Mina olen esimene ja viimane

Artikkel nr 14, 1985

Salmis on öeldud: „Mina olen esimene ja viimane, ja ei ole muud Jumalat kui mina.” (Jesaja 44:6) On teada, et töö järjekord eesmärgini jõudmisel, milleks on Loojaga Dvekuti [adhesiooni] saavutamine, on töötada andmise nimel. Kuid vastavalt sellele, mida inimene on saanud, on töö järjekord õppimise seisukohalt tegelikult Lo Lishma [mitte Tema nimel], nagu ütles Maimonides (Hilchot Teshuva, 10. peatükk): „Tarkade sõnul peab inimene alati tegelema Toora õppimisega, isegi Lo Lishmas, sest just Lo Lishmast jõuab ta Lishmasse [Tema nimel]. Seetõttu õpetatakse väikestele, naistele ja harimatuile inimestele, et nad töötaksid vaid kartusest ja saaksid selle eest tasu. Kui nad saavad targemaks ja koguvad palju tarkust, õpetatakse neile seda saladust vähehaaval, ja neid harjutatakse selle küsimusega rahulikult, kuni nad jõuavad Tema juurde, tunnevad Teda ja teenivad Teda armastusega.”

Seega, kui inimene soovib kõndida teel Dvekuti eesmärgini Loojaga, mis tähendab, et kõiges tuleb püüelda andmise kavatsuse poole, peab tal esmalt tekkima puudujääk – rahulolematus tööga Lo Lishmas.

Sel ajal hakkab ta otsima teistsugust töökorraldust, et seni oli tema tegevus Toora ja Mitzvotide [käskude] täitmisel põhinenud saamise soovile, mida nimetatakse Lo Lishmaks. Kuid nüüd, kui ta peab välja vahetama kogu aluse, millele ta on ehitanud terve oma elu järjekorra, sõltub kõik sellest, kui palju ta näeb, et Lo Lishma seisund on vale tee, mis ei lase tal rahus olla, ja ta ei leia rahu enne, kui jõuab sellest seisundist välja, Lishmasse.

Kuid kes paneb teda tundma, kui ta on Lo Lishmas, et see ei ole siiski õige tee ja ta on ikka veel Loojaga Dvekutist kaugel? Kui ta vaatab ülejäänud inimeste poole, siis nemad käivad ka seda teed, miks peaks tema teistmoodi olema? Teine raskus: kui ta vaatab teiste inimeste peale, näeb ta inimesi, kes on töös andekamad ja võimekamad kui tema. Aga nemad lepivad selle töökorraldusega, mille nad said juba lapsena, kui õpetajad õpetasid neid töötama ainult Lo Lishmas, nagu eespool tsiteeritud Maimonideselt. Ja siis näeb ta iseenda kohta, et ehkki „ühine mure on pool muret”, ei suuda ta leppida Lo Lishma seisundiga. Sel ajal tekib küsimus: „Kui ma olen tõesti vähem andekas ja töös vähem võimekas, kust ma siis sain rahutuse Lo Lishma seisundis?”

Sellele tuleb vastus: „Mina olen esimene.” See tähendab, et Looja on andnud talle selle puudujäägi, et ta ei saaks sel teel jätkata. Ei tohi arvata, et inimene on selle omaenese tarkusega saavutanud. Looja ütleb hoopis: „Mina olen esimene,” ehk „Mina andsin sulle esimese tõuke, et alustaksid tõe teel käimist. Andsin sulle puudujäägi, tunde, et tõe osas on sul puudujääk.”

Siis algab töö, mille käigus ta hakkab ootama seisundit, kus ta tõrjub enesearmastuse ning kõik tema teod on vaid selleks, et anda. Sel ajal peab ta sellele pühendama kõik oma mõtted ja ressursid, mis tema käsutuses on, nagu on öeldud: "Kõike, mida su käsi leiab teha, seda tee."

Hiljem, kui teda austatakse Dvekutiga Looja juures, arvab ta, et see on tänu tema enda tööle Tooras ja Mitzvoti täitmises ning enesearmastuse ületamises. Ta usub, et teda on sellega premeeritud ainult tema töö tõttu, et ta oli väga visa, ja ainult temal oli jõudu kasutada kõiki oma võimalusi, mis andsid talle selle jõukuse ning ta sai oma tasu.

Salm ütleb selle kohta: "Ja mina olen viimane. See tähendab, et nagu mina olin esimene, andes sulle puuduse, olen mina ka viimane, see tähendab, ma olen andnud sulle puuduse täidemineku." Puudust nimetatakse Kliks [anum/vahend] ja täideminekut nimetatakse valguseks. Et ei saa olla valgust  ilma Klita, siis kõigepealt valmistatakse Kli ja seejärel valatakse küllus Kli sisse. Sellepärast annab Looja kõigepealt Kli, mida nimetatakse "mina olen esimene", ning seejärel annab ta külluse, mida nimetatakse "mina olen viimane".

Selle kaudu mõistame erinevust töö vahel, mida inimene teeb maises töös, mingis tehases, ja tööline, kes teeb vaimset tööd. Tavapäraselt tööline, kes ei tööta, ei saa tasu. Samas teda ka ei karistata, kui ta ei tööta.

Vastupidi, vaimses töös, see, kes ei tööta, kes ei täida Toorat ja Mitzvoti, saab karistada, nagu meie targad on öelnud (Avot, 5. peatükk): "Maailm loodi kümne ütlusega. Mida see meile õpetab? See oleks võinud olla loodud ühe ütlemisega. Ent, et õelatele, kes maailma hävitavad, kätte maksta, loodi see kümne ütlusega, ja et anda hea tasu õigetele, kes hoiavad maailma, loodi see kümne ütlusega."

