Spioonid

Artikkel nr 28, 1985

Püha Zohar tõlgendab küsimust luurajate kohta, kelle Mooses saatis Iisraeli maad uurima (Slach, punktid 56-58), viidates vaimsele maale: „Miks on kirjas, et Looja ütleb neile: 'Minge sinna üles Negevi', uurige Toorat, ja selle kaudu tunnete seda maailma. 'Vaata, missugune see maa on', tähendab, et sellest näete maailma, kuhu ma teid toon. ‘Ja rahvas, kes seal elab’, on õiglased Eedeni aias.

‘Kas nad on tugevad või nõrgad’, tähendab, et selles näete, kas nad said selle kõik tasuks selle eest, et nad võitsid oma kalduvuse jõuga ja murdsid selle, või nõrkusega, ilma pingutuseta. Või kas nad said tugevaks Tooras, sellega päeval ja ööl tegeledes, või jätsid selle sinnapaika, kuid said siiski kõik selle tasuks. ‘Kas nad on vähesed või paljud’ tähendab, kas paljud tegelevad Minu tööga ja tugevdavad end Tooras ning saavad selle kõige eest tasu või mitte.

‘Ja milline on maa, kas see on rammus või lahja.’ Te saate teada, milline on maa Tooras, tähendab, milline on see maailm, kas ülemine küllus on selle asukatele rikkalik või puudub neil seal midagi.

‘Ja nad läksid üles Negevi ja jõudsid Hebronisse.’ Negevis ülesminek tähendab, et inimesed tõusevad seal, Tooras. ‘Negevis’ tähendab jõuetu südamega, nagu keegi, kes pingutab asjata, kuival, mõeldes, et selles ei ole tasu. Ta näeb, et selle maailma rikkus kaob selle jaoks, ja arvab, et kõik on kadunud. ‘Negevis’ tähendab,oli "vesi maa pealt kuivanud. ‘(1Ms 8:13) Ja jõudsid Hebronisse’ tähendab, et inimene tuleb Tooraga ühinema. Hebron ehitati seitsme aasta jooksul, mis on Toora seitsekümmend tahku.

‘Ja nad jõudsid Eshkoli ojale’ on legendide ja tõlgenduste sõnad, mis pärinevad usu küljelt. ‘Ja raiusid sealt oksa’, tähendab, et nad õppisid sealt peatükkide pealkirju, pealkirju. Need, kes on ustavad, on nende sõnadega õnnelikud ja need sõnad on neis õnnistatud. Nad näevad end ühe juure ja ühe tuumana, ega ole neis mingit eraldatust. Need, kes ei ole ustavad ega õpi Toorat Lishma [Tema pärast], eraldavad usu, mis on Malchut, ZA-st, sest nad ei usu, et nad on ühest tuumast ja ühest juurest. See on tähendus fraasile ‘ja nad kandsid seda kanderaamil kahe vahel’, tähendab, et nad eraldasid kirjaliku Toora suulisest Toorast.

‘Granaatõunte ja viigimarjadega’, tähendab, et nad panid need sõnad täielikult Sitra Achra [teisel poolel], ebajumalakummardamise ja lahknevuse poolele. Rimonim [granaatõunad] tuleb sõnast Minim [ebajumalakummardajad], ja Te’enim [viigimarjad] sõnadest ‘ja Issand ei ole tema kõrval’, tähendab, kui nad ei usu Juhtimisse ja ütlevad, et kõik on juhuslik ning eraldavad Looja maailmast.

