Artikkel

Andmise kohta  
Artikkel nr 16, 1984

Andmise olemuse selgitamine. Kui inimene teenib kedagi, keda maailm peab oluliseks, siis ei pea oluline inimene teda teenimise eest premeerima. Pigem peetakse juba olulise inimese teenimist teenija jaoks tasuks. See tähendab, et kui inimene teab, et ta on tähtis isik, siis naudib ta juba teenimist ega vaja oma teenimise eest lisatasu. Selle asemel on teenimine ise tema naudingu allikas.

Aga kui ta teenib tavalist inimest, ei tunne ta teenimisest rõõmu ja teda tuleb teenuse eest tasustada. See tähendab, et kui ta teeb sama teenuse tähtsale isikule, ei vaja ta tasu.

Kui näiteks tähtis isik saabub lennukiga, kaasas väike kohver, siis ootavad paljud inimesed tema saabumist ja tähtis isik annab oma kohvri kellelegi, et see viiks selle autosse, mis viib ta koju. Selle teenuse eest tahab ta talle anda näiteks sada dollarit. Ta keeldub kindlasti sellelt isikult raha vastu võtmast, sest rõõm, mida ta teenimisest saab, on suurem kui see sada dollarit, mida talle pakutakse.

Aga kui ta oleks tavaline inimene, ei teeniks ta teda isegi raha eest. Selle asemel ütleks ta talle: „Siin on kandjad; nemad viivad teie kohvri autosse. Mis minusse puutub, siis minu jaoks oleks alandav teid teenida. Aga et see on kandjate töö, teenivad nad teid hea meelega, kui neile maksate.“

Sellest järeldub, et tema samas tegevuses on olemas vahe ja märkimisväärne erinevus mitte tegevuses endas, vaid selles, kelle jaoks ta seda teeb—kas ta teeb seda tähtsa inimese jaoks. See sõltub ainult selle isiku olulisusest tema enda silmis, st sellest, mida ta selle inimese suuruse kohta tunneb. Ei ole oluline, kas ta saab aru, et tegemist on tähtsa inimesega, või kas teised ümberringi ütlevad, et ta on tähtis inimene; see annab talle juba jõudu teda teenida ilma igasugust tasu vajamata.

Eeltoodust peaksime mõistma selle inimese tõelist kavatsust, kes tähtsat inimest teenib. Kas tema kavatsus on tema teenindamist nautida, sest ta peab seda suureks privileegiks? Või on see sellepärast, et ta saab sellest suurt naudingut? Millest allikast tuleneb rõõm tähtsa inimese teenimisest? Ta ei tea ise ka. Kuid ta näeb midagi loomulikku—et sellega kaasneb suur rõõm—ja sellepärast ta teda teenida tahabki.

Teisisõnu, kas tema eesmärk on see, et see inimene on oluline, mistõttu ta tahab, et see inimene naudiks? Või tahab ta teda teenida, see see valmistab talle rõõmu? Ehk kui ta saaks sama naudingut, mida ta teda teenides tunneb, mõnel muul viisil, kas ta siis loobuks sellest teenimisest, sest ta tahab teda teenida vaid sellepärast, et tunneb, et siin võiks ta leida hea tunde, ja just sellepärast ta teda teenibki?

Küsimus on, kas teenimine toimub sellepärast, et ta tahab, et oluline inimene tunneks end hästi, ning rõõm, mida ta teenimisest tunneb, on vaid tagajärg, kuid tema eesmärk ei ole mitte iseenda, vaid ainult olulise inimese heaolu. Või hoopis nii, et ta ei arvesta olulise inimesega, vaid kõik tema arvestused on selle kohta, kui palju naudingut ta sellest saab?

Ja kui me küsiksime: „Kas on vahet, mis kavatsusega ta töötab?“ Vastus on, et me peame teadma, mida tähendavad andvad anumad.

