Millise peamise puuduse eest peaks palvetama?
Artikkel nr 12, 1986
On teada, et loomist nimetatakse “puuduseks”. Seetõttu nimetataksegi seda “eimillestki olemiseks.” Inimene loodi puudustega täidetuna. Seega peab inimene töö õnnestumiseks, kui ta läheb oma puudusi rahuldama, esmalt teadma, milline neist on peamine puudus, millele ta peaks kõigi oma puuduste seas eelistuse andma. Et on olemas vaimsed puudused ja materiaalsed puudused, peame esmalt täpsustama, milliseid neist nimetasime “vaimseks” ja milliseid “materiaalseks”.
Essees “Kabala tarkuse eessõna” (punkt 11) on kirjutatud: “Nüüd võid mõista tõelist erinevust vaimsuse ja materiaalse vahel: kõik, mis sisaldab täielikku saamise soovi, kõigis oma Behinotides [eristustes], mis on Behina Dalet, seda nimetatakse ‘materiaalseks’. See on olemas kõikides selle maailma reaalsuse elementides. Vastupidi, kõik, mis on sellest suurest saamise soovist kõrgemal, loetakse ‘vaimsuseks.’”
Järelikult tähendab materiaalsus seda, mis on seotud meie saamise soovi rahuldamisega. Seega nimetatakse kõike, mida inimene isikliku kasu nimel teeb, “materiaalseks” ja mida ta teeb Looja kasuks, nimetatakse “vaimseks”.
Seega on selge, et me ei pea materiaalse soovi rahuldamise jaoks Klid [anumaid] looma, st enda rahuldamise soovi jaoks, mis tahab saada, et vastu võtta, sest Looja andis meile sellise Kelimi juba loomise alguses, nagu teada, et loomise mõte, mida nimetatakse “Tema soov oma loodutele head teha”, lõi saamise soovi eimillestki olemisest, et me sooviksime naudingut ja rahuldust vastu võtta. Samuti rahuldab Looja seda Klid Oma tahtmise kohaselt. Seega, me ei pea paluma vastuvõtmise anumaid.
Seega on palve, mille me materiaalse eest anname, vaid täitumise jaoks, st et Looja rahuldaks kõik, mida tunneme end vajavat, sest puuduse tunne toobki meile kannatusi. Ja kannatused, mida tunneme, ongi põhjus, miks teeme kõik võimaliku, et oma soove rahuldada.
Nii ei ole aga vaimsuse eest palvetades, et Looja rahuldaks meie puudused, sest puudus vaimsuse järele oli põhjuseks, miks me palvetasime, et Looja täidaks meie soove, sest me kannatame sellepärast, et meie puudust ei ole täidetud, sest seda puudust ei ole meis veel sündinud, st puudus rahuldada Klid, mida nimetatakse “andmise anumaks”, mis on erinevus vaimsuse ja materiaalse vahel. Materiaalset Klid nimetatakse “vastuvõtu anumaks” ning see tahab rahuldada eneserahuldust. Vaimset Klid nimetatakse “anumaks, mis tahab rahuldada Looja kasu”, vastupidiselt isiklikule kasule.
Loodute loomuses puudub selline Kli, sest inimene sünnib loomusega, milles on ainult enesele naudingute saamise Kli. Aga kui me ütleme oma kehale, et tuleb töötada „Looja kasu“ nimel, siis see ei saa üldse aru, millest temaga räägitakse. Sest tal ei oleks pähegi tulnud, et võib mitte omaenda kasu peale vaadata, vaid terve päeva mõelda Looja kasule. Ja eriti, kui ta kuuleb, et tasub loobuda nautimisest, mis on seotud egoistliku armastusega, Looja kasu nimel.
See asi on kehale nii võõras, et kui ta kuuleb, et tuleks töötada ainult andmise nimel, muutub ta kohe üleolevaks ja küsib: „Tahaksin teada, kas sa näed teisi inimesi seda teed käimas, kelle eeskujul ka sina seda teha tahad? Tõsi, ma nõustuksin sinuga, aga vaata ise, kui palju inimesi sa näed, kelle iga mõte elus on ainult Looja kasule mõelda, mitte iseenda omale? Kui oletame, et sa tead, et on inimesi, kes seda teed käivad, kui palju aega ja vaeva nad pidid panustama, et omandada võime teha kõike ainult andmise pärast? Ja eriti veel, kui kaua see peaks aega võtma, kuu, kaks, aasta, kaks aastat?” Ja see muutub veelgi üleolevamaks ja küsib: „Kas kõik need, kes aega ja vaeva panustasid, jõudsid selleni, et suudavad kõik oma teod ainult andmisele suunata?” Selliste sõnadega võivad nad inimest andmise tee tööst kõrvale viia. Kõike eeltoodut arvestades selgub, et vaimsuse suhtes, mida nimetatakse „Loojale rahulolu toomiseks”, inimesel sellist puudust ei ole. Vastupidi, kui ta saab mõtte, et peaks ilma igasuguse tasuta midagi Looja heaks tegema, siis kõik keha mõtted ja soovid protesteerivad koheselt ja hüüavad: „Ära ole rumal ja erand, et minna enamuse vastu, kes teavad, et ainult enese kasu ajendab töötama.”
