Rõõmu kohta

Artikkel nr 19, 1986

Mishna ütleb (Taanit, 26): „Av-i algusest alates vähendame rõõmu. Adari algusest peale suurendame rõõmu. Kui ta arutleb ebajumalateenijatega, las mõistab selle üle kohut Adaris.” Me peaksime mõistma, mida tähendab rõõmu suurendamine ja rõõmu vähendamine. Rõõm on ju mingi põhjuse tulemus, mis tekitas temas rõõmu, ja me saame vähendada või suurendada vaid põhjuseid. Seetõttu peaksime teadma, milline põhjus meile rõõmu toob.

Meie targad, kes käskisid meil rõõmu suurendada, pidasid silmas Kedusha [püha/pühaduse] rõõmu. Seetõttu peaksime kaaluma, millisele põhjusele nad osutasid, et see tooks meile Kedusha rõõmu. Samuti peaksime mõistma, mida nad ütlesid: „Kui ta arutleb ebajumalateenijatega, las mõistab selle üle kohut Adaris.” Oleme ju Iisraeli maal, ning on mitmeid linnu, kus ei ole ühtegi mittejuuti. Ja isegi kui leiame linnas mõne mittejuudi, siis mille üle peaks temaga arutelu toimuma?

Näib, et ebajumalateenijate üle Adaris kohut mõista on pidev tava, mitte juhuslik asi. Ehk kui on harukordne olukord, kus Iisrael arutleb mõne mittejuudiga, siis las ta otsustab selle Adari kuus. Seetõttu peame mõistma, kellele ebajumalateenijate all viidatakse, kellega arutletakse.

Me näeme, et meie palvetes on kaks järjekorda: 1) laulude ja kiidulaulude kord Loojale, 2) palvete ja anumiste kord. Samuti näeme, et need kaks on vastandid. Seda sellepärast, et loomulikult, kui keegi palub sõbralt midagi, oleneb palve ulatus sellest, kui väga tal seda vaja on. Kui asi, mida ta sõbralt palub, on tema jaoks oluline ja vajalik asi, siis vajaduse suurusest lähtuvalt püüab ta teha kõik endast oleneva, et saada see, mida ta otsib.

Seega, kui inimene palub Loojalt oma soovi täitmist, peaks ta nägema, et tema palve tuleb südamest ehk tajuma oma puudust. Mida sügavamalt ta seda tunnetab, seda siiram saab tema palve olla. Nii ei jää tema palveks vaid suu kaudu välja öeldud teenistus, vaid see tuleb tõeliselt südamest.

Et tunnetada oma puudust, peab ta nägema tõde, peab nägema, et tal on suur puudujääk ja tal on tühi Kli [anum] kõiges, mis puudutab Kedushat. Kui ta tunneb, et ta on maailma halvim inimene, võib ta öelda, et tema palve on aus, sest ta tunneb, et tema puudus on maailma suurim ja ei ole kedagi, kes oleks nagu tema.

Sellele vastandub meie palvekorra teine eristus, see tähendab psalmid, laulud ja ülistuslaulud. Me näeme, et tavaliselt on tänu suurus, mida keegi teisele avaldab, mõõdetav selle kasuga, mille ta on oma sõbralt saanud. Näiteks, kui keegi aitab teisel saada midagi väikest, mida tal vaja oli, siis on ka tänu väike.

Aga me näeme, et kui keegi annab kellelegi töökoha ajal, mil töökohti on raske leida, ta on olnud kuude kaupa töötu ja võlgu toidupoes ning poeomanik on juba öelnud, et ei saa talle enam müüa, ta on loobunud laenude otsimisest, et tagada esmavajalik, ning ta kohtub äkki inimesega, kellelt ta tahtis laenu paluda, aga see inimene pakub talle hoopis headel tingimustel tööd ja ütleb: “Miks sa laenu tahad? Ma annan sulle töökoha. Ma kuulsin, et oled usaldusväärne, mul on küll palju töötajaid, kuid mul ei ole kedagi, keda tõeliselt usaldaksin. Ma maksan sulle hästi, et saaksid kiiresti oma võlad tasuda, miks sa peaksid minult laenu tahtma?”

Me võime ette kujutada, millist tänu ta sellele inimesele avaldaks. Ta ei pea teda tänama vaid sõnadega, sest kogu tema keha tänab teda, nagu on kirjutatud: “Kõik minu luud saavad öelda.” Kui me kujutame ette inimest, kes on eluks ajaks vangi mõistetud ja keegi tuleb ning vabastab ta, siis millist tänu kõik tema kehaosad oma päästjale avaldaksid?

