Kogunemise päevakord - 2
Artikkel nr 17, 1986
Masekhet Berachotis (lk 32) kirjutasid meie targad: „Rabi Shamlai ütles: 'Inimene peaks alati kiitma Loojat ja seejärel palvetama.' Kust me seda teame? Moosesest, nagu on kirjutatud: 'Ja ma anusin.'“ Baal HaSulam tõlgendas, et kui keegi soovib teiselt teenet paluda, peab ta teadma, a) kas tal on seda, mida ta temalt palub, sest kui ei, siis ei ole mõtet küsida, ja b) et tal on lahke süda. See on nii, sest tal võib olla see, mida palutakse, aga mitte sellist südant, mis anda tahaks.
Seega peab esmalt kiitma Loojat, mis tähendab, et usutakse, et Loojal on kõike, mida küsitakse, ja et Looja on halastav ning täidab igaühe soovi parimal viisil.
Selgub, et kui sõbrad ühte kohta kogunevad, on kogunemine kindlasti eesmärgiga, sest kui inimene eraldab osa oma ajast – mida ta oma vajadusteks kasutaks, loobudes oma kohustustest ja kogunemisel osaledes –, soovib ta midagi saada. Seetõttu on oluline püüda, et kui iga sõber koju läheb, peaks ta vaatama, millega ta kogunemisele tuli ja mida ta on nüüd saanud on, kui ta koju läheb.
Vahel on sõprade kogunemise ajal kõigil koosoleku ajal hea tunne. Sel ajal ei tule neile pähe mõelda, millise omandiga nad koju lähevad, see tähendab, mis mul käes on, mille ma sõprade kogunemiselt sain ja mida mul enne kogukonda tulekut ei olnud. Ja siis näeb ta, et tal ei ole midagi.
See on sarnane kirjapanduga (5. Moosese 23:25): „Kui sa tuled oma ligimese viinamäele, siis võid süüa viinamarju, nii palju kui sa himustad ja et su kõht saab täis, aga oma taskusse
ei tohi sa midagi panna..” Me peaksime seda tõlgendama, et kui sõbrad kogunevad, siis seda nimetatakse „sinu ligimese viinamäeks,” kui istud ja sööd ning jood koos, rääkides sellest ja tollest, ning keha naudib tegevuse käigus. See on sarnane, „võid süüa viinamarju, nii palju kui sa himustad.”
Aga kui sa lähed koju ja tahad näha, mis sul oma Kelimis [anumates] on, et koju elatist viia, kui me kogunemiselt lahkume ja tahame uurida, mis meil pärast kõiki pidutsemisi oma Kelimis on, siis näeme, et "aga oma taskusse ei tohi sa midagi panna." Teisisõnu, Kelimis ei ole midagi, millega pärast kogunemist hinge uuendada.
Kuid kui keegi pingutab, peaks ta veenduma, et see tasustamata ei jääks. Nagu me palves ütleme, "Ja tuli Siionile," "Et me end asjata ei vaevaks." Pigem, kui keegi läheb kogunemisele, peaks ta sealt toitu hankima, et kui ta koju läheb, suudaks ta näha, kas tal on midagi, mida Kelimi panna. Siis on tal toitu, millega ennast kuni järgmise kogunemiseni toita. Ja kuni selle ajani, on tal see, mis on ette valmistatud, see tähendab see, mida ta on sõprade kogunemisel saanud on.
Seega peab esmalt kiitma kogunemise tähtsust ja seejärel vaatama, mida selle tegevuse kaudu saada võib. Nagu meie targad on öelnud, "Inimene peaks alati Loojat kiitma ja siis palvetama." Teisisõnu, kogunemise algus, mis tähendab arutelude algust, peaks toimuma kogukonna kiitmises. Igaüks peab proovima pakkuda põhjuseid ja selgitusi nende väärikuse ja tähtsuse tõstmiseks. Nad ei peaks rääkima millestki muust peale kogukonna ülistamise.
Lõpuks peaks selle (kogukonna) kiitus olema avaldatud kõigi sõprade poolt. Siis peaksid nad ütlema: "Nüüd oleme Esimese sõprade kogunemise etapi lõpetanud ja algab Teine etapp." Siis teeb igaüks ettepaneku tegudeks, mille kaudu igaüks võiks sõprade armastuse pälvida, mida igaüks võib teha, et oma südamesse igaühe jaoks kogukonnas armastust saada.
Ja kui Teine etapp on lõpule jõudnud—ettepanekud grupi heaks tehtava kohta—algab Kolmas etapp. See puudutab sõprade poolt vastu võetud tegutsemist puudutavate otsuste elluviimist.
