Artikkel

Ei ole kümnest väiksemat kogukonda
Artikkel 28, 1986

Zohari raamatus on öeldud (ptk. "Nasso", lk.31, 105): "Rabi Elazar ütles: "Miks ma tulin, aga kedagi ei ole? Niivõrd armsad on Iisraeli lapsed Loojale, et igas kohas, kus nad viibivad, seal on Looja nende seas... Las nad teevad Mulle Templi ja Ma elan nende seas..., sest maailmas nimetatakse iga sünagoogi Templiks... Ja ma elan neis, sest Shina tuleb sünagoogi esimesena. Õnnelik on inimene, kes on sünagoogis nende esimese kümne seas , sest nad on täiuslikud, see tähendab, et kogukond ei ole väiksem kui kümme inimest... See on vajalik, et sünagoogis viibiks korraga kümme. Ja ärgu tulgu nad väikeste gruppidena..., sest kõik kümme on nagu ühes kehas olevad organid ja nende seas on Shina. Sest Looja lõi inimese ühekorraga ja andis talle korraga kõik organid, nagu on kirjutatud: "Ta lõi sind ja valmistas."

Esitatud lõiku on vaja analüüsida.

1. Mida tähendavad sõnad "igas kohas, kus Iisraeli lapsed viibivad, seal asub Looja nende seas"? Väidetakse, et erilist kohta ei ole vaja. Aga seejärel öeldakse: "Las nad teevad Mulle Templi ja Ma elan nende seas". Väidetakse, et just sünagoogis.

2. Sõnad: "Las nad teevad Mulle Templi ja Ma elan nende seas". Väidetakse, et alguses peab olema mingisugune ettevalmistus, see tähendab "Templi loomine", ja seejärel – "ja Ma elan seal", mitte lihtsalt niisama.

3. Mida tähendab "Miks ma tulin, aga kedagi ei ole?" Kui räägitakse, et Looja kohalolu eelneb teiste sünagoogi tulekule, siis ilmselt ei ole seal veel kedagi.

4. Raske on mõista sõnu: "See on vajalik, etsünagoogis viibiks korraga kümme. Ja ärgu tulgu nad väikeste gruppidena." Kas saab öelda, et igaüks, kes tuleb sünagoogi, seisab väljas ja ei sisene, kuni kümme on koos ja alles siis sisenevad kõik korraga? Kas tõesti saab nii öelda? Me ei ole kunagi sellist asja näinud. Aga kui nii, siis kuidas tõlgendada sõnade "ja ärgu tulgu nad väikeste gruppidena"?

Et eelnevat mõista, peame seda meie töö seisukohast vaatlema. Millest algab andmise töö järjekord – see, mida nimetatakse "mitte tasu saamise nimel"? Esiteks, tuleb meelde jätta kaks mõistet – "andmine" ja "saamine". See tuleneb Looja soovist loodutele naudingut pakkuda. Ta lõi nad üksnes selle jaoks, et nad saaksid heaolu ja naudingut, mida Looja tahab neile anda. Ja saaja – see on see, mille Looja lõi, see on anum, Kli, mida kutsutakse "soov rahulolu ja naudingut saada", millesse nad heaolu ja naudingu saavad. Vastavalt sellele, kui suur on inimese püüdlus mingi asja järele, saab ta seda soovitut nautida. See tähendab, et naudingu saamiseks mõeldud anumat nimetatakse "püüdluseks".

Ja me seome need anumad (Kelim) Loojaga. Nii et, anumat, mis esmakordselt Loojalt sai, nimetatakse "Malchut" või "neljas etapp" (Behina Dalet). Kogu see sisu seisneb kirglikus soovis saada headust ja naudingut. Seda nimetatakse "anumaks, et saada valgust otse Loojalt" (Ohr Yashari Kli). Seda anumat kasutati enne Tzimtzumi (piirangut) ja seda nimetatakse Ein Sofi Malchut (Lõpmatuse Malchut).

Seejärel toimus parandus, et vältida häbi leiba, sest Looja loodud loomuses on reegel, et oks soovib olla juurele sarnane. Miks selline loomus eksisteerib? Sellele küsimusele ei ole vastust, nagu on öeldud Zoharis: "Looja mõtteid ei suuda loodud olendid tabada".

