Kui naine viljastub

Artikkel nr 22, 1986

Püha Zohar (Tazria, punkt 9) küsib: „Me õppisime, et ‘naine, kes viljastub esimesena, sünnitab poeglapse’. Rabi Aha ütles: ‘Me õppisime, et Looja otsustab, kas seemnepiisk saab olema mees- või naissoost, ja sina ütled: ‘naine, kes viljastub esimesena, sünnitab poeglapse’. Seega ei ole meil vaja Looja otsust.’ Rabi Yosi ütles: ‘Muidugi teeb Looja vahet mees- ja naissoost seemnepiisa vahel. Ja et Tema selle eristab, siis Tema otsustab, kas see saab olema mees või naine.’”

Ta seletab Sulamis [Redeli kommentaaris]: „Mehes on kolm partnerit: Looja, tema isa ja ema. Tema isa annab temas oleva valge, ema punase ja Looja annab hinge. Kui see piisk on mees, kingib Looja meessoo hinge. Kui see on naine, kingib Looja naissoo hinge. See eristus, mille Looja seemnepiisas teeb—kas see sobib meessoo või naissoo hingele—on Looja otsus. Kui Ta ei eristaks ega saadaks meessoo hinge, ei saaks piisk meheks. Seega ei ole need kaks väidet omavahel vastuolus. Rabi Aha ütles, ‘sünnitab poeglapse’, kuid kas naine sünnitab sellepärast, et viljastub? See sõltub viljastumisest! See salm oleks pidanud ütlema: ‘Naine, kes viljastub ja rasestub, sünnitab poeglapse.’ Rabi Yosi ütles, ‘Naine, alates päevast, mil ta viljastub ja rasestub kuni päevani, mil ta sünnitab, ei ole tal suus muud sõna kui see, kas tema laps saab olema mees.’”

Me peaksime sellest mõttest aru saama. Mida annab meile teadmine, et naine viljastub esimesena? Samuti öeldakse, et Looja suurus seisneb selles, et Ta oskab eristada mees- ja naissoost seemnepiiska. Kas sellest suurusest peaks inimene inspireeruma ja võtma endale kohustuseks olla Looja sulane? Me peame mõistma ka seda, mida rabi Aha küsib: „Naine, kes viljastub ja rasestub.” See oleks pidanud ütlema „mees.” Rabi Yosi selgitab: „Naine, alates päevast, mil ta viljastub ja rasestub kuni päevani, mil ta sünnitab, ei ole tal suus muud sõna kui see, kas tema laps saab olema mees.” See tähendab, et naine on mures selle pärast, kas tema laps on mees. Mida annab meile teadmine, mis naise suust tuleb? Mis juhtub, kui me teame seda naise muret, et tal on mure, kas tema laps on mees?

Selle kõige mõistmiseks selgitame, mis on kirjutatud essees „Sissejuhatus Kabala tarkusesse” (punkt 57): „Kogu Tzimtzumi eesmärk, mis ilmus Behina Daletis, oli selle parandamine, nii et tal ei oleks mingit vormide erinevust, kui ta K]rgema Valguse vastu võtab. Teisisõnu, et luua sellest Behina Daletist inimese keha. ...Kui ta tegeleb Toora ja Mitzvotiga eesmärgiga oma Loojale heameelt valmistada, muudab ta Behina Daletis oleva vastuvõtuvõime andmise tööks. Sellega muudab ta vastuvõtu vormi täielikuks andmiseks, ja seejärel saabub paranduse lõpp, sest see toob Behina Daleti tagasi Kõrgema Valguse vastuvõtu anumaks, olles täielikus Dvekutis [liitumises] Valgusega, ilma igasuguse vormide lahknevuseta. Kuid see nõuab, et inimene oleks kaasatud kõrgematesse Behinadesse, kõrgemal kui Behina Dalet, et ta suudaks teha häid andmise tegusid. ...Sest Behina Dalet, millest peaks saama inimese keha juur, oli täielikult tühja ja valguseta ruumi kujul, olles Kõrgemale Valgusele vastupidise vormiga. Seega peetakse seda eraldatuks ja surnuks. Kui inimene oleks tema järgi loodud, ei suudaks ta mingilgi moel oma tegusid parandada, sest temas puuduksid täielikult andmise sädemed.”

