Mis on lepingu sõlmimine töös?

Artikkel nr 31, 1987 

On kirjutatud: „et sa võiksid astuda Issanda, oma Jumalaga, lepingusse, mille Issand, su Jumal, täna sinuga sõlmib.” RASHI tõlgendab „et sa võiksid astuda lepingusse” kui „läbiminekut.” „Nii tegid lepingu sõlmijad: üks poolitus siit ja teine sealt ning nad läksid vahelt läbi.” Seal on samuti kirjas: „Aga mitte ainult teiega ei tee ma seda liitu ja vandeosadust, vaid niihästi sellega, kes seisab täna siin koos meiega Issanda, meie Jumala ees, kui ka sellega, kes ei ole täna siin koos meiega..”(5Ms 29:13-14)

Me peaksime mõistma järgmist: 1) Mis on lepingu sõlmimise tähendus töös? See tähendab, mida annab meile lepingu sõlmimine, mille kaudu saavutame töös paranduse? 2) Miks RASHI tõlgendas, et lepingu sõlmijad tegid poolituse siit poolt? Mida see meie jaoks töös tähendab? 3) Mida tähendab „need, kes seisavad täna siin meiega ... ja need, keda täna siin meiega ei ole” meie jaoks töös? Mis need kaks aega töös on?

Baal HaSulam ütles: „Milline on lepingu sõlmimisest saadav kasu?” See tundub ülearune – miks nad peaksid omavahel lepingut sõlmima? Kui nad arvavad, et peaksid teineteist armastama, siis et nad armastavad üksteist, mida lepingu sõlmimine meile veel juurde annab? Ta ütles, et vahel võivad nad jõuda olukorda, kus igaüks näeb, et teine ei käitu temaga õigesti, ning peaks seepärast teist vihkama.

Kui ta sõlmib temaga lepingu, on kavatsus selles, et isegi kui ta näeb, et teda ei kohelda õigesti, läheb ta teadmisest kõrgemale ja ütleb: "Et ma sõlmisin temaga lepingu, ei riku ma oma lepingut."

Järelikult ei ole leping mõeldud olevikuks, vaid tulevikuks. Võib juhtuda, et armastus nende vahel jahtub; seepärast sõlmitaksegi leping, et tulevik oleks samasugune, nagu see on praegu olevikus.

Töö Tooras ja Mitzvotis [käskudes] on peamiselt siis, kui hakatakse käima teed, mis viib Lishmani [Tema pärast]. See tähendab, et kui inimene alustab tööd, alustab ta Lo Lishmas [mitte Tema pärast], nagu meie targad ütlesid: "Inimene peaks alati tegelema Tooraga Lo Lishma ja Lo Lishmast jõuame Lishmani."

Seetõttu alustas ta oma tööd entusiasmiga, sest ta nägi, et Toorat ja Mitzvote järgides saavutab ta eluõnne. Vastasel juhul ei oleks ta alustanudki. Seepärast, oma töö alguses, kui ta töötab veel Lo Lishma, see tähendab, et ta töötab, pidevalt tasu silmas pidades, mida ta pärast tööd saab, on tal jõudu töötada.

Nii nagu materiaalses maailmas on inimene harjunud töötama kohas, kus ta teab, et saab tehtud töö eest tasu. Muidu ei suuda inimene ilma tasuta töötada, kui tal endal sellest kasu ei ole. Ainult siis, kui ta näeb, et sellest tööst tuleb talle isiklikku kasu, on tal jõudu töötada entusiastlikult ja vabatahtlikult, sest ta vaatab tasu, mitte tööd ennast.

Töö ei oma tähtsust, kui inimene saab aru, et siin saab ta sellelt tööandjalt kaks korda nii palju, kui ta oleks saanud eelmise tööandja juures töötades, enne kui tuli tööle kohta, kus makstakse kaks korda rohkem. See tähendab, et vastavalt palgale muutub töö lihtsamaks ja väiksemaks.

Seega peaksime tõlgendama töös, et lepingu sõlmimine tähendab seda, et kui inimene võtab endale selle töö, siis isegi kui see toimub Lo Lishmas, peab ta tegema Looja ees lepingu, et teenib Teda hoolimata sellest, kas ta tahab või mitte.

Kuid peaksime mõistma, millest sõltub entusiasm. See sõltub vaid tasust. See tähendab, et kui tasu on suur, ei kao soov töö järele. Kuid kui tasu on kahtlane, kaob soov töö järele ja ta läheb puhkama. See tähendab, et sel hetkel tundub talle meeldivam.

See läheb niikaugele, et ta ütleb: „Ma loobun tööst ja igaüks, kes tahab, võib seda tööd teha, sest see ei ole minu jaoks.” Kuid lepingu sõlmimine toimub siis, kui ta alustab tööd isegi Lo Lishmas. Ja et nüüd ta tahab seda tööd, sest kes võiks teda sundida Loojat teenima tulema, peab ta nüüd sõlmima lepingu ning ütlema: „Isegi kui tuleb languse aeg,” mis tähendab, et tal ei ole tööks soovi, „võtan ma ikkagi endale kohustuse oma sooviga mitte arvestada, vaid töötada nii, nagu mul oleks soov.” Seda nimetatakse „lepingu sõlmimiseks.”

