Pange tähele, taevad  

Artikkel 2, 1986

 ««Pange tähele, taevad»(5Ms 32:1) – rabi Yehuda alustas [kõnet]: «Ma avasin oma kallimale»(Ülemlaul 5:6), … «Kuule! Mu kallim koputab:»(Ülemlaul 5:2). Ja ta ütleb: ««Kuule! Mu kallim koputab» – see on Mooses, kes noomis Iisraeli mitmes vaidluses ja mitmes tülikas olukorras. Nagu on öeldud: «Need on sõnad...»(5Ms 1:1), «olete osutanud vastupanu...»(5Ms 9:7), «Juba Hoorebil te pahandasite Issandat»(5Ms 9:8). Ja seepärast on öeldud: «Koputab»». «Kuid samas, kui Mooses noomis Iisraeli, olid kõik tema sõnad öeldud armastusega, nagu on öeldud: «sest sa oled Issandale, oma Jumalale pühitsetud rahvas ja sind 
on Issand välja valinud, et sa oleksid temale omandrahvaks...»(5Ms 14:2)… «vaid sellepärast et Issand teid armastas »(5Ms 7:8). Nagu on öeldud: «Ma avasin oma kallimale»(Ülemlaul 5:6) – armastuse keeles»10.

Ja tuleb mõista Sefer Zohari sõnu.

1.Kui ta annab sellise kiituse Iisraeli rahvale, nagu on öeldud: «sest sa oled Issandale, oma Jumalale pühitsetud rahvas ja sind 
on Issand välja valinud, et sa oleksid temale omandrahvaks...». Sel juhul, kuidas saab neid noomida, kui nad sellest, mis järeldub, on püha rahvas jne. Sel juhul, mis neil siis veel puudub?

2. Mida ta tahab meile igaveseks öelda? Õppida, et nad kehastavad endas kahte vastandit ühes, ehk kas nad on püha rahvas või ei ole nendega kõik korras?

3. Vastavalt reeglile – «armastus katab kinni kõik üleastumised». (Õp 10:12) Aga Pühakiri ütleb: «Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud… vaid sellepärast et Issand teid armastas»(5MS 7:7-8); sel juhul, kuidas saab neis leida üleastumisi, sest «armastus katab kinni kõik üleastumised».

Aga asi on selles, et teada on selline nähtus, kus on olemas kaks vastukäivat väidet, kuni tuleb kolmas ega lahenda nende vaidlust. Sest vaimses on joonte mõistel tingimus, et Hesedi omadust nimetatakse paremaks jooneks, sest Hesed tähendab, et ta tahab teha armu 'hessed' kaasinimesele ega soovi selle eest mingit tasu. Ja see on see, kes püüdleb armastuse poole Looja vastu ega hooli iseendast, sest kõik tema püüdlused on suunatud ainult sellele, et Loojale rõõmu valmistada, ja tema ise rahuldub vähesega. See tähendab, et talle ei ole tähtis, mis tal on – st Toora maitsed, palve maitsed, käsu maitsed – vaid ta on rahul sellega, mis tal on, ning vaimsuses, kui inimene teeb eneseanalüüsi, ja ta ütleb, et usub isiklikku juhtimist, et kõik tuleb ülalt, st et Looja on andnud talle mõtte ja soovi olla Looja teener ning tegeleda Toora ja käskudega, kuigi ta ei tunne Tooras ja käskudes mingit maitset, siiski, ta ei pööra sellele tähelepanu, vaid ütleb, et talle piisab sellest, et ta saab täita Looja käsku – sellest ühest piisab talle, justkui oleks ta teeninud terve varanduse, ning isegi kui tal ei ole Looja suuruse mõistmist, on ta siiski rahul selle vähesega, mis tal on, ning usub, et see on kingitus ülalt, mis seisneb selles, et talle on antud mõte ja soov.

Ja teistele, nagu ta näeb, ei antud seda, ning kõik nende püüdlused on vaid „teenida” materiaalses mõistes, see tähendab pälvida soosing inimestelt või rõõmustada oma keha asjadega, mida ka loomad kasutavad. Samal ajal temale anti mõte ja soov teenida Loojat, „aga kes olen mina, et Tema valis mind?” Ja see ongi, nagu me ütleme: „Õnnistatud oled Sina, Looja, kes valid oma rahva, Iisraeli, armastusega.”

