Kaaslaste tähtsuse kohta

Artikkel nr 17, 1.osa, 1984

Kaaslaste tähtsuse kohta, kes gruppi kuuluvad, ja kuidas neid hinnata. St millist tähtsust peaks igaüks oma kaaslasele omistama. On nii, et loogika sunnib mõtlema, et kui ta vaatab oma kaaslasele, justkui ta oleks madalamal tasemel kui ta ise on, siis ta tahab teda õpetada, kuidas käituda vastavalt omadustele,  mis on paremad kui need, mis tal on. Selgub, et ta ei saa  tema kaaslane olla, vaid võib teda aktsepteerida kui õpilast, kuid mitte kui kaaslast.

Ja kui ta näeb kaaslast olevat kõrgemal tasemel kui tema ise, ning ta näeb, et saab temalt häid omadusi õppida, siis võib see isik olla tema õpetaja, mitte tema kaaslane.

Selgub, et ainult siis, kui ta näeb, et sõber on temaga samal tasemel, võib ta teda omaks võtta kui sõpra ja temaga ühineda. Sest „sõber” tähendab, et mõlemad on samas seisundis. Ja selliselt sunnib loogika mõtlema. Ehk neil kahel on sarnased arvamused ja siis nad otsustavad ühineda ning siis püüdlevad nad mõlemad selle eesmärgi poole, mida nad mõlemad saavutada tahavad.

See on sarnane kahele kaaslasele, kes on ühel meelel ja avavad koos mingisuguse äri, et see äri neile tulu tooks. Ja siis on kord selline, et mõlemad tunnevad, et nad mõlemad omavad võrdset jõudu. Vastasel juhul, kui üks neist tunneb, et tal on suuremad võimed kui teisel – siis ta ei taha teist vastu võtta nii, et nad võrdsed partnerid olla saaksid, vaid [tahab], et nad saaksid äripartneriteks vastavalt protsentidele, see tähendab vastavalt võimetele ja omadustele, mis ühel teise suhtes on. Ja siis on äri kolmandiku või veerandi peale Ja siis ei saa öelda, et mõlemad on selles äris võrdsed.

Samal ajal kaaslaste armastuses, kui kaaslased ühinevad, et ühtsus saavutada, tähendab see just seda, et nad on võrdsed. Seda nimetatakse ühtsuseks. Aga kui nad näiteks ühise äri loovad ja ütlevad, et tulu ei jagata võrdselt, kas seda nimetatakse ühtsuseks?

Kuid muidugi, kogu kaaslastevaheline armastuse "äri" peaks olema selline, et kogu kasum, mis kaaslaste armastusest tekib, peaks olema nende kõigi võrdses omanduses. Ja nad ei tohiks võtta ega varjata mitte midagi, ei üks teise ega teine esimese eest, vaid kõik peaksid olema armastuses ja sõpruses, tões ja rahus.

Aga artiklis "Kõne Zohari lõpetamise puhul" on öeldud: "Siiski kehtivad suuruse saavutamisel kaks tingimust: (1) alati ümbritsevate hinnangut vastavalt selle tähtsusele kuulata ja vastu võtta, (2) et keskkond oleks suur, nagu on öeldud: "Inimeste hulgas on Kuninga au".

"Ja selle jaoks, et esimene tingimus täita, peab iga õppija end kõigist kaaslastest kõige väiksemana tundma, ning siis suudab ta kõigilt neilt suuruse hinnangut vastu võtta. Sest suur ei saa väiksemalt saada, tema sõnadest vaimustumisest rääkimata. Ainult väike vaimustub suure hinnangust".

"Ja vastavalt teisele tingimusele on iga õppija kohustatud iga kaaslase väärtuslikkust ülistama..., justkui ta oleks põlvkonna suurim. Ja siis mõjutab keskkond teda, nagu oleks see suur keskkond, nagu on kohane, "sest kvaliteet on olulisem kui kvantiteet".

