Issand on ligi kõigile, kes Teda appi hüüavad

Artikkel nr 29, 1985

Zoharis, Hukat (punkt 78), on kirjutatud: „Sellest me õpime, et igaüks, kes soovib äratada midagi ülal—olgu teoga või sõnaga—, kui see tegu või see sõna ei ole õiged, siis ei äratata midagi. Kõik maailma elanikud lähevad sünagoogi, et äratada midagi, mis on ülalpool, kuid vaid vähesed teavad, kuidas äratada. Looja on lähedal kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tões appi hüüavad.Aga kui nad ei tea, kuidas Teda hüüda, siis Ta ei ole ligidal, nagu on kirjutatud: "Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tões appi hüüavad." (Ps 145:18) Mis on ‘tões’? ‘Tões’ tähendab, et nad teavad, kuidas õigesti tõelist asja äratada. Nii on see kõiges.” Tsitaadi lõpp.

See tähendab, et see, kes ei tea, kuidas Teda hüüda, ei peaks minema sünagoogi, sest kui ta ei tea, kuidas Teda hüüda, tähendab see, et tema palvet ei võeta vastu. Siin on seega üks vabandus ning ta seletas, et sellest ei piisa, kui minna sünagoogi, sest ta ei tea, kuidas Teda hüüda. Seetõttu peaks inimene teadma, mida teha, et teada, kuidas Teda hüüda ja olla Loojale lähedal.

Zohar tuleb ja seletab meile, mida me peaksime teadma, ning siis peame pingutama, et seda teada saada. Seal öeldakse, et teadmine on ainult tõde, et see, kes Teda tões hüüab, on Loojale ligidal. Järelikult, kui teadmine tähendab, et ta on Teda tões hüüdnud, siis mis on siin uut, kui ta ütleb, et Looja puhul tähendab see, et peab olema eriline teadmine, et Loojat hüüda? Selle salmi tähendus, kus on öeldud: „Issand on ligi kõikidele, kes Teda appi hüüavad”, on see, et see toimib ilma eranditeta, tähendab, et Ta on kõigile ligidal, ilma eranditeta. Hiljem lõpeb salm tingimusega, mis paistab olevat oluline nõue. Mis tingimus see on? Ta peaks Teda tões hüüdma! See on peamine tingimus, mida inimeselt nõutakse.

Selle kohta, mis on peamine tingimus, mida inimeselt nõutakse ja mida nimetatakse „tõeks”, siis tavaliselt, kui keegi hüüab kedagi teist ja teine inimene teab, et teda hüütakse valelikult, siis ta ignoreerib seda, sest ta teab, et teda hüütakse valelikult, ja teeskleb, et ei kuule, sest teda hüütakse valelikult.

Seega, mis on peamine tingimus, mida inimeselt nõutakse? Kindlasti peavad Looja puhul olema erilised nõuded, mida inimeste puhul ei kohaldata, kuid see tingimus, et peame Teda tões kutsuma, on väikseim võimalik nõue. Tõepoolest, siin peitub eriline kavatsus tõesuse nõudes ning seda kavatsust nimetatakse “tões”.

Et mõista tõe tähendust, peame alustama meie tarkade sõnadega: “Igaüks, kes on ülbe, talle ütleb Looja: ‘Tema ja mina ei saa elada ühes paigas.’” Tuleb küsida: “Miks peaks Looja hoolima, kas keegi on ülbe?” Kui inimene astub kanakuuti ja näeb, et üks kukk uhkeldab teise ees, kas inimesele avaldab see muljet? Baal HaSulam ütles, et Looja armastab tõde ega suuda taluda valet, nagu on kirjutatud: “See, kes räägib valet, ei seisa mu silme ees.”

Tõepoolest, Looja lõi inimese saamise sooviga, mis on temas peituv enesearmastus. See on kõigi maailma kurjade himude allikas: vargused, mõrvad ja sõjad – need kõik tulenevad inimese saamise soovist. Järelikult lõi Looja inimese täielikus madaluses, ja ta peab ennast uhkeks, see tähendab, ütleb, et ta ei ole nagu teised. Sellest tuleneb, et ta valetab, ning tõde ei talu valet.

Eeltoodu põhjal, kui inimene tuleb sünagoogi, et paluda Loojal tema palvet kuulda võtta, sest ta väärib seda, et Looja teda kuulaks – anda talle midagi, sest ta väärib seda, anda rohkem kui teistele, isegi kui see puudutab vaimsust –, siis on ta Loojast kaugel, sest vale on tõest kaugel. Seepärast arvestatakse, et ta ei oska Teda kutsuda, sest ta kutsub Loojat vales, ja seda nimetatakse “kaugeks” ja mitte “lähedaseks” vastavalt vaimsele seadusele: “lähedus tähendab vormi sarnasust ja kaugus vormi erinevust.”

Et ei ole suuremat vormide erinevust kui tõe ja vale vahel, arvestatakse, et ta ei tea, kuidas Teda kutsuda. Looja ei ole talle lähedal, sest kui ta palves palub, on ta vales, sest tunneb, et ta on teistest vooruslikum, sest näeb kõiki oma puudusi teistes. Sel põhjusel soovib ta, et Looja aitaks teda.

Kuid tõepoolest, see on nii nagu meie targad on öelnud (Kidushin, lk 70): “Igaüks, kes leiab vigu, on ise vigane ega räägi maailma kiituseks. Ja Shmuel ütles: 'vead on tema enda viga.'” Sest on inimesi, kes alati teisi vaatavad. Kui teine õpib nii, nagu tema õigeks peab, või palvetab nii, nagu tema õigeks peab, siis on teisega kõik korras. Kui temaga ei ole korras, siis on ta leidnud teises vea.