Siiski peaksime mõistma põhjust, miks ta jõuab languse seisundisse. Materiaalses näeme, et kui inimene töötab selle jaoks, et tasu saada, kas seal on tõuse ja langusi? Miks siis on nii, et Looja töös on tõusud ja langused?

Seda küsimust tuleks mõista kahel viisil:

1) Isegi Lo Lishma seisundis, kui ta töötab seepärast, et tasu saada, saame tasu mõista ainult usu kaudu, sest „Mitzva [käsu] tasu ei ole selles maailmas.” See tähendab, et Mitzvoti eest saadavat tasu ei anta selles maailmas, vaid ta saab tasu tulevases maailmas, nagu on kirjutatud: „Täna tee neid ja saa homme nende eest tasu”, see tähendab tulevases maailmas.

Et tasu alus sõltub usust, nagu on kirjutatud (Avot, 2. peatükk): „Sa võid usaldada oma peremeest, et ta maksab sinu töö eest, ja tea, et õigete tasu antakse tulevikus.” On teada, et usu puhul on tõuse ja langusi, sest kogu usu mõte on uskuda teadmisest kõrgemal.

See tähendab, et mõnikord võib inimene minna teadmisest kõrgemale, kus usk läheb mõistusega vastuollu. Näiteks, kakskümmend protsenti usust on mõistuse vastu ja ta suudab selle kakskümmend protsenti ületada. Kuid mõnikord näeb ta, et midagi on muutunud, sest nüüd näeb ta, et usk on kolmkümmend protsenti vastuolus, ning sellises ulatuses ei ole ta immuunne ega ole tal jõudu ületada ja usuga edasi minna. Seetõttu peab ta sel hetkel laskuma oma seisundist, kus usk talle valgust andis.

See põhjustab talle tõuse ja langusi, kui need tema ületamisvõimega kokku ei lange. Materiaalse tasu puhul ei ole see nii. Usk ei kehti tasu kohta; seega ei saa materiaalsuse puhul öelda, et tal oleks langus materiaalses töös, sest tasu on selles maailmas ja tal ei ole usku vaja.

2) Lishma seisundis ei vaja ta oma töö eest midagi. Languste põhjuseks on ka see, et ta rajab kogu oma töö usule. Kuid siin on erinevus: asi ei ole tasus, vaid isandas. See tähendab, et niipalju, kui ta usub oma isandasse, et Tema on nii oluline, et tasub Teda teenida, st see on suur eesõigus Kuningate Kuningat teenida, kes tema töö eest tasub.

See tähendab, et töö eest saadav tasu langeb kokku usuga Looja suurusesse. Et loomuse poolest tunneb inimene suurt naudingut olulise isiku teenimisest, nagu kuulsas allegoorias: kui oluline rabi tuleb ja soovib, et keegi viiks ta kohvri taksoni, siis kandja küsib selle eest kindlasti raha. Aga kui rabi annaks selle õpilasele, siis õpilane kindlasti ei küsiks selle töö eest tasu, sest see teene, mida ta rabile osutab, on tema tasu ja ta ei vajaks midagi enamat.

Seega tähendab „Sa võid oma üürileandjat usaldada“, et usu ulatuses, kui palju ta usub Looja suurusesse, selles ulatuses on ka tasu suurus, mida mõõdetakse selle järgi, kui suur on tema usk Looja suurusesse.

Nii selgubki, et kui ta usub, et Looja on tõesti suur, on tema tasu samuti tõeliselt suur. Kui tema usk Loojasse ei ole nii suur, siis ei ole ka tema tasu nii suur. Järelikult, töötab ta siis Lishma või Lo Lishma, kogu aluseks on ainult usk.

Aga erinevus on selles: Lo Lishmas on usk seotud tasuga; Lishmas on usk seotud sellega, keda teenitakse. Teisisõnu, naudingu hulk sõltub Looja suurusest, nagu meie targad ütlesid (Avot, 2. peatükk): „Rabi Elazar ütleb: ‘Tea, kelle ees sa vaeva näed, ja kes on sinu töö omanik, kes sulle sinu töö eest tasu maksab.’”

Nagu eespool öeldud, peame uskuma töö tegija suurusesse, sest sellest sõltub, kas Ta maksab töö eest tasu. See tähendab, et tasu suurus sõltub töö tegija suurusest, kelleks on Looja. Teisisõnu, on vahe, kas teenida linna suurimat, riigi suurimat või maailma suurimat. Sellest sõltub tasu, see tähendab, et see on vastavuses Kuninga suurusega.

