Mõnikord nimetatakse vaimsust “hingeks”
Artikkel nr 13, 1984

Me peame mõistma, miks vaimsust nimetatakse mõnikord “hingeks” [Heb: Neshama], nagu on kirjutatud: “Keha ja hing”, ja mõnikord nimetatakse vaimsust “hingeks” [Heb: Nefesh], nagu lauses: “Ja sa armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest.”

Tavaliselt, kui räägitakse vaimsusest, peetakse silmas selle kõrgeimat eristust, mis on Neshama, et inimene teaks, et talle on valmis pandud kõrge aste, mis on Neshama, et äratada tema südames soov seda saavutada ja mõelda, miks ta ei ole seda veel saavutanud. Seejärel mõistab ta, et kõik, mida vajame vaimsuse saavutamiseks, on vormi vastavus.

Keha sünnib egoistliku loomusega, mis on Loojast erinemise vorm, keda me tunnetame ainult andjana. Seetõttu peaks inimene puhastama oma keha ja jõudma vormi vastavusse, et ka tema sooviks teha tegusid ainult andmise nimel. Nii saab ta jõuda selle kõrge astmeni, mida nimetatakse Neshamaks. Sellepärast räägimegi alati keha ja Neshama [hinge] mõistes.

Aga kui viidatakse töökorraldusele, siis pärast keha astet tuleb Nefeshi aste. Sellepärast ütlebki kiri: “Ja sa armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest [Heb: Nefesh],” sest see on järgmine aste pärast keha.

Seepärast ongi öeldud: „Kogu oma südamest“ ja seejärel „kogu oma hingest“. Teisisõnu, inimene peab olema valmis andma kõik, mis tal on, Loojale. Kuid hiljem, kui ta saavutab kõrgema astme, see tähendab Ruachi [vaimu], ja siis Neshama, peaks ta siiski olema valmis kõik Loojale andma. Kuid tekst algab esimese astmega, mis järgneb kehale.

Kõik, mis inimesel on, peab ta andma Loojale. See tähendab, et ta ei tee midagi enda kasuks. Pigem on kõik Looja nimel. Seda peetakse nii, et kõik tema teod on ainult andmiseks, samal ajal kui tema ise on täiesti tähtsusetu. Pigem on kõik Looja nimel.

Nüüd võid mõista, mida on kirjutatud Zoharis (Teruma [Annetus], lk 219, Sulami kommentaari punkt 479): „‘Kogu oma hingest.’ Ta küsib: ‘See peaks ütlema: ‘Oma hingega’; mis tähendab ‘kogu oma hingest’? Miks öeldakse ‘kogu’?’ Ta vastab, et see hõlmab Nefesh, Ruach, Neshama. See on ‘kogu oma hingest’, kus ‘kogu’ tähendab seda, mida see Nefesh haarab.“

Sellest näeme, et Zohar tõlgendab Toora poolt lisatud „kogu“ seda moodi, et see tuleb meile ütlema, et Nefesh ja Ruach on Neshama sees. Kuid meelega algab see Nefeshist, sest pärast keha tuleb Nefesh. Aga kui me räägime üldiselt vaimsusest, siis mõeldakse selle all Neshamad, nagu on kirjutatud: „Ja ta puhus tema ninasõõrmetesse elu Neshama [„hinge“ või „hinguse“].“

NRN-i kraadi [Nefesh-Ruach-Neshama] saavutamiseks peame käima andmise teed ja püüdma väljuda enesearmastusest. Seda nimetatakse “tõe tee käimiseks”, mis tähendab, et sel viisil saavutame tõe omaduse, mis eksisteerib Tema Hoolitsuses, kes käitub meiega heasoovlikkuse omaduses.

Seda nimetatakse “Looja pitseriks on tõde.” See tähendab, et Looja töö eesmärk, tema töö maailmade loomisel—et teha head oma loodutele—on, et inimene peab jõudma Looja tõe omaduseni. Inimene saab teada, et ta on jõudnud täiuslikkuseni pärast seda, kui ta on saavutanud Looja juhatuse kui heasoovliku, olgu tal küllus või mitte. Kuid samuti peaks ta nägema, et ka teistel on küllus, st nägema, et igaühel on täielik küllus.

See on toodud teoses “Sissejuhatus kümne sefiiroti õpetusse” (punkt 150): “Neljandat armastuse astet, tingimusteta armastust, nimetatakse igaveseks. See on nii, sest pärast seda, kui ta on kogu maailma õigeks mõistnud, on armastus igavene ja absoluutne. Ei saa olla katet ega peitmist maailmas, sest seal on täieliku palge avaldumise paik, nagu on kirjutatud: ‘Sinu õpetaja ei peida end enam, vaid su silmad näevad sinu õpetajat’, sest ta juba teab kõiki Looja tegusid kõigi inimestega tõelise Hoolitsuse kaudu, mis ilmneb Tema nimest, ‘Hea, kes teeb head headele ja halbadele.’”