Selle parandamiseks oli vaja ühendada halastuse omadus kohtu omadusega, sest maailm ei saa eksisteerida pelgalt kohtu omadusel, nagu on kirjutatud (punktis 58): „Ta nägi, et maailm ei püsi“ tähendab, et niiviisi ei oleks olnud võimalik inimesel, kes pidi looma sellest Behina Daletist, omandada andmise tegusid, mille kaudu maailm tema kaudu soovitud määral parandatakse. Selle ühendamise kaudu liideti Behina Dalet—kohtu omadus—Bina Kli [anum] andmise sädemetega. Nii sai ka inimese keha, mis tekkis Behina Daletist, samamoodi ühendatud andmise omadusega ning inimene sai teha häid tegusid eesmärgiga oma Loojale heameelt valmistada, kuni tema sees olev vastuvõtuomadus muutub täielikult andmiseks. Seeläbi saavutab maailm loomise eesmärgi kohase paranduse.

Ta seletab Sulamis (Tazria, punkt 95) halastuse omaduse ühendamist kohtu omadusega: „Sa juba tead, et Malchutis on kaks punkti: esimene on Malchut de Tzimtzum Aleph, mida ei ole veel Binas leevendatud, halastuse omaduses, ja seetõttu ei ole see sobiv ühegi valguse vastuvõtmiseks, sest sellel on Masachi [ekraani] ja Tzimtzumi [kitsenduse] jõud. Teine punkt on Malchuti punkt, mis on leevendatud halastuse omadusega, st Binaga. Kõik valgused, mida Malchut saab, on sellest teisest punktist. Seega peitub esimene punkt temas ja ainult teine punkt on avaldatud ja valitseb selle üle ning on seetõttu sobilik kõrgemate valguste vastuvõtuks. Sel põhjusel nimetatakse Malchutit ‘hea ja kurja tundmise puu’, sest kui inimene on vääriline, on see hea, sest esimene punkt on varjatud ja ainult teine valitseb. Sel ajal on Malchutis küllus ja alam saab temast. Kui ta ei ole vääriline, st on patustaja, siis on maol võim paljastada esimene punkt Malchutis, mis ei osalenud Binas, ja siis on ta halb.“

Nüüd saame tõlgendada püha Zohari sõnu „Kui naine viljastub ja sünnitab poeglapse“. Me küsisime: „Mida õpetab meile see, et kui naine kõigepealt viljastub, sünnitab ta poeglapse?“ Püha Zohari sõnade kohaselt on meie sees kaks jõudu: 1) kohtu omadus, mida peetakse naiselikuks, mida nimetatakse Malchutiks, 2) halastuse omadus, mida peetakse mehelikuks, see tähendab mehe jõud, st andmine, nagu meie targad on öelnud: „Nii nagu Tema on halastav, olge ka teie halastavad.“

Need kaks jõudu juhivad inimest, kuid mõnikord on kohtu omadus varjatud ja valitseb halastuse omadus, ning mõnikord on halastuse omadus varjatud ja valitseb kohtu omadus. Me peaksime teadma, et “viljastumine” on sarnane sellega, nagu keegi külvab nisu. Seemned idanevad ja nisu hakkab kasvama, mida on hea süüa. Samuti püüame mulda väetada, mille abil hakkab kasvama nisu, mida on hea süüa.

Selle abil saame selgitada salmi: “Kui naine viljastub.” Kui inimene tahab alustada tööd, et saavutada Dvekut [liitumine] Loojaga ja soovib nautida “inimese toitu” ning mitte “looma toitu,” siis peaks tema töökorraldus olema, et ta külvab endas olevat “naist,” mida nimetatakse “saamise sooviks.”

See tähendab, et ta asetab oma saamise anumad mulda ja püüab panna ego mulda idanema. Mida rohkem ta seda väetab, st üritab mõista ja tunda, et enesearmastus on talle sama vastik kui sõnnik, ja mida enam ta püüab näha enesearmastuse alaväärsust ja tahab, et tema enesearmastus idaneks, seda nimetatakse “kui naine viljastub,” st tema sisemist naisprintsiipi, saamise anumaid. Ta matab need mulda, mis tähendab, et ta tahab, et tema enesearmastus mädaneks, ja siis ta “sünnitab poisslapse,” st andmise anumad. Kui ta püüab tühistada oma saamise anumaid, st enesearmastust, siis saab ta tasuks andmise anumad.

