Oksa ja juure tähendus

Artikkel 2, 1985

Juure ja oksa tähendus. Iisraeli maa on sefira Malchuti oks. Malchutit nimetatakse Kliks [anum], mille Looja kiirgas, et sellest saaks külluse vastuvõtmise anum, mida Looja soovis oma loodutele anda. Seda klid nimetatakse Malchutiks.

Järjekord oli selline, et esmalt oli saamiseks mõeldud anum, ning siis tehti parandus, mille kohaselt on keelatud sellesse klisse vastu võtta, välja arvatud juhul, kui saame eesmärgi andmisele suunata, ja alles siis tõmmatakse küllus sellesse klisse. See parandus tehti selle jaoks, et kui küllus jõuab loodu juurde, ei oleks neis mingit puudust, mida nimetatakse “häbileivaks”.

Selle asemel saavad nad küllust piiramatult vastu võtta, sest neil ei ole häbi küllust vastu võtta. Pigem suunavad nad kogu naudingu ja heaolu, mida nad saavad, ainult Looja kasuks. Siis saavad nad pidevalt küllust tõmmata, sest nad ei saa kunagi öelda, et nad on Loojale piisavalt andnud ja neil ei ole enam vaja Temale anda. Seetõttu on neil alati põhjus küllust tõmmata.

Nii ei oleks, kui nad võtaksid külluse vastu enda jaoks, st enesearmastuse tõttu. Sel juhul peavad nad ennast piirama, sest neil on häbi. Nad peavad ütlema, et naudingust ja heaolust, mille Tema on andnud, piisab. Selle tõttu tehti parandus nimega kitsendus, et valgust mitte Malchuti klisse vastu võtta, kui me ei saa andmise eesmärgil saada.

Malchuti juurest ulatub allapoole füüsilisse oksa Eretz [maa], mis on ülal oleva Malchuti oks. Seda maad nimetatakse Pühaks Maaks. Sel põhjusel on siin, Pühal Maal, erilised parandused, see tähendab, maaga seotud Mitzvotid [käsud], nagu annetused ja kümnis. Ülejäänud maades ei ole see nii. 

Samuti on Jordaanial eriline juur, Süürial eriline juur, Babülonil eriline juur ja ülejäänud maadel eriline juur (vt Talmud Eser Sefirot, 16.osa, lk 1930). Seetõttu on oksa ja juure suhtes templi asupaik just Pühal Maal, mis on Iisraeli maa. Nii on peale seda, kui see sai pühitsetud.

Aga enne, kui Iisraeli rahvas sellele maale tuli, oli see seitsme rahva paik, mis vastavad seitsmele pühale Sefirotile. Need olid pühaduse vastandid, ulatudes Malchutist, kus puudub Masachi [ekraan] parandus, mis on andmise kavatsus. Sel põhjusel tulid sinna esmalt maailma rahvad, sest nii oli vaimsuses kord: 1) esmalt tuli saamise soov, 2) siis selle parandamine nii, et kõik toimuks andmise nimel. Seetõttu Püha Maa puhul: 1) pidid kõigepealt tulema maailma rahvad, sest nad kuuluvad Malchuti juurde enne selle Masachiga parandamist, et kõik oleks andmise nimel. 2) Alles seejärel tuleb Iisrael ja vallutab nad.

Selgub, et Püha Maa ulatub Malchutist ning inimese saamise soov ulatub samuti Malchutist. Sel põhjusel olid 1) maal esimesena maailma rahvad, 2) ning alles siis tuli Iisraeli rahvas.

Samamoodi on see inimese südames: 1) Esmalt tuleb kuri kalduvus; 2) ja alles seejärel tuleb hea kalduvus. Kõik pärineb ülemistest juurest.

Kuid on erinevus inimese südame — mis pärineb Malchutist — ja Iisraeli maa vahel, mis pärineb samuti Malchutist, sest siin tuleb eristada sisemist ja välimist. Välimises peab olema oksa koht, mis vastab juurele. Aga sisemuses ei ole oksa koht tingimata see, mis sellele vastab.

Iisraeli maal, mis suunab inimese südame poole, mis lähtub Malchuti juurest, ei pea inimene tingimata olema Iisraeli maal, et taevariigi, mida nimetatakse "Iisraeli maa", vääriliseks saada. Sisemiselt võib inimene saada Shechina [Jumalikkuse] kohalolu ja suurimaid taipamisi ka väljaspool, täpselt nagu kõik meie suured targad, kes viibisid võõrsil.