Järelikult õnnistame me Loojat selle eest, et Ta on meid valinud, see tähendab, andnud meile mõtte ja soovi täita Toorat ja käske. Seega tema isiklikult, kui ta vaatab teisi [ja näeb], et neil ei ole seda Toora ja käskude soovi, mis on temal, ütleb siis: selle eest, et Ta valis teda enne teisi, et ta teeniks Teda, kuigi Ta andis talle väikese teenimise, ilma igasuguse mõistuse ja teadmiseta. Ometi ütleb ta, et ka selle teenimise jaoks, mis on väiksem kui väike, ei ole ta vääriline, sest kui ta vaatab end Looja suuruse seisukohast, siis ütleb ta, et ka seda ei ole ta ära teeninud. Sel juhul peab ta kindlasti olema rõõmus, nagu oleks ta pälvis teenimise au, mis on kohane suurtele inimestele.

Ja see parem joon laskub kõrgematelt sefirotidelt ning seda omadust nimetatakse „sefira hesediks“, mille olemus on sarnasuses Loojaga. Nii nagu Tema annab, tahab ka madalam kõrgemale anda, ja seda nimetatakse vormi sarnasuseks, ning ta ei vaata iseennast – mis tal vastuvõtmise kelimis on, ja kogu tema mõõde, kas ta on täiuslikkuses, määratakse selle järgi, kui palju ta suudab anda. Ja isegi kui ta ei suuda palju anda, on ta rahul ka sellega, sest ta vaatab oma madalust võrreldes andjaga, samuti võrreldes teiste inimestega, kelles ta näeb paremaid omadusi kui endal, ning ometi anti talle ülevalt mõte ja soov, mida neile ei antud, ja ta ei räägi kunagi midagi sellist: „Mu oma jõud ja mu käe ramm“.(5Ms 8:17)

Seetõttu on ta alati hingelises rahulolus, tal ei ole oma tööle midagi lisada ja nii palju, kui ta suudab, annab ta Loojale tänu, tänab ja kiidab Teda erinevate kiitustega, ja isegi kui ta ei lausu selliseid kiitusi ja tänu, milliseid ta teab, et peaks neid Loojale andma, ei kahetse ta siiski ka seda, öeldes enese kohta: „Kes olen mina, et alati kuningaga rääkida, nagu kohane tähtsatele inimestele, mitte nii alandlikule inimesele nagu mina?“ Tuleb välja, et ta on alati täiuslikkuses, millele ei ole midagi lisada.

Ja kui ta mõnikord unustab kogu töö ja pea on tal selles maailmas toimetamistega hõivatud, ja pärast mõnda aega meenutab ta vaimseid asju ning näeb nüüd, et ta oli kogu aeg selle maailma asjadega hõivatud, siis sellegipoolest ta ei mõtle ajale, mil ta oli [Loojast] eraldatud, vaid rõõmustab selle üle, et Looja kutsus ta välja kõigi inimeste hulgast ja ütles talle: „Kus sa oled?“(1Ms 3:9) ning kohe hakkab ta Loojat tänama selle eest, et Ta tuletas talle meelde, et on vaja mõelda vaimsele. Tuleb välja, et ka sellises seisundis ei mõtle ta puudustele, vaid kahetseb nüüd seda, et ta kogu aeg töö täielikult unustab, ja rõõmustab, et vähemalt praegu saab ta mõelda Looja tööle. Seega isegi praegu on ta täiuslikkuse seisundis ega jõua seisundisse, kus töö teda kurnab – vaid ta on alati täiuslikkuses. Ja seda nimetatakse paremaks jooneks, Hesediks, ehk täiuslikkuseks. 

Kuid see sõltub sellest, mil määral inimene isiklikku juhtimisse usub, see tähendab, et kõik annab Looja – nii valguse kui ka kli –, mis tähendab, et ka soovi ja hisaroni, et inimene tunneks puudust sellest, et ta ei ole Loojaga piisavalt seotud, ning samuti, et ta tunneks oma kehas puudust Toora ja käskude täitmisel – kõik annab Looja. Ja valguse peab kahtlemata andma Looja, sest maitse Tooras ja käskudes kuulub kahtlemata Loojale. Ja see on nagu öeldakse Yom Kippuri eelõhtul: „Sest nagu savi potissepa käes: kui tahab – venitab, kui tahab – surub kokku, nii oleme meie Sinu käes, heldust hoidev”.