Ja kõik, millest me räägime, vastab ainult sõnadele: "Sinu tegudest ma tunnen Sind", see tähendab, et me räägime ainult tegudest, mis on meie silmadele nähtavad. See tähendab, et selle põhjal, mida me näeme, saame teha järeldusi ja oletusi. Kuid mitte enne, kui tegu on meile avaldatud. Seetõttu hakkame rääkima alles esmasest seosest, mis eksisteerib Looja ja loodu vahel, mida nimetatakse "Looja sooviks oma loodutele rõõmu valmistada". Enne seda ei ole võimalik rääkida, sest meil puudub arusaam Looja olemusest. Seetõttu näeme ainult, et on olemas loomuses, et "oks tahab olla sarnane juurele".

Et seda vastuolu parandada, mille mõte on selles, et saaja tahab olla Loojaga omadustelt sarnane, (kuid kui ta on saaja, siis tunneb ta ebameeldivat tunnet), toimus Kokkutõmbumine (Tzimtzum), mis seisneb selles, et loodu "ei taha saada saamise nimel", vaid võtta ainult siis, kui ta saab seda teha andmise nimel. See on põhjuseks, miks me ei saa saada naudingut Loojalt egoistlike soovidega, vaid ainult soovidega – Kelimidega, mida nimetatakse "peegeldunud valguseks" (Ohr Hozer).Öeldu tähendus: "otsene valgus" (Ohr Yashar, OY) on see nauding, mida Looja annab loodutele, ja "peegeldunud valgus" (Ohr Hozer, OH) – vastupidi, see, mida loodud olendid tahavad Loojale anda.

Seetõttu nimetame Ohr Yashari "ülevalt alla", see tähendab, Ülim Andja – Looja annab loodud olenditele, madalamatele. Ja Ohr Hozeri nimetatakse "alt üles" – see, mida madalam vastuvõtja tahab anda Loojale. Seda Klid nimetatakse "andmise nimel" ja see kuulub loodule, sest loodu loob selle enda parandamiseks, et sarnaneda juurele. Meie uurimise objekt on see, et maailma Ein Sofi maailmas sai Malchuti Kli Ohr Yashari valguse, st Kli, mis tuli kõrgemalt, Loojalt. Aga Ohr Hozeri Kli on Kli, mille alumine, madalam, peab tegema.

Ja kui see parandus toimus, mille käigus võetakse valgust vastu ainult Ohr Hozeri Klis, siis selle tagajärjeks oli paljude maailmade ja astmete sünd. Seega areneb see soov loodute poolelt ja ei saa olla täielik korraga, vaid järkjärgult, korduvalt, vastavalt madalamate loodute tugevusele. Ja et loodi palju erinevaid soove, siis ka valgused jagunesid paljudeks astmeteks. Samas kui egoistlik soov, mida me seostame Loojaga ja nimetame "saamine saamise nimel", loodi Looja poolt korraga täielikult ja seda täitis üks lihtne valgus, ilma astmete eristumiseta.

Nagu on kirjutatud Ari "Etz Chaimis" ("Sissejuhatus "Kümne Sefiroti õpetus", lk 1): "Teadke, et enne kui loodi olendid ja loodi loodu, täitis Ülim lihtne valgus kogu reaalsuse ... See kõik oli üks lihtne ja ühetaoline valgus, mida nimetatakse Ein Sofiks". See tähendab, et see soov (Kli), mida me seostame Loojaga, oli oma äärmusliku täiuslikkuseni täidetud. Kuid nad said ühe valguse ilma astmete eristumiseta.

Vahepeal soov, mida me seostame looduga, ei saa olla ühe korraga täidetud, ja kogu töö, mida me peame tegema, on vaid üks: luua enda sees soov, mida nimetatakse "peegeldunud valguseks"(Ohr Hozer). See tähendab, et kui loodud olend jõuab teadmiseni, et tal ei ole vähimatki soovi ja kalduvust enda jaoks saada, vaid ta tahab ainult Loojale rõõmu valmistada, siis teeb loodu arvestuse: mida ta võiks Loojale anda, et Talle rõõmu valmistada.