Ainult selle jõuga saab ta Toora ja Mitzvotiga tegeleda. Kuigi ta teab, et peaks tegutsema Lishma (Tema nimel), siis on sellele üldine vastus: ta täidab meie tarkade öeldut, „Alati peaks inimene tegelema Toora ja Mitzvotiga Lo Lishma (mitte Tema nimel), sest Lo Lishma kaudu jõuab ta Lishmani.” Kuid ta ei peaks selle pärast muretsema, see tähendab kontrollima, et kas ta on tõepoolest Lishmale lähemale jõudnud. Pigem teab ta, et headus on vältimatu tulema, see tähendab, et ta saavutab kindlasti Lishma, seega ei pea ta mõtlema Lishma tähendusele, sest ei ole vaja uurida nende asjade detaile, mida ta tegema ei peaks. Pigem elab ta nagu enamus.
Seetõttu on materiaalsuse ja vaimsuse nimel palvetamise vahel suur erinevus. Vaimsuse puhul tuleb esmalt palvetada Kli eest, see tähendab puuduse eest, et tunda valu ja kurbust selle Kli puudumise pärast, mida nimetatakse „sooviks”, see tähendab ihaldust enda Loojale rahulolu pakkuda.
Järelikult ei pea ta palvetama puuduse rahuldamise eest, nagu materiaalsuses, kui tal on vajadus ja ta palub vajaduse rahuldamist, sest tal ei ole veel vaimsuse Klid. Seetõttu, kui inimene tuleb vaimsuse eest palvetama, peab ta palvetama Kli eest—et Looja annaks talle Kli, soovi Loojale anda. Pärast seda, kui tal on Kli, mis kuulub vaimsusse, saab ta palvetada, et küllus siseneks vaimsesse Klisse.
Järgnevast järeldub, et tõeline puudus, mille eest peab Looja poole palvetama, peab olema Kli. See tuleneb reeglist: „Ei ole valgust ilma Klita.” Kui ta palvetab tõelise puuduse pärast, millest tal puudus on, tuleb palve täitumine siis, kui Looja annab talle uue Kli, nagu on kirjutatud: „Ja ma võtan su lihast kivise südame ja annan sulle lihast südame.”
Kuulsin sellest puudujäägist Baal HaSulamilt, kes rääkis oma õpetaja, Pursovi ADMORi nimel, seoses kirjaga: „Anna käsk Aaronile“ (3.Ms, 6:2). „RASHI tõlgendab: „Anna käsk” tähendab alati ainult: „õhuta [tegutsema] praegu ja tulevikus”. Rabi Shimon ütles: „Ennekõike peab Pühakiri „õhutama [tegutsema]” seal, kus on materiaalne kahju (otsesõnu: „tasku hisaron”)””. Ja ta selgitas seda nii, et „tasku” – see on kli 'anum' raha hoidmiseks. Ja maailmas on tavaks hoolitseda ja pingutada, et raha hankida. Ja ta ütles: „Ennekõike peab inimene hoolt kandma seal, kus on tasku hisaron , mõeldakse Kli puudumist.”
Nagu oleme selgitanud, siis vaimsuses ei peaks paluma Loojalt, et Ta annaks talle küllust ja valgusi. Pigem peab ta esmalt vaatama, kas tal on Kli, see tähendab soov ja igatsus Loojale anda, sest loomuse poolest tahame me ainult saada, mitte anda.
Järelikult, kui inimene astub pühasse töösse ja soovib saavutada täielikkust, peab ta kogu jõust pingutama, et saada soov oma Loojale rõõmu valmistada. Kõik oma palved peaks siia koondama — et Looja aitaks teda ja annaks talle selle uue Kli. Ta peab Tema ees ütlema: „Maailma Valitseja, nagu Sa andsid mulle Kli, kui ma esimest korda siia maailma tulin, et saada vaid enda pärast, nii palun ma nüüd, et Sa annaksid mulle uue Kli — soovi ainult Sulle rahulolu anda.“
Võiksime küsida: „Kuidas saab inimene paluda, et talle antaks Kli nimega ‘soov anda’, kui me ütleme, et ta ei vaja seda Klid, sest ta ei tunne, et tal sellest puudus oleks?“ Kuidas saab siis paluda seda, mida inimene ei vaja?
