Jaakob aga lahkus

  
Artikkel nr 10, 1985

"Jaakob aga lahkus" (1Ms 28:10) RASHI tõlgenduse kohaselt: "Oleks pidanud kirjutama ainult 'Jaakob läks Haaranisse.' Miks mainitakse tema lahkumist? On öeldud, et õige inimese lahkumine jätab paika jälje. Kui õige inimene on linnas, on ta selle hiilgus, ta on selle sära, ta on selle väärikus. Kui ta lahkub, lahkub koos temaga ka selle hiilgus, selle sära ja selle väärikus." Siiani tema sõnad.

Me peaksime eeltoodut mõistma töö seisukohalt. Mis on õige inimene ja mis on see jälg, mille õige inimese lahkumine jätab?

Me peaksime tõlgendama, et Loojat nimetatakse "õiglaseks", nagu on kirjutatud: "Issand on õiglane, aga mina ja mu rahvas oleme õelad." See tähendab, et kui inimene on Loojale lähedal, st tunneb, et Looja on talle lähedal, tunneb ta, kuidas Looja talle head teeb. Sel ajal tunneb ta head maitset Tooras ja palves ning kõigis oma tegemistes, tunneb, et Looja on talle lähedal. Mida iganes ta teeb, teeb ta seda rõõmu ja ülevusega.

Hiljem tuleb ta langusesse, ega tunneToora õppimises ja heade tegude tegemises maitset Kuid talle jääb alles mulje, mis tal oli tõusu ajal, kui ta tundis head maitset Tooras ja Mitzvotis [käskudes] ning oli rõõmu seisundis. See allesjäänud mulje paneb teda eelmise seisundi juurde naasmist igatsema. See tähendab, et mõne aja pärast ärkab ta läbi temasse jäänud mulje, et otsida nõuannet, kuidas naasta seisundisse, mis tal oli, mida nimetati "tõusu seisundiks", kuid nüüd tunneb ta oma madalust — kui kaugel ta on kõigest vaimsest.

See toob esile küsimuse: "Miks ta sellise languse sai? Kes sellest kasu saab?" Või ehk tulid need talle karistusena, sest nüüd peab ta ennast parandama oma patu eest. Kuid ta ei tea, milline oli patt, mille tõttu ta langes tõusu seisundist, kus ta oli. Seega ei tea ta, mida parandada. Järelikult ei näe ta oma ühelgi käel puudust, mis oleks võinud tema languse põhjustada, mistõttu peab ta ütlema, et see tuli Loojalt. See tekitab küsimuse: "Mida Looja sellest võitis, et Ta teda tema tasemelt langetas?"

Selle põhjal saame tõlgendada meie tarkade öeldut: "Õige inimese lahkumine jätab paika jälje." Tõusu ajal peetakse seda Looja kohaloluks paigas, st kehas. Sel ajal põhjustab Ta talle Toora ja Mitzvoti suhtes põnevust. Kuid ta ei suutnud sellele tähtsust anda — et Looja on temas, nagu on kirjutatud: "Mina olen Issand, kes elab nende seas, nende rüveduse keskel" — et hinnata seda, teada, kes temas on ning  asjakohast lugupidamist osutada. Seega ei saanud teda kunagi kõrgemale tasandile jõudmisel aidata, sest ta oli oma tööga rahul.

Seetõttu tõmmati ta taevast alla, et ta võiks taas teada, kuidas seda hinnata, sest ülaltpoolt tõsteti teda ja toodi lähemale, kuid ta ei osanud seda hinnata. Kui nüüd küsida: "Miks inimene oma tõusu seisundit hindama peab?" Siis on see nii, nagu olen kuulnud Baal HaSulamilt, et valguses eneses ei ole astmete erinevusi. Pigem sõltub Küpsuse [Gadluti] ja Lapsepõlve [Katnut] küsimus Klide [anumate] saavutamisest. Nii nagu anumad saavutavad valgust, selline on ka valguse hulk. Sellepärast ütles ta, et kui inimene saab midagi ülalt ning tal on mõistust seda hinnata, siis selle valgus suureneb tema jaoks ja ta ei vajagi suuremat valgust. Pigem, tema enda poolt (valgusele) antud hinnangu kaudu, kasvab ja paistab see talle iga korraga kõrgemal tasemel.