Siis näeb ta ainsat asja, mida ta võiks Loojale anda, et Looja saaks sellest rõõmu tunda. Et Looja eesmärk on anda head ja naudingut loodutele, siis ütleb loodu – ma tahan saada head ja naudingut, sest sellega tahan Loojale rõõmu valmistada. Ja mida rohkem küllust ta suudab vastu võtta—mis tähendab, et ta tunneb sellest küllusest suurimat naudingut—seda rohkem Looja seda kindlasti naudib.

Ja see on nagu inimene, kes kutsus tähtsa külalise enda juurde. Ta ise ja tema pereliikmed töötasid terve päeva ja öö, et oluline külaline naudiks pidusööki. Ja kui külaline lõpetas söömise, mis maksis peremehele palju vaeva, ja kõik tehti selle jaoks, et külaline sellest rõõmu tunneks, siis lõpuks küsib peremees külalise käest: "Mida sa ütled meie pidusöögi kohta, kas sa oled kunagi midagi sellist maitsnud?"

Ja külaline vastab talle: "Ma räägin sulle tõtt – mul on ükskõik, mida ma söön, ma ei arvesta kunagi toidust saadavat naudingut. Seega ei oleks oluline, kui sa oleksid teinud lihtsama söögi (ma kuulen sinult, et sa panid sellesse palju vaeva)...". Ja millist naudingut saab peremees seda kuuldes tunda?

Õpetus on selles, et kui inimene saab headust ja naudingut Loojalt, sest ta soovib Loojat rõõmustada sellega, et aitab kaasa loomise eesmärgi täitmisele – sellele, et Looja soovib oma looduid nautima panna. kuid ta ütleb, et ta ei saa rõõmu ei sellest, mida Looja talle naudingutena pakub, siis millist rahuldust ta Loojale toob, kui ütleb, et ta ei tunne Looja pakutavatest naudingutes mingit maitset ja et talle on sellest kõigest ükskõik?

Järelikult, kui inimene püüab pidevalt suurendada teadlikkust selle kohta, mida ta Loojalt saab ja Kuninga kingituse olulisust mõista, siis see oleks põhjus, miks ta suudab öelda: "Ma saan Sinult suurt naudingut, sest ma tean, et ainult sellega suudan Sind rõõmustada, ja seetõttu tahan ma võimalikult palju nautida."

Aga tuleb meeles pidada, et pärast "hea ja kurja tundmise puu" pattu, mille sooritas Esimene Inimene, omandas inimene "soovi saada saamise nimel". See tuleneb  ABYA maailmade de Tuma’ast (ebapuhtusest), nagu kirjas on raamatu "Zohar eessõnas" (punkt 25): "Inimesele on pandud ülesandeks Toora ja käskude täitmise eest ülalt jõudu saada, et ta omandaks andmise soovi, mida nimetatakse Iisraeli omaduseks, nus tähendab Yashar-El (otse Looja poole). See tähendab, et kõik tema mõtted ja kõik tema soovid on suunatud ainult sellele, et Loojat rõõmustada. Kui tal aga seni selline soov puudub, siis loetakse, et inimene on maailma rahvaste seas pagenduses, kes orjastavad teda ja sunnivad ainult enesearmastuse nimel töötama. Seda nimetatakse "saamine saamise nimel" omaduseks, mis on ebapuhaste jõudude omadus, mitte pühadus. Selle kohta on kirjutatud: "Olge pühad, sest Mina olen püha". Selle tähendus on, et Looja on andmise soov, seega peab teie kavatsuseks olema ainult andmine."

Ja Israelile vastupidine omadus – kui puudub kavatsus "andmise jaoks" – nimetatakse "otse maailma rahvastele", sest omaduste poolest on nad vastupidised Loojale, kes soovib ainult anda. Kui kuskil asub omadus "otse Looja poole", mis on Looja omadustega sarnane, ja seal ei ole teist väge, siis ilmub sinna kohta Looja kohalolek, nagu on kirjutatud: "Igas kohas, kus Ma nimetan oma Nime, tulen sinu juurde ja õnnistan sind". Nende sõnade tähendus on see, et Looja ütleb, "kui Ma saan öelda, et selles kohas asub ainult Minu nimi, ja seal ei ole loodu ülemvõimu, sest selle asukad tahavad ainult ühte – Loojale anda, siis "Ma tulen sinu juurde ja õnnistan", see tähendab, et Ma elan selles kohas.