Andva tegevuse puhul eristatakse kolme tunnetust:

1) Ta tegeleb teistele andmisega—olgu siis oma keha või rahaga—selle jaoks, et selle eest tasu saada. Teisisõnu, teenimisest endast ei piisa, et talle rõõmu valmistada. Selle asemel soovib ta, et talle antaks selle eest midagi vastu. Näiteks tahab ta saada austust selle eest, et ta on teiste heaks panustanud. Selle nimel on tal tegutsemiseks jõudu. Kuid kui ta ei oleks kindel, et saab selle eest austust, siis ta ei teeks, mida ta teiste heaks teeb.

2) Ta tegeleb teistele andmisega ega soovi oma töö eest mingit tasu, see tähendab midagi muud, midagi erinevat. Pigem rahuldub ta andmise tegude tegemisega. Tema loomuses on teistele head tegemisest rõõmu tunda ja see ongi kogu tema nauding. Kindlasti on see kõrgem aste kui esimene, sest siit näeme, et ta tegutseb eesmärgiga teistele head teha. Seda peaksime nimetama “Andmine andmise nimel.”

Kui aga vaatame natuke sügavamale ja uurime tema tegelikku kavatsust teistele andmisel, kas ta teeb kõiki neid tegusid sellepärast, et tahab nautida—see tähendab omakasu pärast, sest tema loomuses on andmise tegudest rõõmu tunda —või on tema eesmärgiks see, et ta naudib, kui teistel on head asjad?

Teisisõnu, kas ta naudib seda, kui teised on heas tujus, ja seepärast proovib ta teistele head teha, et nad oleksid heas meeleolus ja naudiksid oma elu? Ja kui ta näeb, et on keegi teine inimene, ja see inimene saaks paremini hakkama sellega, mida ta soovib oma linna elanike jaoks teha, kas ta loobuks siis oma andmise rõõmust ja prooviks teisel inimesel seda teha lasta?

Tõepoolest, kui see inimene—kes tegeleb andmisega ilma soovita oma töö eest tasu saada—ei suuda teha järeleandmist ja teisel inimesel neid asju oma linna elanike heaks teha lasta, kuigi ta teab, et teine inimene on pädevam, siis me ei saa seda ikkagai nimetada “andmiseks andmise nimel,” sest päeva lõpuks on tema määravaks teguriks ikkagi omakasu.

3) Ta töötab selle jaoks, et mitte mingisugust tasu saada. Ja isegi kui ta näeb, et on keegi teine, kes on kompetentsem, ta loobub oma teistele andmise rõõmust ning hoolib ainult teise heaolust. Seda nimetatakse „andmiseks andmise nimel”.

Seega tuleb siin teha põhjalik uurimus tema tegeliku kavatsuse kohta: kas ta soovib head tuju iseendale ning sellepärast teenib teda, või soovib ta anda head tuju tähtsale isikule.

Et ülaltoodud eristusest aru saada, võib asja mõista nii, et inimene kujutab endale ette, et ta on väga tähtis isik, ja seepärast tahab talle head meelt valmistada, et teine oleks heas tujus, ning seepärast soovib teda teenida. Kuid selle teenimise ajal, mida ta tema heaks teeb, on ta ise heas tujus ja tunneb end ülendatuna. Nüüd tunneb ta, et kõik rõõmud, mida ta oma elus võiks tunda, ei ole midagi võrreldes sellega, mida ta praegu tunneb, sest ta teenib maailma tähtsaimat inimest ning tal puuduvad sõnad, et seda rahuldust kirjeldada, mida ta selle tähtsa inimese tuju tõstmise soovi kaudu saab.

Nüüd saab ta end analüüsida, st milline on tema eesmärk soovides tähtsale inimesele rahuldust pakkuda—kas ta hoolib iseenda heaolust, st soovib teda rõõmustada, sest see pakuks talle endale head tuju—või on tema eesmärk ainult selles, et tähtis inimene tunneks rõõmu, et tähtsal inimesel oleksid head tunded, ja tal on suur soov teda ainult selle isiku suuruse pärast teenida?

Seega, kuigi teenistuse ajal tunneb ta suurt naudingut, mida teenimise ajal kogetakse, annab ta siiski, kui ta teab, et leidub keegi teine, kes tooks olulisemale isikule rohkem rahulolu, kui ta teda teeniks, ära omaenda naudingu, mida ta teenimise ajal tunda võiks. Selle asemel soovib ta kogu südamest, et teine seda teenust osutaks, sest see tooks olulisemale isikule rohkem rahulolu, kui siis, kui tema (teda) ise  teeniks.