See on sarnane sellele, mida Baal HaSulam ütles, et kadedate seas on komme, kus kui keegi on temast hoolsam [käskude täitmisel], siis kutsutakse teda “frumer” [halvustav termin: liialt vagatsev], see tähendab liiga äärmuslik. Sellest inimesest ei ole mõtet rääkida ja isegi temast mõtlemine on raiskamine. Aga kui keegi on temast vähem jumalakartlik, siis ütleb ta, et teine inimene on liiga leebe ja teda tuleks taga kiusata kuni tühistamiseni, et ta teisi ei rüvetaks.

See inimene, kes tuleb Loojat paluma, et Looja tooks ta enesele lähemale, sest ta on vooruslik, on Loojast tegelikult kaugel, see tähendab, Loojaga vormi erinevuses, sest Looja omadus on tõde, aga selle inimese omadus on täielik vale. Seetõttu loetakse, et Looja on temast kaugel ning ei kuule teda.

Me peaksime küsima: “Kui ‘kogu maa on täis Tema auhiilgust,’ mida siis tähendab, et Looja on temast kaugel?” See on nagu keegi, kes seisab teisest kaugel ega kuule tema häält. Seepärast on vaimsuses teada, et kauguse ja läheduse mõõde sõltub vormi vastavusest või erinevusest.

Aga kui inimene tuleb Looja juurde palvetama ja ütleb Talle: “Sa pead mind rohkem aitama kui teisi, sest teised ei vaja Sinu abi nii palju, sest nad on paremad kui mina, ega ole nii sügavale enesearmastusse vajunud kui mina ega ole nii halva enesedistsipliiniga kui mina, ja ma näen, et vajan Sinu abi rohkem kui ülejäänud inimesed, sest ma tunnen oma madalust, et olen Sinust kaugemal kui kõik teised, ning olen jõudnud äratundmisele, nagu on kirjutatud: ‘Meil ei ole ühtegi lunastavat ja päästvat Kuningat peale Sinu.’”

Järelikult on tema väide tõene ning Looja talub selliseid väiteid, sest need on tõesed. Selle kohta on öeldud: “Mina olen Issand, kes elab nende keskel ka nende rüveduses.” See tähendab, et kuigi nad on enesearmastusse vajunud, mis on rüveduse allikas, siis kui ta esitab tõese väite, on Looja temale lähedal, sest tõde on tõega vormi vastavust, ning vormi vastavust nimetatakse “läheduseks.”

Selle kaudu mõistame püha Zohari küsimust, mis vihjab, et see, kes ei oska Teda appi hüüda, ei pea minema sünagoogi, sest Looja ei kuule tema häält,sest ta on Loojast kaugel, kui ta ei oska Teda appi hüüda. Ja teine segadus on, et see on vastuolus salmiga: „Sest Issand on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära.” (Ps 138:6). Ja mida tähendab madal”? See on inimene, kes ei tea midagi, ei oska Teda isegi appi hüüda; ka tema näeb.

Ülaltoodu põhjal mõistame nagu vaja, et ta ei pea midagi teadma, peale oma tõelise vaimse seisundi—et ta ei tea mingit tarkust ega ühtki moraalset sõna, mis teda aitaks, ja ta on maailma kõige halvemas võimalikus seisundis. Ja kui Looja ei aita teda, siis on ta kadunud. See on ainuke asi, mida ta peab teadma—et ta ei tea midagi ja et ta on kõigist kõige madalam. Kui ta seda ei tunne, vaid arvab, et on veel hullemaid inimesi, siis on ta juba valetamas ja juba Loojast kaugemal.

Selle kaudu mõistame teist esitatud küsimust: „Mida ta saab teha, et teada, kuidas Teda appi hüüda ja Temale lähemal olla? Mida ta peaks õppima, et teada saada?” Sellises seisundis öeldakse talle, et ta ei pea midagi erilist õppima, vaid lihtsalt püüdma käia tõe teel, ja siis on tal, mille pärast palvetada, see tähendab vajaduse, mitte luksuse pärast, nagu on kirjutatud (Ps 33:18-19): „Vaata, Issanda silm on nende peal,kes teda kardavad ja tema heldust ootavad, et tema tõmbaks nende hinge välja surmast ja hoiaks neid elus näljaajal.” või lihtsalt, et ta vajab vaimset elu.

Selle kaudu tõlgendame salmi: "Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, ” ilma eranditeta. Ja tingimus, mille Ta ütleb: „kes teda tões appi hüüavad” ei ole peetud eriliseks tingimuseks. Kuid laste seas, kui üks kutsub teist ja teab, et teine valetab, siis ta ei pööra talle tähelepanu. Aga siin, Looja puhul, peame teadma, millele tões olemine viitab. Inimesel on iseenda jaoks keeruline teada saada, mis on tõe seisund ja mis vale seisund, sest inimene ei näe tõde. Seetõttu vajab ta juhendajat, kes teda juhendaks ja ütleks, mis tal puudu on ja mis tal on, ning isegi kui need on liigsed asjad, mis segavad tal tõeni jõudmist .

See on tähendus salmist: „Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!” (Jesaja 55:6) Kindlasti leiame Tema siis, kui Ta on ligidal. Aga kus on koht, mida nimetatakse „ligidal”? Nagu eespool öeldi: „kõigile, kes teda tões appi hüüavad.” Kui inimene hüüab Teda oma tõelisest seisundist, siis ta leiab Tema.