Ja sellest tuleneb, et kui inimene näeb, et temas tekib soov õppida kasvõi üks tund päevas, ja samuti, kui ta palvetab, näeb ta, et mõni minut teab ta, et palvetab ega unusta, et ta on riietunud taliiti ja tfilini, ning tema süda mõtleb kõigele muule maailmas, kuid siis meenub talle mõneks minutiks, et ta on „kroonitud” taliiti ja tfiliniga, ning ta on praegu palve keskel ja ta hakkab mõtlema, kellega ta palve ajal räägib, ja tunneb, et ta ei räägi niisama, vaid seisab Kuninga ees, ning samuti usub ta [printsiipi]: „Sest Sina kuuled kõigi huulte palvet”, ja kuigi ta näeb, et on juba palju kordi palvetanud ega ole oma palvele vastust saanud, usub ta siiski teadmistest kõrgemal, et Looja tõepoolest kuuleb palvet, ning et tema palvet ei ole veel vastu võetud, siis on põhjus kindlasti selles, et ta ei palvetanud kogu südamest, seega võtab ta endale kohustuse palvetada suurema kavatsusega, ning „ei ole kahtlust, et Looja aitab mind ja võtab mu palve vastu”, ja ta hakkab kohe Loojat selle eest tänama, et Ta meenutas talle, et praegu on ta „kroonitud” taliiti ja tfiliniga, ja tunneb end hästi, sest ta vaatab teisi inimesi, kuidas nad ikka veel magavad, „aga mind äratas Looja palve keskel”, – ja seetõttu on ta rõõmus ja rahul.

Ja kui möödub mõni minut ja ta unustab jälle, kus ta on, ning mõtleb härjast ja eeslist, ja äkki äratatakse teda taas ülevalt poolt, siis mõistus ütleb, et tal peaks olema kahju, et ta unustas, et asub koguduse kojas, aga ta ei taha sellest kuulda, – siiski rõõmustab ta selle üle, et talle praegu meenutati. Järelikult vaatab ta ainult „tee head”(Ps 34:15), see tähendab, ta rõõmustab selle üle, et ta sai praegu head teha, ega pööra tähelepanu sellele, et ta enne seda eksles lahusoleku maailmas.

Ja kõike seda saab ta tunda sel määral, kui ta mõistab oma väärtust – et ta ei ole parem kui teised inimesed, ja neilgi on isegi eituse vaim [Looja suhtes], hoidku jumal, ja neil ei ole usuga mingit sidet, samuti näeb ta, et on inimesi, kes ei pööra üldse tähelepanu usule, vaid elavad nagu muud loomad, ega hooli ühestki eesmärgist elus, ja kogu nende elu, mille kohta nad arvavad, et nad seisavad kõrgemal tasemel kui loomad, seisneb selles, et nad hoolivad ka auavaldustest. Sest nad mõistavad, et vahel tasub kirest loobuda, et saada au. Aga mis puudutab usku, siis isegi kui nad on vanemate poolt ümber lõigatud, siis ise nad ei pööra sellele tähelepanu, sest on asju, mis on nende jaoks huvitavamad.

Ja kui ta vaatab neid, näeb ta, et ei tea, miks ta väärib enamat kui nemad, sest Looja on andnud talle mõtte ja soovi tegeleda Toora ja käskudega, kuigi see on ainult tegude suhtes. Teisisõnu, ta näeb, et ta on endiselt “Lishma” taseme saavutamisest kaugel, kuid ta ütleb: «Aga vähemalt olen ma “Lo Lishma”  vääriliseks saanud». Ja meie targad ütlesid: «“Lo Lishma” kaudu jõutakse “Lishmani». Tuleb välja, et igatahes olen esimesel pühaduse astmel ning ta teeb isiklikku arvestust: «Kui õnnelik ma olen, et Looja asetas mind pühaduse esimesele astmele, mida nimetatakse “Lo Lishma”, kui palju ma pean Loojat tänama ja kiitma», ja eriti siis, kui inimene on vääriline ning talle antakse mõte tegeleda Toora saladustega, kuigi ta ei mõista ühtegi sõna sellest, mis seal kirjas on, on see ometi suur au – et ta on õpingute hetkel ühendatud Toora sisemise osaga.

