Hirmu ja rõõmu kohta

Artikkel nr 23, 1986

Püha Zohar küsib (Aharei, punkt 2 Sulami kommentaaris): „Rabi Yitzhak alustas: ‘On kirjutatud: ‘Teenige Issandat kartusega ja rõõmustage värisedes.’ Samuti on kirjutatud: ‘Teenige Issandat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega!’ (Ps 100:2) Need salmid on omavahel vastuolus. Aga me õppisime: ‘Teenige Issandat kartusega,’ sest iga töö, millega inimene soovib oma Isandat teenida, nõuab esmalt kartust, Tema kartmist. Ja tänu kartusele Isanda ees saab ta hiljem austatud, et Toora Mitzvote [käskude] rõõmuga täita. Sellepärast on kirjutatud: ‘Mida muud Issand, su Jumal, sinult nõuab kui vaid kartust,’ ja selle läbi saab ta autasuks kõik.’“

Me peaksime aru saama, mis on kartus. Me näeme, et kartus ja rõõm on kaks vastandit ning kuidas saab kartus olla rõõmu põhjuseks, nagu ta ütleb: „Tänu kartusele Issanda ees saab ta hiljem austatud, et Toora Mitzvote rõõmuga täita,” kui need kaks teineteist välistavad?

Me peaksime samuti mõistma, miks Looja tahab, et Teda kardetaks. Mida see Talle annab? See on nagu inimene, kes läheb kanakuuti ja ütleb kanadele: „Kui te võtate endale kohustuse mind karta, annan ma teile toitu ja vett. Ma annan teile kõike, mida soovite, kui te mind kardate.” Kas võib öelda, et inimene arutleb selle üle, kas kanad teda austavad või mitte?

Veel enam on see Looja poolt loodute suhtes — millist väärtust ja tähtsust me võime öelda, et Loojal võiks olla, kui loodud Teda kardavad? Seda enam, et meie targad ütlesid, et inimene ei pea tegema midagi muud, kui vaid tegelema kartusega, nagu on kirjutatud: „Mida muud Issand, su Jumal, sinult nõuab kui vaid kartust?” Samuti on kirjutatud (Koguja, 3:14): „Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.” mis tähendab, et kõik, mida Looja tegi, tegi Ta selle jaoks, et Teda kardetaks.

Ülaltoodu mõistmiseks peaksime meeles pidama loomise eesmärki, ehk eesmärki, miks Looja lõi loodud. On teada, et põhjuseks on Tema soov oma loodutele head teha. Kuid selle jaoks, et Tema tegude täiuslikkus avalduks, see tähendab, et ei oleks „häbileiba”, tegi Ta paranduse nimega „Tzimtzum [piirang] ja varjatus”, kus enne, kui inimesel on andmise anumad, ei ole võimalik Tema olemasolu näha ega tunda, mida nimetatakse „Looja äratundmiseks”.

See tähendab, et kuigi me ütleme igapäevases palves: „Ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust,” ei tunne me seda siiski. Pigem peame me uskuma üle mõistuse, et see on nii. Põhjuseks on see, et kuigi valguses endas ei ole muutusi, sest “vaimsuses puudub puudumine”, on siiski muutused Keilimi [anumate] poolt ja Keilim piirab valgust. See on nii, sest Keilimis tajume me külluse suurust—nende muljet küllusest. Kui kellelgi ei ole Keilime, mis võivad olla valgusele rõivastuseks, siis valgus ei avaldu reaalsuses, vastavalt reeglile: “Valguseta ei ole Klid [anumat].” See tähendab, et me peame teadma üht asja: saame rääkida vaid sellest, mida me oma aistingutes saavutame.

Baal HaSulam rääkis allegooria Tzimtzumist: See on nagu inimene, kes katab end nii, et keegi teda ei näeks. Kas võib öelda, et kui inimene peidab end, et teised teda ei näeks, siis ta ise ka ei näe ennast selle tõttu? Samuti on Looja teinud Tzimtzumi ja varjamise, et alamad Teda ei näeks, kui nad on enesearmastuses, mis on saamine saamise nimel, mis põhjustab vormi erinevust ja lahutust Andja ehk Looja ja vastuvõtjate ehk loodute vahel.