Sellest järeldub, et kui ta on nõus oma teenimisest loobuma—isegi kui ta saab teenimisest suurt rõõmu—ja ometi, selleks et olulisemale isikule kasu tuua ja teda rohkem rahuldada, loobub sellest, sest ta ei mõtle iseendale, vaid ainult olulise isiku kasule—peetakse seda selleks, et tal ei ole mingit isikliku kasu taotlust. Selle asemel on kõik selle nimel, et anda, ning ta ei arvesta endaga. Sel ajal on tal täielik läbikatsumine, sest ta ei saa end petta, ja seda nimetatakse “täielikuks andmiseks”.

Siiski peaksime teadma, et inimene ei saa seda üksi saavutada. Selle kohta on öeldud (Kidushin, 30): “Inimese kalduvus võidab teda iga päev ja püüab teda tappa, nagu on öeldud: ‘Õel varitseb õiget ja püüab teda tappa.’ Ja kui Looja ei aitaks teda, ei saaks ta sellest jagu, nagu on öeldud: ‘Issand ei jäta teda tema kätte.’”

See tähendab, et esmalt peab inimene nägema, kas tal on jõudu Loojale rahulolu pakkumise eesmärgil tegutseda. Seejärel, kui ta on juba aru saanud, et ta ei suuda seda ise saavutada, keskendab ta oma Toora ja Mitzvoti ainult ühele punktile: “neis olev valgus parandab teda,” et see oleks ainus tasu, mida ta Toorast ja Mitzvotist soovib. Teisisõnu, tema töö tasuks on see, et Looja annaks talle selle jõu, mida nimetatakse “andmise võimeks (jõuks)”.

On olemas reegel, et see, kes pingutab, see tähendab, et loobub oma puhkusest, teeb seda sellepärast, et ta tahab midagi, sest ta teab, et ilma vaevata talle ei anta, seega peab ta vaeva nägema. Sel põhjusel peab inimene, kes pingutab, et Toorat ja Mitzvoteid täita, kindlasti millestki puudust tundma, ning seepärast ta pingutabki Toora ja Mitzvotide täitmisel, et saada seda, mida ta selle kaudu soovib.

Seega peab inimene tähelepanu pöörama ja mõtisklema, mida ta tahab — milline on tasu, mida ta soovib oma töö eest — enne, kui ta alustab oma tööd Looja teenimisel. Või lihtsamalt öeldes, mis on see põhjus, mis teda Toora ja Mitzvotidega tegelema sunnib? Siis, kui ta otsustab, mida tal vaja on, mille nimel ta vaeva nägema peab, hakkab inimene väga tõsiselt mõtlema, kuni tal on raske aru saada, mida ta tegelikult tahab.

Sellepärast ei suuda paljud inimesed tõelist eesmärki kindlaks teha, kui nad oma töö eesmärgi üle mõtisklema hakkavad. Selle asemel ütlevad nad: „Miks me peaksime end uurimisega väsitama?“ Selle asemel töötavad nad ilma mingisuguse eesmärgita ja ütlevad: „Me töötame tulevase maailma nimel.“

Ja mis on järgmine maailm? "Miks me peaksime selle peale mõtlema? Me lihtsalt usume, et see on hea, ja rahuldume sellega. Kui me saame järgmise maailma tasu, siis me teame, mis see on. Miks me peaksime sellesse kõigessse süvenema hakkama?"

Ainult vähesed ütlevad, et on olemas Dvekuti [ühtesulamise] küsimus Loojaga, ja et Dvekuti saavutamiseks peavad nad saavutama vormi sarnasuse, mis tähendab: "Nii nagu Tema on halastav, olge ka teie halastavad." Ja siis hakkab inimene vormi sarnasust saavutada püüdma– et kõik tema teod oleksid andmises –, sest ainult siis eemaldatakse tema pealt piirang ja varjatus, mis maailmas eksisteerivad, ja ta hakkab tundma Kedushat [pühadust].

