Artikkel

Tõe ja usu tähendus  

Artikkel nr 3, 1985

Tõde ja usk on kaks vastandlikku asja. Näeme, et ka meie palves, mille on loonud Suure Kogu liikmed, on kaks omavahel vastuolus olevat asja. Ühelt poolt on nad meile korraldanud palve järjekorra ning palvetada tuleks just siis, kui inimesel on puudus. Pealegi ütlesid meie targad: "Palve peab tulema südame põhjast", mis tähendab, et palve, millega me Loojat palume, peaks tulema südame põhjast, ehk me peaksime tundma puudust kogu südamega.

See tähendab, et südames ei tohiks olla ühtegi tervet kohta, vaid ainult puudused. Ja mida suurem on puudus, seda enam palvet võrreldes teiste palvetega vastu võetakse. Tooras on kirjutatud salmi kohta: "Vaese palve, kui ta on nõrk ja kallab oma sõnad Issanda ette" (Balak, punktid 187–88): "Aga kolm palvet on neid, mida nimetatakse 'palveks': "Moosese, jumalamehe palve" (Ps90:1)—teist sellist palvet teisel inimesel ei ole. Taaveti palve—sellist ei ole teisel kuningal. Vaese palve. Kolmest palvest, milline on kõige tähtsam? See on vaese palve. See palve jõuab Moosese ja Taaveti palvest ette ning kõigist teistest palvetest maailmas. Mis on põhjus? Vaene on murtud südamega. On kirjutatud: "Issand on ligi neile,kes on murtud südamelt,ja päästab need,kellel on rusutud vaim."(Ps34:19) Ja vaene vaidleb alati Loojaga ning Looja kuulab ja kuuleb tema sõnu." Siiani tema sõnad.

Selgub, et püha Zohari sõnade järgi on palve just siis, kui inimene on murtud, kui tal ei ole millegagi oma hinge elustada. Siis nimetatakse seda “palveks südames”. See palve on tähtsam kui kõik maailmas olevad palved, sest tal ei ole mingit teenet, mille põhjal öelda: “Ma ei ole nagu mu sõbrad, sest mul on mingi teene, mida mu sõpradel ei ole.” Selgub, et ta on täis puudusi ja siis on ruumi ausale südamest tulevale palvele. See tähendab, mida suurem on puudus, seda tähtsam on palve.

Ja vastavalt palvele, mille nad on meile palvete järjekorras korraldanud, on nad meile korraldanud ka kiitus- ja tänukorra. See on vastuolus palvega litaanias, mis on palvete järjekorras, sest tavaliselt, kui keegi teeb teisele midagi head, ollakse selle eest tänulik. Kuid tänu suurus on alati vastavuses selle kasu suurusega, mille ta saab. Nii avaldab ta hüve saajale tänu.

Näiteks, kui üks inimene aitab teist poolega tema elatusvahenditest, see tähendab, et kui ta on tema kaudu saanud sisse­tulekut, millest piisab vaid poolteks oma majapidamise vajadustest, siis ei ole tema tänamine täielik. Aga kui ta on püüdnud leida kellelegi täieliku varustatuse, sealhulgas luksused, nii et tal ei ole puudust, mida ei oleks täidetud, siis tänab ja kiidab ta kindlasti sellist inimest kogu südamest ja hingest.

Seega selgub, et kui inimene tänab ja ülistab Loojat ning soovib südamest Loojat ülistada ja tänada, peaks ta nägema, et Looja on andnud talle kõik tema soovid ning tal ei puudu midagi. Vastasel juhul ei saa tema tänulikkus täielik olla.

Seetõttu peaks inimene püüdma näha, et tal ei ole puudusi, vaid Looja on kõik tema puudujäägid kompenseerinud ning tal ei ole enam mingeid puudusi. Alles siis saab ta Loojat tänada ning see ongi nende laulude ja ülistuste tähendus, mille nad on meie jaoks palveks seadnud.

Sel põhjusel on need, see tähendab palve ja loosung ning laulud ja ülistused, vastandid, sest kui tal palve ja loosungi ajal täiuslikkust ei ole ning ta on täis puudujääke, on tema palve täielik. Kuid laulude ja ülistustega on vastupidi: kui tal ei ole ühtki puudujääki, mis ei ole täielikult täidetud, just siis saab ta tõeliselt tänada.

Me peaksime mõistma, miks nad on meile need kaks vastandit seadnud, mis eesmärgil ning mida see kord meile annab. Samuti peaksime mõistma, kuidas on võimalik neid kahte vastandit säilitada, sest need on teineteisega vastuolus.

Püha Ari ütleb (Talmud Esser Sefirot, lk 788, punkt 83): „Naise sees peaks olema kaks ust, et neid sulgeda ja hoida loodet sees, et see ei tuleks välja enne, kui see on täielikult vormitud. Tal peaks olema ka jõud, mis vormib loodet.”