Järelikult, kui inimene soovib anda Loojale kõrget ülistust, nii et see muutuks “Kõik minu luud saavad öelda: “Issand, kes on nagu Sina, kes päästab viletsa temast tugevama käest,”” siis peaks ta kujutama end maailma kõige õnnelikuma inimesena, kui ta soovib anda Loojale suurt kiitust. Vastasel juhul, kui ta tunneb, et midagi on ikka veel puudu, et ta tahab, et Looja aitaks teda, siis tänu, mida ta Loojale annab, ei ole “Kõik minu luud saavad öelda.”

Seega näeme oma palve korras kahte täielikku vastandit, mis tekitab küsimuse: „Mida saab inimene teha, kui ta näeb, et need on teineteisest nii kaugel?” Tavaliselt näeme vastandlikkust paljudes asjades. Üks näide on valguste kord, mis Kelimis paistavad. On teada, et Kelimide ja valguste vahel on pöördeline seos. Kelimides ilmuvad esimesena suured ja peened Kelimid. See tähendab, et kõigepealt ilmub Keter ja Sefira Malchut ilmub viimasena. Valguste puhul on vastupidi: kõigepealt ilmuvad väiksemad: esimesena Malchut ja viimasena Keter. On teada, et kui räägime Kelimi vaatenurgast, ütleme, et järjekord on KHB ZON, ja kui räägime valguste vaatenurgast, ütleme, et järjekord on NRNHY.

Teine näide on Baal HaSulami öeldu: näeme vastandlikkust inimese töö korralduses. Ühelt poolt ütlesid meie targad (Avot, 4. peatükk): „Ole väga, väga alandlik.” Teiselt poolt ütlesid nad: „Ja tema süda oli kõrge Issanda teedel.” See tähendab, et kui ta tõesti igaühe ees ennast alandab, ei suuda ta vastu seista neile, kes tema Looja teel käimist pilkavad, sest ta alandub kõigi ees. Selle asemel peaks ta sel ajal ütlema: „Ja tema süda oli kõrge Issanda teedel.” See tähendab, et ta ei peaks laskma end mõjutada kellelgi, kes ütleb talle: „See töö, mille sa endale võtsid, sobib osavatele ja vapratele inimestele, kes on harjunud takistusi ületama ja saanud hea kasvatuse. See tähendab, et juba maast-madalast on nad harjunud Looja tööd esmatähtsaks pidama. Aga sina ei ole selline. Sa peaksid leppima sellega, et oled tähtis majaomanik, see tähendab, vaatama, et su lapsed õpiksid Toorat ja teeniksid Loojat, ja siis oled tähtis majaomanik ning sinu tütred abielluvad Toora õppijatega. Sinu, keskealise mehe, jaoks ei ole sobiv alustada algusest teed, mis viib Toora Lishma juurde, mitte üldse enda kasu nimel. Lahku sellelt teelt ja ära igatse asju, mis jäävad sinu tasemest kõrgemale.

Sel ajal ei jää tal muud üle, kui neist mitte vaimustuda ja pidada kinni meie tarkade sõnadest: „Ärgu häbenegu pilkajate ees.“ Järelikult peab ta siis järgima uhkuse teed. Kuid teisest küljest peab ta ise meeles pidama: „Ole väga-väga alandlik.“ Kuid vastavalt reeglile „Kandjas ei saa olla kahte vastandit“, kuidas saavad mõlemad olla ühes inimeses? Looja töös on veel palju näiteid kahest vastandist, kuid ühes kandjas võivad olla kaks vastandit kahel erineval ajal, see tähendab, üks korraga.

