdsuses ning siis eemaldatakse Tzimtzum [piirang] ja peidusolek, mis teda kattis. Just siit, see tähendab Malchutist, laieneb maailmale elu ning selles aspektis nimetatakse Malchutit “eluks.”

Sellega selgitasime ka teist küsimust, miks Malchuti “eluks" nimetatakse, kuigi teda nimetatakse “surmapuuks.” Vastus on, et pärast tema parandamist, vastavalt põhimõttele “Allpool tehtud töö äratab töö üleval,” tähendab see, et alumiste töö äratab ülemised juured, millega nad põhjustavad Looja ja Tema Shechina ühenduse ja sellest ühinemisest tuleb maailmale elu.

Kolmas küsimus on: mida tähendab see, et Malchut on Looja suu? Me näeme, et kehalises maailmas paljastab suu selle, mis kellelgi mõtteis on. HaVaYaH on nimetatud kui „halastuse omadus“. See tähendab, et Looja annab loodutele rõõmu ja naudingut. Kui Malchutit nimetatakse „eluks“, mis on siis, kui alamad tegelevad andmisega, tuleb ülemine elu Malchutist. Loomise eesmärki nimetatakse „Hochma valguseks“, mis on Ohr Haya. Kui Malchut selle avalikustab, nimetatakse teda kui „Issanda suud“, sest ta avaldab loomise mõtte, milleks on oma loodutele head teha.

Selle kaudu jõuame tõlgenduseni, mille kohta küsisime neljandas küsimuses: mida tähendab see, et ta on mehe pea peal, ei tohi mees neli amot [umbes neli jalga] palja peaga kõndida. On teada, et Malchutit nimetatakse „usuks“ ja usk on alati mõistusest kõrgemal. Inimese meelt nimetatakse inimese „peaks“. Seega, taevariigi [Malchut], mille inimene peab endale võtma, peaks olema mõistusest ja meelest kõrgemal. Sellepärast peetaksegi Malchutit inimese pea peal olevaks.

Seepärast on keelatud kõndida neli amot palja peaga, sest kui ta inimese pealt lahkub, lahkub temast ka elu. Paljas pea tähendab, et Malchut, mida peetakse usuks, ei ole tema meele ega mõistuse peal. Nagu me ütlesime, loetakse usku üle tema pea olevaks, see tähendab üle mõistuse. Ja et tal ei ole usku, lahkub temast kindlasti elav valgus, mis tuleb Malchutist, sest Malchutit nimetatakse „eluks“ ainult andmise anumate parandamise kaudu. Aga saamise anumates nimetatakse Malchutit „surmapuuks“. Sellepärast lahkub temast elu.

Viies küsimus, miks Malchutit nimetatakse „Issanda näoks/pildiks“, on sellepärast, et „pilt“ tähendab, nagu me ütleme: „Ma tahan asjast üldist pilti.“ Seetõttu, kui soovitakse teada vaimsuse üldist pilti, öeldakse meile: „Ja ta näeb Issanda pilti.“ See tähendab, et vaimsuse üldise pildi nägemine sõltub sellest, mil määral on teda premeeritud usuga Loojasse. Usk väljendub mõistuses ja südames ning vastavalt usule, millega inimest on premeeritud, nii saab ta selle pildi. Seetõttu, et Malchutit nimetatakse „usuks“, nimetatakse Malchutit ka „Issanda pildiks“, mis tähendab, et vastavalt tema usule on pilt vaimsusest, mille ta saab.

Samuti saame ülaltoodud viisil vastata kuuendale küsimusele: miks kutsutakse Malchutit Tzelemiks (kujutiseks), nagu on kirjutatud: „Inimene kõnnib ainult kujutises”? Tzelem tähendab samuti usku, sest „päikest” nimetatakse mõistuseks (teadmiseks) ja Tzel (vari) on miski, mis varjab päikese. See on usk, mida nimetatakse „rõivastuseks.” Kui inimesel on see rõivastus, siis ülemine valgus riietub temasse, nagu on kirjutatud Zoaris (Vayechi, lõik 201): „Kui Tzelem (kujutis) lahkub, lahkuvad ka Mochinid ning Mochin riietub vastavalt Tzelemile.”