Seal selgitatakse põhjust: „Nagu kehalisuses, kui ema kõhus on rike, tekib emal raseduse katkemine. See tähendab, et kui loode tuleb enne õiget aega ema kõhust välja, enne kui loodet on piisavalt Iburi [rasestumise] astmel moodustatud, siis seda sündi ei loeta sünniks, sest Ibur ei saa maailmas eksisteerida. Pigem nimetatakse seda „raseduse katkemiseks”, mis tähendab, et teda ei sündinud, vaid loode kukkus ema kõhust välja ega saa elada.”

Samuti on vaimsuses Iburi puhul kaks eristust:

1. Iburi vorm, mis on Katnuti [väiksuse/lapsepõlve] aste, mis on tema tegelik vorm. Kuid et tal on ainult Katnut, peetakse seda puuduseks ja igal pool, kus on pühaduses puudus, on Klipotil [kestad/koored] haakumispunkt. Sel ajal võib Klipot põhjustada raseduse katkemise – et vaimse loode langeb enne välja, kui Iburi etapp on lõpule jõudnud. Seetõttu peab olema takistav tegur, mis on see, et talle antakse täielikkus, ehk siis Gadlut [täiskasvanuks saamine/suurus].

2. Siiski peaksime aru saama, kuidas vastsündinule saab anda Gadluti, kui ta ei ole veel võimeline isegi Katnuti korralikult vastu võtma, sest tal ei ole veel Kelimi [anumaid], milles neid vastuvõtmisel edasi anda. Sellele on seal vastus: Meie targad ütlesid: „Emakõhus olev embrüo sööb seda, mida ema sööb.” Samuti ütles ta: „Loode on ema reis.” See tähendab, et loode on ema reis, ei vääri Ibur veel oma nime. Seetõttu sööb loode seda, mida ema sööb. See tähendab, et loode saab kõik, mida ta saab, ema Kelimis. Sel põhjusel, kuigi lootel ei ole veel Kelimi, mis oleks sobivad Gadluti vastuvõtmiseks, siis ülemise ehk ema Kelimis saab ta ikkagi vastu võtta, sest ta on täielikult emale allutatud ega oma iseseisvat väge. Seda nimetatakse Iburiks, kui ta on täielikult Ülemise ees allutatud.

Siis, kui ta saab Gadluti, on ta täielikkuses. Seepärast ei ole seal Klipotil mingit haakumispunkti ning sellest tuleneb ka nimetus „takistav jõud”. See hoiab loodet vaimsusest välja langemast, nagu füüsilises maailmas hoitakse ära raseduse katkemist, ning ema peab oma loodet hoidma, et seal ei tekiks puudujääki. Nii on see ka vaimsuses.

Kõigest eelnevast selgub, et inimene peab oma töös eristama kahte seisundit:

1. Oma tõelist seisundit, mis tähendab tema Katnuti ehk kui kõik, mida ta teeb ja mõtleb, on Katnut. Katnuti tunne tekib siis, kui ta soovib kõndida tõe teel, ehk töötada andmise eesmärgiga. Sel ajal hakkab ta nägema oma Katnuti – kui kaugel ta andmise asjadest on ja et ta ei suuda midagi andmise nimel teha. Seda nimetatakse „tõeks”, ehk tema tõeliseks seisundiks.

Seejärel, et see on Katnut, võib Sitra Achra haakuda ja inimene võib sattuda meeleheitesse. Selgub, et tema tööle asumist nimetatakse Iburiks ja ta võib sattuda raseduse katkemisse, ehk langeda oma astmelt, nagu füüsilises maailmas loode, mis kukub ema kõhust välja ega suuda ellu jääda. Samuti vaimsuses – ta langeb oma astmelt ning vajab uut Iburi. See tähendab, et ta peab alustama oma tööd uuesti, nagu ta ei oleks kunagi Loojat teeninud.

Sel põhjusel peaks olema pidav jõud, et loode välja ei kukuks. See tähendab, et sel ajal peaks ta olema täielikkuses, tundma, et tal ei puudu töös midagi, vaid et ta on nüüd Loojale lähedal täielikus Dvekutis [liitumises] ning keegi ei saa talle öelda: „Aga sa näed, et sul ei ole edenemist Looja töös. Seega sa pingutad asjatult ning sa ei ole pühaduses teenimiseks sobiv. Seega peaksid sa olema nagu kõik teised. Miks sa teed nii suurt lärmi, et tahad olla kõrgemal tasemel kui kõik teised, kuigi sa ei saa üldsuse tööst rahuldust? See andis sulle tõuke, et sul võiksid tekkida mõtted ja soovid, et pead väljuma tavainimeste tööst ning liikuma edasi tõe poole. On tõsi, et see on tõde, kuid sa näed, et kuigi tahad kõndida tõe teel, ei ole sa selleks sobiv, kas siis puuduliku ande tõttu või seetõttu, et sul ei ole piisavalt jõudu ületada, sest sa ei suuda ületada sünnipärast enesearmastust. Seega, lõpeta see töö, ela tagasihoidlikult nagu ülejäänud inimesed ja ära tõsta oma südant oma venna ees, et ülbe olla. Pigem on parem, kui sa taandud sellelt teelt.”

