Ja see sünnib, kui sa tuled sellele maale, mille Issand, su Jumal, sulle annab

Artikkel nr 18, 1984

Tõlgendajad küsivad salmi kohta: „Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle 
pärisosaks ja sa vallutad selle ning elad seal,“ (5MS 26:1) Nad küsisid, mis on täpsus „mis Issand, su Jumal, sulle annab“? Vallutasid iisraellased selle sõjaga. Nad selgitasid, et inimene peaks südames teadma, et mitte omaenese jõu ja väega ei tule ta maad pärima. Pigem on see Looja kingitus, nagu öeldud: „mille Issand, su Jumal, annab sulle 
pärisosaks", " Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse,“(5Ms 8:17).

Et eeltoodut töö suhtes mõista, peame teadma, et Eretz [maa] tähendab Ratzon [soov], see tähendab, et inimese südames olevat soovi nimetatakse maaks. Sellel maal, mida nimetatakse inimese südameks, elavad maailma rahvad ja sellel elavad ka iisraellased. Kuid peaksime teadma, et nad ei saa seal koos elada. Iisraeli rahvas ja maailma rahvad ei saa koos valitseda. Seal on kas maailma rahvaste valitsus või Iisraeli valitsus.

Et mõista tõelist põhjust, miks mõlemad ei saa ühes kohas olla, on teada, et maailma loomine toimus Tema soovist oma loodutele head teha. Sellepärast lõi Ta soovi naudingut ja mõnu saada. See tähendab, et Ta lõi olenditesse puuduse, et alati mõnusid nautida, sest näeme, et olend tunneb naudingut vastavalt oma soovile.

See on Kli [anum], mille Looja lõi, ja see on esimene eristamine, mida olendites märkame. Kui looduil see soov puudub, siis ei peeta  neid veel loodud olenditeks. Selgub, et mingist eristusest ei saa rääkida, kui seal ei ole saamise soovi. Ja see on kogu loomine, millest räägime — anum naudingu vastuvõtmiseks.

Aga häbi tõttu, mida meie targad nimetavad „häbileivaks“, kehtestati piirang mitte vastu võtta selle pärast, et saada, välja arvatud juhul, kui see on võimalik suunata andmisele, mida nimetatakse vormi võrdsuseks. See tähendab: kui inimene suudab naudinguid vastu võtta kavatsusega Loojale rahuldust pakkuda, siis ta võtab vastu. Muidu ta ei soovi vastu võtta. Seda nimetatakse Iisraeliks, Yashar-El [otse Loojale], see tähendab, et kogu tema mõte on ainult selles, et kõik jõuaks Loojale, ja teda ennast ei arvestataks, sest ta ei mõtle üldse enda peale. Pigem on kõik tema mõtted ainult Loojast.

Seda nimetatakse “Iisraeli maaks”, mis tähendab, et tal on soov otse Looja poole. See tähendab, et tal ei ole enesearmastuse soove, vaid armastus teiste vastu, ja enda jaoks—et ta naudiks elu—tal ei ole üldse soovi. Kõik, mida ta tahab, on omada vahendeid, et Loojale anda, ja kõik toidud, mida ta oma kehale annab, on ainult selle jaoks, et tal oleks jõudu töötada, et anda.

See on sarnane inimesele, kellel on hobune ja ta annab sellele süüa ja juua. See tähendab, et kõik, mida ta hobusele annab, ei ole sellepärast, et ta teda armastab, vaid sellepärast, et ta peab sellega töötama. Seetõttu ei ole kõigil tema mõtetel hobuse rõõmustamiseks armastusega mingit seost, vaid lihtsalt sellega, et ta soovib hobust enda kasuks kasutada ja ta ei mõtle sugugi hobuse heaolule. Seda nimetatakse “Iisraeli maaks”, mis tähendab, et kõik tema mõtted on ainult Eretz, Ratzon, et kõik oleks otse Loojale suunatud.