Asja juur on kirjas „Zohari raamatu sissejuhatuses“ (punktid 10–11): „Kuidas on võimalik, et ebapuhtuse ja Klipoti vanker tekiks Tema pühadusest, sest see on Tema pühaduse teisest otsast?“

Seal ütleb ta: „See saamise soov, mis on loodud hingede olemus, on Tuma ja Klipot. Nii on see seetõttu, et nad eralduvad Temast vormi erinevuse tõttu. Ja et parandada seda lahknevust, mis on hingede Klis, lõi Ta kõik maailmad ja jagas need kaheks süsteemiks: need on neli maailma ABYA Kedushas, ja nende vastas neli maailma ABYA Tumas. Ta andis andmise soovi ABYA Kedusha süsteemile, eemaldas neist iseka soovi ning paigutas selle ABYA Tuma süsteemi.“

Ta ütleb seal veel: „Kuidas parandatakse need kaks asja, mis on teineteisega vastupidises vormis? Selle jaoks loodi see füüsiline maailm, see tähendab koht, kus on keha ja hing, ning rikutuse aeg ja paranduse aeg. Sest keha, mis on isekas saamise soov, pärineb oma Looja juures olevast mõttest, läbib Tuma maailmade süsteemi ning jääb esimeseks kolmteistkümneks eluaastaks selle süsteemi alla. See on rikutuse aeg. Pärast seda algab paranduse aeg, mis on pärast kolmeteistkümnendat eluaastat. Kui ta tegeleb Toora ja Mitzvotiga , siis kui ta teeb seda selle jaoks, et oma Loojale rahuldust pakkuda, hakkab ta temasse sisseimbunud egoistlikku saamise soovi puhastama ja muudab seda pikkamööda selliseks, et see oleks andmise nimel.“

Selgub, et niipea kui loodud olend tekib, koosneb ta kahest vastandist: 1) saamise anumad, 2) andmise anumad. Ei ole olemas suuremat vastandlikkust kui see. Need kaks vastandit tulevad ühes kandjas, kuid ükshaaval, ja tundub, nagu oleks olemas keskjoon, mis sisaldab mõlemat: 1) saamise soovi, ja 2) soovi anda.

Keskmine joon sisaldab mõlemat, kui saamise soov on kaasatud andmise soovi, mida nimetatakse “saamiseks, et anda.” Sellisel juhul on need kaks jõudu kaasatud sellesse keskmisesse joonde, see tähendab saamine ja andmine koos.

Sellest tulenevalt on meie küsimuse vastus: “Kuidas saab inimese töös olla täielik terviklikkus ja täielik puudus sama kandja äärmise madaluse puhul?” see on nii, sest see võib olla kahel erineval ajal. See tähendab, et oma töö järjekord tuleb jagada kaheks teeks: 1) Üks tee läheb “paremal” rajal, mida nimetatakse “terviklikkuseks.” See toimub seetõttu, et kui inimene hakkab pöörduma, peab ta esmalt pöörduma paremale, mida nimetatakse “terviklikkuseks,” ja alles siis vasakule. See on nii, sest inimene saab kõndida just kahel jalal; ühel jalal olemise puhul  ei saa käimisest rääkida.

“Parem” tähendab terviklikkust, sest kui inimene võtab endale Looja töö, siis on kord, et ta peaks võtma taevase kuningriigi koorma “nagu härg koorma ja eesel kandami all.” “Härg” viitab mõistusele, mida kutsutakse “härg,” kirjakoha järgi: “Las härg tunneb oma peremeest,” mis viitab teadmisest kõrgemale usule.

“Eesel” viitab südamele, mida nimetatakse “eesel,” nagu on öeldud: “ja eesel oma isanda sõime juures,” mis viitab enesearmastusele. Seetõttu, kui ta ütleb: “töötada selle jaoks, et tuua oma Loojale rahulolu,” käsitleb ta seda kui koormat, millest ta soovib alati vabaneda. Ta otsib alati, mida ta sellest tööst “süüa” võiks, see tähendab, millist naudingut tema saamise soov sellest teenida võiks.

Kui ta võtab endale selle töö, ütleb ta: "Ma peaksin ise nägema, see tähendab, et ma pean alati kontrollima, ega ma ei peta ennast, et olen õigel teel, et see on õige tee, see tähendab, et pean Toorat ja Mitzvoti Looja käsu tõttu, mitte mingil muul põhjusel. Kuid ma järgin meie tarkade sõnu, kes ütlesid: 'Inimene peaks alati tegelema Toora ja Mitzvotiga, isegi kui Lo Lishma [mitte Tema nimel], sest Lo Lishmast jõuab ta Lishmani.’ Seetõttu, miks peaksin ma mõtlema, kas ma pean Toorat ja Mitzvoti kõigi kavatsustega, et kõik oleks Looja heaks?