See on sarnane nisu mulda matmisega, et see idaneks, ja tänu sellele saab tal olema nisu, mis sobib inimese toiduks. “Toit” tähendab, et me naudime seda. See tähendab, et enne, kui inimene alustab tööd tõe teel, nautis ta ainult seda, mis sisenes enesearmastuse anumatesse. Nüüd naudib ta asju, mis sisenevad andmise anumatesse, mida nimetatakse “inimese toiduks” ja mitte “looma toiduks,” mis on loomalikud naudingud. Seda nimetatakse “kui ta saab tasustatud, on kohtu omadus varjatud.” See tähendab, et vastuvõtusoov on varjatud ja ei valitse, ning valitseb vaid andmise soov, mida nimetatakse “halastuse omaduseks.”

“Saab tasustatud” tähendab, et ta tahab olla puhas, st jagada. “Paks” (jäme) tähendab saamise soovi. Et ta soovib saavutada halastuse omadust, saab ta tasuks saamise anumate kadumise. See tähendab, et need ei juhi, vaid valitseb halastuse omadus, mida nimetatakse “andmiseks” ja “meesprintsiibiks.” Seda nimetatakse “poisslapse sünnitamiseks,” kus laps sünnib naise viljastumise tõttu, st saamise soovi mulda mattes, mis tähendab, et ta tahab saada kõik oma rõõmud andmise anumates.

See ei ole nii, kui mees viljastub esimesena, kui tema töö algus on andmise anumatest, millest ta koosneb, sest lähtub paranduse juurest. Läbi halastuse omaduse liitmise kohtu omadusega soovib ta matta andmise anumad, mida nimetatakse “meessooks”, ja siis sünnitab ta “naissoo”. See tähendab, et siis avaldub temas kohtu omadus ja valitseb, samal ajal kui halastuse omadus, mida nimetatakse “meessooks”, kaob ja tal ei ole jõudu andmise anumatega midagi teha.

Sel ajal sööb ta ainult loomset toitu ja ta asetatakse ainult enesearmastusse, nagu loomadel. See tähendab, et kui ta külvab saamise anumad, mida nimetatakse “naissooks”, siis tuleb välja inimese toit, see tähendab andmise jõud. Aga kui ta matab andmise jõu maasse, siis sünnitab ta “naise”, ning kogu tema toit on saamise anumates, mida peetakse naise sünnitamiseks. Siit mõistame, mida vastas Rabi Yosi Rabi Aha küsimusele, et Looja teeb vahet meessoost tilga ja naissoost tilga vahel, ja et Ta on neid eristab, siis Ta määrab selle olema mees- või naissoost.

Me küsisime, “Mida see meile õpetab?” Meie targad ütlesid, “See, kes tuleb end puhastama, seda aidatakse,” ja püha Zohar ütleb, “püha hingega.” Järelikult, kui naine viljastub esimesena, see tähendab, et tema töö algus on külvata, see tähendab, et matta temas olev naine maa sisse, nimelt oma soov isikliku kasu  saamiseks, ja kõik tema mõtted on sellest, kuidas ennnast enesearmastusest vabastada, ning seda ta Loojalt palubki, siis Looja eristab, kas tilk on meessoost, see tähendab, et ta tahab, et Looja annaks talle andmise anumad. Sel ajal annab Looja talle meessoost hinge. See tähendab, et Ta annab talle ülalt jõudu, mida nimetatakse “pühaks hingeks”, mille abil ta saab olla andja, kui Looja näeb, et tema kavatsus Toora ja Mitzvoti [käskude] täitmisel on end puhastada, sest ta tahab eemaldada enesearmastuse Tuma [rüveduse], siis Looja annab talle meessoost hinge.

Kui Looja eristab, et tilk on naissoost, see tähendab, et mees viljastub esimesena, nimelt et tema töö algus on laiendada oma vastuvõtu anumaid, tema juur, mida nimetatakse “halastuse omaduse ja kohtu omaduse liitmiseks”, kuid ta kavatseb ainult oma tegude kaudu suuremat tasu saada, nagu on kirjutatud pühas Zoharis: “nad uluvad nagu koerad, öeldes ‘Anna meile selle maailma rikkust ja anna meile tulevase maailma rikkust’”, siis on tema eesmärgiks ainult laiendada seda, mis kuulub enesearmastusele.