Järelikult kogu patt, mille tõttu ta oma tasemelt langes, seisnes selles, et ta ei hinnanud oma seisundit ega olnud sellega rahul. Järgneb, et ta oleks pidanud igaveseks sellesse seisundisse jääma. Seetõttu oli talle osaks saanud langus tema enda hüvanguks, et anda talle võimalus pühaduse astmetel tõusta.

Seega tähendab „Õige lahkumine paigast jätab jälje. Kui õige on linnas, on ta selle hiilgus, on ta selle sära, on ta selle ülevus“, et kogu tähtsus oli temas, kuid ta ei osanud seda väärtustada. Seetõttu „lahkub selle hiilgus, lahkub selle sära ja lahkub selle ülevus“.

Sellest järeldub, et „õige lahkumine paigast jätab jälje.“ Ta peaks teadma, et kui õige oli linnas, ei pööranud ta tähelepanu selle hindamisele: selle hiilgusele, selle särale ja selle ülevusele.“ Selle asemel pöördus ta ära, mis tähendab, et ta ei tundnud ülalnimetatud tähtsuse astmete tähtsust.

Seda nimetatakse „jätab jälje“, mis tähendab, et see tuli temasse muljet jätma, et õige lahkumine paigast oli pöördumise tõttu, st tegelikult olid kõik astmed olemas, kuid ta ei märganud seda, sest ta oleks pidanud teadma, et valguses endas muutusi ei ole, vaid kõik oleneb Kelimidest [anumatest]. Sellest järeldub, et võime öelda, et lahkumine ei toimunud patu tõttu, vaid selle jaoks, et tal oleks võimalik pühaduse astmeid mööda tõusta.

Samuti peaksime tõlgendama eespool mainitud salmi puhul, et õige lahkumine paigast jätab jälje, see viitab inimesele, sest kui õige on linnas, tähendab see, et inimene suudab õigustada Jumalikku Juhtimist. Siis, kui ta ületab selle seisundi, milles ta on, ja ütleb: „Pole kahtlust, et Looja, kes on hea ja teeb head, käitub minuga heatahtlikult. Kuid Ta tahab, et ma tunneksin nii, nagu ma tunnen.“ Sellest järeldub, et ta õigustab Jumalikku Juhtimist. Sel ajal näeb ta koheselt andmise töö tähtsust ja teadmisest kõrgemal olevat usku – see ongi „Kui õige on linnas, on ta selle hiilgus, on ta selle sära, on ta selle ülevus“, sest siis (näeb) ta kõiki voorusi.

„Kui ta sealt lahkub“ tähendab, et ta on lakanud Juhtimist õigustamast ja tahab näha kõike mõistuse piires. Sel ajal ei tunne ta enam tööle mõeldud heategemises mingit maitset. Ja siis „lahkub selle hiilgus, lahkub selle sära ja lahkub selle ülevus“ ning ta langeb taas enesearmastusse. Teisisõnu, sel ajal ei tea ta midagi peale töö, mis on üles ehitatud üksnes mõistuse piires olevale.

Seda nimetatakse „õige lahkumine paigast jätab jälje“. See tähendab, et just siis, õige lahkumise kaudu, kui ta mõtleb: „Nüüd, kui ma tunnen töös head maitset, ei ole mul enam vaja teadmisest kõrgemal töötada“, põhjustab see talle õige lahkumise paigast. See jätab temasse jälje, et ta teaks, kuidas end edaspidi hoida, et mitte teadmisest kõrgemal olevast tööst lahkuda. Nagu ma kuulsin Baal HaSulamilt, kui inimene ütleb: „Nüüd, kui tal on tugi ja ta ei seisa enam taeva ja maa vahel“, peab ta oma astmelt langema, sest siis rikub ta teadmisest kõrgemal olemise tingimust.