„Ja nad pöördusid tagasi pärast maa läbiuurimist“ tähendab, et nad pöördusid tagasi halvale poolele, pöördusid tõe teelt, öeldes: „Mida me sellest saime? Tänaseni ei ole me maailmas head näinud; me oleme vaeva näinud Tooras ja maja on tühi. Me oleme elanud rahva kõige madalamate seas. Kes saab selle maailma eest tasu? Kes sinna siseneb? Oleks parem, kui me ei vaevleks nii palju.“

„‘Nad teatasid temale ja ütlesid’, et me oleme õppinud ja vaeva näinud, et teada saada osa sellest maailmast, nagu sa meile nõu andsid. ‘Ja see voolab tõesti piima ja meega’, see ülemine maailm on hea, nagu me Toorast teame, aga kes võib seda ära teenida? ‘Kuid rahvas … on tugev’, see rahvas, kes on selle maailma ära teeninud, on tugev, ta jätab kogu maailma kõrvale kui midagi, millega tegeleda ja suurt rikkust omada. Kes suudaks seda teha ja palka saada? Muidugi on selle maa elanikud tugevad. Kes tahab seda saada, peab olema jõukas, nagu kirjutistes öeldakse: ‘aga rikas vastab karmilt’(Õp18:23)

„‘Ja linnad on suured ja kindlustatud’, tähendab, et majad on külluslikult täidetud; neis ei puudu midagi. Ja ometi, ‘me nägime seal ka hiiglaste järglasi’, see tähendab, et vaja on keha, mis oleks nii tugev ja vägev nagu lõvil, sest Toora väsitab inimese jõudu — kes suudab seda ära teenida?

„‘Samuti, Amalek elab Negevi maal.’ Kui keegi peaks ütlema, et hoolimata kõigest sellest saab ta ikkagi võitu, ‘Amalek elab Negevi maal’, see tähendab, et kuri kalduvus, inimese süüdistav laimaja, on alati kehas.

Nende sõnadega „nad tegid Iisraeli laste südamed araks“, sest nad andsid sellele halva nime. „Need ustavad, mida nad ütlesid? ‘Kui Issand on meiega rahul, siis Tema … annab selle meile.’“ See tähendab, kui keegi püüab oma südame sooviga Looja poole, saab ta selle eest tasu, sest kõik, mida Ta temalt tahab, on süda.

„‘Aga ärge mässake Issanda vastu.’ Me ei tohi Toora vastu mässata, sest Toora ei vaja rikkust ega hõbe- ega kuldnõusid. ‘Ja teie, ärge kartke maa rahvast’, sest kui ka katkine keha tegeleks Tooraga, oleks kõigile tervist ja kõik inimese laimajad muutuksid tema abilisteks.” Siiani selle sõnad.

Nagu püha Zohar tõlgendab nuhkidega seotud küsimust inimese sisenemisel pühale tööle, nimetatakse seda üldiselt “taeva kuningriigi ikke enda peale võtmine.” Selle kaudu saab inimene tasuks Toora vastuvõtmise, nagu see oli Siinai mäe jalamil, kui nad ütlesid: “Me täidame ja kuuleme.” Täpselt nii peab igaüks, kes soovib saada tasustatud Toora kaudu, läbima perioodi, mida nimetatakse “me täidame,” ja siis võib ta saada tasustatud “me kuulemega.”

“Me täidame” tasemeid on palju, kuid üldiselt jagunevad need kahel viisil:

1) Avalik osa tähendab Toora ja Mitzvoti [käskude] praktilist täitmist, õppimist päeval ja ööl ning kõigi Mitzvoti detailide täpset järgimist, kuni ei ole enam midagi, mida ta saaks tegude poolest lisada. Tema kavatsus on teha kõike Looja jaoks, täita kuninga käsku, ja vastutasuks saab ta tasu selles maailmas ja tulevases maailmas. Selles suhtes peetakse teda õiglaseks.

2) Varjatud osa viitab Toora varjatud osale, milleks on kavatsus. See, mida inimene kavatsusena toma praktilises tegevuses teeb, on inimeste eest varjatud. Kuid enamasti on see varjatud ka inimese enda eest, sest see töö peab olema mõistusest kõrgemal. Seepärast ei saa mõistus tema tööd kritiseerida—kas ta on teel, mis viib Dvekutini [liitumiseni] Loojaga, ehk teel, mida nimetatakse “selleks, et anda,” mida nimetatakse “mitte selle jaoks, et tasu saada.” Seetõttu on see varjatud, sest ta töötab ilma tasuta, mistõttu on ka tasu tema eest varjatud.

