Esivanemate teene
Artikkel nr. 11, 1984

Tõstatatakse vaidlus esivanemate teene kohta (Šabat, p 55): „Šmuel ütles: ‘Esivanemate teene on lõppenud.’ Rabi Johanan ütles: ‘Esivanemate teene vabastab.’” Midrašis (Midrash Rabah, Vayikra, 37) on öeldud: „Rav Aha ütles: ‘Esivanemate teene eksisteerib igavesti ja seda mainitakse alati.’” Seal, Tosafotis, öeldakse: „Rabeinu Tam ütleb, et esivanemate teene on lõppenud, kuid esivanemate leping ei ole lõppenud.” Rabi Johananile tundub, et Šmueli ja Rabi Johanani vahel ei ole vaidlust: Šmuel ütles, et see lõppes õelate jaoks, kuid mitte õigete jaoks, ning rabi Johanan räägib õigetest.

Ülaltoodu põhjal võime tõlgendada esitatud küsimust valiku kohta: „Kui eksisteerib esivanemate teene, siis ei ole siin valikuvõimalust, sest esivanemate teene teeb inimese õigeks. Ja Tosafoti sõnade järgi, ARI nimel, kes ütleb, et esivanemate teene on ainult õigetele, järeldub, et esmalt on inimesel valikuvabadus, et saada õigeks, ning hiljem võib ta nautida esivanemate teenet.

Essees Matan Torah [„Toora andmine”] (punkt 19) nähtub, et tänu esivanemate teenele on meil jõudu valida, ja ilma selleta ei suudaks me üldse valikut teha. Tegelikkuses näeme, et kuigi meil on esivanemate teene, ei paista ikka, et kõigil oleks jõudu valikut teha. Pigem on see kõigile raske. Kuid esivanemate teene aitab meid valiku tegemisel.

See tähendab, et valimine kehtib seal, kus on kaks võrdset asja ja ma pean otsustama. Aga kui üks pool on raskem kui teine, ei saa öelda, et ma pean otsustama, sest ma kaldun loomulikult tugevama poole. Seetõttu, tänu esivanemate teenele, on need kaks võrdsed jõud ja me saame otsustada. Seda nimetatakse, et meile anti jõudu teha valik.

Et neist asjadest aru saada, peaksime vaatama, mis on kirjas essees „Toora andmine“ (punkt 19): „Seetõttu ei leidnud Looja ühtegi rahvast ega keelt, mis oleks olnud kõlblik Toorat vastu võtma, välja arvatud Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi lapsed, kelle esivanemate teenete valgus paistis nende peale, nagu meie targad ütlesid: 'Patriarhid täitsid kogu Toorat juba enne selle andmist.' See tähendab, et tänu oma hingede ülevusele oli neil võimalik saavutada kõik Looja teed seoses Toora vaimsusega, mis tuleneb nende Dvekutist [adhesioonist] Temaga, ilma et nad oleksid vajanud kõigepealt Toora praktilise osa redelit, mida neil polnud võimalik üldsegi järgida (nagu on kirjas punktis 16). Ei ole kahtlustki, et meie pühade esiisade nii füüsiline puhtus kui vaimne ülevus mõjutasid tugevalt nende poegi ja poegade poegi.“

Sellest järeldub, et tänu esivanemate teenetele saame teha valiku. Muidu ei oleks see võimalik.

Kuid meil on vaja suurt halastust isegi siis, kui meil on esivanemate teenete valgus, et me suudaksime teha valiku, see tähendab loobuda enesearmastusest ja võtta endale ligimesearmastus, nii et kõik meie püüdlused oleksid vaid Loojale rahulduse pakkumises. Ja ka kõigi Toora ja Mitzvoti [käskude] jõudude abil suudaksime võita meis oleva kurja ja pöörata see heaks.

Kuid peaksime mõistma, miks ta ütleb: „Esivanemate teenete aeg on lõppenud.“ Küsimus on: „Mis oli siis olemas enne esivanemate teenete lõppu?“ Ja kui nii, siis ei olnud sel ajal vaja valida, sest tal oli esivanemate teene. Kuid peaksime ütlema, et inimese palve – et Tema aitaks tal Temale läheneda, tõelise Looja teenimiseni – ongi palve ise. Tema palve, et Tema aitaks teda esivanemate teenete läbi, ongi „valik“. Valik tähendab, et ta teeb, mida suudab, ning seda peetaksegi juba valikuks.