Samuti võivad inimesed, kes elavad Iisraeli maal, olla kõige hullemad kurjategijad. Iisraeli maa, mida nimetatakse “Pühaks Maaks”, ei kohusta neid kuidagi  Toorat ja Mitzvote pidama, sest kui tegemist on sisemisega, siis väline ei kohusta neid üldse — sisemus on töö südames ning see ei puutu üldse välimisse.

Kuid samas on ka välimise küsimus. Nimelt on reegel, et Kaddishi ei tohi öelda, kui kohal ei ole kümmet meest. Ja me ei kontrolli, kas need kümme meest on täieliku aukartusega, vaid kui kümme lihtsat meest tulevad kokku, võivad nad öelda Kaddishi, “Õnnista”, lugeda Toorat jne. Kui aga kohal on üheksa õiget tarka, ei ole neil lubatud öelda Kaddishi ega “Õnnista”, sest ilmsiks tulev seadus lähtub välimusest, mitte sisemuse kvaliteedist.

Sarnaselt võib leida “Sissejuhatusest Sefer Zohari” (punkt 65). Ta kirjutab: “Seepärast võiksime küsida: Miks siis on keelatud avalikus Tooras esimestega mitte nõustuda?” See on sellepärast, et kui rääkida Mitzvoti [käskude] praktilisest poolest, siis on vastupidi: esimesed olid selles osas täielikumad kui viimased. Seda sellepärast, et teod pärinevad pühast Sefiroti Kelimist [anumad] (mida nimetatakse ‘väliseks’, sest Kelimi nimetatakse valguse suhtes väliseks, ja valguseid nimetatakse ‘sisemiseks’). Ja Toora saladused ja Mitzva [käsk] Taamimid [maitsed] pärinevad Sefiroti Valgusest. Sa juba tead, et Valguse ja anumate vahel on pöördvõrdeline seos.”

Seega selgub, et avalikku osa, ehk praktilist poolt, seostatakse välimiga. Seetõttu on praktilise osa suhtes olemas asju, mida saab teha ainult Iisraeli maal, näiteks keelatud on Templite ehitamine välismaal.

Kuid sisemise poolelt, mis puudutab inimese südant, ei pea see tingimata toimuma Iisraeli maal, ehkki Malchuti oks on just Iisraeli maa. Siiski on olemas ühinemine, mille puhul, kui keegi soovib ühineda ka väljaspool, tuleb seda ühtsust just välismaal luua.

Nagu me leiame, toimub ASHAN-i ühinemine, mis on akronüüm sõnadest Olam, Shanah, Nefesh [vastavalt maailm, aasta, hing], mis tähendab, et see ühtlustamine peaks toimuma just nende kolme tingimuse kohaselt, mis on järgmised: Olam [maailm]—täpsemalt Pühamast Püha paik; Shanah—aega puudutavalt, see peab toimuma just Yom Kippuri [Lepituspäeva] ajal, mida loetakse Shanahiks [aastaks]; Nefesh [hing]—Nefeshi puhul peab see toimuma just ülempreestri kaudu.

Seetõttu, sisemise vaatenurgast, kui räägime inimese südamest, kust ta alustab Looja teenimist, st tööst isekusest väljumiseks, mida nimetatakse „rahvaste maaks“, ja Iisraeli rahva istutamisest nende asemele, see tähendab, et tema kavatsus oleks ainult armastus Looja vastu, siis tekib päevase ja öise aja küsimus.

„Päev“ tähendab, et tal on kõrgendatud vaim ilma vajaduseta paranduste järele, just nagu päike paistab ja inimene ei pea midagi parandama, et päike paistaks. Siiski peab olema ettevaatlik, et mitte tekitada takistusi, mis takistaksid päikese paistmist sinna, kuhu see peaks paistma, näiteks mitte siseneda tuppa, kus ei ole aknaid, sest see katkestab päikesevalguse paistmise.