Kuigi ta näeb, et tal ei ole Klid nimega „soov anda“, ei tähenda see, et inimene vajab kõike seda, mida tal ei ole. Ülemiste Sefirotide kohta on kirjutatud, et Sefira Bina soovib halastust, kuigi õppisime, et Tzimtzum Beti [teise piirangu] kaudu ta lahkus Rosh de AAst [Arich Anpinist]. Sellegipoolest peetakse seda nii, nagu ta ei oleks lahkunud, sest kuigi tal ei ole Hochmad, ei peeta seda puudujäägiks, sest ta ei vaja seda.
Me näeme, et midagi, mida kellelgi ei ole, peetakse puuduseks just siis, kui tal on seda vaja. Veelgi enam, inimene peab tundma valu selle puudumise pärast. See tähendab, et isegi kui ta tunneb, et tal on seda vaja, kuid selle puudumine ei piina teda, siis ei peeta seda ikkagi puuduseks. Seega, kuidas saab inimene palvetada millegi eest, milles tal puudust ei ole?
Seetõttu peab inimene mõtlema loomise eesmärgile, mille kohta me teame, et see on Oma loodutele hea tegemine. Kui inimene hakkab kahtlema selles headuses, mis on loodute seas, see tähendab nende rõõmu üle maailmas selle naudingu ja rahulduse üle, mida Looja soovib neile anda, kuid ta ei leia seda rõõmu loodute hulgas, siis mõistab ta, et peab olema põhjus, mis takistab loodutel seda rõõmu ja rahuldust saada, ning miks ülemist küllust ei saa ilmutada ja miks loomise eesmärki ei saa täide viia.
Kui ta vaatab iseennast, ütleb ta, et kõik, mida ta näeb—et loodud ei saanud küllust—peab olema sellepärast, et nad ei täida Toorat ja Mitzvote nii, nagu tuleb täita Kuninga käske. Nagu meie targad on öelnud: "Looja soovis Iisraeli tasustada, seepärast andis Ta neile palju Toorat ja Mitzvote." See tähendab, et Toora ja Mitzvoti kaudu võime saada tasuna rõõmu ja rahuldust.
Kuid küsimus on: "Miks me ei pea Toorat ja Mitzvote nii, nagu on kohane Kuningat teenides?" Ta ütleb, et põhjuseks on see, et meil puudub Toora ja Mitzvoti olulisuse tunnetus ning samuti puudub meil tunnetus selle Käskija tähtsusest, kes on meid käskinud Tema Toorat ja Mitzvote järgida.
Sel ajal jõuab inimene arusaamisele, et ainult Looja saab seda parandada. See tähendab, et kui Ta ilmutab meile natukenegi Toora ja Mitzvoti valgust, nii et me tunneme neist rõõmu, siis suudame kindlasti teenida Kuningat kogu oma südame ja hingega, nagu see peaks olema neil, kes tunnevad Kuninga suurust. Mille eest peaksime siis Looja poole palvetama? Et Ta annaks natuke ülemist küllust. Siis tegutsevad kõik õigesti, Toora ja Mitzvoti järgi, ilma hooletuseta.
Siiski näeme, mida ütleb püha ARI, et Nukva ei olnud seal sobilik, seetõttu toimuski purunemine. Ohr Pnimi [“Sisemine Valgus”, “Kümne Sefiroti õpetus"] tõlgendab ARI sõnu nii: et ülemine küllus peaks tulema Klisse, et seda andmise nimel vastu võtta, ja et valgus oli suurem, kui Kli oli valmis vastu võtma—see tähendab, et Kli peaks vastu võtma just nii palju valgust, kui palju ta suudab andmisele suunata, kuid et ta ei suutnud nii suurt valgust andmisele suunata—pidi valgus sisenema Kelimidesse [anumatasse], kelle sooviks on saamine saamise nimel.
Seda nimetatakse Klipaks [koor/kest]. Sellele järgneb, et Kelim purunes. Nii et kui küllus satub nendesse Kelimidesse, läheb kõik välisele, Klipotile [Klipa mitmus]. See on sarnane sellega, kui öelda, et Kli purunes, nii et me ei pane sinna midagi sisse, sest kõik valgub välja.
Seetõttu ei tohi paluda ülalt küllust, sest see läheb kõik väljaspool olevatele. Selle asemel tuleks paluda Loojalt, et Ta annaks talle Kli, soovi ja igatsuse Loojale anda. Kui tal on seesugune Kli, ilmub ülalt tulev küllus inimesele ja ta tunneb rõõmu ja naudingut, mis oli loomise mõttes – oma loodutele head teha. Seepärast peaksime paluma Loojalt seda, mida me tõesti vajame – andmise anumat, ning millegi muu pärast ei ole vaja palvetada.