"Kuid mul on suur privileeg, et Looja on andnud mulle mõtte ja soovi mingilgi moel Toorat ja Mitzvoti täita. Reegli kohaselt ei vaadata millegi olulise puhul kogust, vaid kvaliteeti. Isegi siis, kui see on väike kogus, kuid kvaliteet on oluline, on ka kõrge kvaliteediga väike asi väga tähtis. Sellepärast, et Looja on meil käskinud Moosese kaudu pidada Toorat ja Mitzvoti, ei hooli ma sellest, kui palju ma suudan seda pidada. Isegi kui minu kavatsused on kõige halvemad ja räpasemad, täidan ma siiski tegusid nii palju, kui mu keha lubab.

"Ja kuigi ma ei suuda ületada keha soove, olen ma siiski rõõmus, et mul on vähemalt jõudu mingilgi moel pidada Looja käske, sest usun, et kõik tuleb Juhtimise kaudu. See tähendab, et Looja on andnud mulle soovi ja jõu pidada Toorat ja Mitzvoti, ja ma tänan Teda selle eest, sest näen, et mitte kõigile ei ole seda Looja käskude täitmise privileegi antud.” Ta peaks ütlema, et ta ei suuda Looja käsu täitmise suurust ja tähtsust, isegi ilma ühegi kavatsuseta, piisavalt hinnata.

Me võime seda võrrelda lapsega, kes ei taha süüa, kellel ei ole söömisest mingit naudingut, ja vanemad sunnivad teda sööma, kas ta tahab või mitte. Ja kuigi laps ei tunne rõõmu, aitab see teda ikkagi, isegi sunniviisiliselt, et ta saaks elada ja kasvada. Loomulikult oleks parem, kui laps tahaks ise süüa, see tähendab, kui ta naudiks toitu. Kuid isegi ilma naudinguta ja täielikult sunniviisiliselt on see lapsele siiski kasulik.

Me peaksime samamoodi rääkima Looja teenimise kohta. Isegi kui me täidame Toorat ja Mitzvoti sunniviisiliselt, see tähendab, et me sunnime end neid täitma ja meie kehadel on vastupanu kõigele, mis on seotud Kedushaga [püadus/pühadus], teeb sooritatav tegu ometi oma töö, ning selle läbi võib inimene jõuda seisundisse, kus tal tekib soov (neid) täita. Siis ei ole kõik, mida ta tegi, asjatu. Vastupidi, kõik tema tehtu läheb Kedushasse.

Seda saame tõlgendada meie tarkade sõnadega salmi kohta: „Ta peab selle ohverdama Issandale omal vabal tahtel” (Arachin, 21). „Meie targad ütlesid: ‘Peab ohverdama’ viitab sellele, et teda sunnitakse. Aga kirjas on ‘omal vabal tahtel’. Kuidas see võimalik on? Teda sunnitakse, kuni ta ütleb, ‘Ma tahan.’”

See tähendab, et sõnad „Issanda ees, omal vabal tahtel” hämmastasid meie tarku. See tähendab, et kõike, mida inimene teeb, et ennast Loojale lähemale tuua, ei loeta teoks, kui ta ei taha Looja heaks töötada, seda nimetatakse „Issanda tahteks”. Selle asemel on inimene ikka veel võimetu tegema asju Looja kasuks, see tähendab, et tema teod on väärtusetud, justkui ei oleks ta midagi teinud, sest need ei ole veel Looja tahte järgi.

Siiski on kirjas: „Ta peab selle ohverdama.” See tähendab, et teda sunnitakse, isegi sunniviisiliselt. See tähendab, et isegi kui ta ei taha Looja heaks töötada, loetakse seda ikka „ohverdamiseks”. Kuid see on segadusseajav, sest ta ei taha Loojale ohvrit tuua, seega salmi algus ja lõpp on omavahel vastuolus.

Nad ütlesid selle kohta: „Teda sunnitakse, kuni ta ütleb: 'Ma tahan.'“ See tähendab, et see järgib meie tarkade öeldud reeglit: „Inimene peaks alati tegelema Toora ja Mitsvotiga isegi Lo Lishma, sest Lo Lishmast jõuab ta Lishmasse“ (Pesachim 50b). See tähendab, et iga kord alistudes, kuigi keha ei nõustu töötama Looja nimel, sest kui ta ei näe eneserahuldust, ei suuda ta midagi teha.