Rahvaste maal see nii ei ole. See on maa, enesearmastuse soov, mida nimetatakse “maa rahvasteks”. See tähendab, et kõik nende soovid on ainult rahva soovid, mille eesmärk ei ole Looja tahtmine, vaid rahva tahe, see tähendab olendite tahe, keda nimetatakse “rahvasteks”, samas kui Looja on see, kes on loonud rahva. Samuti (Ki Tavo), “Ja kõik maailma rahvad näevad, et sinule on pandud Issanda nimi, ja nad kardavad sind.” (5Ms 28:10) On ka kirjutatud (Hayei Sarah) “Aga Aabraham tõusis ning kummardas maa rahva, hettide ees.” (1Ms 23:7) See tähendab, et nad ei tea ega tunne midagi peale "rahva" omaduse, mis on enesearmastus, ja ainult seda  loodute omaduseks.

Aga "Iisraeli rahvas" ei ole selline. Nemad tahavad ennast ja oma olemust tühistada, mis on  saamise soov, mis loodi eimillestki olemasolevaks. Seepärast ütleme pidude pühitsuses (Kiddushis) hea päeva jaoks: “kes on meid valinud kõigi rahvaste hulgast”.

Need kaks valitsemist ei saa koos olla. Kas valitseb andmise tahe või valitseb saamise soov. Mõlemad ei saa koos eksisteerida, sest kumbki neist on teise vastand ning kaks vastandit ei saa ühes subjektis olla.

Sellest tulebki kalduvuste sõda, et inimene peaks iseendaga võitlema, et alistada süda, kuhu need soovid riietuvad, saamise soovi valitsus välja tõrjuda ning anda täielik ülemvõim Loojale andmise soovile. Kui inimene hakkab tegema püha tööd ehk kogu oma tööd Loojale suunama, siis algavad sõjad nende kahe soovi vahel. Siis, läbi suure pingutuse, saab inimene tasu ületamise eest ja võidab sõja. Sel hetkel siseneb tema südamesse Loojale andmise soovi valitsemine ja inimene võib öelda: “Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse,“, ning just oma töö läbi päris ta südame, mida nüüd “Iisraeli maaks”nimetatakse, sest tema soov on otse Looja poole.

Sellest tulebki kirjakoht, mis ütleb:  „Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle 
pärisosaks”. See tähendab, et sa ei vallutanud seda oma jõuga, vaid “Issand, su Jumal, annab  sulle”, st pärast seda, kui inimene on teinud piisavalt pingutusi, et oma süda vallutada nende sõdade läbi, mida ta maailma rahvastega on pidanud ja on nad võitnud, on ta pärinud südame, mida nüüd nimetatakse “Iisraeli maaks” ja mitte “rahvaste maaks”. Siiski tuleks tal uskuda, et ta ei vallutanud seda maad ise, vaid “Issand, su Jumal, annab sulle ” aga mitte “Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle".

Sellest peaksime mõistma, mis selles ebaselge on, et Looja lubas Aabrahamile, nagu on kirjutatud (Lech Lecha), „Ja ta ütles temale: „Mina olen Issand, kes tõi sind Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!” (Ms1 15:7)

Miks siis andis ta maa kõigepealt maailma rahvastele ning alles seejärel tuli Iisraeli rahvas ja pidi nendega võitlema ja nad nende maalt välja ajama, ning kogu maailm protesteerib: „Miks te vallutasite maa, mis ei olnud kunagi teie oma olnud, ja väidate, et just sõjaga võitmise kaudu olete saanud selle maa omanikuks?” Kõik saavad aru, et kindlasti oleks parem, kui Ta ei oleks seda maad maailma rahvastele andnud, sest siis ei oleks rahvastel olnud puudust kohtadest, kus elada. Hiljem loodi ju uusi riike ja Looja oleks võinud teha nii, et nad ei oleks siin paigas elanudki.

Aga nii ei juhtunud. Kõigepealt istusid siin seitse rahvast, samuti teised kuningad, ja Iisraeli rahvas pidi nendega võitlema ning nad välja ajama ning kõik maailma rahvad hüüavad Iisraeli rahva peale: „Te olete röövlid! Te olete vallutanud seitsme rahva maad!” Miks mul on vaja seda muret? RASHI toob meie targema tõlgenduse (Beresheet, 1. peatükk): „Mis on põhjuseks, miks see algab Beresheetiga [alguses]? "Ta on ilmutanud oma tegude vägevust oma rahvale,et neile anda paganate pärusmaa." (Ps 111:6), sest kui ebajumalakummardajad ütlevad Iisraelile: ‘Te olete röövlid, te olete varastanud seitsme rahva maad,’ siis öeldakse neile: ‘Kogu maa kuulub Loojale. Tema on selle loonud ja Tema annab selle, kellele tahab. Tema tahtel andis ta selle neile ja Tema tahtel võttis selle neilt ja andis meile.’”