See tähendab, et inimene, kes töötab tasu nimel, teab, et ta töötab hästi, sest saab tasu. Aga kes töötab selle nimel, et pakkuda oma Loojale rahuldust, et Loojal oleks hea meel, ei saa näha, kas Loojale tema töö meeldib. Pigem peab ta uskuma, et Looja on rahul. Järelikult on ka tasu, mida nimetatakse “selle jaoks, et anda,” ja ka see on mõistusest kõrgemal.

On ka teisi põhjusi, mida nimetatakse “varjatud osaks.” See töö ei kuulu üldkonnale, vaid üksikutele, nagu ütleb Maimonides (Hilchot Teshuva lõpus): “Targad ütlesid: ‘Inimene peaks alati tegelema Toora õppimisega, isegi kui Lo Lishma [mitte Tema nimel], sest Lo Lishma kaudu jõuab ta Lishmani [Tema nimel]. Seepärast õpetades lapsi, naisi ja harimatuid, tuleb neid õpetada töötama hirmu pärast ja et tasu saada. Kuni nad saavutavad teadmised ja omandavad palju tarkust, tuleb neile seda saladust õpetada järk-järgult ja neid sellega meeldivalt harjutada, kuni nad jõuavad Temani, tunnevad Teda ja teenivad Teda armastusest.”

Spioonide küsimus algab eelkõige inimeses, kes soovib  Dvekuti ehk andmise teed mööda kõndida. Sel ajal tulevad nuuskijad oma õigete argumentidega vastavalt nende seisukohtadele. Mõistusepäraste põhjendustega panevad nad inimese aru saama, et neil on õigus.

On teada, et püha Zohar ütleb: „Iga inimene on väike maailm“, koosnedes seitsmekümnest rahvusest, samuti Iisraelist. See tähendab, et on olemas seitse omadust, mis on seitse sefiroti, ja nende vastas on seitse omadust Sitra Achras. Igaüks koosneb kümnest, seega on neid seitsekümmend. Samuti on igal rahvusel oma kirg ja ta tahab oma kirge kõigile peale suruda. Ja Iisraeli rahval inimeses on ka oma kirg, mis on Loojaga liitumine.

On olemas reegel, et inimene ei saa iseenda vastu võidelda. Selleks on vaja erilist jõudu, et inimene suudaks minna oma arvamuste vastu. Kuid tal on jõudu ja võimu võidelda teise vastu, kui ta mõistab, et tema arvamus on õige, ja ta ei taha kunagi teise inimese seisukohale alla anda.

Seega, kui need seitsekümmend rahvust on inimese sees, kuidas saab ta iseendaga võidelda? See tähendab, et kui mingi rahvas võidab oma kirega seitsekümmend rahvust, siis inimene allub sellele kirele. Ja kui inimene mõtleb enda peale, näeb ta, et see on tema enda kirg. Ta ei ütle, et keegi seitsekümnest rahvusest tahab teda valitseda, vaid arvab, et see on tema ise, ning on väga raske iseenda vastu võidelda.

Seepärast peaks inimene kujutlema, et temas on seitsekümmend rahvust ja samuti Iisraeli rahvas. Ta peab enda jaoks määrama, millise rahva hulka ta kuulub. On olemas reegel: iga inimene armastab oma kodumaad ja võitleb selle eest. Seega peab ta määrama, kas ta kuulub Iisraeli rahva hulka või mõnda seitsekümnest rahvusest. Kui ta otsustab, et kuulub Iisraeli rahva hulka, siis suudab ta võidelda nende seitsmekümne rahvusega, kui ta näeb, et nad tulevad võitlema.