See tähendab, et ta usub, et tegemist on ainult jumaliku asjaga, ja tal on võimalus süveneda oma mõtetesse: «sest kõik, mida ma õpin, pärineb pühadest nimedest, sellisel juhul ei ole kahtlust, et mulle on langenud suur au. Seetõttu ei jää mul muud üle kui tänada ja ülistada Loojat, sest kogu maailm saab kõik oma elujõu rumalusest, aga mina olen juba saanud võimaluse siseneda pühaduse esimesse astmesse, mida nimetatakse “Lo Lishma”». Ja seda nimetatakse parempoolseks jooneks, ehk täiuslikkuse omaduseks, mis ei vaja mingit parandamist.

Kuid siiski on öeldud: «Parem ja vasak ning nende vahel pruut», see tähendab, et ka vasakpoolset joont on vaja. Ja tegelikult tuleb aru saada, et kui ta tunneb, et asub täiuslikkuses ja võib kogu päeva ja öö Loojat tänada ning ülistada, siis millest tal veel puudus on? Ometi teab ta ise, et see on “Lo Lishma”, aga eesmärk seisneb selles, et inimene peab tegema [kõike] taeva nimel, ning sellel tasemel tunnistab ta ise, et ei ole seda taset veel saavutanud. Aga kuidas saab inimene tõusta tase kõrgemale, kui ta ei tunne, et tal sellest puudus on?

Ja on olemas reegel, mille järgi kui inimene midagi Loojalt palub, peab see tulema südame sügavusest, mis tähendab, et inimene peab tundma puudujääki südames, mitte lihtsalt [lausuma] tühje sõnu. Sest kui inimene palub liigset, ehk midagi, milleta saab elada, siis keegi ei haletse teda, kui ta karjub ja nutab, et seda saada, sest maailmas ei ole kombeks, et keegi teda sellepärast haletseks. Aga kui inimene karjub ja nutab puudujäägi pärast, mis on tal olemas, ja kogu maailmal see on, aga temal ei ole, siis, kui ta karjub ja nutab, et teda haletsetaks, siis teda kuulatakse ja igaüks, kes saab, püüab teda aidata.

Samuti on see nii ka Looja töös, kui inimene püüab leida täiuslikkust paremal joonel – kuigi ta teab, et on selline asi, mille pärast tuleb pingutada, et kõik tema teod oleksid taeva nimel. Samuti teab ta, et inimene peab järgima, nagu on öeldud: „vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.”(Ps 1:2) Aga ta ei täida seda ning püüab kõigi jõududega tunda täiuslikkust paremal joonel, ja siis automaatselt, kuigi ta teab, et tal ei ole veel täiuslikkust, ei saa ta ikkagi paluda Loojalt, et Ta annaks talle jõudu täita: „uurib ta Seadust ööd ja päevad”, samuti hüüda Looja poole, et Ta aitaks tal jõuda Lismani, kuid see puudutab juba liigset, mitte minimaalselt vajalikku.

Ja see tuleneb eelpoolmainitud põhjusest, sest kui inimene palub midagi ja hüüab ning nutab selle pärast, et tal seda ei ole, aga ka teistel tema linna elanikel ei ole seda, siis ei saa ta öelda, et see on minimaalne vajadus, vaid see on liigne. Ja liigse pärast, mida inimesel ei ole, ei ole mõtet nutta ega paluda. Ja siin, kui ta kõnnib paremal joonel, näeb ta, et seda, mis tal on, teistel inimestel ei ole. Sest see, mis tal on vaimsuses, võib ta leida vaid väikesel protsendil [inimestest] maailmas. Sellisel juhul, kuidas saab rääkida, et ta nõuab Loojalt, et Ta lähendaks teda, et ta võiks töötada Lishmas? Sest see on ju vaid liig, ning liigsete asjade pärast ei saa kogu südamest paluda, st et see puudus puudutaks südame sisemist osa. Sest ta ise ütleb, et see, mis tal on, on samuti suur asi, ja seega, kuidas saab paluda Loojalt liigse pärast, et Ta halastaks tema peale ja annaks talle jõudu töötada Lishmas, st et oma Loojale rõõmu valmistada?