Aga kui ta hakkab oma töös jõudma andmise astmeni, näeb ta, et ta on sellest väga kaugel, et tal ei ole mingit soovi isegi mõtte, sõna või teoga suuta andmise eesmärgile häälestuda. Ja siis ta ei tea enam, mida teha, et andmise jõudu saada. Ja iga kord, kui ta lisab pingutust, näeb ta, et kogu see asi on temast kaugel. Lõpuks jõuab ta arusaamisele, et see ei ole inimlikult võimalik, et ta kunagi selleni jõuaks.

Sel hetkel mõistab ta, et ainult Looja saab teda aidata, ja alles siis saab ta aru, et peab tegelema Toora ja Mitzvotidega, et tasu saada. Ja tema töö tasu saab olema see, et Looja annab talle andmise jõu. See on tasu, mida ta loodab, sest ta soovib saavutada Dvekuti Loojaga, mis on vormi sarnasus, ehk andmine.

Ja see ongi ainus tasu, mida ta loodab saada—et tema vaeva eest Tooras ja Mitzvotis antakse talle seda, mida ta ise ei suuda saavutada, vaid vajab teist, kes talle selle annab. See on nagu töö füüsilises maailmas: et inimene ei saa raha ise kätte, siis ta töötab ning vastutasuks makstakse talle raha. Samamoodi on ka vaimsuses: seda, mida inimene ise saavutada ei suuda, vajab ta, et keegi teine talle annaks, ja seda nimetamegi „tasuks.”

Seepärast, kui inimene soovib saavutada andmise omadust, sest ta tahab Loojaga Dvekutini jõuda, ja ta ei suuda seda ise omandada, vaid vajab, et Looja talle selle annaks, siis seda, mida ta tahab saada, nimetatakse „tasuks.” Ja et on reegel, et kui inimene soovib tasu, peab ta pingutama ja töötama, siis täidabki ta Toorat ja Mitzvoti, et talle antaks see tasu, mida nimetatakse „andmise jõuks,” see tähendab, et väljuda enesearmastusest ja saada soovi omada jõudu üksnes ligimesearmastusega tegeleda.

See ongi tähendus ütlusele: „Inimene peaks alati tegelema Toora ja Mitzvotiga Lo Lishma [mitte Tema pärast], sest Lo Lishmast jõutakse Lishmasse [Tema pärast], sest neis olev valgus parandab teda.” Nii saavutabki ta läbi vaeva Toora ja Mitzvotiga püüdluses jõuda Lishmasse selle astme, et on kõigepealt vaeva näinud. Sellepärast saab ta tasuks valguse, mis teda parandab, ja see tähendab, et talle on ülaltpoolt antud andmise jõud.

Siiski peaksime küsima: „Miks peab ta kõigepealt pingutama ja alles seejärel saab Toora valguse? Miks talle kohe Toora valgust ei anta, et see teda koheselt parandaks? Ja miks asjata pingutada ja vaeva näha ning raisata aega asjata? Kas ei oleks parem, kui ta saaks valguse kohe oma töö alguses, ehk et ta saaks kohe valguse ja alustaks kohe oma tööd Lishmas?“

Asi on selles, et ei ole valgust ilma Klita [anumata], ja Kli tähendab soovi. Teisisõnu, kui inimesel on vajadus ja ta igatseb selle vajaduse täitmist, siis seda nimetatakse „Kliks“. Alles siis, kui tal on Kli – see tähendab soov mingiks täitumiseks – võib öelda, et talle antakse täitumine ja ta on rahul selle täitumisega, mida talle anti, sest just seda ta igatses. Tasuks loetakse täitumist, kui igatsus saab. Veelgi enam, täitumise olulisuse mõõt sõltub igatsuse suurusest. Ja ta naudib täitumist vastavalt tema kannatuse ulatusele.

Sel põhjusel on võimatu anda inimesele valgust, mis teda parandaks, kui tal puudub selleks igasugune soov. Seda sellepärast, et parandamine tähendab, et ta kaotab isekuse jõu ja saab teiste armastamise jõu.