Seetõttu, et mitte sellistesse mõtetesse sattuda, vajab ta pidavat jõudu. See tähendab, et ta peab mõistusest kõrgemal tasandil uskuma, et haaratus, mis tal on tõe tee suhtes, on suur ja väga tähtis ning ta ei suuda isegi hinnata selle tähtsust, et ta puudutab tõe teed, sest see on kogu Kli, milles on Looja Valgus. Kuid see on ülemise Kelimis. See tähendab, et Looja teab, millal inimene oma Dvekuti Loojaga tundma peaks.

Omaenda Kelimis tunneb ta vastupidist — et nüüd on ta halvem kui siis, kui ta kõndis üldsuse teel, kus ta tundis, et iga päev lisandub häid tegusid ja Toorat ning Mitzvote. Kuid nüüd, et ta on hakanud käima üksikisiku teed, püüdes alati hoida tähelepanu sellel, kui palju ta andmise nimel töötada saab ja kui palju loobuda enesearmastusest, siis näeb ta sel ajal tavaliselt, mil määral ta on tõele lähenemas. Sel ajal näeb ta alati tõde rohkem, et ta ei ole võimeline enesearmastusest väljuma.

Siiski, ülemise Kelimis, see tähendab mõistusest kõrgemal, võib ta ennast tõsta ja öelda: „Mind ei huvita, kuidas ma Parandajale annan. Ma tahan, et Looja tooks mind Temale lähemale, ja Looja teab kindlasti, millal tuleb aeg, mil ma tunnen, et Looja on mind Temale lähemale toonud. Seniks usun ma, et Looja teab, mis on minu jaoks parim, ja seepärast laseb Ta mul tunda neid tundeid, mida ma tunnen. Aga mis on põhjus, miks Looja tahab mind sellel teel juhatada, see tähendab, et ma pean uskuma usu tee kaudu, et Ta käitub minuga heatahtlikult? Ja kui ma seda usun, on Ta mulle andnud märgi: rõõmu hulk, mis mul on, tänulikkuse hulk, mida ma saan Talle anda selle eest, ja kui palju ma saan Teda tänada ja Tema nime ülistada. Kindlasti peame ütlema, et see on meie kasuks, et just usu kaudu võime saavutada eesmärgi, mida nimetatakse „saamine, et edasi anda“. Muidu võiks Looja meid kindlasti juhtida teadmise teel ja mitte usu teel.

Selle kaudu saad sa aru, mida me küsisime: „Miks me vajame kahte asja, mis üksteist välistavad?“ See tähendab, et ühelt poolt peaksime käima tõe teed, see tähendab tundma oma olukorda, et me tunneme, kuidas me eemaldume enesearmastusest ja liigume teiste armastamise poole, ja kui väga me sooviksime, et maailm oleks seisundis „Jäägu Tema õnnistatud nimi suureks ja pühitsetuks.”

Ja kui näeme, et vaimsus ei ole veel oluline, tunneme end suures puuduses, ning samuti näeme, kui palju me seda kahetseme ja kui valus on, et oleme Temast eemaldatud. Seda nimetatakse „tõeks”, see tähendab seisundit, mida me tunneme oma Kelimis vastavalt oma tunnetusele.

Samuti anti meile usu tee, mis on mõistusest kõrgemal, nimelt mitte arvestada oma tunnete ja mõistusega, vaid öelda, nagu on kirjutatud: „silmad neil on, aga nad ei näe;6 kõrvad neil on, aga nad ei kuule;” (Ps115:5-6). Selle asemel peaksime uskuma, et Looja on kindlasti Järelevaataja, ja Ta teab, mis on mulle hea ja mis mitte. Seetõttu tahab Ta, et tunneksin oma seisundit nii, nagu ma seda teen, ja minu enda jaoks ei ole tähtis, kuidas ma ennast tunnen, sest ma tahan töötada selle nimel, et edasi anda.

Seepärast on peamine asi, et pean töötama Looja heaks. Ja kuigi ma tunnen, et minu töös ei ole terviklikkust, olen siiski ülemise Kelimis, see tähendab ülemise seisukohalt, täielikult terviklik, nagu on kirjutatud: „Väljatõugatuid ei tõugata Temast välja.” Seepärast olen oma tööga rahul – et mul on au teenida Kuningat isegi kõige madalamal tasemel. Ka seda pean suureks privileegiks, et Looja on lubanud mul Temale vähemalt mingilgi määral lähemale tulla.

See annab meile kaks asja: 1) Tõe seisukohalt näeb ta oma tegelikku seisundit – et tal on ruumi palveks ning siis on tal ruumi puuduseks. Sel ajal saab ta paluda, et Looja täiendaks tema puuduse, ja siis saab ta tõusta pühaduse astmetes. 2) Usu tee, mis on terviklikkus – selles saab ta Loojat ülistada ja tänada ning siis võib ta rõõmus olla.