Ja siit järeldub, et ei ole mingit võimalust, et inimene hakkaks Loojalt paluma, et Ta juhiks teda, kuidas minna tõe teed, sest tal ei ole nii suurt vajadust, sest liigsete asjade – stselle pärast, mida teistel inimestel ei ole – selle kohta öeldakse: „ühine õnnetus – pool lohutust“. Seetõttu ei ole tal mingit võimalust jõuda kunagi kurjuse äratundmiseni – et see, kui ta ei suuda tegeleda Toora ja käskudega taeva nimel, ongi kurjus. Selgub, et ta lepib „Lo Lishma“ olukorraga, ja kuigi seda teed nimetatakse vale teeks, mitte tõe teeks, ei ole tal kunagi võimalust tunda, et ta käib vale teed, nagu öeldakse Zohari eessõnas.

Seetõttu peab inimene käima ka vasakul joonel, kuid inimene peab määrama vaid väikese aja, et teha selgitusi vasaku joone seisukohast. Aga peamise aja peab ta veetma paremal joonel, sest ainult need, kellel on sisemine püüd jõuda Lishmani, võivad minna ka vasakul joonel. Samas kui need, kes ise tunnevad, et nad ei ole tõelised teenijad – st arvavad, et nad ei ole võimelised oma soove ületama – ei tohiks vasakule joonele minna. Seepärast isegi need, kellel on sisemine püüdlus – st nad tahavad jõuda Lishmani – kuigi nad võivad minna vasakule joonele, peavad siiski jälgima, et viibiksid vasakul joonel vaid lühikest aega ja kindlal hetkel, mitte alati, vaid vastavalt ajale, mille igaüks määrab, et teha selgitusi vasaku joone seisukohast.

Ja päevakava peab olema: kas iga päev kehtestada endale päevakava, või iga nädal, või iga kuu – igaüks vastavalt oma tunnetusele. Kuid ei tohiks seda kava, mille igaüks on endale kehtestanud, poole pealt muuta. Ja kui ta soovib keset kavatsust seda muuta, sest keha tuleb tema juurde ja annab mõista, et „pigem tee endale teistsugune päevakava kui see, mille oled endale teinud“, siis tuleks kehale vastata: „Mul on olemas kava, ning kui ma otsustan teha teise kava, st kui olen endale koostanud nädala ajakava, siis kui lõpetan selle nädala ja hakkan uut ajakava koostama, tule siis minu juurde ja ütle mulle, et tuleb teha uus ajakava, mitte selline, nagu ma praegu teha tahan. Aga keset ajakava ei ole mul vaja midagi muuta“.

Siiski tuleb teada, mis on vasak joon, sest vasakul joonel on palju aspekte. Nimelt on olemas vasak joon, mis on täielik pimedus, mida nimetatakse „malchut, või kohtu omadus, tõusis igas sefiras ja tekitas pimeduse“, st seal ei kiirga mingit valgust. Ja on olemas vasak joon, mida nimetatakse „hochma omadus ilma hasadimita“, ja ka seda nimetatakse pimeduseks, kuid pimeduseks, mis on [siin, nimetatakse pimeduseks] ainult valgusega võrreldes, kuid kelimidega seoses, on tema kelimid juba pühadusse sisenenud, mis tähendab, et ta võib kavatsust ehitada isegi siis, kui ta vastuvõtvaid kelime andmise nimel kasutab. Selgub, et see vasak joon on suurim aste, ning teda nimetatakse pimeduseks kõrgema hüve hulga tõttu, mis sel ajal avaneb, ja seni, kuni tal ei ole hasadimi riietust, ei tohi ta seda valgust kasutada, sest kasutamise hetkel võib ta langeda seisundisse „saamine saamise pärast“ nende hüvede rohkuse tõttu, mis on ületamatud ja mida ei saa andmise nimel vastu võtta. Seetõttu vajamegi keskmist joont, ning seetõttu on see vasak joon nii tähtis.

Kõigepealt tuleb teada, et vaimses ei ole aega ega kohta. Sellisel juhul, mida tähendavad parem joon ja vasak joon?