Siiski ei pööra ta keha kaebustele tähelepanu ja ütleb oma kehale: „Teadku sa, et isegi sunniviisiliselt täidad sa Looja käske. Tööle vastuseismine ei aita sind. On öeldud, et praktilisel Mitsvotil on jõudu, et viia inimene Lishmasse.“ See ongi „Teda sunnitakse“ tähendus, mis tähendab, et ta sunnib end ja ei kuula ühtki loogikat ega põhjendust, mida keha talle selgitada püüab, vaid ütleb sellele: „Lõpuks saavutab ta Lishma.“ See ongi „kuni ta ütleb: 'Ma tahan'“ tähendus. Ehk siis Lo Lishmast jõuame Lishmasse, mida nimetatakse „Ma tahan“.

Seepärast, iga kord, kui ta mõne Kedusha teo täitmise ajal mäletab, ärkab temas kohe suur rõõm, et ta on saanud osa asjadest, mida Looja tal teha käskis. Kuigi ta teab, et kõik, mida ta teeb, on Lo Lishma, tunneb ta siiski sügavat rõõmu, sest meie targad on lubanud meile, et Lo Lishmast jõutakse Lishmasse.

Ta on veelgi õnnelikum, sest meie targad on öelnud: „See, kes parandab end armastuse tõttu, tema patud saavad talle teeneteks, ja see, kes parandab end hirmust, tema patud saavad talle eksimusteks.“ Sellest järeldub, et kui ta saab tasuks töötada Lishmas, siis kõik need Mitzvotid, mida ta on täitnud Lo Lishma, sisenevad Kedushasse ja on sama tähtsad, kui siis, kui ta oleks neid täitnud Lishma nimel.

Seega, isegi kui ta töötab veel Lo Lishma, on see tema jaoks sama tähtis, nagu töötaks ta Lishma. See tähendab, et ta arvab, et kõik, mida ta teeb, on kindlasti tähtsam kui patud ning need muutuvad lõpuks heaks, ja ta hindab kõike, mida ta teeb, isegi kõige väiksemat asja, kui suurt Mitzvat. Nagu meie targad on öelnud (Avot, 2. peatükk): „Ole ettevaatlik väiksema käsuga nagu suuremaga, sest sa ei tea, milline on käskude eest saadav tasu.“

Seetõttu, kui ta arvutab tehtud tegusid, milliseid Mitzvote ta täidab, ja kui ta ütleb mõne sõna Toorast, siis ta küsib endalt: „Kelle Toorat ma õpin?“ Ja kui ta õnnistab naudingute eest, näiteks enne joomist või enne leiva söömist, siis ta mõtleb: „Kellega ma praegu räägin?“

Siis selgub, et sel ajal on ta täielikus terviklikkuses ja see terviklikkus tekitab rõõmu, sest sel hetkel on ta ühenduses Loojaga, just nagu ta eeldab, et räägib Loojaga, kes on hea ja teeb head. Loomulikult saab ta rõõmu juurest, sest kõikide loodute juur on Looja, keda nimetatakse „Heaks, kes teeb head“.

Meie targad on öelnud: „Hea iseendale ja teeb head teistele.“ See tähendab, et sellel ajal võib ta uskuda, et Looja teeb head talle ja kõigile. See tähendab, et siis võib ta uskuda mõistusest kõrgemal, et see on tõesti nii, isegi kui ta oma välise mõistusega jõuab järeldusele, et ta ei näe täielikus terviklikkuses head.

Kuid nüüd, tänu arvutustele, mida ta teeb oma tööga Tooras ja Mitzvotis, kui ta on mingil määral Loojaga seotud, on tal jõudu mõistusest kõrgemal uskuda, et see on tõesti nii. Loomulikult “tõde leiab oma tee.” Selle tulemus, et ta arvab, et räägib nüüd Loojaga, on suure rõõmu ärkamine, nagu on kirjutatud: “Majesteetlikkus ja hiilgus Tema ees, tugevus ja rõõm on Tema paigas.”

Me peaksime mõistma, kelle suhtes öeldi, et Tema paigas on rõõm. Kindlasti on kõik nimed, mida me mainime, loodute vaatevinklist, see tähendab vastavalt loodute tajule. Kuid Looja enda kohta ütlesid meie targad: “Temas ei ole üldse mingit mõtet ega taju.” Pigem öeldakse kõik ainult loodute vaatepunktist.

Seega tähendab see, et need, kes tunnevad, et nad seisavad Tema ees, tajuvad majesteetlikkust ja hiilgust, samuti need, kes arvavad, et nad seisavad Tema paigas, sest “paik” tähendab “vormi võrdsust.”