Et aluseks on usk, leidub siin tõuse ja langusi, sest seni, kuni inimesel ei ole püsivat usku, peavad esinema tõusud ja langused. Seega võib juhtuda, et aeg-ajalt jahtub nende vaheline armastus. Sel põhjusel võtabki ta nüüd, töö alguses, enda peale taevariigi ikke, et sõlmida leping, nii et olenemata sellest, kas keha nõustub Looja sulane olema või mitte, võtab ta endale kohustuse mitte midagi muuta. Selle asemel ütleb ta: „Ma rääkisin korra ning ma ei muuda seda.” Selle asemel lähen ma teadmisest kõrgemale, nagu ma töö alguses lepingut sõlmides endale kohustuse võtsin.

Selle kaudu mõistame, mida RASHI tõlgendas: „et sa astuksid lepingusse” üleminekul. Nii tegidki lepingu tegijad: vahesein siit ja vahesein sealt ning nad läksid vahelt läbi.” Järelikult peaksime tõlgendama, et lepingut sõlmides vihjati sellele, et mõnikord tuleb aeg, mil on eraldamine siit, see tähendab, et üks on eraldav, ja eraldamine sealt, see tähendab, et ka teine on eraldatud.

Teisisõnu, isegi kui mõlemal neist on tõke, mis peatab armastuse, mis oli nende vahel, võtavad nad endale siiski kohustuse mitte teineteisest lahkuda. Selle asemel tuletavad nad endale meelde lepingut, mille nad olid sõlminud, ja see võimaldab neil lepingut mitte murda. Nad lähevad vahelt (läbi), see tähendab, et nad ületavad selle lahusoleku, mis oli nende vahele tekkinud, ja see on kõik selle lepingujõu tõttu, mille nad olid sõlminud.

Selles töös tähendab see, et inimene peab sõlmima lepingu Loojaga. Et ta on nüüd alustanud tööd ja tal on kindlasti armastus Looja vastu, sest muidu, kes paneks teda võtma enda peale taevase kuningriigi koormat? Seega peab ta nüüd alatiseks Loojaga lepingu sõlmima. See tähendab, et isegi kui tuleb aeg, mil ta tunneb, et armastus Looja vastu on temas jahtunud , mäletab ta lepingut, mille ta oli Loojaga sõlminud.

Aga töös peame meeles pidama, et Looja ja inimese vahelise lepingu sõlmimisel võib juhtuda, et armastus jahtub ainult inimese ja Looja vahel. Kuid kuidas võib öelda, et armastus jahtub Loojas? See tähendab, et leping kehtib mõlemale, siis võib nende kahe vahel tekkida langus lepingus, aga kuidas saame rääkida muutustest või langusest Loojas?

Baal HaSulam ütles, et nii inimeses kui ka Loojas on olemas see, mida väljendatakse sõnadega: „Otsekui vees pale peegeldab palet,nõnda vastab inimsüda inimesele.” Ta tõlgendas seda, mis on kirjutatud (2. Moosese 33:13): „Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, .” Ta küsis: Kuidas Mooses teadis, kui ta ütles: „Kui olen armu leidnud Sinu silmis”? Ta vastas, et sellepärast, et varem oli kirjutatud: „Sa oled öelnud, ‘Ma olen sind nimepidi tundnud ja ka sina oled leidnud armu Minu silmis.’” Sellest teadis Mooses, et Looja soosis teda, sest Mooses soosis Loojat, järgides reeglit: „Otsekui vees pale peegeldab palet,nõnda vastab inimsüda inimesele.” (Õpetussõnad 27:19).

Ülaltoodu põhjal peaksime tõlgendama, et kui me ütleme, et armastus jahtub inimeses ning ta tunneb, et ta on languse seisundis – see tähendab, et tal ei ole praegu sellist armastust Looja vastu nagu töö alguses –, siis see põhjustab, et ta tunneb, et ka Looja ei armasta teda ega kuula tema palvet, seda, mida inimene Loojalt palub. See põhjustab inimeses veelgi suurema languse, sest ta hakkab kahtlema selles, mis on kirjutatud: „Sest Sina kuuled iga suu palvet.” Sel ajal arvab ta, et Loojal ei ole sidet loodutega, mis toob talle suuri langusi, sest tema usk nõrgeneb iga kord.

Sellest järeldub, et kuigi Loojas ei toimu mingeid muutusi, tunneb inimene end nii, sest "Otsekui vees pale peegeldab palet,” tunneb ta end nii. See järgib reeglit, et kõik muutused, mida me vaimsuses õpime, on vastavalt vastuvõtjatele.

Nüüd saame aru, mida me küsisime: Mida tähendab töös “need, kes seisavad täna siin koos meiega Issanda ees”? Lepingu sõlmimine tähendab, kas ta seisab täna Looja ees, kui ta on tõusu ajal. Kuid ta võtab endale kohustuse, et isegi kui tuleb languse aeg, mida nimetatakse “kes seisab täna siin koos meiega ” Issanda, meie Jumala ees, kui ta ei tunne, et seisab Issanda, meie Jumala ees, võtab ta siiski endale kohustuse teadmisest kõrgemal mitte hoolida millestki muust, vaid meenutada lepingu sõlmimist, ja see jääb vankumatuks.