Vastupidi, „öö“ on aeg, mil inimene peab tegema parandusi, et see teda valgustaks. Näiteks materiaalses maailmas on öö aeg, mil toas on pime. Paranduste kaudu, st kui sinna panna küünal või lamp, tekib valgus. Ilma parandusteta, isegi kui keegi ei tekita takistusi, siiski, ilma pingutuseta, mida nimetatakse parandusteks, ei hakka miski talle särama. Selle asemel, kuhu iganes ta ka ei vaataks, tundub, nagu vaataks ta läbi mustade prillide: kõik on pime.

See on aeg, mil inimene peaks mõtisklema oma praeguse seisundi üle, kui kaugel ta vaimsusest on ja kui sügavalt on ta isekuse sees, ning et tal ei ole mingit võimalust omal jõul selles olukorras edasi liikuda. Sel ajal peab ta nägema oma tegelikku olukorda—kuidas inimene oma loomuse tõttu ei suuda ise midagi teha. Pigem, nagu meie targad ütlesid: „Kui ei oleks Looja abi, ei oleks ta sellest üle saanud.“

Kuid me peaksime teadma, et Looja lõi öö, ja Ta lõi selle kindlasti mingil eesmärgil, nimelt et teha head oma loodutele. Seetõttu küsib igaüks: Miks Looja lõi pimeduse, mis on öö? Sest kui võtta aluseks loomise eesmärk, oleks Ta pidanud looma vaid päeva, mitte ööd. Salm ütleb: „Ja oli õhtu ja oli hommik, üks päev.“ See tähendab, et just nende mõlema—öö ja päeva—kaudu tekib üks päev.

Siiski loodi öö meelega ilma parandusteta mittevalgustavaks, et teha neid parandusi, mida öö inimesele avaldab. See on nii, sest Kelimid on rajatud pimeduse tundmusele. Neid on vaja selle jaoks, et neil tekiks vajadus Looja abi järele. Muidu ei ole vajadust, et Looja (meid) päästaks. See tähendab, et siis ei ole ka vajadust Toora järele, mida peetakse „valguseks, mis teda parandab”.

Selle jaoks ongi parandused, mida nimetatakse „Toora ja Mitzvot”. Toora on see, mis on meile avalikustatud osas, mida nimetatakse avatud osaks, mis on reeglid ja jutustused esiisadest jne. Kõike seda nimetatakse Tooraks. Seda osa nimetatakse avalikuks Tooraks ning Toora õpetab meile, kuidas Mitzvote täita ja kuidas neid teha. Samuti räägib see meile esiisade lugusid.

Siiski peame teadma, et Tooras on ka peidetud osa, see tähendab, et see Toora on meie eest varjatud. Peame teadma, et kogu Toora on Looja nimed, st Jumalikkuse avaldumine, mida nimetatakse „Toora saladusteks”, mida inimene hakkab saavutama just pärast seda, kui ta on saanud tasuks Toora Lishma [Tema pärast].

Nagu ütleb rabi Meir (Avot, 6. peatükk): „Rabi Meir ütleb: „Igaüks, kes tegeleb Tooraga Lishma, saab tasuks palju asju, talle avaldatakse Toora saladused ja ta muutub nagu alati voolavaks allikaks.”” Tuleb välja, et Toora avalik osa on selle jaoks, et meid tänu sellele Lishmasse viia, st anda võime suunata iga mõte, sõna ja tegu andmise nimel olevaks.

Pärast seda, kui ta on saanud osaks Lishma, algab töö Toora varjatud osaga ja Mitzvotide maitsega. Nende täitmisega tõmbab ta ülalt alla ülemist küllust. Ja me oleme juba rääkinud, et 613 Mitzvoti nimetatakse „613 nõuandeks” ning „613 hoiuseks”.

“Sefer Zohari sissejuhatuses” on kirjutatud: “Zohar nimetab Tooras olevaid Mitzvote nimega “hoiused.” Kuid neid nimetatakse ka “613 nõuandeks.” Nende erinevus seisneb selles, et kõiges on olemas eelnev ja järgnev. Mingiks asjaks ettevalmistust nimetatakse “järgnevuseks” ja selle asja kättesaamist “eelnevuseks.” Mitzvotide eelnevuse, mida siis nimetatakse “hoiusteks,” suhtes selgitab rabi Shimon neljateistkümmet eelpool mainitud hoiust.

Ülaltoodust näeme, et varjatud osa nimetatakse “eelnevuseks” ning inimene saab selle eest tasu pärast seda, kui teda on Lishma saavutamisega austatud.