Aga on ka teine tõlgendus, nimelt peegel, nagu ma kuulsin Baal HaSulamilt, et seal, kus inimene mõtleb olevat, seal ta ongi. Seega, kui inimene arvab, et ta seisab ja räägib Kuninga ees, siis ta ongi selles paigas, kus Kuningas viibib, ning ta tunneb, nagu on kirjutatud: “tugevus ja rõõm on Tema paigas.”

Selle kaudu võime mõista, mida me küsisime meie tarkade sõnade kohta: “Adari algusest alates suurendame rõõmu.” Me küsisime: “Miks suurendame rõõmu?” See tähendab, et rõõm on mingi põhjuse tulemus, nii et mis on see põhjus, mida me saame äratada, et see tooks meile rõõmu?

Nagu ülaltoodust selgub, on tegu edasiliikumisega paremal joonel, mida nimetatakse “terviklikkuseks”. Kui inimene on terviklikkuse seisundis, nimetatakse seda “võrdväärsuseks”. See tähendab, et tervik, see tähendab inimene, on nüüd liitunud Tervikuga, nagu on kirjutatud: “Õnnistatu liitub õnnistatuga ja neetu ei liitu õnnistatuga.” Seega, kui keegi on kriitilisuse seisundis, mida nimetatakse “vasakuks jooneks”, on ta “neetu” seisundis ja siis on ta Tervikust eraldatud. Sel põhjusel saab ta sel ajal tunda ainult pimedust, mitte valgust, sest ainult valgus toob rõõmu.

Ometi peaksime mõistma, miks just Adari kuul tuleks rõõmu suurendada ja miks me ei võiks kogu aasta parempoolsel teel olla? Sellele tuleks vastata, et Purimi ime toimus Adari kuul, mil paistis lõpliku paranduse valgus, nagu on kirjutatud Kavatsuste väravas (Kümne sefiroti õpetus, 16. osa, lk 1813, 220. punkt): “Seetõttu tühistatakse tulevikus [paranduse lõpus] kõik pühad, välja arvatud Esteri rull [Purim].” Põhjus on selles, et nii suurt imet ei ole kunagi juhtunud, mitte ühelgi sabatil ega heal päeval.

Sel põhjusel peaks nii suure valguse ettevalmistus olema rõõm, mis on ettevalmistus austatud külalise vastuvõtmiseks, milleks on lõpliku paranduse valgus. Seepärast, valmistudes rõõmu suurendamise kaudu, tõmbame ligi valgust, mida nimetatakse “peo- ja rõõmupäevadeks”.

See järgib reeglit, mis on kirjutatud pühasse Zoharisse: “Tegu allpool äratab teo ülal.” See tähendab, et allpoololijate töö järgi ärkab töö Ülal. See tähendab, et kui allpoololijad tegelevad rõõmuga, tõmbavad nad samal viisil alla rõõmuvalgust, nagu on kirjutatud (Ester 9:21): “kohustades neid, et nad igal aastal pühitseksid adarikuu neljateistkümnendat ja viieteistkümnendat päeva kui päevi, mil juudid said rahu oma vaenlastest, ja kuud, mil nende mure muutus rõõmuks ja lein pidupäevaks; nad pidid need tegema pidu- ja rõõmupäevadeks,” mille läbi nad tõmbavad ligi lõpliku paranduse valgust, mis siis paistis.

Me peaksime eristama rõõmu ulatust. Me ütlesime, et selle põhjuseks on see, et sel ajal tänab inimene Loojat selle eest, et Ta on teda lähemale toonud. Järelikult, kui ta tänab, tegeleb ta andmisega, sest ta tänab ja kiidab Loojat selle eest, et Looja on andnud talle mõtte ja soovi olla vaimsusega mingil moel seotud.

Aga nüüd ei soovi ta, et Looja talle midagi annaks. Seega ta ei palu Loojalt midagi, ja tema ainus eesmärk on nüüd Loojat tänada. Sellest tulenevalt on tal nüüd Dvekut [liitumine] Loojaga, sest ta tegeleb andmisega. Seega selle kaudu tõmmatakse tema juurde rõõm ja terviklikkus Dvekutist, sest nüüd on ta liitunud Tervikuga. See ongi selle kaudu rõõmu suurendamise tähendus.