Nüüd saame aru, mida on öeldud pühas Zoharis – et igas kohas, kus nad viibivad, on Looja nende seas. See tähendab, et ei ole vaja eraldi kohta. Ja pärast seda öeldakse: "Tehku nad mulle Tempel, ja Ma asun nende seas". Selle kaudu öeldakse, et just Templis, mitte igal pool.

Väljendit "kus iganes nad viibivad..." võib seletada järgmiselt: Iisrael tähendab "otse Jumala poole", mis viitab soovidele, mis on Loojaga sarnased – nagu Looja annab, nii tahavad ka nemad anda Loojale. Et omadused kattuvad, kaob selles ulatuses ka piirang (Tzimtzum) ja Shina seab ennast sellesse kohta.

Seda nimetatakse "ja tehku nad Mulle Tempel" või nagu on kirjas: "Olge pühad, sest Mina, Looja, olen püha". Selgub, et "Iisrael" ja "tehke Mulle Tempel" on üks ja seesama. Seeläbi viitavad need sõnad paiga või soovi ettevalmistamisele ja suurele tööle, nagu ütles Baal HaSulam, et vaimses mõttes tähendab paik soovi Loojale naudingut pakkuda, Kedusha soovi. See ongi Iisrael, Yashar-El, ehk otse Looja poole.

Nüüd selgitame teist küsimust, kus ta küsib: "Miks ma tulin, aga kedagi ei ole?". On mõistetav, et kui ta ütleb, et Shina tuleb sünagoogi alati esimesena, siis muidugi ei ole seal veel ühtegi inimest. Aga kui see nii on, siis miks ta küsib: "Miks ma tulin, aga kedagi ei ole?"

Kõigepealt tuleb mõista, mida tähendab "inimene". Seda võib seletada lausega: "Õnnistatud on inimene, kes  ei ole järginud patuste nõuandeid..." On olemas mõiste "inimene" ja on mõiste "loom", sest "loomaks" nimetatakse seda, kes on egoismi sukeldunud ning kelle kõik teod on loomade omad. Selgub, et sõnad: "Miks ma tulin..." tähendavad – jõudis sinust ette. Kuid ka see vajab selgitamist. Mida tähendab see, et Looja kiirustas ja tuli sünagoogi, nagu ei oleks "kogu maa on täis Tema auhiilgust"? Mis tähendab seda, et Looja tuli sünagoogi enne palvetajaid?

Seda selgitas Baal HaSulam sõnadega: "Enne kui nad hüüavad, Ma vastan" – see tähendab, et inimene läheb palvetama, sest Looja andis talle mõtte ja soovi palvetada. Nii võib tõlgendada ka sõnu "Looja lähenes ja sisenes sünagoogi". See tähendab: "Looja andis inimesele võimaluse minna sünagoogi, et olla "inimene", kuid lõppkokkuvõttes leiab ta end sünagoogis palvetamas nagu loom, rahuldades oma egoistlikke soove. Seega tuleb sõnu "miks ma tulin ..?" mõista kui "miks Looja andis talle soovi sünagoogi minna, et palvetada vaimse eest – mis on Kedusha omadus – et saada Iisraeli omaduseks, kuid lõppes sellega, et "inimest" ei ole ja Looja näeb, et kõik palvetavad ainult loomsete vajaduste eest".

Ja nüüd selgitame, mida küsiti lause kohta: "Ja on vaja, et sünagoogis oleks korraga kümme inimest. Ja ärgu tulgu nad väikeste gruppidena." Küsiti, kas on tõesti vajalik, et keegi ei siseneks sünagoogi enne, kui on kogunenud kümme inimest, ja seejärel lähevad kõik koos sisse? Kas oleme sellist asja näinud? Ja selgitati: "Sest inimese lõi Looja ühekorraga..." Isegi see selgitus nõuab arusaamist.