Asi on selles, et seda, mis ei vaja parandamist, nimetatakse paremaks jooneks, ja seda, mis vajab parandamist, nimetatakse vasakuks jooneks, ning seda me leiame ka tfilini paigaldamise olukorras. Sest meie targad ütlesid: „Rabi Yosi a-Horem ütles, [et tfilin tuleb panna] vasakule käele. Kust ta seda võtab? Samast kohast, kust rabi Naatan. Rav Ashi ütles: „Sõnast „sinu käe peal“(2Ms 13:16), mis on kirjutatud lisa-heitähtega – see tähendab, "nõrk“. Ja Rashi selgitab: „Sellest, et [„sinu käsi“] on kirjutatud liigse he tähega – st nõrk, järeldab, et see on naissoost. Sellest järeldab ta, et [tfilin tuleb panna] vasakule [käele], nagu öeldakse: „Sest tal pole jõudu, nagu naisel“.

Ja sellest järeldub, et vasak joon on nõrkuse omadus, sest temas ei ole jõudu, kuid talle tuleb anda jõudu, ja seepärast näeme, et kõikjal, kus nad [see tähendab targad] tahavad tuua näite millestki, mis vajab parandamist, nimetavad nad seda "vasakuks". Ja seetõttu vajame pärast vasakut joont keskmist joont, mis parandab vasaku joone. Ja seetõttu nimetame seda, mis vajab parandamist, “vasakuks”, et teada, et nüüd peame tegema parandusi.

Parandusi, mis parandavad vasakut joont, nimetatakse keskmiseks jooneks, sest joon osutab puudustele paremal joonel, see tähendab, et paremal joonel ei ole iseenesest  näha ühtegi puudust, aga vasaku joone tulekuga, see tähendab tänu tööle vasakul joonel, näeb ta, et paremal joonel on puudusi. Ja pärast seda, kui ta on juba sisenenud vasaku joone omadusse, selgub, et ta kaotas selle täiuslikkuse, mis tal oli parema joone omaduses. Seetõttu on ta nüüd puuduse seisundis.

Kuid selles puuduses, millele vasak joon osutab, tuleb eristada palju nüansse. See tähendab, mis on põhjus, miks vasakul joonel on puudus, see tähendab, miks vasak joon ütleb, et paremal on puudus. Kuid mõnikord juhtub, et vasakul joonel ei ole ühtegi puudust näha. Ja siis – kes näitab, et puudus on ka vasakul joonel pärast seda, kui vasak joon näitas, et paremal on puudus? Siis ei ole kahtlust, et vasaku joone lähenemine on täiuslikkus. Sellisel juhul, mis on põhjus, miks vasakul joonel on puudus ja miks ta seda vasakuks nimetab? Siin on palju nüansse ja kõik sõltub olukorrast, see tähendab, iga olukorra ja seisundi puhul, milles inimene viibib, leiab ta oma põhjuse ja ei ole võimalik kindlalt määrata põhjust, vaid kõik sõltub olukorrast.

Aga vasak joon, mis on olemas töö alguses, on parema kriitika, see tähendab, kas on õige, et piisab valetamise omadusse jäämisest, sest Toora ja käsud on meile antud selle tõttu, et meis on kurjuse omadus, mida nimetatakse egoistlikuks armastuseks, see tähendab, et meid ei huvita miski, sest kõik vahendid on eesmärgi saavutamiseks head – täita oma saamise soovi iga täitega, millega seda saab täita. Ja seda nimetatakse kurjuseks, sest see on see, mis takistab Loojaga ühinemiseni jõudmist ja egoistlikust armastusest väljumist, milleks meid kohustab loomulik mõistus. Sest eesmärgiks on jõuda Loojaga ühinemiseni, ja siis saab ta nautida seda headust ja naudingut, mis on peidus loomise plaanis, mida nimetatakse “Tema sooviks oma looduid rõõmustada,” ja sellega võib inimene Loojat rõõmustada, sest selle kaudu viib Looja oma eesmärgi [muutes] potentsiaalist reaalsuseks, see tähendab, et loodud saavad tunda seda headust ja naudingut, mille Ta nende jaoks kavatses.

Ja et see on soov saada, see tähendab egoistliku armastuse omadust, siis kõike, mis sellele takistuseks on, nimetatakse kurjuseks. Ja et sellest kurjusest väljuda, on meile antud Toora ja käsud, et jõuda tasemeni, mida nimetatakse «Looja teenijaks», – mitte selle jaoks, et inimene töötaks iseenda heaks –, ja jõuda Lishma tasemeni. Aga ta asub paremal joonel ja rõõmustab «Lo Lishma» täiuslikkuse üle. Tuleb välja, et ta käib vale teed ning soovib sinna jääda, kuigi ta teab, et ta asub «Lo Lishma» tasemel. Miks siis seda nimetatakse sooviks jääda «Lo Lishmasse»?