Nii ei ole see siis, kui ta tegeleb palvete palvega, sest südamest tulev palve on puudujääke täis, sest puuduse tunde ulatuses on tema palve sügavam. Sellest järeldub, et siis ei saa ta rõõmus olla. Seega rõõmu põhjus on siis, kui ta tegeleb kiituse ja tänuga, mitte puudujääkide uurimisega.

Ülalöeldu põhjal võime tõlgendada, mida meie targad ütlesid: “Kui ta arutab ebajumalakummardajatega, lasku ta otsustada Adaris.” See tähendab, et käib arutelu võõraga, nagu oleks tavaks, et Iisrael arutab võõrastega. Kas see kuulub nende inimeste hulka, kes tegelevad Toora ja tööga ning ei tegele ühegi töö ega kaubandusega?

Töös peaksime mõistma, et see viitab ebajumalateenijatele, keda leidub kogu Iisraelis, see tähendab ühes kehas. Need inimesed, kes tahavad käia Looja teed, nende kehad seisavad neile vastu. Nagu meie targad ütlesid salmi kohta: „Sinu sees ei tohi olla võõrast jumalat.” Nad ütlesid: „Milline võõras jumal on inimese kehas? See on kuri kalduvus.” Seda nimetatakse „ebajumalateenijateks”, sest see seisab vastu Iisraeliks olemisele. Seda peetakse arutlemiseks. Ja siis, Adari kuul, kui nad said osa imest ja juutidel oli rõõm ja lust, sest nad kartsid juute, ja see muutus vastupidiseks — juudid valitsesid oma vaenlaste üle — seetõttu võib sellel kuul mõista kohut enda sees oleva võõra üle ja tal on kindlasti edu sellel kuul, sest seda peetakse „vastupidiseks pööratuks”, nagu on kirjutatud: „Ja juudid valitsesid oma vaenlaste üle.”

Me peame meeles pidama, et inimene arutleb oma ebajumalakummardajatega, sest igaüks väidab: „See kõik on minu.” Iisrael väidab, et keha loodi ainult selle jaoks, et olla Iisrael ja Looja teenija, mitte enesearmastuseks, samal ajal kui võõras tema sees vaidleb samuti: „See kõik on minu”, mis tähendab, et kogu keha loodi sooviga vastu võtta, sest keha peab hoolitsema ainult oma saamise soovi eest. Miks peaks ta mõtlema andmisele? Ta toob mitmeid tõendeid, et tal on õigus, sest kõik teevad nii.

See tähendab, et ta ütleb talle: „Mine vaata, mida kõik teevad. Kas leidub kedagi, kes hoolib teistest, kui tema enda vajadused ei ole rahuldatud? Väga vähe inimesi, vaevu käputäis, kelle vajadused on täielikult rahuldatud, hakkavad hoolima teiste heaolust. Kuid isegi siis jälgivad nad väga hoolikalt, et hoolitsus teiste eest ei rikuks, hoidku Jumal, nende enesearmastust. Aga sina ütled: ‘See kõik on minu’, mis tähendab täielikult vältida mõtlemast enesearmastusele. Selle asemel tahad kasutada kogu oma energia teiste teenimiseks, ja sa õigustad oma soovi töötada sõprade heaks, mida nimetatakse ‘teiste armastuseks’, öeldes mulle, et see ei ole veel lõpp, vaid arvad, et teiste armastusega tegeledes saavutad lõpuks Looja armastuse. See tähendab, et soovid olla täielikult Looja ees taandatud. Aga mis saab siis kehast, kui tahad anda kogu oma keha Loojale, et täielikult tema ees tühistuda? Ütle mulle, kuidas ma saan sellega nõustuda? Seda on väga raske mõista. Seetõttu olen sunnitud vaidlemist jätkama, ‘See kõik on minu,’ ega lase sul ühtegi sammu edasi liikuda.”

Sellises seisundis käib suur sõda, sest kumbki väidab, et tal on õigus. Temas olev Iisrael väidab, et Looja lõi meid kavatsusega, et Tema tahtmine on oma loodutele head teha, siis teab Ta kindlasti, mis on loodutele hea. See tähendab, Ta mõistis, et ainult siis, kui teha kõik selleks, et Loojale rahulolu pakkuda, on neil jõudu vastu võtta kõrgeimad astmed, mida nimetatakse „Jumalikkuse ilmutuseks”, mis riietub sisemisse mõistusesse ja südame sisemisse tundesse. Seega, ainult nii saavad nad vastu võtta kogu rõõmu ja naudingut, mida Looja tahtis olenditele anda.