Ta näeb sel ajal, et seitsekümmend rahvust tahavad Iisraeli rahva hävitada, nagu on kirjas paasapüha Haggada loos: „Tema seisis meie isade ja meie eest, sest mitte ainult üks ei tõusnud meid hävitama. Pigem igas põlvkonnas tõusevad need, kes tahavad meid hävitada, ja Looja päästab meid nende käest.“ Kui ta teab, et kuulub Iisraeli rahva hulka, on tal nende seitsmekümne rahvusega võitlemiseks jõudu, sest loomuses on jõudu oma kodumaa eest võidelda, sest ta teab, et ta on „israeliit“ ja nad tahavad teda hävitada. Sellest tuleneb, et justkui oleks kaks keha, kes üksteisega võitlevad, ja siis on tal jõudu võidelda.

Seega siin, kui räägime Looja tööst, nimetatakse “Iisraeli rahvast” selleks, mis on Yashar-El [otse Looja poole]. Ta tahab liituda Loojaga, tahab Malchutit, see tähendab võtta enda peale taevariigi koormat. Malchutit nimetatakse El [Jumal], nagu on kirjutatud pühas Zoharis (Korah, punkt 14): “Sellepärast on kirjutatud: ‘ja Jumal, kes iga päev ähvardab,’(Ps 7:12) see tähendab Malchutit, samal ajal kui seitsekümmend rahvast temas seisavad sellele vastu ja võitlevad temas oleva Iisraeliga. Kõikvõimalike taktikatega püüavad nad inimese kehas Iisraeli hävitada ja tühistada.”

Siin, töös kavatsusega – kui ta tahab minna just nimelt andmise teed – algab spioonide vaidlus, mida püha Zohar tõlgendab nende väiteid Tooras kirjutatud salmide järgi, mis vaidlevad vastu ja võitlevad temas oleva Iisraeliga ning tahavad nad maa pealt hävitada.

See tähendab, et ta ei tohiks arvata, et ta saavutab selle, mida ta arvas end kõigi võimalike argumentidega saavutavat, sest need võitlevad tema vastu, et seitsmekümne rahva alus on saamise soov ja Iisrael on just see, kes ennast Tema ees täielikult tühistab ilma igasuguse tasuta. Seepärast algab just siis, kui inimene tahab nende vaadetele vastu minna, luurajate vaidlus, kes panevad teda ratsionaalselt mõistma, et tal ei ole mingit võimalust saavutada seda eesmärki, mida ta plaanib saavutada.

Kuid mõnikord panevad luurajad inimese mõistma midagi hullemat kui ükski teine luurajate väide. Nad ütlevad inimesele: “Tea, et Looja ei saa aidata nii alatut inimest nagu sina.” See on kõigist kõige karmim, sest tavaliselt, kui inimene on hädas, saab ta palvetada. Aga kui tullakse inimese juurde ja öeldakse: “Sa raiskad oma pingutusi, sest Looja ei saa sind aidata,” siis keelatakse tal palve, sest mida ta siis teha saab? Kelle poole abi saamiseks pöörduda?

Pühas Zoharis (punkt 82) on kirjutatud: “Rabi Yosi ütleb: ‘Nad võtsid endale kohustuse laimata kõike. Mis on ‘kõik’? See on maa ja Looja.’ Rabi Yitzhak ütles: ‘Maaga on see tõsi. Aga Loojaga, kuidas me teame?’ Ta ütles talle: ‘See on viidatud sõnades: ‘Kuid rahvas ... on tugev.’ See tähendab, kes suudaks neid võita? ‘Rahvas on tugev’ on täpne, mis tähendab, et ka Looja ei suuda neid võita ja nad laimasid Loojat.’”

