Artikkel

Saara elu  

Artikkel nr 7, 1985

On kirjutatud Zoharis, osas Hayei Sarah [Saara elu] (punkt 17): „Teine tõlgendus: ‘Kuningas on naine, kes kardab Issandat, nagu sa ütled: ‘aga naine, kes Issandat kardab, on kiiduväärt.’ (Õp 30:31) – see tähendab Shechinad [Jumaliku kohalolekut]. ‘viljeldavatel põldudel’ (Koguja 5:8 )on võõras naine, see tähendab Sitra Achrat, nagu sa ütled: ‘et see hoiaks sind võõra naise eest’ (Õp 7:5), sest on põld ja on põld. On põld, milles on kõik õnnistused ja pühadused, nagu sina ütled: ‘otsekui välja lõhn,mida Issand on õnnistanud!’(1Ms 27:27), see tähendab Shechinad. On põld, milles on kõik hävingud, rüvedus, hävitus, tapmine ja sõda, see tähendab Sitra Achrat (Zohar, Hayei Sarah), nii palju siin selle sõnadest.

Meie tee kohaselt on mõte selles, et meil on kaks teed—kas järgida nende teed, kes tulevad Looja juurde, kelle tee on andmise tee, või teed, mis viib inimeste juurde, mis on saamine, sest looduid nimetatakse “looduiks” ainult saamise ja enesearmastuse vaatenurgast, mis tuleb meile loodu olemusest.

Sellele omadusele tehti Tzimtzum [piirang] ja varjamine, sest selles kohas ei ole tuntav, et kogu maa on täis Tema auhiilgust, sest et kogu maa on täis Tema kirkust on võimalik saavutada alles siis, kui inimene lahkub saamise kohast. Kuid enne saamisest lahkumist võib inimene ainult uskuda, et see on nii.

Selle tundmiseks on meile antud nõuanne saamise kohast lahkuda, mis on pimeduse ja surma paik. See tähendab, et elu valgus ei saa seal ilmneda, kuigi see on olemas, kuid see on inimese eest kaetud, ning see, kes sinna paika satub, eraldub Elu Allikast.

Seetõttu kutsutakse seda paika “pimeduseks ja surmaks,” ja selles kohas on kõikvõimalikud õnnetused. Seda nimetatakse Sitra Achraks [teine pool], mis tähendab, et see on Kedusha [pühaduse] vastand. Kedusha paik, mida nimetatakse “andmise kohaks,” on vormide võrdsuse koht. Seetõttu ilmnevad seal kõik naudingud ja rõõmud, sest see on õnnistuse ja pühaduse paik. Seda nimetatakse “naine, kes Issandat kardab.” Meie töö on jõuda Issanda kartuse juurde, mida nimetatakse “taevase kuningriigi ikke vastuvõtmiseks.”

Sellele toetudes mõistame, mida meie targad ütlesid salmis “nagu kaaren must” (Iruvin, 22): “Kelle sees sa neid leiad? Raba ütles: ‘Selle sees, kes teeskleb, et on oma poegade ja pere vastu nii julm kui kaaren.’ Ja mõned ütlevad: ‘Selles, kes välistab Toora käsud.’” RASHI tõlgendab, et kaaren on oma poegade vastu julm, nagu on kirjutatud: “noortele kaarenatele, kes kisendavad.”

Sõna Orev [kaaren] tuleneb sõnast Arev [meeldiv], nagu on kirjutatud: “sest sinu hääl on Arev [meeldiv].” See on vastand tuvile, nagu meie targad ütlesid salmis “Tuvike tuli tema juurde ... ja vaata, tema nokas oli just äsja nopitud oliivileht” (Iruvin 18). “Rabi Yirmiah Ben Elazar ütles: ‘Miks on kirjutatud: ‘ja vaata, tema nokas oli just äsja nopitud oliivileht’?’ Tuvike ütles Loojale: ‘Maailma Issand, olgu mu toit nii kibe kui oliiv, kui see tuleb Sinult, ja ärgu see olgu nii magus kui mesi, kui see tuleb lihast ja verest.’”

On teada, et kui inimene töötab selle jaoks, et saada, kui tema suund on ainult enesearmastus, nimetatakse seda tööd “magusaks tööks”. Seepärast ütles tuvi: “Olgu mu toit nii kibe kui oliiv, kuid antagu seda Looja poolt.” See viitab tema elatisele, mille abil ta elab ja mille najal ta püsib. Kui tema töö on suunatud Loojale, siis isegi kui see on kibe, sest keha ei nõustu selle toiduga, sõltub see tema suutlikkusest ennast andmisele suunata, sest see on vastuolus loomusega, millega keha sündis.

Keha on sündinud saamise sooviga. See ihaldab ainult seda, mis suudab toita enesearmastust. Seda peetakse elatiseks, mis pärineb “lihast ja verest”. Keha naudib seda elatist ja leiab selle magusa olevat. Seda peetakse Oreviks, sest ainult liha ja vere elatis on sellele Arev [meeldiv]. Kuid ta põgeneb elatise eest, mida antakse ülalt – tähendab võimalusest töötada Looja heaks – sest ta tunneb andmise tegudes kibedust.