Sellest järeldub, et just sellel astmel, mis tal oli, jätab lahkumine temasse jälje, et ta teaks edaspidi ettevaatlik olla ning mitte teadmisest kõrgemal olevat usku rikkuda, vaid alati Jumalikku Juhtimist õigustada.

„ Maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.”(1Ms 28:12) Tõlgendajad küsivad: „See oleks pidanud ütlema: 'alla' ja siis 'astusid sedamööda üles.'” Et sellest töös aru saada, peame selgitama, et redel viitab inimesele: inimene seisab all, maa peal, aga inimese pea ulatub taevasse. See tähendab, et kui inimene hakkab ülespoole liikuma, jõuab ta taevasse ja ta ei tohiks nuriseda, et redel on maa peale seatud.

Kuid esmalt peame mõistma, mida tähendab „maa peal”. Me näeme, et maa on kõige madalam asi. Ometi näeme ka, et kõik uhked ehitised ja head viljad tulevad just maast.

On teada, et Eretz [maa] viitab saamise soovile, mis on alus, sest kogu loodu ja kogu halb, mis maailmas eksisteerib, lähtub sellest soovist, nagu on teada, et kõik sõjad, mõrvad ja muu taoline on saamise soovis juurdunud . Seda nimetatakse „maa peal seisis redel”, sest kui inimene esmalt maailma tuleb, paigutatakse ta Eretz [maa] peale, sõnast Ertzeh [ma tahan], mis tähendab, et ma tahan saada. Seda peetakse alanduseks, millest allpool ei ole enam midagi. Kuid „mille ots ulatus taevasse.” See tähendab, just selle kaudu, et redel on maa peale seatud, ma tahan, sest Ertzeh [„maa”, „ma tahan”] omab kahte tähendust: 1) sõnast Ertzeh, mis tähendab „ma tahan”, 2) sõnast Eretz [maa], mida peetakse alanduseks.

On teada, et loomise olemuseks on üksnes saamise soov, et loomise alguses tekkis vaid soov saada. Hiljem tekkisid parandused, mida nimetatakse „kuju (vormi) ühtlustumiseks”, mis tähendab, et alumine, keda nimetatakse „maaks”, jõuab ühtlustumiseni taevaga, mida nimetatakse „andjaks”. Seda saab tõlgendada nii, et inimene, ehkki ta on maises, võib siiski parandada, kui tema pea—mida nimetatakse „redeli ots”—ulatub taevasse, see tähendab, et ta on taevaga vormi vastavuse seisundis, mida peetakse andmise nimel saamiseks.

Nagu loomise alguses ilmnes esmalt saaja ja alles hiljem parandati ta andmiseks, nii ka redel, mis on nagu inimene, kes seisab maa peal. Algus on maa peal ja siis jõuab ta taevasse. See tähendab, et me ei peaks olema mõjutatud, kui näeme, et inimene on täis maisust ja tal puuduvad andmise sädemed, ja ta ei suuda uskuda, et on realistlik, et tema keha kunagi nõustub töötama vaid andmise nimel. Selle asemel peaks ta uskuma, et tee ja töökorraldus ongi selline, mida Looja just selles järjekorras tahab—et redel seatakse maa peale ning selle ots ulatuks taevasse.

Sellest mõistame, mida on kirjutatud: „Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.” Tõlgendajad küsivad: „Inglid on taevas, seega oleks pidanud seal olema kirjutatud ‘astusid alla’ ja siis ‘astusid üles’.” Peame tõlgendama, et see käib inimese kohta, kes on Looja saadik, sest inglit nimetatakse „sõnumitoojaks.” Need inimesed, kes käivad Looja teel, nimetatakse „Jumala ingliteks.” Kõigepealt nad tõusevad, sest redel on maa peale seatud, ja jõuavad redeli tippu, mida peetakse „tema ots ulatus taevasse.” Seejärel nad laskuvad, mis tähendab, et kõik tõusud ja mõõnad on sellepärast, et redelil on kaks otsa: 1) „seatuna maa peale,” mis tähendab madaluse kohta, 2) aga „mille ots ulatub taevani.”