Kui inimesel puudub soov enesearmastusest väljuda, ja talle öeldakse: „Tee tööd ja vastutasuks kaob sul soov enesearmastuse järele“, siis ta ei pea seda preemiaks. Vastupidi, ta arvab, et töö eest, mida ta omaniku heaks tegi, oleks omanik pidanud talle töö eest tasu maksma. Kuid selle asemel annab omanik talle midagi väga halba, niivõrd, et ta kaotaks ühe hetkega kogu enesearmastuse. Kes sellega nõus oleks?

Sel põhjusel peab inimene esmalt õppima Lo Lishmas, et keha teda selle kaudu aitaks, sest inimene on valmis loobuma väikesest naudingust, et suurt naudingut saada. Kuid loomult ei ole inimene võimeline kujutlema naudingut, kui see ei ole rajatud enesearmastusele. Seepärast öeldakse talle, et ta saab tasustatud, kui tegeleb Toora ja Mitzvotga. See ei ole vale, sest ta saab kindlasti tasustatud. Teisisõnu, talle öeldakse, et pingutuse eest Tooras ja Mitzvotis saab ta tasu ning see on tõsi, sest ta saab tõepoolest tasu, kuid tasu muutub.

Näiteks isa ütleb oma lapsele: „Kui sa oled tubli poiss, ostan sulle mänguauto, plastmassist auto.“ Seejärel sõidab isa välismaale ja tuleb tagasi mitme aasta pärast. Poeg on juba suureks kasvanud ja tuleb isa juurde ning ütleb: „Isa, enne kui sa välismaale läksid, lubasid mulle plastmassist mänguauto.“ Siis läheb isa ja ostab talle päris auto, millega saab läbida pikki vahemaid.

Poeg on juba arukas ja mõistab, et praegu ei ole aeg plastautoks, vaid päris autoks. Kas seda peetakse tema isa poolt petmiseks? Loomulikult mitte! Selle asemel näeb poiss nüüd, et kui ta oli laps, suutis ta hoolida ainult tühisest tasust.

Ka siin alustab ta tühise tasuga, mida nimetatakse Lo Lishmaks, mis tähendab, et ta ootab midagi, millel ei ole tegeliku tasu kõrval väärtust—tasu, milleks saab Lishma, see on Kli, milles võib saada loovusest tulenevat naudingut ja rõõmu, mida Looja soovib jagada. Need on tõelised naudingud.

Järelikult, öeldes talle, et ta töötaks Lo Lishma nimel, see tähendab, et saaks tasu, on see tõsi, st kui ta suunab end andmise nimel, saab ta samuti tasutud. Ainus vale on tegelikus tasus. Kui inimene on Lo Lishma seisundis, arvab ta, et talle antakse mingi teine ​​tasu, et Kli, mis seda vastu võtab, on “enesearmastuse” Kli.

Aga hiljem, kui inimene kasvab, hakkab ta mõistma, et tasu saavad tegelikult andmise Klid, et just nende Klide kaudu saadakse tõelist naudingut ja rõõmu. Sel hetkel tunneb ta, et on maailma kõige õnnelikum inimene. Aga tasu, mida ta Lo Lishma seisundis olles saada soovis, olnuks sobilik vaid väikesele poisile.

Seega, kui õpetatakse Lo Lishma töö eest tasu ja naudingut saama, ei loeta seda valeks, sest inimene ei kaota sellega midagi, et tema tasu vahetatakse suurema tasu vastu. Tuleb ainult selgitada, et Lo Lishma, see tähendab see tasu, ei ole tegelik nimi, nagu ta arvab. Selle asemel on tasul teine nimi kui see, mida ta arvas. Kuid tasu jääb tasuks ning tasu ise ei muutu; muutub vaid tasu nimi—valest ja kujuteldavast tasust tõelise tasu vastu.

Kõigest eelnevast järeldub, et peamine, mida inimene oma vaevanägemise eest Toora ja Mitzvoti täitmisel tasuks vajab, on see, et Looja annaks talle andmise anumad, mida inimene ise ei saa omandada, sest need on tema loomusele vastupidised. Kuid see on kingitus ülalt—et tema tasu oleks alati oodata aega, mil ta saab Loojale rahulolu pakkuda. Ja et see on tasu, mida ta ootab, nimetatakse seda „tema tasuks”.