Ja seoses kogukonna kiitmisega, tutvustab ta Matan Torahs (Toora andmine), lk 137, kaaslaste armastuse küsimust, et sõpradega sideme loomise kaudu võib ta saavutada Looja suuruse. Kogu maailm on enesearmastusest läbi imbunud ja ta soovib andmise teed mööda minna. Kuid see on vastuolus üldise arvamusega, sest see on meie sünnipärane loomus, mille saime loomise eesmärgi tõttu, milleks oli, nagu öeldud, "Tema soov oma loodutele head teha."
Ja kogu meie jõud sellele vastu seista, et vastupidiselt tegutseda —et me mitte ainult ei taha enda jaoks saada, vaid pigem tahame anda, mida peetakse kõigi meie tegevuste eesmärgiks, on vaid meie Loojat rahuldada—andmise loomuses peitub see, et kui keegi annab tähtsale isikule, siis ta naudib seda. Selgub, et ilma naudinguta ei saa keegi midagi teha, sest see on loomuse vastane.
Siiski saame naudingut asendada. See tähendab, et saamisest saadud naudingu asemel tahame andmisest naudingut saada. Seda nimetatakse "vormi vastavuseks". Peaksime ütlema, et nagu Looja naudib loodutele andmist, peaksime meie nautima Loojale andmist.
Vastasel juhul, kui meil Loojale andmise ajal rõõmu või naudingut ei ole, rikume vormi vastavust. Nagu meie targad on öelnud, "Teda ei rõõmustanud miski muu, kui päev, mil loodi taevas ja maa." Enne Loojat ei olnud rõõmu, sest päeval mil maailm loodi, loodi see rõõm, mille Ta on määranud tulevikus õiglasi rõõmustama (Zohar, 1, 115).
Seega, kui meil ei ole rõõmu, kui me Looja käske täidame, siis kui keegi on andmisele suunatud, ei peeta seda vormi vastavuseks, sest keegi saab rõõmu tunda ainult seal, kus on nauding. Selgub, et kui tal Loojale andmises rõõmu või naudingut ei ole, ei peeta seda veel vormi vastavuseks, kus tal on ruumi kõrgemat küllust vastu võtta, sest tal on ikka puudu sellest naudingust, mis on Loojal, kui ta loodutele annab.
Seepärast järeldub, et kogu alus, millele toetudes saame rõõmu ja naudingut vastu võtta, ja mida meil on lubatud nautida—isegi kohustuslik—on nautida andmise toimingut. Seega on üks punkt, millele me peame keskenduma—vaimsuse hindamisele. Seda väljendatakse tähelepanu pööramises sellele, kelle poole pöördun, kellega räägin, kelle käske ma järgin ja kelle seadusi õpin, see tähendab nõu otsimises, kuidas Toora Andjat hinnata.
Ja enne, kui keegi iseseisvalt kõrgemalt mingi valgustatuse saab, peaks ta otsima sama meelsusega inimesi, kes püüavad ükskõik mil viisil Loojaga kontakti saamise olulisust suurendada. Ja kui paljud inimesed seda toetavad, saab igaüks oma sõbralt abi.
Me peaksime teadma, et "Kaks on kõige väiksem mitmus." See tähendab, et kui kaks sõpra istuvad koos ja mõtisklevad, kuidas Looja olulisust suurendada, on neil juba jõud saada Looja suuruse tõstmist altpoolt tuleva äratuse kujul. Ja sellele järgneb siis ülevalt tulev äratus ja nad hakkavad tundma Looja suuruse tunnet.
Vastavalt kirjapandule, "Rahvahulga (suuruses) on Kuninga au," järeldub, et mida suurem on kogunenute hulk, seda tõhusam on kogukonna jõud. Teisisõnu, nad loovad tugevama ülevuse ja Looja tähtsuse atmosfääri. Sel ajal tunneb iga inimese keha, et ta peab kõike, mida ta pühaduse heaks teha soovib—see tähendab Looja heaks—suureks privileegiks, et tal on olnud au olla nende inimeste seas, keda on Kuninga teenimisega premeeritud. Sel ajal täidab teda iga pisike asi, mida ta teeb, rõõmu ja naudinguga, et tal on nüüd midagi, millega Kuningat teenida.
Selles ulatuses, mil määral kogukond kogunemise ajal oma mõtetes Looja suurust hindab, toob igaüks vastavalt oma tasandile enda sees esile Looja olulisuse. Seega saab ta kogu päeva rõõmu ja õnne maailmas käia, mis tähendab, et ta naudib kõike, mida ta seoses Looja tööga korda saadab. See on nii, sest kui ta mäletab, et peaks isegi minuti vaimsetele asjadele mõtlema , ütleb ta kohe: "Ma olen juba tänulik ja Loojat kiitmas ning ülistamas," sest ta usub, et Looja on teda nüüd kutsunud ja soovib temaga rääkida.