Järelikult külvates, see tähendab, segunemises, mis tal on halastuse omadusega, matmisega, põhjustab ta halastuse omaduse, mis on andmise jõud, varjamise. Seda nimetatakse "külviks", kui paneme ja varjame nisu mullas ning nisu muutub maasse peidetuks. See vihjab meile, et andmise jõud on varjatud ning vastuvõtmise jõud on ilmunud. Seda nimetatakse, et "ta sünnitab tütre".

Sellest tuleneb see, mida Rabbi Yosi ütles—et Looja eristab, kas tilk on mees- või naissoost—on mõeldud meile õpetama, et inimene ei peaks ütlema: "Ma olen nii kaua Toora ja käskudega tegelenud ning täitnud kõike, nii väikest kui suurt, kuid ma ei näe, et Looja mind ülevalt aitaks, et saaksin tõusta pühaduse astmetele." Ta küsib: "Kus on abi ülalt, nagu meie targad ütlesid: 'Kes tuleb ennast puhastama, seda aidatakse'?"

Rabbi Yosi tuleb ja ütleb selle kohta, et Looja eristab, milline on tilk—kas mees, kui sa soovid andmise tööd, või naine, mis tähendab, et kogu sinu töö on saada tasu, mida nimetatakse "andmiseks", aga saamise eesmärgiga. Seetõttu ei saa ta öelda, et Looja ei kuule tema palvet. Pigem Looja kuuleb ja teab, mille eest ta palvetab, see tähendab, et ta ei soovi üldse oma enesearmastust mulda matta, nii et kuidas saab Looja anda talle seda, mida ta ise ei soovi?

On teada, et ei ole valgust ilma Klita. Kli tähendab puudust, ja "valgus" on puuduse täitumine. Kui inimesel ei ole puudust, et tunda, et tal ei ole andmise soovi, on see inimese madaluse olemus, mille tõttu ta on pühadusest eemaldatud ja ei saa väärida Dvekuti Loojaga. Seda peetakse selleks, et tal ei ole Klid, millega täitumist vastu võtta. Selle tõttu ütlebki Rabbi Yosi, et Looja eristab, milline tilk see on, see tähendab, mida inimene tahab, et Looja sinna paneks, millise hinge, see tähendab valgust, mis on riietatud andmise anumatesse, nimelt et Ta annaks talle valgust, et tal oleks andmise jõud, või vastuvõtmise jõud. Sel põhjusel ei tohi ta Loojale ette heita, sest Looja annab inimesele seda, mida ta ise tahab.

See on nagu meie targad ütlesid: „Milline on meeleparandus? Kui Ta teab saladusi, siis Ta annab tunnistust, et ta ei pöördu tagasi narri juurde.” See tähendab, et Looja annab talle mehe hinge, see tähendab valguse, et tal oleks jõudu anda, ning selles ilmneb Looja tunnistus, kui Ta „annab tunnistust, et ta ei pöördu tagasi narri juurde”, sest Looja on talle hinge andnud. Selle kaudu on ta kindel, et ta ei tegutse edaspidi enam enesearmastuse nimel, vaid ainult andmise pärast.

Sarnaselt on kirjutatud püha Zohari sõnades, et sellele, kes tuleb end puhastama, antakse abi. Ja see ongi, mida Rabi Yosi ütles: Looja eristab kindlasti, kas seemnerakk on mees- või naissoost. Ja et Ta on selle ära tundnud, määrab Ta, kas see saab olema mees või naine. Seda peetakse selleks, et „See, kes teab saladusi, annab tunnistust, et ta ei pöördu tagasi narri juurde.” Kuid kuidas saab inimene jõuda selleni, et ta soovib matta oma enesearmastuse, mida nimetame Kliks, ning Looja annab talle selle Kli sisse valguse, see tähendab meessoost hinge Kli, mis tekib saamise soovi matmise teel, mida nimetatakse „Kui naine viljastub”?

Inimesel on väga raske, kui ta on juba loodud, hoida kohtu omadust nähtaval ja armu omadust varjatuna. Inimese loomise algus on nagu öeldakse: „Inimene sünnib metseesli varsana,” ja temas olev halastuse omadus on must täpp, mis ei helenda. Seetõttu ei ole tal mingit vajadust või puudust, mis tekitaks temas mõtte, et ta vajab andmise anumaid. Tema ainus mure on rahuldada kõike, mida enesearmastus nõuab. Kui Looja aitab tal täielikult rahuldada saamise soovi, tunneb ta, et on maailma kõige õnnelikum inimene ja mida tal veel vaja oleks?