Seega järeldub, et kaarnat nimetatakse “enesearmastuse tööks”. Et saamise soovile tehti piirang, mis on varjatus ja seal ei paista kõrgem valgus, siis on kaarna töö must. See ongi “ ronkmustad”. See tähendab, kus on Toora? Kelles saab Toora valgus paista? Ainult selles, kes mõistab, et kaaren, ehk saamise töö, toob ainult mustust, ta saab ainult pimedust ja mitte valgust. Meie targad ütlesid selle kohta, et Toorat leitakse ainult “selles, kes teeskleb, et on oma poegade ja pereliikmete vastu sama julm nagu kaaren”.

On teada, et isa ja poeg on põhjus ja tagajärg. Seetõttu tuleks ülaltoodud sõnu tõlgendada nii, et see, kes on aru saanud, et liha ja vere teenimisel, mis on enesearmastuse töö, kuigi see on magus töö, on see siiski kaaren. Kuid selle kaudu teab ta tulemust, ehk mis sellisest tööst välja tuleb – ainult pimedus, mida nimetatakse “mustuseks”. Sel hetkel teab ta, et on muutunud julmaks oma poegade suhtes, et tal ei ole halastust selle üle, mis sellest välja tuleb.

Järelikult, kui ta teab, et on kaarna teed käies julmaks muutunud, muudab ta oma teed ja hakkab kõndima tuvi rajal, nõustudes Looja heaks töötama, isegi kui see toit on nii kibe kui oliivid. Aga tulemused, ehk pojad, saavad tema tööst rõõmu tunda, et see on andmise nimel, voolab küllus sinna paika. See on vastupidine kaarnale, kes oma poegade suhtes julmaks muutub.

Võime tõlgendada, et seetõttu võrreldakse Iisraeli tuviga. See on Iisraeli kogudus, keda peetakse Yashar-Eliks [otse Looja poole]. See tähendab, et kõik, mida Iisraeli rahvas teeb, on Yashar-Eli kavatsusega. Vastupidi, maailma rahvaid peetakse võõraks Jumalaks, kes ei soovi oma tööd Loojale pühendada.

Selle järgi võime tõlgendada salmi: „Ta annab loomale tema leiva ja noortele ronkadele, kes hüüavad.“ Peaksime mõistma, miks on „loom“ ja „ronk“ üksteise kõrval. See on nagu meie targad ütlesid salmi „Issand, sa päästad inimesi ja loomi.“ (Psalmid 36:7) kohta: „Rav Yehuda ütles, ‘Rav ütles, ‘need inimesed on kavalad ja teesklevad, et on nagu loomad.’’” Baal HaSulam tõlgendas, et see on teadmisest kõrgemal olev usk, mille aluseks on andmise anumad.

Noored rongad—kui inimene vaatab ja näeb oma tulemusi, st mis sünnib enesearmastusest—hakkavad hüüdma Looja poole, et Ta annaks neile andmise anumad ja teadmisest kõrgemal oleva usu, kui nad on mõistnud, milleni neid viib enesearmastus, mida nimetatakse „rongaks“. Võime öelda, et seda nimetatakse: „Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes Teda tões appi hüüavad.“(Psalmid 145:18)

Baal HaSulam tõlgendas seda, mis on kirjutatud šabati lauludes: „Laienda oma halastust sellele, kes Sind tunneb, Sina armukade ja kättemaksuhimuline Jumal.“ See tähendab, et inimene on mõistnud, et kui ta ei käi andmise teel, saab ta kohe kättemaksu osaliseks, siis on tal tagatis, et hoida end kukkumast ja minemast teele, mis viib enesearmastuseni, sest ta teab, et kaotab oma elu, st langeb pimedusse ja surmavarju paika. Sel hetkel ütleb ta: „Säilita oma heldus neile,kes sind tunnevad,“(Psalmid 36:11), kes on „armukade ja kättemaksuhimuline Jumal.“

Seepärast paluvad nad Loojalt halastust, sest nad teavad, et muidu on nad hukule määratud. Ainult läbi halastuse, mille Looja neile annab, saavad nad andmise anumad. Seda peetakse silmas kui „tuvi“. Aga kaaren, st magusus, mida nad oma töös tingimusena nõuavad, mida nimetatakse „rongaks“, muudab nad julmadeks, st tapavad kõik oma pojad. See tähendab, et kui inimene mõõdab oma tööd magususe järgi, mida ta oma töös tunneb, ning tema ainus arvestus on, kuidas tema saamise soov teda juhib, kaotab ta kogu oma tuleviku.

See ongi salmi „Ta annab loomale tema leiva.“tähendus. Millal ta neile leiba, mida nimetatakse „usuks,“ annab? Siis, kui "ja kaarnapoegadele, kes teda hüüavad" (Psalmid 147:9). See tähendab, et nad mõistavad, et tulemused, mida nimetatakse „poegadeks,“ mis kaarnale sünnivad, on määratud surema, sest see on Elu Allikast eraldumine. Siis, kui nad hüüavad Looja poole, et Ta aitaks neid, hüüavad nad Looja poole tões. See on tähendus sellele, mis on kirjutatud: „Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad,kõigile, kes teda tões appi hüüavad." (Psalmid 145:18)