Alati tuleb oma maja talad ära müüa
Artikkel nr. 9, 1984

„Rabi Yehuda ütles: „Rav ütles: „Alati tuleks müüa oma maja talad ja panna kingad tema jalga“”" (Sabbat, 129). Me peaksime mõistma maja talade kohta käiva täpsustuse ja kingade tähtsust, et need on nii olulised, et tasub müüa oma maja talad, et oleks võimalik kingad jalga panna.

Me peaksime seda  töös tõlgendama. Tema maja Korot [talad] tuleneb sõnast Mikreh [juhtum/sündmus], mis tähendab kõike, mida inimene oma kodus kogeb. Me tajume inimest kahe eristuse kaudu — teadmise, mis tähendab intellekti, ja tunde, mis tähendab seda, mida me südames tunneme — kas oleme õnnelikud või õnnetud.

Need sündmused, mida kogeme, tekitavad meie igapäevaelus küsimusi. See kehtib inimese ja tema Looja vahelise ja inimese ja tema sõbra vahelise suhte kohta.

Inimese ja Looja vaheline suhe tähendab, et tal on kaebusi, et Looja kõiki tema vajadusi ei rahulda. Teisisõnu, Looja peaks täitma, mida inimene arvab, et tal vaja on, sest reegel on, et headuse olemus on teha head. Ja mõnikord kurdab ta, nagu ta tunneks vastupidist — et tema olukord on alati halvem kui teistel, kes on temast kõrgemal tasemel.

Järelikult on ta seisundis, mida nimetatakse „spiooniks,“ kes Juhtimist laimab, sest ta ei tunne oma elus rõõmu ja naudingut ning tal on raske öelda: „Ainult headus ja arm on kõigil mu elupäevadel minuga.“ Seega on ta sel ajal „spiooni“ seisundis.

Meie targad ütlesid selle kohta (Berachot [Õnnistused], 54), „Inimene peab halva eest tänama nii nagu ta hea eest tänab,“ sest judaismi alus on üles ehitatud teadmisest kõrgemal olevale usule. See tähendab, et ei tohi tugineda sellele, mida intellekt sunnib  teda mõtlema , ütlema ja tegema, vaid usule heatahtlikusse, kõrgemasse Juhtimisse. Ja just Juhtimise õigustamise kaudu austatakse hiljem tasuga rõõmu ja naudingu tundmise kaudu.

Baal HaSulam andis allegooria inimesest, kellel olid Loojale kaebused ja nõudmised, et Ta ei täida kõiki tema soove. See on nagu inimene, kes kõnnib tänaval väikese lapsega, ja laps nutab kibedalt. Kõik tänaval olevad inimesed vaatavad isa ja mõtlevad: „Kui julm on see mees, kes saab oma poja nutmist kuulata, ilma et sellele tähelepanu pööraks? Lapse nutmine teeb isegi tänaval olevad inimesed lapse suhtes kaastundlikuks, kuid see mees, kes on tema isa, ei tee seda. Ja on reegel: „Nii nagu isa tunneb kaastunnet oma laste suhtes.’”

Lapse nutmine pani inimesi tema isa juurde minema ja küsima: „Kus on sinu halastus?“ Siis isa vastas: „Mida ma saan teha, kui minu poeg, keda ma hoian nagu oma silmatera, nõuab minult, et annaksin talle nõela, et ta saaks oma silma sügada, sest tema silm sügeleb? Kas mind saab nimetada „julmaks,“ et ma ei täida tema soovi, või on see halastus, et ma ei anna seda talle, et ta oma silma ei torkaks ja igaveseks pimedaks ei jääks?“

Seetõttu peame uskuma, et kõik, mida Looja meile annab, on meie enda hüvanguks, kuigi peame paluma, et Looja need mured meist igaks juhuks eemaldaks. Siiski peame teadma, et palve ja palve rahuldamine on kaks erinevat asja. Teisisõnu, kui me teeme, mida me peame, siis teeb Looja seda, mis on meile hea, nagu ülaltoodud allegoorias. Selle kohta öeldakse: „Ja Issand teeb seda, mis Talle heana näib.”

Sama printsiip kehtib inimese ja tema sõbra suhtes, mis tähendab, et ta peaks müüma oma maja talad ja panema kingad jalga. Teisisõnu, inimene peaks müüma oma maja talad, mis tähendab kõiki juhtumeid, mida tema maja ligimesearmastusega seoses kogenud on.

Inimesel võivad olla küsimused ja kaebused oma ligimese suhtes, sest ta töötab pühendunult ligimesearmastuse nimel, ent ei näe sõbra poolt mingit vastukaja, mis teda kuidagi aitaks. Nad kõik käituvad viisil, mis ei vasta tema arusaamisele selle kohta, milline ligimesearmastus olema peaks, mis tähendab, et igaüks räägiks oma sõbraga viisakal moel, nagu austatud indiviidide seas kohane.

Tegude osas näeb ta samuti, et ligimese poolt  ei ole ühtegi tegu, mida võiks ligimesearmastusega seotuks pidada. Selle asemel on kõik tavaline, nagu tavaliste inimeste seas, kes ei ole veel huvitatud ei ühinemisest ega kogukonna loomisest, kus valitseks ligimesearmastus, kus igaüks teise heaolust hoolib.