See tähendab, et niivõrd kui ta hindab „tema pea ulatub taevasse,” suudab ta tunda madalust, et ta on „seatuna maa peale,” ja kahetseda, et on maisuse seisundis. Kuid kui tal ei ole tegelikult aimugi „selle ots ulatub taevasse” kohta, ei ole tal midagi, mis paneks teda tundma, et ta on languse seisundis.

Järelikult niivõrd kui ta tõuseb ja „selle ots ulatub taevasse,” suudab ta hinnata languse madalust. Sellepärast ongi kõigepealt kirjutatud „üles” ja siis „alla,” sest inimene tunneb, et ta on languse seisundis ainult niivõrd, kui ta tunneb taevani jõudmise tähtsust.

See ongi selle „üles” ja siis „alla” tähendus, sest redel, mida mööda inimene peab ronima, et täita oma kutsumust — sest ta on saadetud sellesse maailma Looja poolt — algab astmest „maa peal seisis redel ja selle ots ulatub taevasse” mis tähendab algust madalusest, mis on soov vastu võtta, mis on tema loomus. „Os” tähendab, et redeli lõpus peab ta jõudma taevasse, mis tähendab ainult andmist. Seda nimetatakse „taevaks,” nagu maad nimetatakse „saamiseks” ja taevast nimetatakse „andmiseks.”

Tuleks samuti tõlgendada üles- ja allaminemist nii, et inimene peab teadma, et kui ta tunneb, et ta on languse seisundis, näiteks kui ta tegeleb kaubandusega või töötab vabrikus, või lihtsalt kõnnib tänaval, ja ta äkitselt ärkab justkui unest ning leiab end languse seisundist, siis sel hetkel peab ta teadma, et teadmine, et ta on languses, on temani jõudnud tõusu kaudu. Seda nimetatakse kõigepealt „üles” ja siis „alla,” sest kui ei oleks olnud väärikuse tõusu astet, mille põhjustab ülalt äratamine, siis ta selle tundeni ei jõuaks. Kuid teda kutsuti ülevalt.

Järelikult ülalkirjutatu kohaselt on kogu meie töö kui „ maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse,” See tähendab, et inimese redelil on kaks tunnetuse viisi, ja nende kahega tõuseb ta elamise redelil.

1) Tema enda vaatepunktist on „maa peal seisis redel,” mis on saamise soov, maa peale seatud, mis on madalus. Maa tähendab vastuvõtmist, Nukva [naissugu, kes saab taevast, kus taevast nimetatakse „meessooks” andjaks. „Mille ots ulatus taevasse” tähendab, et andmine, mida nimetatakse „taevaks,” on tema jaoks ots e pea, see tähendab tähtis. Niivõrd kui ta hindab andmist kui pead, peab ta maad, mis on saamise soov, „maaks,” see tähendab madaluseks.

2) Ta peab Eretzit, see tähendab Ertzeh [mina tahan], peaks, ja taevast peetakse madaluseks.

Samuti tähendab väljend “Jumala inglid”, et seda, kes arvab, et ta on tulnud siia maailma Looja poolt määratud ülesannet täitma ning parandusi tegema, nimetatakse “Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla”. See tähendab, et nad näevad maale asetatud elavate redelit, mis osutab sellele, et saamise soovi peetakse madaluseks.

“Selle ots ulatub taevasse” tähendab, et tema jaoks on andmine nagu taevas. See tähendab, et nad ootavad andmist, sest nende töö põhiolemus on Loojale rahuldust pakkuda ja seda peavad nad “peaks”. Ja kui nad saavad soovi, mis võimaldab anda, nimetatakse seda neil tõusu omaduseks. Ja seda nad ootavad. Aga kui nad on omaduse "mina tahan" võimu all, nagu eespool öeldud, siis nad tunnevad madaluse omadust. Ja nad ootavad ainult Loojale andmist.