Kuid see vastab reeglile, mille kohaselt inimene ei saa paluda Loojalt kogu südamest puudust ülemäärase järele, vaid ainult vajaliku eest. Ja et ta rõõmustab, et ta asub «Lo Lishmas», isegi pärast kõiki õigustusi, et tasub rõõmustada ka «Lo Lishma» puhul, siis ometi ei suuda ta enam tunda hisaroni, et tal oleks seda vaja nii, nagu on vaja midagi olulist, vaid tema jaoks on see ainult ülemäärane, kui tal õnnestub tegeleda Toora ja käskudega Lishma nimel. Sellepärast on ta kohustatud paremale joonele jääma.

Seepärast tuleb hoolikalt töötada parema joone kriitikaga, see tähendab, et tuleb näha puudusi, mis on olemas paremal joonel, ja selle tõttu, see tähendab selles ulatuses, kui ta tunneb puudusi, see tähendab, et ta näeb puudusi – see ei ütle veel midagi, sest inimese mulje puudustest sõltub sellest, kuivõrd see puudutab tema südant, et ta tunneks seda hisaroni millegi ebatäiuslikuna, ja tal oleks püüdlus tõe poole ning vale oleks talle vastumeelne –, siis, kui see hisaron puudutab tema südant, see tähendab, et see seisund, milles ta asub, põhjustab talle kannatusi, siis muutub varasem parema joone seisund, mis oli tema jaoks täiuslikkus, kannatuseks. Siis suudab ta juba kogu südamest Looja poole palvetada, sest nüüd on Lishma tema jaoks sama tähtis kui elu, sest tänu sellele ta liitub Elu Allikaga, samal ajal kui siis, kui ta oli seotud parema joonega, oli Lishma tema silmis ülemäärasus. See tähendab, et on võimalik elada ka ilma selleta, ja see, kes tahab oma elu parandada, olla kõrgem kui lihtne rahvas, peab pingutama, et Lishma tasemele jõuda.

Ja kui inimene näeb oma seisundit, see tähendab, et Lishma ei ole tema jaoks enam liigne, – see tähendab, olla kõrgem kui lihtne rahvas, nagu eelpool öeldud –, aga ta tunneb nüüd, et ta on hullem kui kõik teised, sest ta näeb nüüd, kui kaugel ta on Loojast, ja tõe omadusest on ta väga kaugel, ja ka teistest inimestest, kuigi ta ei näe, et nemad tegelikult Lishma teed läheksid, kuid see ei lisa talle midagi juurde, et ta ei näe, kes tegelikult Lishma nimel töötab, sest südame puhul ei mõjuta inimest teiste olukord, isegi kui öeldakse: «Ühine häda – pool lohutust», need väljendid ei muuda tema seisundit.

Ja see on nagu näites – see, kellel valutavad hambad ja ta nutab, karjub, ning talle öeldakse: „Miks sa karjud, sa ju näed, et siin hambaarsti juures on veel inimesi, kelle hambad valutavad nagu sul.” Kuid me näeme, et ta ei lõpeta nutmist hambavalu pärast, mida ta tunneb, ja see, et on veel inimesi nagu tema, ei anna talle midagi juurde. Kui tal tõesti valutab, ei suuda ta vaadata teisi, et saada neilt leevendust oma valule – kui tal tõesti valutab.

Samamoodi, kui inimene on tõepoolest jõudnud tundeni, kui kaugel ta tõest on, ei saa ta saada lohutust sellest, et kõik liiguvad vale teed mööda, vaid ta püüab kogu päeva ja öö [leida], kuidas sellest seisundist väljuda. Ja siis tekib inimesel vajadus Lishmani jõuda, sest ta ei suuda valet taluda.