Järelikult, kes saab talle öelda, et ta vajab puudust, mida nimetatakse „andmise sooviks”? Ta kuuleb midagi uut: talle öeldakse, et ta vajab puudust. See tähendab, et nime Kli, mida nimetatakse „puuduseks”, peab ta nüüd puuduseks, see tähendab, et ta vajab puudust, ning rahuldus on puuduse saamine. Järelikult kehtivad nimed Kli ja Ohr [valgus] ainult puuduse kohta.

Et sellest aru saada, peaksime alustama oma tarkade sõnadega, et palvet nimetatakse “südame tööks”. Miks nimetatakse palvet “südame tööks”? Palve toimub ju ainult suuga. Tuleb tõlgendada, et palvet nimetatakse “puuduseks”, kui inimene tahab, et tema palvet täidetaks, see tähendab, et tal tekiks puudus sellest, et tal puudub vajadus andmise soovi järele, vaid kõik, mida ta tahab, on enesearmastus. Aga kuidas saab inimene nõuda midagi, mille järele talei ole vajadust, kuigi ta kuuleb, et talle öeldakse: “See on kõik, mida sa vajad”? Aga kui ta ei tunne seda, siis mida ta tegema peaks, et tunda, et tal on puudus?

Meie targad on meile selle jaoks andnud nõu, mida nimetatakse “palveks”, mis on südame töö. See tähendab, et inimene ütleb sõnadega, et tal puudub andmise soov, ja süda ütleb talle, et kõik, mida ta vajab, on rahuldada kõike, mida enesearmastus nõuab, ning mitte mõelda puudustele, vaid täitumisele. Seetõttu on tal oma südamega palju tööd, et tahta paluda puudust, mis on täielikus vastuolus saamise sooviga, mis on loodute olemus. Mõnikord on süda ülekaalus, mõnikord suu. Järelikult ei ole sel hetkel tema suu ja süda koos, sest tuleb teada, et lõpuks valitseb inimest ikkagi süda, mitte suu.

Seepärast öeldigi, et inimene peab töötama südamega, et puuduse palumisega leppida, see tähendab, et Looja täidaks tema puuduse, nimelt et siin loetakse “puudust” täitumiseks. See ongi lause “Looja täidab tema vajaduse” tähendus, ehk et puudust peetakse täitumiseks.

Nüüd saame aru, et ainus viis saavutada puudust, milleks on puuduv andmise soov, on palve kaudu, mis on “vahend” inimese ja puuduse vahel. See tähendab, et inimene palub, et Looja annaks talle midagi, mille järele tal puudub puudus, et tal hakkaks sellest puudus olema. Seega on Kli, mida nimetatakse “puuduseks”, puudus tunde tasandil, see tähendab, et ta ei tunne selle puudumist, ning palve on see, et Looja annaks talle valguse, mis on tema puuduse täitumine. Järelikult on täitumine puudus. Niisiis ei ole tal muud valikut, kui palvetada Looja poole, et Ta annaks talle puuduse, ja see on see, mis ühendab Kli valgusega.

Nagu Baal HaSulam ütles Pursovi ADMORi nimel selle kohta, mida Rabi Shimon ütles: “Kirjutamine peaks kiirustama eelkõige seal, kus taskud on tühjad.” “Tasku” tähendab Klid, kuhu pannakse raha. “Tasku” tähendab puudust ja “raha” on puuduse täitumine. Seega, kui inimesel ei ole taskut, st puudust, on see isegi hullem kui täitumise puudumine, sest see võrdsustatakse teadvusetusega. Järelikult, seal, kus inimene ei tunne puudust, et tal ei ole soovi andva Kli järele, peab ta end tagant kiirustama. Millega? Palvega, mis on vahend Kli ja valguse, puuduse puudumise ning täitumise vahel, kus ta juba tunneb seda puudust, et ta ei suuda andmise nimel tegutseda.