Ülaltoodu mõistmiseks tuleks vaadata teost „Elupuu üldine eessõna” (punkt 3), kus on kirjutatud: „Pimeduse juur on Masach Malchuti Klis ning tasu juur on juurdunud peegeldunud valgusesse, mis väljub läbi Zivug de Hakaa.”

Seal pakub ta juurt sellele, mida me selles maailmas näeme—et kõik, mida me selles maailmas näeme, on oks, mis ulatub juurtest, ülemistest maailmadest. Ta ütleb seal: „Töö juur, mida inimene selles maailmas tunneb, ulatub juurest, mis on Masach Malchuti Klis.”

See tähendab, et Klid, mis loodutel on, nimetatakse „naudingu saamise soov”, mille Looja lõi sellepärast, et Ta soovis oma looduid rõõmustada. Seetõttu lõi Ta loodutesse soovi naudingut saada. Ülemistes Sefirotides nimetatakse seda Malchutiks.

Hiljem õpime, et toimus Tzimtzum [piirang]. See tähendab, et inimene ei taha saaja olla, sest ta soovib vormi võrdsust Loojaga; seetõttu kehtestati Kedushas [pühaduses] reegel, et midagi ei võeta vastu, kui puudub andmise kavatsus.

See ongi Masachi [ekraani] paranduse tähendus. Et räägime ülemistest valgusest, siis valguse mittelubamine on nimetatud „Masachiks”. See on nagu inimene, kes asetab kardina või loori, kui päike liiga eredalt paistab ja ta ei soovi päikesevalgust vastu võtta, et päike ei paistaks majja sisse.

Seega, kui räägitakse ülemistest valgusest, siis kuigi Malchutil oli suur soov ja igatsus saada naudingu valgust, loobus ta siiski naudingust, ei võtnud seda vastu, sest soovis vormi võrdsust. Seda nimetatakse „tööks”, see tähendab, et ta teeb midagi oma tahtmise vastaselt—takistab endal nautimast.

Ka materiaalses maailmas peetakse samuti jõupingutuseks seda, kui inimene peab millestki meeldivast loobuma. Näiteks kui inimene naudib puhkust ning peab mingil põhjusel oma puhkusest loobuma ja midagi tegema, siis nimetatakse seda "tööks".

Samuti näitab ta meile, kuidas, kui materiaalse oks saab tasu sealt, kust see on ülemistes maailmades juurdunud. Ta näitab, et tasu juur ulatub tagasi Peegeldunud Valgusest—andmise soovist, mis tekib Zivug de Hakaast, mis leidis aset ülemise valguse ja Masachi ning Aviuti [jämedus] vahel (vt. Kümne sefiroti õpetus, 4. osa, 8. punkt). Ta kirjutab: "Riietatud Peegeldunud Valgus tekib kahe jõu tagajärjel."

Vaimsuses tähendab Zivug de Hakaa seda, et kui kaks asja on üksteisele vastandlikud, peetakse seda Hakaaks [põrkumine/löök]. See tähendab, et ühelt poolt inimene tõesti tahab seda asja, sest ta näeb, et see toob talle suurt naudingut, kuid teiselt poolt ta ületab selle soovi ega võta seda vastu, sest ta soovib vormi võrdsust.

Tõepoolest, siin on kaks soovi: 1) inimese soov saada naudingut ja 2) tema soov vormi võrdsusele. Ja neist kahest sünnib uus asi, mida nimetatakse "riietatud Peegeldunud Valguseks". Selle jõuga saab ta hiljem vastu võtta ülemist küllust, sest see Peegeldunud Valgus on külluse vastuvõtmiseks õige (sobiv) Kli.

Teisisõnu, selle Kliga on tal kaks asja: 1) ta saab naudingut, mida leidub ülemises külluses, mis tuleb loomise mõttest - oma loodutele head teha. 2) Samal ajal leiab ta end vormi võrdsuses, mis on teine eristus, mis tal külluse vastuvõtmisel tekib.