Inimene ei saa luurajate sõnadega mõistuse abil vaielda ega oodata, kuni tal on neile vastus valmis, olles samal ajal nende valitsemise all. Pigem peab ta teadma, et ta ei suuda kunagi oma kahtlustele välise mõistusega vastata. Kuid just siis, kui talle tasutakse sisemise mõistusega, saab tal olla sõnu, millega neile selgitada. Senikaua peab ta minema oma mõistusest kõrgemale, mis tähendab, et kuigi intellekt on väga oluline, on usu tähtsus siiski suurem kui intellektil. Seepärast ei tohi ta tegutseda mõistuse järgi, vaid usu teed pidi, uskudes seda, mida meie targad meile ütlesid – et inimene peab võtma endale taevariigi ikke, olles teadmisest kõrgemal olevas usus. Sel ajal ei ole luurajate väidetel kohta, sest nad räägivad vaid välise mõistuse piirides.

See on tähendus sellele, et Iisrael ütles Toora vastuvõtmiseks valmistudes: „Me teeme“ ja siis „Kuulame“. „Tegemine“ tähendab ilma välise intellektita. Pigem arvestatakse Käskija järgi, sest Käskija teab tõenäoliselt, mis talle hea on ja mis mitte, st mis on inimesele kasulik ja mis mitte. Kuid siiski jääb üks suur küsimus: „Miks andis Looja meile välise intellekti, mida me kasutame igas asjas, samas kui Looja töös peame sellest mõistusest üle astuma ega tohi kasutada seda mõistust, millega me oleme sündinud?“

See on nii sellepärast, et Looja soovis, et Temalt abi palutaks. Abi, mida Ta annab, on Toora valgus, ning kui nad saaksid hakkama ilma Looja abita, ei oleks neil Toora valguse vajadust, nagu meie targad on öelnud: „Ma olen loonud halva kalduvuse; ma olen loonud Toora vürtsiks.“ Seepärast, et inimesel oleks vajadus Toora valgust vastu võtta, anti meile selline töö, kus kavatsus on varjatud, et inimene vajaks sisemist mõistust.

Välise intellekti vaatenurgast lõi Looja selle nii, et töö tegemiseks ei anta mingit abi. Vastupidi, see takistab tal andmise nimel töötamist. See ongi see, mida on kirjutatud pühas Zoharis (Noa, punkt 63): „Kui inimene tuleb puhastuma, aidatakse teda püha hingega. Ta saab puhtaks ja pühitsetakse ning teda nimetatakse ‘pühaks.’“

Selle kaudu jõuab inimene vajaduseni saada tasustatud NRNHY-ga, mis kuulub tema hinge juure juurde. Seetõttu tuli paranduseks varjamine ehk Daat, mis tähendab, et inimese väline meel on andmise nimel töötamise vastu. Seda nimetatakse „välise meele sees“, mis teeb kõik inimese arvestused, et tal ei ole kasulik andmise nimel töötada.

Kui ta need takistused ületab ega põgene lahingust ning palvetab Looja poole, et Ta aitaks tal mõistusest kõrgemale minna, see tähendab, et ta ei oleks saamise soovi valitsuse all, siis kui Looja teda aitab, saab ta sisemise meele, mida nimetatakse „sisemiseks mõistuseks“. Sel ajal, selle mõistuse kaudu, nõustub keha töötama Loojale andmise nimel, nagu on kirjutatud: „Kui mehe teed meeldivad Issandale,siis ta paneb tema vaenlasedki temaga rahu tegema,“ (Õp 16:7) viidates kurjale kalduvusele.

Sellest tuleneb, et niikaua kui ta on mõistuse sees, see tähendab, et intellekt ütleb talle, et tasub seda tööd teha, saab ta tööle pühenduda. Seega, kui tal on väline intellekt, sunnib teda mõistus, see tähendab saamise kavatsus. Seda kutsutakse „mõistuse sees“. Kui ta saab tasustatud sisemise meele ehk sisemise mõistusega, kohustab mõistus teda, et Loojale rahulolu valmistamise nimel on kasulik töötada.