Selle tõlgendamiseks peame esmalt mõistma, miks on vaja, et sünagoogis oleks kohal just kümme meest, vastasel juhul ei saa Shina seal viibida. Ta annab sellele põhjuse, väites, et “kogudus ei ole väiksem kui kümme.” Peame ka sellest aru saama—miks just kümme, mitte rohkem või vähem. Kui seal on üheksa meest, siis seda ei peeta koguduseks, ja kui seal on üksteist, ei lisa see midagi, nagu on öeldud tunnistuse kohta: “kaks on nagu sada ja sada nagu kaks” (Shavuot, lk 42). Pigem on see just kümme, nagu meie targad ütlesid (Sanhedrin, 39): “Iga kümne seas on Shina.”

On teada, et Malchutit nimetatakse “kümnendaks.” Samuti on teada, et saavat Klid nimetatakse ka “Sefira Malchutiks,” mis on kümnes Sefirot, mis kõrgemat küllust vastu võtab. Seda kutsutakse “saamise sooviks,” ja kõik loodud tulenevad ainult sellest. Sel põhjusel ei ole kogudus väiksem kui kümme, sest kõik materiaalsed oksad tulenevad ülemistest juurtest. Seetõttu, vastavalt reeglile “Ei ole valgust, millel ei oleks kümmet Sefiroti,” ei loeta materiaalses maailmas oluliseks koguduseks, kui seal ei ole kümmet meest, nagu kõrgemaid astmeid.

Nüüd saame aru kümne tähendusest, kui Looja küsib: "Miks ma tulin, aga kedagi ei ole?" See puudutab "meest" ja mitte "looma", viidates taevasele kuningriigile, mis on kümnes Sefira, mis tähendab, et peame palvetama Shina pagenduse eest, mida püha Zohar nimetab "Shina tolmus". Seega tähendus on, et kui Looja ei leia seal kümmet, tähendab see, et „olen tulnud esimesena ja andnud teile soovi ja ärkamise tulla sünagoogi palvetama Shina pagenduse eest, mida kutsutakse 'kümneks', mis on kümnes Sefira, ja ma ei leidnud kedagi kümnenda eest palvetamas. Selle asemel leian kõiki palvetamas asjade eest, mis puudutavad loomi ja mitte inimesi."

Samamoodi peaksime tõlgendama, mida ta ütleb: „Nad peavad kõik korraga kohal olema, ja mitte ükshaaval.” Peaksime tõlgendama, et taevariigi vastuvõtt peab olema korraga, ja mitte ütlema: „Täna tahan võtta enda peale natuke taevariigi koormast, mis tähendab, et ainult siis, kui olen sünagoogis. Seejärel, kui ma koju lähen, tahan ma enesearmastust nautida."

See tähendab, et ta ütleb, et on nõus töötama, et anda ära osa ajast, kuid mitte andma kogu oma aega ainult taeva hiilguse nimel. Pigem, kui inimene võtab enda peale taevariigi koorma, peab ta paluma Loojalt, et see oleks igavesti, mitte ainult siis, kui ta on sünagoogis. Me võime tõlgendada, et sünagoogis peab korraga kohal olema kümme ja mitte ükshaaval tulema, mis tähendab, et ta ei peaks ütlema: "Nüüd võtan endale veidi taevariiki ja hiljem rohkem." Pigem peaks iga taevariigi koorma vastuvõtmine olema korraga, mis tähendab korraga kogu eluks, mitte täna natuke ja homme veel natuke.

Seega, kui taevariigi koorma vastuvõtmine on täielik, siis kuigi ta hiljem oma tasemelt langeb, sest tema (taevariigi) vastuvõtt oli täielik, mida nimetatakse "kümme korraga", kus "korraga" tähendab kogu eluks, saab palju sente suureks summaks, kuni ta saab tasuks usu, mis on püsiv taevariik.

See ei ole nii, kui taevariigi vastuvõtmine oli vaid osaline, mis tähendab, et ta sai taevariigi vaid ajutiseks ja mitte püsivalt. Järelikult on see mittetäielik, kuidas saaks ta need liita suureks summaks, kuni ta saab tasuks püsiva usu? Seepärast, kui keegi võtab enda peale taevariigi koorma, peaks ta vaatama, et see on täielik. Seetõttu ütleb ta, et nad peaksid olema sünagoogis korraga, mis tähendab lõplikult ja igaveseks. See tähendab, et ta soovib taevariigi vastuvõtmist igaveseks.