Kõigest eelnevast näeme, et kogu tasu on vaid Peegeldunud Valgus, mis on andmise jõud, mille alumine saab ülemiselt, mida ta nimetab “Peegeldunud Valguseks”, see tähendab, mida alumine annab ülemisele. See tähendab, et küllus, mis algselt tuli Loojalt, nimetatakse “Otseseks Valguseks”, nagu on kirjutatud: “Jumal lõi inimese otse.” Nagu me õpime, oli loomise mõte oma loodutele head teha, see tähendab, et alumised saavad küllust, ja seda nimetatakse “otseks”.

Kuid külluse vastuvõtjad soovivad vormi võrdsust, seega on meil parandus nimega “Peegeldunud Valgus”. See tähendab, et külluse vastuvõtja ei võta seda vastu nautimise soovi pärast, vaid et ta soovib anda ülemisele. Teisisõnu, nii nagu ülemine tahab, et vastuvõtja naudiks, püüab külluse saaja naudingut tagastada andjale, mis tähendab, et ülemine naudiks oma mõtte täitumist. Järelikult on tasu peamiselt Peegeldunud Valgus, see tähendab andmise jõud, mille alumine saab ülemiselt.

Kuid me peame ikkagi mõistma, miks me ütleme, et Kli, mida nimetatakse “andmise jõuks”, on kogu tasu. Tähendab ju “tasu” midagi, mida saadakse. Me ütleme: “Ma töötan palga eest,” või me ütleme, et loomise eesmärk on teha head oma loodutele, see tähendab, et nad saavad tasu. Ja siin me ütleme, et tasu nimetatakse “andmise jõuks”. Ja mida me mõistame? Et tasu peaks olema, et inimesele antakse jumalikkuse ja Toora saladuste saavutamine jne. Aga miks ta ütleb, et tasu on andmise jõud, see tähendab, andmise jõu saavutamine? Pealegi ütleb ta meile, et see pärineb ülemisest juurest, mida nimetatakse “Peegeldunud Valguseks”.

On teada reegel, et lehmal on suurem soov imetada kui vasikal imeda. Sellest järeldub, et Looja soovib olenditele anda rohkem, kui olendid soovivad vastu võtta. Kes siis takistab? Me peame meeles pidama, et Tzimtzum leidis aset selle jaoks, et olenditel oleks vormi sarnasus. See on parandus, mis hoiab ära häbileiva, mis tuleneb meie juurest, sest Looja olemus on anda, mitte saada, sest Tal ei ole vajadusi ja Temas ei ole saamist. Niisiis, vastavalt meie loomuses eksisteerivale seadusele—et iga oks soovib oma juurega sarnaneda—tunneb madalam ebameeldivust, kui ta peab tegema toimingu, mida juurtes ei ole.

Sellest järeldub, et külluse vastuvõtmiseks, milleks on valgus ja nauding, ei ole vaja midagi teha, sest Looja tahab olendile rohkem anda, kui olend tahab vastu võtta. Kuid olendil puudub Kli, milles neid naudinguid nautida, mida talle antakse, sest tema sees on häbi. Sellest tuleneb, et ainus tasu, mida meil vaja on, on Kli, mida nimetatakse “andmise jõuks.” Seega vajamegi vaid Kelime, mitte valguseid, ja seetõttu ongi peamiseks tasuks andmise jõud.

Selle Kli—nimetatud “andmise soov”—saamiseks on meil vaja soovi, st peame tundma, et meil on seda Klid vaja. Seepärast peame esmalt tegelema Toora ja Mitzvotiga Lo Lishmas ning see ongi meie töö—näha, et kõik, mida teeme, on oma kasu nimel, mitte andmise kavatsusega.

Ja siis näeme, et vajame andmise jõudu, ja tahame tööst tasu—et Looja annaks meile selle tasu—andmise soovi. Ja kui meil on see jõud, suudame vastu võtta naudingu ja rõõmu, mis on juba olemas ega vaja mingit tööd, sest Looja annab selle. Aga selle jaoks, et inimene tõuseks astmelt astmele, peab ta iga kord omandama andmise jõu, ja siis ei jää enam midagi puudu.