Nüüd selgitame, mida me küsisime seoses Rabi Yosi vastusega Rabi Aha küsimusele, miks on kirjutatud: „Kui naine viljastub, toob ta ilmale poeglapse“, sest asi sõltub eostamisest, ja oleks pidanud ütlema: „Kui naine viljastub ja eostub poeglaps.“ Rabi Yosi vastas, et „päevast, mil naine viljastub ja eostub, ei ole tal suus ühtki muud sõna peale selle, kas tema laps sünnib poisina.“ Me küsisime: „Mida see meile õpetab, mida naine ütleb?“

Vastavalt sellele, mida me töökorra kohta selgitasime, peaksime „Kui naine viljastub kasvaks poeg, see tähendab, et ta teenib välja andmise soovi. Sellest järeldub, et niipea, kui ta alustab tööd, et saavutada andmise soov, mida nimetatakse „Kui naine viljastub“, algab selles suunas töö ja ta hakkab ütlema: „Soovin, et sünnitaksin poeglapse.“

See tähendab, et me peame läbima protsessi, kus jälestame isekust ja tunnetame isekuses leiduvat kurjuse määra. Ei piisa sellest, kui otsustada mitte enam harjumuspärastel radadel käia ja soovida oma harjumusi muuta. Pigem peaks talle ilmsiks saama see kahju selle ulatus, mida isekus talle põhjustab, sest alles nähes seda, mida ta kaotab, võib ta kindel olla, et ta poolel teel ei kahetse.

See sarnaneb lausega seoses võõraga, kes tuleb usku pöörduma (Jevamot, 47a): „Meie targad ütlesid: „Võõrale, kes tuleb usku pöörduma, öeldakse, „Mida sa nägid, et soovid pöörduda? Kas sa ei tea, et neil päevil on Iisrael vaevatud, tõrjutud, põlatud, hullutatud ja piinatud (RASHI tõlgendas „põlatud“ kui „madal“ ning „sunnitud“ kui „kukutatud ja sunnitud“)?“ Kui ta ütleb: „Ma tean ja ma ei ole seda väärt“, võetakse ta kohe vastu.“ Suur Mitzvotide raamat kirjutas: „Põhjus on selles, et ta ei ütleks hiljem: „Kui ma oleksin teadnud, ei oleks ma pöördunud.““ (Yoreh De'ah, punkt 268).

Soov enesearmastusest väljuda ja andmise tööd alustada on sarnane kõigist seisunditest lahkumisega, milles ta varem elas, kõige mahajätmisega ja sisenemisega piirkonda, kus ta ei ole kunagi olnud. Sel põhjusel peab ta läbima eostamise ja raseduskuud, kuni tal tekib võime omandada uusi omadusi, mis on võõrad sellele vaimule, mille ta on sündides saanud. Kõik, mida ta on saanud keskkonnalt, milles ta üles kasvas ja mis kasvatas teda oma vaadete ja mõtetega, põhines täielikult enesearmastusel. Ta mõtles alati teiste üle kontrolli saavutamisele, ja kui ta arvas, et leiab koha, kus ta võiks valitseda, leidis ta, et see on pingutust väärt, sest see pakub saamise soovile naudingut ja enamus toetas teda. Seda peetakse ühiskonnalt oma püüdluste jaoks jõu saamiseks, see tähendab, et ta nägi, et kõik käitusid nii, seega keha teadis, et võimu, austuse või raha saamiseks tasub pingutada. Kõik keskendus ühele joonele, mida nimetatakse “soov rahuldada oma Klid,” mida nimetatakse “enesearmastuseks.”

Aga nüüd, kui ta on tulnud pöörduma, st väljuma enesearmastusest, kus ta mõtles teiste kontrollimisele, öeldakse talle nüüd, et ta peab tegema kõik pingutused, et kontrollida iseennast, ja tal on keelatud teisi kontrollida. Ja kui ta iga päev mõtles, kui palju ta sellel päeval on võitnud, mille ta pani enesearmastuse kotti, siis nüüd öeldakse talle, et ta peaks iga päev mõtlema, kui palju kasu ta on saanud, mida ta saab panna ligimesearmastuse kotti.

Vastavalt sellele peaksime tõlgendama ka seda, mida öeldakse inimesele, kes tuleb pöörduma. See tähendab, et inimene, kes oli seni nagu pagan, nagu on kirjutatud: “Ja nad segunesid rahvastega ja õppisid nende tegudest,” ütleb püha Zohar: “Iga inimene on iseeneses väike maailm,” ehk iga inimene koosneb seitsmekümnest rahvast, mis vastavad seitsmele omadusele, millest igaüks koosneb kümnest. Seepärast nimetatakse neid “seitsmekümneks rahvaks,” ja tema sees olev Iisrael on rahvaste valitsuse all eksiilis.