See on hämmastav. Miks mul on vaja seda korraldust, mis aset leidis, mis tähendab, et enne kui Ta andis selle meile, andis Ta selle esmalt maailma rahvastele, ja alles siis, kui nad olid asunud sinna, ütles Ta meile: „Ajage nad sellelt maalt välja, sest ma olen selle tõotanud Aabrahamile“?

Saame kogu seda küsimust tõlgendada juure ja oksa kaudu. On teada, et Eretz [maa] nimetatakse Malchutiks, mis on loodute juur, mida kutsutakse „saamise nimel saamiseks“. See on juur, st esimene vastuvõtja, mida nimetatakse Ein Sofi [lõpmatus] maailmaks. Hiljem tehti parandused, et mitte enese pärast saada, vaid seepärast, et alam tahab Loojale anda. See tähendab, ta tahab enda jaoks saamise soovi tühistada, st seda mitte kasutada, ning kogu tema töö eesmärk on Loojale rahulolu pakkuda.

Ülaltoodu järgi selgub, et ka materiaalse maailma loomise järjestuses peab olema sama kord nagu vaimsuses. See tähendab, et esmalt antakse see maa maailma rahvastele, siis aga, läbi ületamiste ja sõdade, tõrjutakse maailma rahvad sellelt maalt välja ning Iisraeli rahvas vallutab selle ja pärib maailma rahvaste koha.

See on nii sellepärast, et maailma rahvaste juur on keskpunkt, millele tehti piirang. See tähendab, et esimene eristus, mis maailmas tekkis, pidi olema saamise nimel saamine, sest vastasel juhul ei saa öelda, et ta piirab ennast mittesaamisega, sest eneseületamine saab toimuda vaid seal, kus on soov ja igatsus saada, ning ta ületab oma soovi ja tahab vormi võrdsust.

Seetõttu pidid maailma rahvad kõigepealt selle maa vastu võtma, nagu juur, kus esmalt ilmus saamise soov, mis on loomise olemus, ja siis saab öelda, et seal on vaja teha parandusi. Seepärast, kui maailma rahvad olid selle maa vastu võtnud, tuli Iisraeli rahvas ja parandas maa nii, et see oleks täielikult Looja jaoks. Seda nimetatakse „Iisraeli maaks“, nagu on kirjutatud (Ekev) „maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni, viibivad Issanda, su Jumala, silmad..“(5Ms 11:12)

Me peame aru saama sellest, mis on kirjutatud, et Iisraeli maad nimetatakse maaks, "millel alaliselt aasta algusest aasta lõpuni viibivad Issanda, su Jumala, silmad.” See tähendab, et sellel lasub Looja juhtimine, see tähendab just Iisraeli maal. Kuid Looja juhtimine on üle kogu maailma, nagu luuletaja ütleb: “Issanda silmad, need, mis silmitsevad kogu maad”(Sk4:10) Kuidas saame siis öelda, et Tema juhtimine on vaid Iisraeli maal?

Me peaksime tõlgendama, mis on Iisraeli maa. See tähendab, et maa on juba väljunud maailma rahvaste võimu alt ja on juba astunud Iisraeli võimu alla. Seda tahab meile öelda see salm ning vihjata, et teaksime, kas oleme Iisraeli maal või veel rahvaste maal.

Tunnuseks selle kohta on, nagu on kirjutatud: “maa, mille eest hoolitseb Issand.”(5Ms 11:12) Salm ütleb meile, mis on Iisraeli maa. Ta ütleb, et peame teadma, et Looja nõuab seda alati. Ja mis on Tema nõue? Salm jätkab: „maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni", sest Looja juhtimist nimetatakse “Issanda silmadeks.” Seepärast, kui inimene näeb Tema juhtimist aegade algusest, mida nimetatakse “aasta alguseks,” kuni "aasta lõpuni", mis tähendab, et ta näeb Looja lõpmatut juhtimist, siis seda nimetatakse “Iisraeli maaks.”

Aga rahvaste maa tähendab, et ainult Looja teab, et Tema valvab kogu maailma üle, kuid maailma rahvad seda ei näe. Seepärast on Ta andnud meile märgi, et teada, kas me oleme Iisraeli maal või on maa, kus me elame, ikka veel maailma rahvaste maa.