See on juba eelnevates artiklites selgitatud, kuid asja tuum on selles, et "õelatele kätte maksta" tähendab, et oleks kannatusi, mida õelad sellel elus taluvad. See tähendab, et kui ta vaatab omaenda kurjust, st iseenda saamise soovi, ja näeb, et kõik, mida ta saamise soovi jaoks teeb, ei rahulda teda selles elus, ning selles ulatuses, kui ta näeb ja tunneb selle elu ebameeldivust, nende kaudu saab ta Kli ja puuduse vaimsuse järele. See on seepärast, et ebameeldivused, mida inimene enda elus tunneb, sunnivad teda otsima kohta, kust ta võiks elu leida.

Seega järeldub, et karistus, mille ta vales suunas käimise eest saab, ei ole kättemaks selle eest, et ta ei käi Looja teel, mida peetakse Looja heaks töötamiseks. Vastupidi, see on abi—teda suunatakse õnne ja külluse poole.

Samuti järeldub, et karistus, mida ta näeb, et õelad kannatavad, peab ta tundma seda kannatust, mida õelad kannatavad. See ongi see, mis on kirjutatud (Psalmid, 94:12): „Õnnis on mees, keda Sina, Issand, karistad.“ See tähendab, et kannatus, mida ta tunneb, kui ta valel teel liigub, on arvatud Looja poolt talle antavaks Kliks, mis on „Mina olen esimene.“

Siiski, Ta ei lase kellelgi kannatusi tunda, kui kõnnitakse Lo Lishma teed. Ainult „sest keda Issand armastab, seda ta karistab.“(Õp 3:12) Seda peetakse maitse tundmiseks, mida kogevad õelad, kes on enesearmastusse uppunud, ja see tõukab teda vale teelt tõe teele.

Järelikult, kui tööline ei tööta materiaalselt, siis talle palka ei maksta, kuid teda ei karistata selle eest, et ta ei taha töötada. Kuid vaimsuses ei ole see nii: kui ta on töös loid, siis teda karistatakse, nagu meie targad ütlesid, „kurjade kättemaksuks“, kus seda ei arvatud karistuseks, vaid ülendamiseks, et õiget teed käima. Seda ei peeta karistuseks, vaid paranduseks.

See tähendab, et on kaks parandamise viisi: 1) Toora tee, 2) kannatuste tee. Ometi ei arvata seda karistuseks, vaid paranduseks ja parandus jõuab temani läbi kannatuste.

Pärast seda, kui tal on Kli, mida nimetatakse „andmise anumaks“, kus tal varem oli ainult soov enese jaoks saamiseks, saab ta nüüd soovi, see tähendab, ta ootab Loojalt Klid nimega „soov anda“. Kui tal on andmise soovi Kli, tasustatakse teda külluse ja õnnega, mis olid loomise plaanis, mida nimetatakse „Oma loodutele head teha“. See ongi „Mina olen viimane“, mis viitab täitumisele—see, mis tal enne puudus, nüüd täidab Ta kõik tema puudujäägid.

See kehtib siiski ainult isikliku Juhtimise suhtes. See tähendab, et inimene peab endale ütlema, et kõik sõltub temast, sest ainult vastavalt oma ületamisele töös suudab ta pälvida eesmärgi, mille jaoks ta loodi. Seda peetakse selleks, et inimene peab uskuma tasusse ja karistusse. Samal ajal, kui ta on oma töö ära teinud, peab ta ütlema, et kõik on isikliku Juhtimise all, nagu on öeldud tõlgenduses “Mina olen esimene ja Mina olen viimane.”

Selle küsimuse kohta, et inimene peaks jõudma eesmärgini, peaks ta teadma, et kõige tähtsam on suunata kõik oma mõtted ja teod Lishma nimel, nagu on kirjutatud: “kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning valmis teinud!” (Jesaja 43:7) Me peaksime mõistma, mida tähendab “Kõik, keda nimetatakse minu nimega, olen loonud.” Kas Looja ise ei loonud Enda auks seda, mida ei kutsuta “Minu nime järgi”? Samuti peaksime mõistma, mida tähendab “nimetatakse minu nimega.”

Me peaksime tõlgendama “kutsutakse Minu nime järgi,” et ta seostab end Temaga, nagu on kirjutatud: “Iisrael, Sinu rahvas,” või “Tema rahvas, Iisrael,” mis tähendab, et ta seostab end Loojaga. Sel ajal peab ta olema Loojaga vormi sarnasuses, nagu on kirjutatud: “Nii nagu Tema on halastav, olge ka teie halastavad,” mis tähendab, et tema kavatsus on ainult Loojale anda, et kõik tema teod oleksid ainult Tema auks ning tal ei ole enda kasu pärast muret.

Seeläbi peaksime tõlgendama: “Kõik, mida kutsutakse Minu nime järgi.” See tähendab: kes seostab end Minuga? Need on inimesed, kes ütlevad, et kogu loodu on ainult Tema auks ja mitte enda kasuks. Siis saab inimene seostada end Minuga ning teda peetakse kogukonda kuuluvaks, mida nimetatakse “Tema rahvas, Iisrael” või “Iisrael.” Sel ajal võib inimene tunda seda, mis on kirjutatud: “Kes valib Oma rahva, Iisraeli, armastusega.”

Sellest järeldub, et inimene peaks omandama puuduse – tunde, et ta vajab Looja abi, et jõuda seisundisse “kõik tema teod on Looja heaks.” Siis algab Lishma töö, ja siis pälvib ta asju, nagu rabi Meir on öelnud.