Nii ei oleks aga juhul, kui nad võtaksid vastu saamise anumatega. Lisaks sellele, et see põhjustab eraldatust, on veel küsimus vähemaga rahuldumisest. See tähendab, me peame uskuma, mis on pühas Zoharis, et on olemas kahvatu valgus, mis paistab Klipotis, et neid alal hoida. See tähendab, et kõik naudingud maises maailmas on kahvatu valgus võrreldes rõõmu ja naudinguga, mida leidub Kedushas.

Teisisõnu, isegi väike määr Kedushat, näiteks Nefesh de Assiya, sisaldab rohkem naudingut kui kõik ilmalikud naudingud kokku. Kui inimene saaks küllust omaenda kasusaamise soovis, rahulduks ta sellega ega suudaks kõrgemate tasemete poole püüelda, sest eneserahuldamise eesmärgil on see Nefesh de Assiya valgustus piisav ning tal puudub vajadus oma naudingutele midagi lisada.

Kui aga inimest õpetatakse töötama eesmärgiga valmistada rõõmu oma Loojale, siis ei saa ta öelda: „Ma rahuldun sellega, mis mulle on antud,” sest kõik, mida ta saab, on Looja heaks. Seetõttu ei saa ta öelda: „Mul on küllalt, sest ma rõõmustasin Loojat sellega, et võtsin vastu veidi ülemist valgust, ja see teeb Talle heameelt, nii et ma ei soovi enam midagi vastu võtta.”

On keelatud öelda: „Mul on küllalt, sest ma juba rõõmustasin Teda, kui Temalt selle väikese valguse vastu võtsin.” Selle asemel peaks inimene püüdma iga kord valmistada Loojale üha rohkem rõõmu. Ja et iga rõõm üleval on siis, kui loomise eesmärk – oma loodutele head teha – tegelikult allpool olijateni jõuab, ning just see valmistab üleval rõõm, siis ongi Adari kuul, kui ime aeg ärkab – nagu on kirjutatud, „ja see pöördus vastupidiseks, nii et juudid valitsesid oma vaenlaste üle” – aeg on küps, et äratada võõras iseendas. Nagu meie targad on öelnud (Berachot 5), „Inimene peaks alati õhutama heasoovlikku kalduvust kurja kalduvuse vastu,” nagu on öeldud, „vihasta, kuid ära tee pattu.” RASHI tõlgendab „heasoovliku kalduvuse õhutamist” kui sõda kurja kalduvuse vastu.

Siin tähendab see, et Adari kuul võib ta kurja kalduvuse alistada, sest siis, kui sündis ime ülevaltpoolt, nagu meie targad ütlesid (Shabbat 88): „Nad jälgisid ja võtsid vastu.” Nad täitsid seda, mida olid juba varem vastu võtnud. RASHI tõlgendab: „See, mida Rabba ütles, et põlvkond võttis selle vastu Ahasveeruse päevil, oli sellepärast, et nad armastasid seda imet, mis nende jaoks sündis.”

Aga Avi kuul, ajal, mil toimus Templi häving ja mil me peaksime seda leinama, on meie tarkade ütluse „rõõmu vähendamise” tähendus selles, kuidas me tegutseme Adari kuul – paremal joonel, et äratada üles ime, mis ilmutus Adari kuul. Nagu targad ütlesid: „Ime armastamise tõttu täitsid ja võtsid nad vastu.”

Kuid Avi kuul, kui peame leinama Templi hävitamist, tuleb tegutseda vasakul joonel, see tähendab, oma tegusid kriitiliselt uurida, et peame olema Kedusha teel, mis tähendab andmise nimel, ning kuidas inimene on sellest andmise teest kaugenenud.

Kui inimene sellele mõtleb, on ta kaugel Kedushast ja sukeldunud enesearmastusse, kus kogu tema tegevuse alus, Toora ja Mitzvoti täitmisel, on oma saamise soovi rahuldamine iga võimaliku rahuldusega.

Seetõttu, kui inimene mõtiskleb oma alaväärsuse üle, võib ta äratada Kedusha hävingu valu, mis peitub igasühes. Ja siis täitub ka salm: „Kes iganes leinab Jeruusalemma, sellel on au näha Jeruusalemma tröösti.”