Kõigest eelnevast järeldub, et esmalt peaksid maailma rahvad sisenema sellele maale, mis viitab saamise soovile, mis on paik, kus see kõigepealt sünnib, ja seejärel sõdivad nad saamise sooviga ning allutavad selle pühaduse meelevalla alla, mis tähendab, et kõik, mida inimene teeb, toimub vastavalt Looja nõudmisele.

Nagu tõlgendajad selgitasid sõnade kohta „Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks”, tähendab see, et inimene ei tohiks pärast kõiki (kurja) kalduvusega peetud sõdu arvata, et ta pidi alati sellega võitlema, iga päev, ega tohi mõelda, et ta on selle ainult omaenda jõu abil saavutanud. Pigem lasi Looja tal selle sõja võita.

See ongi tähendus sõnadele „et Jumal annab sulle”. „Annab sulle” puhul tuleb teha kaks eristust: 1) Mitzva (käsk), mis on usk. Seda nimetatakse „käe tefiliniks”. Käe tefilini kohta ütlesid meie targad: „see olgu sulle märgiks", "aga mitte teistele märgiks.” Seetõttu peaks käe tefilin olema kaetud, mis tähendab, et usku nimetatakse „ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga” (Mi6:8), mis on teadmisest kõrgemal olek.

2) Toora, mis on pea tefilin. Pea tefilini kohta ütlesid meie targad salmi (Ki Tavo) põhjal: „Ja kõik maailma rahvad näevad, et sinule on pandud Issanda nimi, ja nad kardavad sind.” (5Ms 28:10) Need on pea tefilin, mis tähendab, et seal on kirjutatud „ja kõik maailma rahvad näevad”, sest pea tefilin peaks olema kõigile nähtav. See on eristatav kui „Toora”, ja Toorat nimetataksegi nii just seetõttu, et see on avalik.

Kuid käe tefilin peab olema kaetud, mis tähendab ülalnimetatud põhjust. Seetõttu ei saa me teisele midagi öelda, sest kõik, mida keegi saab teisele öelda, on ainult mõistuse kaudu, ja sellel, mis on mõistusest kõrgemal, puuduvad sõnad. Seepärast öeldaksegi: „see olgu sulle märgiks, aga mitte teistele.” Sellest tuleneb, et see andmine—see, et Looja on andnud maa Iisraeli rahvale—on selle jaoks, et sellest vilju kasvatada.

Nagu eespool selgitatud, tähendab maa töö puhul „südant” ning Looja andis südamesse kaks eristust: 1) usu, 2) Toora. Läbi mõlema saavutab inimene täiuse. Ja kuigi mõlemad tulevad minu kaudu, peame siiski teadma, et mõlemad tulevad Loojalt ning ei tohi öelda: „Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse.”

Sellest mõistame, mida küsisid tõlgendajad: „Miks on esmasündinu kohta kirjutatud: ‘ja sa vastad ja ütled valjusti,’ kuid kümnise tunnistuse puhul on kirjutatud ainult: ‘ja sa ütlesid,’ ega ole kirjutatud: ‘ja sa vastasid,’ nagu on esmasündinu puhul?” Seetõttu öeldakse kümnise tunnistus vaikse häälega.

Kümnist peetakse Mitzvaks [käsk], mis on taevariik, ja selles ongi alandlikkuse küsimus, mis on käe Tefillin, mille kohta meie targad ütlesid: „see olgu sulle märgiks, aga mitte teistele märgiks.” Seepärast, kümnise puhul, mis viitab Mitzvale, on kirjutatud ainult: „ja sa ütlesid,” mis käib vaikse häälega, mida väljaspool ei kuule, sest see ongi alandlikkuse väljendus.

Aga esmasündinu viitab pea tefilinile, mis on Toora, mille kohta on kirjutatud: „Ja kõik maailma rahvad näevad, et sinule on pandud Issanda nimi, ja nad kardavad sind.” Sellepärast ongi esmasündinu kohta kirjutatud: „ja sina vastad ja ütled.” See tähendab, et see peaks olema valju häälega, mis on Toora, mis peaks olema kõigile avalik, see tähendab, et "Tema loodutele hea tegemise" omadus peaks kogu maailma jaoks avalik olema.