Seetõttu, kui inimene tuleb enda peale (taevase) kuningriigi koormat võtma ja väljuma pagendusest, mille alla ta oli kuni praeguseni heitnud ja keda kuulas - see tähendab, et ta pidi tegema seda, mida neilt oodati ja arvas, et nii peabki, aga tema südame punkt on temas ärganud ja nüüd on ta tulnud, et töötada Looja heaks - talle öeldakse: “Kuni praeguseni ei ole rahvad sinu sees olevat Iisraeli alandanud. See tähendab, et sinu keha ei ole veel vastu hakanud. Aga nüüd, kui sa tahad olla ‘Iisrael,’ samal ajal kui sa ei ole veel nende valitsuse alt väljunud, nad põlgavad sinu sees olevat ‘Iisraeli’, sest keha ei lase sul andmise nimel töötada. Seepärast pead sa kõigepealt mõtlema, kas tahad selle suure töö enda peale võtta.”

Aga hiljem annavad ka maailma rahvad, see tähendab keha, alla. Kuid enne, kui ta oma töö lõpetab, peab ta läbima raseduskuud. Sel põhjusel ei räägita inimesele kohe enesearmastuse tühistamise tõelisest tähendusest. Selle asemel peab ta selle teabe saama järk-järgult, mida nimetatakse “raseduskuudeks”. See tähendab, et kuigi öeldakse: “Kui naine viljastub ja sünnitab poeglapse,” on tõde nagu ütleb rabi Aha: asi ei ole nõnda nagu inimesed arvavad, et niipea kui sa viljastud, see tähendab, niipea kui otsustad oma saamise soovi matta, siis “sünnitad sa poeglapse”. Asi oleneb rasedusest. See tähendab, et kuigi ta on nõustunud oma saamise soovi matma, ei tea ta siiski veel enesearmastuse tühistamise tegelikku tähendust.

Tegelikult ei ole saamise soovi tõelise loomuse teadmine midagi, mida võiks kohe tunda, sest saamise soov peab olema kvalifitseeritud ja ette valmistatud, omamaks jõudu loobuda tõelistest naudingutest, mis on igavesed naudingud, kui tal ei ole harjutusi et end iga kord suurema enesearmastusega harjuma panna. See tähendab, et kui inimene alustab andmise tööd, antakse talle ülevalt pidevalt suuremaid naudinguid, isegi maistes asjades, nii harjutab ta end naudingutest loobuma ja neid vastu võtma üksnes selle nimel, et anda.

Nüüd võime mõista, mida meie targad ütlesid, et õelate jaoks tundub kuri kalduvus peene karvana, aga õigete jaoks kõrge mäena. Me küsisime: “Kas reaalsuses on siis erinevus?” Kuid et inimene peaks olema valmis andmise nimel igaveste naudingute  vastuvõtmiseks, antakse talle pidevalt igas asjas rohkem naudingut, harjutades õppida, kuidas kasutada oma vastuvõtuastjaid, mida nimetatakse “saamise sooviks”, ja ikkagi saada neid andmise nimel. Vastasel juhul loobub ta sellest suurest naudingust.

Sellest järeldub, et ta peab läbima üheksa raseduskuud, mille jooksul ta saab jõudu, mida nimetatakse “andmise sooviks”. Kui ta näeb, et miski häirib andmise soovi, on tal jõud see tõrjuda, ning siis nimetatakse teda “poeglapse sünnitajaks”. See tähendab, et kui ta on läbinud “raseduskuude” protsessi, mitte alles töö keskel, see tähendab, et kohe tööd alustades tahab ta näha andmise jõudu, mille ta on saavutanud. Vastasel juhul vihastab ta ja ütleb: “Ma olen juba alustanud külvitööd, kus on siis viljad, mida ma peaksin saama?” Rabi Yosi selgitab selle kohta: “Naine, päevast kui ta on viljastatud kuni päevani, mil ta sünnitab, ei ole tal midagi muud suus peale selle, kas tema lapsest tuleb poeg.” See tähendab, et kuigi ta ei ole veel sünnitanud, ei suuda ta oodata ja tahab kohe sünnitada.