Ja et meie juures, juures ehk Loojas, ei ole vastuvõtmist, siis tunneb inimene, kui ta tegeleb vastuvõtmisega, ebameeldivust, mida nimetatakse “häbileivaks”. Seepärast tuli parandus, Tzimtzum omistatakse alamatele. See tähendab, et alamad vajavad Tzimtzumi ja varjamist, sest just selle paranduse kaudu saavad nad parandada saamise andmiseks. Aga ülalt, juhi vaatenurgast, ei ole muutust. Kõik muutused on vaid meie Keilimide ettevalmistus, kuivõrd nad suudavad andmiseks saada.

Sellest johtuvalt, et nauding ja mõnu ei kiirga lahusoleku paigas, ei saa inimene omandada täielikku usku enne, kui ta ei ole oma saamise soovi parandanud. See on nii, nagu ta ütleb (“Sissejuhatus Zohari raamatusse”, punkt 138): „See on seadus, et loodud ei saa Temalt ilmset kurjust vastu võtta, sest see oleks Tema auhiilguse rikkumine, kui loodud näeks Teda kui kurjategijat, sest see ei sobi täiuslikule Tegijale. Seetõttu, kui inimene tunneb end halvasti, lasub temal sama suurel määral Looja juhatuse eitamine, ja üim Tegija on tema jaoks varjatud.”

Sellest näeme andmise paranduse vajalikkust: Mitte ainult pole võimatu vastu võtta meile valmistatud naudingut ja rõõmu, vaid siin on midagi, mis eemaldab meid usust Temasse, ja see on kõige hullem!

Nüüd saame mõista hirmu tähendust. Me küsisime: „Kas Looja vajab, et me Teda kardaksime?” Nagu me selgitasime, on hirm see, nagu on kirjutatud Sulamis [Zohari Redeli kommentaaris], et inimene kardab, et äkki ta ei suuda ületada ja saada andjaks, nagu peaks olema, vaid saab saamise nimel, mis tooks talle lahusoleku, mitte tingimata sellest mõnust ja naudingust, mida ta ei saa vastu võtta, vaid ta kardab, et võib jõuda Temasse uskumise eitamiseni. Sellest tuleneb, et ta võib tegelikult jõuda Sitra Achrani [teisele poole].

See on fraasi “Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.” tähendus. Selle kartuse kaudu toimub kahekordne suur parandamine: 1) neil on usk Loojasse, 2) nad suudavad vastu võtta naudingu ja heaolu, mida Looja tahab neile anda.

Sellest järeldub, et Looja tahab, et Teda kardetaks, et meil oleksid Kelim naudingu ja heaolu vastuvõtmiseks. Selle kaudu tekib meil usk Temasse, nagu on kirjutatud Sulamis (lk 138): „Hirm on kaitse, et meid ei eemaldataks Tema usust.“

Sellest saame aru, mis on kirjutatud: „Mida Issand, su Jumal, sinult nõuab peale kartmise?” See tähendab, et Ta tahab meile küllust anda, kuid mis takistab, on vormi erinevus, sest valgus ei saa riietuda vastuvõtmise anumatesse. Seega, kui inimene kardab ja on valvas alati oma andmise nimel olevat kavatsust säilitama, siis saab Looja talle oma anda täiuslikult, ilma mingi ebameeldivuseta, mida nimetatakse „häbileivaks“.

Selle kaudu mõistame, mida küsisime: “Kuidas saab hirm olla rõõmu põhjuseks?” Kõige eelneva valguses on see lihtne: Kui on hirm, st ollakse hoolikas, et alati kasutada andmise anumaid, saab Looja anda talle naudingu ja heaolu, sest tal on andmise anumad. Ja kindlasti on tal siis rõõm sellest küllusest, mille ta on andmise nimel saanud. Sellest järeldub, et hirm põhjustab rõõmu, ja kui tal hirm puudub, on ta kõigest eemaldatud.