Nii näeb ta nüüd, et  ei ole kedagi, kelle poole vaadata, kes ligimesearmastusega tegeleks. Ja et ta tunneb, et on ainus, kes käib õigel teel, ja vaatab kõiki põlgusega, nimetatakse seda „spioonideks.” See tähendab, et ta luurab oma sõprade järele, et näha, kas nad käituvad tema suhtes õigesti vastavalt reeglile „Armasta oma ligimest.” Ja et ta kuuleb pidevalt, et sõbrad kuulutavad kogu päeva, et teiste armastus on kõige olulisem, tahab ta näha, kas see, mida nad ütlevad, on ka see, mida nad teevad.

Ja siis näeb ta, et see on kõik üksnes tühi jutt. Ta leiab, et isegi sõnades ei ole teiste armastust, ja see on kõige väiksem asi teiste armastuse juures. Teisisõnu, kui ta küsib kelleltki küsimuse, vastab see talle pealiskaudselt, ükskõikselt, mitte nii, nagu vastaks sõbrale. Pigem on see kõik külm, justkui tahaks ta temast lahti saada.

Ja ära küsi minult: „Kui sa mõtled teiste armastusele, siis miks sa kritiseerid, kas su sõber armastab sind, justkui oleks ligimesearmastus rajatud enesearmastusele ning seetõttu tahan ma näha, mida minu enesearmastus sellest tööst sai?" Need ei ole minu mõtted. Pigem tahan ma tõesti teiste armastust.

Sellepärast olin ma huvitatud selle kogukonna loomisest, et näha, et igaüks tegeleb teiste armastamisega, et selle kaudu kasvaks ja suureneks see väike jõud, mis mul teiste armastamiseks on, ja et mul oleks jõudu tegeleda teiste armastamisega võimsamalt, kui ma üksi suudaksin. Kuid nüüd näen, et ma ei ole midagi saavutanud, sest ei näe, et keegi head teeks. Seega oleks parem, kui ma ei oleks nendega ega õpiks nende tegudest.

Vastuseks sellele, et kui koos teatud inimestega luuakse kogukond ja kui nad kogunevad, siis peab olema keegi, kes soovis just nimelt selle “grupi” moodustada. Seega sorteeris ta need inimesed välja, et näha, et nad üksteisega sobiksid. Teisisõnu, igasühel neist oli armastuse säde teiste vastu, kuid see säde ei suutnud süüdata armastuse valgust, et see säraks kõigis, seega leppisid nad kokku, et ühtsuse kaudu muutuksid sädemed suureks leegiks.

Nii ka nüüd, kui ta neid jälgib, peaks ta ületama raskused ja ütlema: "Et nad kõik olid kogukonna loomise ajal ühel meelel selles, et nad peavad teiste armastamise teed minema, siis on see ka nüüd nii." Ja kui igaüks hindab oma sõpru soosivalt, süttivad taas kõik sädemed ning sellest saab taas üks suur leek.

See on nagu Baal HaSulam kord ütles, kui ta küsis lepingu kohta, mille kaks sõpra teevad, nagu me leiame Toorast (1Ms 21:27), “Siis Aabraham võttis lambaid, kitsi ja veiseid ja andis Abimelekile; ja nad mõlemad sõlmisid lepingu.” Ta küsis, “Kui mõlemad armastavad teineteist, siis muidugi on nad head teineteise vastu. Ja loomulikult, kui nende vahel ei ole armastust, sest armastus on mingil põhjusel vähenenud, siis nad ei tee teineteisele head. Kuidas siis nende vaheline leping aitab?”

Ta vastas, et leping, mille nad teevad, ei ole praeguseks, sest nüüd, kui nad tunnevad armastust teineteise vastu, ei ole lepingut vaja. Pigem tehakse leping tuleviku jaoks. Teisisõnu, on võimalik, et pärast mõnda aega ei tunne nad armastust nii nagu praegu, kuid nad hoiavad ioma suhteid ikkagi nagu enne. Selle jaoks ongi leping sõlmitud.

Samuti võime näha, et kuigi nad ei tunne praegu sellist armastust nagu oli siis, kui kogukond loodi, peab igaüks ikkagi oma vaated ületama ja teadmisest kõrgemale minema. Selle kaudu saab kõik parandatud ja igaüks hindab oma sõpra soosivalt.

Nüüd saame aru meie tarkade sõnadest, kes ütlesid: “Inimene peaks alati müüma oma maja talad ja kingad jalga panema.” Min’alim [kingad] tuleneb sõnast Ne'ilat Delet [ukse sulgemine], mis tähendab sulgemist. Kui inimene on oma sõpra jälginud – ja Rigel [jälginud] tuleneb sõnast Raglaim [jalad] – peaks ta "müüma oma maja talad", mis tähendab kõike, mis tema majas on juhtunud seoses tema ja tema sõbraga, mis tähendab spioone, kes sõpru laimavad.

Siis "müü kõik" tähendab kõikide vahejuhtumite eemaldamist, mille spioonid on temani toonud, ja selle asemel pange kingad jalga. Tähendus on, et ta peaks spioonid lukustama selliselt, et nad enam maa peal ei eksisteeriks ja kõik küsimused ja nõudmised, mis tal nende kohta on, peaks ta samuti lukustama. Ja siis saab kõik rahus oma kohale laskuda.