Ja kui inimene kujutab ette, et Kuningas teda kutsub ja talle ütleb, et Ta tahab temaga mängida, siis millist rõõmu ta siis kogeks ja millised kõrged tunded tal oleksid? Kindlasti ei mõtleks ta selles kõrgendatud meeleolus olles ühtegi tühist mõtet. Ta tunneks end lihtsalt veidi kohmetult, sest ei tunne Kuninga seadusi ega kombeid - kuidas käituda, kui Kuningas temaga räägib.
Kuid ta peab suureks õnneks seda, et ta teab, mida Kuninga heaks teha, sest talle on siiski teada mõned reeglid, mille järgi Kuninga käske järgida, mida ta koolis õppis, kui ta noor oli. Ja nüüd, olles kasvanud ja soovides Kuningat teenida, tunneb ta kindlasti puudust Kuninga seaduste tundmisest.
Selgub, et tema mure on selles, et ta ei tea, mis Kuningale rohkem rõõmu valmistab, milline tegu või kavatsus. Ja muu hulgas elab ta maailmas, mis on üleni hea. Kogunemisele kokku tulles peaks kogukond sellest mõtlema ja rääkima kogukonna suurusest, nagu on kirjutatud: "Tuleks alati kiita Loojat ja siis palvetada."
See on sama ka kogukonnaga. Kui me soovime kogukonnalt midagi nõuda ja seda nimetatakse "palvetamiseks", peame esmalt looma kogukonna väärtuse ja siis "palvetama", mis tähendab, peame kogukonnalt nõudma, et see annaks meile, mida me soovime.
Seega peame esmalt nägema, mida kogukonnal on, millised varad neil on, mida me võime neilt, end nendega sidudes, saada. Võib-olla me ei vaja seda vara, mis kogukonnal on, vaid pigem põgeneme sellest nii kaugele kui võimalik.
Sellest lähtuvalt, kui keegi tuleb sõprade kogunemisele, peaks ta alati vaatama, kas sõpradel on see eesmärk, mille poole ta püüdleb, et kõigil neist on selle eesmärgi suhtes mingi kaasatus. Ja ta arvab, et kui kõik ühe eesmärgi nimel ühinevad, on igal ühel oma osa, samuti kogu kogukonna osad. Järelikult on igal kogukonna liikmel sama jõud kui kogu kogukonnal kokku.
Igaüks peaks tõsiselt kogunemise eesmärki kaaluma- et see võiks kaasa tuua tunde, pärast sõprade kogunemist, et igalühel on käes midagi, mida ta saab oma anumatesse panna, ja et ta ei ole olekus, mis ütleb: "Aga ära pane oma anumatesse." Igaüks peaks arvestama, et kui ta kogunemise ajal eriti tähelepanelik ei ole, siis ei kaota mitte ainult tema ise, vaid ta kahjustab ka kogu kogukonda tervikuna.
See on sarnane sellele, mis on kirjutatud Midrashis (Vayikra Rabbah, 4. peatükk): "Kaks inimest läksid paati. Üks neist hakkas enda all puurima, tehes paati augu. Tema sõber küsis temalt: 'Miks sa puurid?' Ja ta vastas: 'Miks see sind peaks huvitama; ma puurin enda all, mitte sinu all?' Nii vastas tema sõber: 'Sa rumal! Me mõlemad upume koos paadiga!'"
Ja pärast seda, kui nad kogukonna olulisusest ja vajalikkusest räägivad, algab paranduste korraldus - kuidas ja millega me saame kogukonda tugevdada, et sellest saaks üks tervik, nagu on kirjutatud: "Ja seal jäi Iisrael laagrisse mäe ees" (2. Moosese raamat, 19. peatükk) ja seda selgitati "nagu üks mees ja üks süda". Kord peaks olema selline, et igaüks, kellel on ettepanek, mis võib sõprade armastust parandada, seda tuleks arutada, kuid see peab olema kõigi sõprade poolt vastu võetud, nii et siin ei oleks sundimise küsimust.
Siiani rääkisime inimese ja inimese vahelisest seosest, mis viib meid inimese ja Jumala seoseni, nagu on kirjutatud Matan Torahis (Toora andmine), lk 137. Sellest järeldub, et kui nad kaaslaste armastuse olulisusest räägivad ja et selle kogu tähtsus on, et see viib meid Looja armastamiseni, peaksid nad ka mõtlema, et sõprade armastus peaks meid viima Looja armastuse olulisuseni.