Sellest tuleneb, et kui inimene jõuab täieliku täiuse seisundisse, saavutab ta oma tõelise oleku. Siiski on sellele eelnevad astmed, nagu on kirjutatud “Sissejuhatuses kümne sefiiroti õpetusse”, et esimene äratundmine on hirmu kahetsemine. Selle kohta on kirjutatud (punkt 63): “Esimene aste palge avaldumise saavutamisest, st tasu ja karistuse Hoolitsuse saavutamine ja tundmine viisil, et see, kes teab kõiki saladusi, võib tunnistada, et ta ei naase enam rumaluse juurde, nimetatakse ‘hirmu kahetsuseks’. Sel ajal muutuvad tema patud talle eksimusteks ja teda nimetatakse ‘mittetäielikuks õiglaseks’ või ‘keskmiseks’.”

Siiski, eelneva põhjal on veel üks märk sellest, et inimene kõnnib tõe teel—see on eituse seisund. Teisisõnu, isegi kui ta näeb, et nüüd on tema seisund halvem, st enne kui ta hakkas kõndima tõe teel, tundis ta end Kedushale [pühadus] lähedasemana, samas kui nüüd, kui ta on hakanud sellel teel kõndima, tunneb ta end kaugemana. Kuid vastavalt tuntud reeglile: „Pühadust suurendatakse, mitte ei vähendata,“ tekib küsimus: „Miks tunneb ta nüüd, tõe teel käies, et ta liigub tagasi, mitte edasi, nagu peaks olema, kui ta tõesti kõnnib tõe teel? Vähemalt ei tohiks ta langeda eelnevast seisundist.“

Vastus seisneb selles, et peab olema puudus enne kui saab olla täius. See tähendab, et esmalt peab olema Kli [nõu], mida nimetatakse „puuduseks“, ning siis tekib ruum selle puuduse täitmiseks. Seetõttu peab inimene kõigepealt edasi liikuma ja iga kord end tõele lähemale viima. Teisisõnu, iga kord edasi liikudes näeb ta oma olukorda: et ta on enesearmastusest läbi põimunud. Ning iga kord peaks ta veel selgemini nägema, et enesearmastus on halb, sest just enesearmastus takistab meil jõuda selle rõõmu ja naudinguni, mille Looja on meile ette valmistanud, sest see ongi see, mis meid Loojast eraldab.

Järelikult võime mõista, et inimese arvamusest, et ta liigub tagasi nüüd, kui ta on alustanud tõe teed, peaks ta teadma, et see ei ole nii. Pigem liigub ta tõe poole edasi. Varem, kui tema töö ei olnud rajatud andmisele ja usule, oli ta tõest kaugel. Kuid nüüd peab ta jõudma tundmuseni, et temas on kurjus, nagu on kirjutatud: „Ärgu olgu sinu sees võõrast jumalat.“

Meie targad on öelnud: „Kes on see võõras jumal inimese kehas? See on kuri kalduvus.“ Teisisõnu, inimeses eneses ongi saamise soov tema tõeline kurjus.

Ja kui ta on saavutanud kurjuse äratundmise, võib ta öelda, et hakkab seda parandama. Tuleb välja, et enne kui ta oli jõudnud oma kurjuse äratundmiseni sellises ulatuses, et ta ei suutnud seda enam taluda, ei olnud tal midagi parandada. Nii on ta tõepoolest liikunud tõe teel kaugele edasi, mõistmaks oma tegelikku olukorda.

Ja kui inimene näeb endas nii palju kurjust, et ta seda enam taluda ei suuda, hakkab ta otsima nõuandeid, kuidas sellest väljuda. Aga ainus nõuanne Iisraeli inimesele on pöörduda Looja poole, et Tema avaks ta silmad ja südame ning täidaks need ülevoolava küllusega, nagu meie targad on öelnud: „Kes ennast puhastama tuleb, seda aidatakse.“

Siis, kui ta saab Loojalt abi, täidetakse kõik puudused Looja valgusega ning ta hakkab tõusma pühalikkuse astmetel, sest vajadus on temas juba sellega ette valmistatud, et ta hakkas oma tõelist seisundit nägema. Seega on nüüd ruumi tema täiuse vastuvõtmiseks.

Ja siis hakkab inimene nägema, kuidas ta iga päev vastavalt oma tööle tõuseb järjest kõrgemale. Kuid me peame alati äratama seda, mida süda unustab, mida on vaja südame parandamiseks—Sõprade armastus—mille eesmärk on saavutada ligimesearmastus.

See ei ole südamele meeldiv asi, mida nimetatakse “enesearmastuseks”. Seetõttu, kui toimub sõprade kogunemine, peame meeles pidama selle küsimuse tõstatamist, mis tähendab, et igaüks peaks endalt küsima, kui palju oleme edenenud ligimesearmastuses ja kui palju oleme selle nimel midagi teinud, et meid selles valdkonnas edasi viia.