Kuid et see kli ei teki ühekorraga, st soov, mille inimene saab vasakult joonelt, ei teki korraga, vaid see soov kujuneb tal järk-järgult, kuni jõuab täieliku mõõduni, ja enne seda ei saa ta veel Lishmani jõuda, sest valgust pole ilma klita, st ta ei saa Lishma omaduse vääriliseks saada enne, kui tal on selleks soov, ja see soov kasvab temas vähehaaval ning münt mündilt koguneb suur arv, st täiendab täielikku soovi. Ja siis saab ta selle soovi Lishma omadusse riietada, sest tal on juba täielik kli, st täielik soov saada Lishma omaduse vääriliseks.

Kuid tuleb teada, et kui ta on vasakul joonel, st kui ta on enesekriitika seisundis, viibib ta eraldumises, sest ta tunneb ise, et on uppunud egoistlikku armastusse ega hooli üldse sellest, et saaks midagi taeva nimel teha. Ja siis selles seisundis ei suuda ta eksisteerida, sest inimese elu võib olla vaid positiivses, mitte negatiivses.

Seepärast peab ta minema tagasi paremale joonele, st tegelema Toora ja käskudega „Lo Lishma”, ning ütlema, et selleski on täiuslikkus, nagu me eespool selgitasime. Sest tuleb teada olulist reeglit: on teada, et on vahe sisemise valguse ja ümbritseva valguse vahel, sest sisemine valgus tähendab, et valgus kiirgab klisse, teisisõnu, valgus riietub klisse, sest valgusel ja klil on vormiline sarnasus, st kli suudab juba valgust andmise nimel vastu võtta. Samal ajal nimetatakse ümbritsevaks valguseks kaugelt kiirgavat valgust, mis tähendab, et hoolimata sellest, et kli on valgusest veel kaugel, sest kli on suunatud vastuvõtmisele, aga valguse omadus on ainult anda, kiirgab valgus siiski kaugelt, kui [valgus] ümbritseb kelime.

Seega, kui me tegeleme Toora ja käskudega „Lo Lishma“ seisundis, saame me samuti valgust kiirguse kujul ümbritseva valguse kaudu. Tuleb välja, et „Lo Lishma“ tõttu on tal juba kontakt kõrgema valgusega, hoolimata sellest, et see valgus tuleb kaugelt. Seepärast nimetatakse seda positiivseks, ning sellest saab inimene elujõudu ja võib eksisteerida. Ja sellega, et ta hindab „Lo Lishmad“, hindab ta üldse Looja teenimist, mis tähendab, et Toora ja käskudega tegelemine on igal juhul väärtuslik, sest tõde, nagu ütles minu isa ja õpetaja, seisneb selles, et inimene ei suuda Toora ja käskude täitmise olulisust „Lo Lishma“ seisundis olles hinnata, sest lõpuks ei ole tal võimalik tegudele midagi lisada – ta lihtsalt täidab Looja juhist, ning seetõttu nimetatakse seda töö esimeseks etapiks. Ja selle kohta ütlesid meie targad: „Lo Lishma kaudu jõutakse Lishmani“ ning seepärast peab inimene saama elujõudu ja täiust parempoolsest joonest. Siis saab ta ümbritseva valguse kaudu Looja valgust, nagu eespool öeldud.

Pärast seda peab ta taas liikuma oma nende tegude kriitikani, mida ta parempoolsel joonel tegi. Seejärel pöördub ta jälle parempoolsele joonele ning tänu sellele kasvavad mõlemad jooned. Kuid need kaks joont, kumbki on teisega vastuolus, ning neid nimetatakse: „Kaks väidet, mis teineteist eiravad, kuni ilmub kolmas väide ja lahendab nende vaidluse“.

Siiski tuleb teada, et kolmanda joone, mida nimetatakse keskmiseks jooneks, annab Looja, nagu ütlesid meie targad: „Inimesel on kolm kaasosalist: Looja, isa ja ema … isa annab valge, … ema annab punase … ja Looja annab talle vaimu 'ruach' ja hinge 'neshama'“. Ja eespool öeldu põhjal tuleb välja, et kaks joont kuuluvad alumisele, aga keskmine joon kuulub Loojale, mis tähendab, et kaks joont viivad selleni, et ta suudab südame sügavusest tõsta palve Looja poole, et Ta aitaks tal väljuda egoistlikust armastusest ja jõuda ühinemiseni Loojaga. Sest kui inimene tõstab palve südame sügavusest, siis võetakse tema palvet kuulda.

Kuid tuleb teada, et kolme joone suhetes on palju nüansse.