Ja eelnevalt öeldust järeldub, et kaaslaste armastuse küsimuses "Üks aitas teist " (Js 41:6), mis tähendab, et piisab, kui igaüks suhtub kaaslasesse nagu oleks ta temaga samal tasemel. Et aga igaüks peab kaaslaselt õppima, eksisteerivad õpetaja ja õpilase suhted. Seetõttu peab ta kaaslasesse suhtuma nii, nagu ta oleks temast suurem.

Siiski, kuidas saab suhtuda kaaslasesse nii, et tema on suurem kui sina, kui samal ajal näed, et sul on paremaid omadusi kui temal, st oled andekam ja sinu loomus on vooruslikum? Seda saab mõista kahel viisil.

1. Ta tegutseb teadmisest kõrgemal olevas usus, st hetkel, kui ta teda oma kaaslaseks valis, vaatab ta tema peale teadmisest kõrgemal.

2. Loomulikumal viisil, nimelt – teadmise piires. Kui ta otsustas ta oma kaaslaseks võtta ja töötab endaga, et teda armastada – siis armastusele on omane, et nähakse ainult häid asju, ja halbu asju, kuigi need on olemas, ta kaaslases ei näe, nagu öeldakse: «Armastus katab kinni kõik üleastumised» (Õp,10:12).

Ja me näeme seda, kui inimene võib näha naabrite laste puudusi, kuid enda laste puhul ta neid ei näe. Ja kui keegi tema poegade puudustest räägib, hakkab ta kohe kaaslasele vastu ja hakkab enda poegade voorusi loetlema.

Ja tekib küsimus, milline on tõelisus. Kas tema poegadel on head omadused, ja seetõttu vihastab ta, kui tema poegadest nii räägitakse? Ja asi on selles, et nagu ma oma isalt ja õpetajalt kuulnud olen, on tegelikult igal inimesel omad tugevused ja puudused. Ja igaüks, see tähendab nii naaber kui ka laste isa, räägib tõtt. Kuid naaber, kes ei suhtu tema poegadesse nagu isa  oma poegadesse – see tähendab, et ta ei tunne sellist armastust poegade vastu, mis nende isal on – , kui ta teise poegi vaatab, näeb ta ainult neid puudusi, mis neil poegadel on. Sest sellest tunneb ta suuremat naudingut. Tal on võimalus näidata, et ta on tasemelt kõrgem kui see teine, sest tema lapsed on paremad, seega näeb ta ainult teise vigu. Ja see on tõde, mida ta näeb. Aga mida ta näeb? Ainult neid asju, mida ta naudib.

Kuid nende isa näeb samuti ainult tõde, kuigi ta vaatab ainult oma poegade häid külgi. Kuid halba, mis tema poegades on, ta ei näe, sest seda ta ei naudi. Seetõttu räägib ta tõtt sellest, mida ta oma poegades näeb, sest ta vaatab ainult neid asju, millest võib naudingut saada. Sellisel juhul näeb ta ainult tugevaid külgi.

Seega selgub, et kui tal on armastus kaaslaste vastu – ja armastuse puhul kehtib seadus, et tahetakse näha just kaaslase voorusi, aga mitte tema puudusi –, siis selgub, et kui ta näeb kaaslases mingit puudust, on see märk sellest, et see puudus ei ole mitte kaaslasel, vaid see puudus on temas endas. See tähendab, et ta on kahjustanud kaaslastevahelist armastust, seetõttu näeb ta kaaslases puudusi.

Seega nüüd peab ta nägema mitte seda, et kaaslane peaks ennast parandama, vaid seda, et ta ise vajab parandamist. Öeldu põhjal selgub mitte see, et ta peaks nägema, et kaaslane saab enda nende puuduste paranduse, mida ta kaaslases näeb, vaid et ta ise vajab parandamist selles, mida ta kaaslaste vastu tuntavas armastuses rikkus. Ja kui ta ennast parandab, siis hakkab ta ainult kaaslaste voorusi nägema, mitte nende puudusi.