Näita mulle Oma auhiilgust

Artikkel nr. 26, 1985

„Ja ta ütles: „Näita siis mulle oma auhiilgust!(2. Ms 33:18) ... Kui ma siis oma käe ära võtan, näed sa mind selja tagant, aga mu palet ei tohi keegi näha!”” (2. Ms 33:23). Me peaksime mõistma, millele vihjab, seoses meie tööga, Moosese küsimus ja Looja vastus.

Kui inimene alustab Looja teenimisega, igatseb ta näha Looja au. See tähendab, kui Looja talle paistab, kui ta tunneb Tooras ja Mitzvotis [käskudes] maitset, ja ta igatseb vaimsuse järele, siis saab ta tegeleda püha tööga. Ta teab, et sel ajal kõnnib ta Looja teed ja tunneb, et ta on tavainimestest kõrgemal, et kogu avalikkus on ilmalik ning ainult tema teab ja mõistab, mis on vaimsus.

On teada, et meie targad on öelnud (Avot, 4. peatükk, punkt 4): „Rabi Levitas, Mees Yavnest ütleb: „Ole väga-väga alandlik.”” Seega on tal palju tööd, et leida endas mingisugune puudus, et ta saaks öelda, et ta on alandlik. Aga et see on Mitzva [käsk/heategu], et teha, mida meie targad on öelnud, siis võtab ta selle mõistusest kõrgemal vastu ja ütleb: „Muidugi olen ma veel ebatäiuslik.”

Samuti on olemas Achoraimi [tagumise külje] aeg, kui igatsus Toora ja Mitzvoti järele ei sära talle ning ta ei tunne puudust sellest, et ta ei igatse Loojaga Dvekuti [ühinemise] järele. Achoraimi seisundis võib inimene näha iseennast, st oma tõelist olukorda, kui ta ikka veel näeb, et on teistest inimestest kõrgem. Sel ajal peab ta töötama alandlikkusega, võtma enda peale alandlikkuse Mitzva mõistusest kõrgemal, siis kui ta vaatab teisi inimesi, kes on vaimse languse seisundis, samal ajal kui tema on tõusu seisundis. Selgub, et ainult Achoraimi seisundis võib ta näha tõde, kuid Panimi [esikülje] ajal võib ta end petta.

Kuid ka Achoraimi astmes on palju tunnetusi. Kui inimene on juba sisenenud tõe teenimisse, st sellele teele, et tuleb töötada andmise nimel, alles siis hakkab ta tundma tõelisi Achoraimi seisundeid. Sel ajal saab ta aeg-ajalt pildi Achoraimist, kui ta näeb oma langust, kuigi enne langust oli tal Panimi seisund. Kuid nüüd, kui ta näeb, et tal ei ole mingit soovi Toora ja Mitzvoti, palve ega muu taolise järele, siis ta tunneb, et on nüüd nagu tühi Kli, et ta ei saa Looja teenimisest mingit „niiskust”. Lisaks näeb ta end sellisena, nagu ta ei oleks kunagi püha tööd teinudki ja ega tea isegi, mis on Looja töö.

Mõnikord satub ta pimedusse, kus, kui ta hakkab endale ütlema, et peab tööd alustama ja et ei ole mõtet jääda ilma igasuguse elu eesmärgita, tundub talle, et ta ütleb endale midagi uut, mida ta ei ole kunagi vaimsetes asjades kuulnudki. Sel ajal on ta iseenda üle üllatunud, et ta võib tunda sellist tunnet—et ta on algaja seisundis, kes ei ole kunagi tööd teinud—kuigi tema mälus on siiski veel mõningaid mälestusi ajast, mil ta arvas, et on alati töödes edasijõudnute seas, ja äkki on ta kõik unustanud ning ta meenutab seda justkui oleks see unes olnud.

Järelikult näeb ta oma tegelikku seisundit ainult Achoraimi ajal. See ongi tähendus lausele: „näed sa Mind selja tagant, aga Mu palet ei tohi keegi näha.” Sel ajal on tal koht töö jaoks, see tähendab, et ta saab Loojat paluda, et Ta tooks teda enda juurde ja näitaks talle oma palge valgustust. Sel hetkel jõuab ta meeleparanduseni: „Kuni see, kes teab saladusi, tunnistab, et ta ei pöördu enam rumaluse juurde tagasi.”

Kümne sefiroti õpetuse sissejuhatuses (punktid 53-54) on kirjutatud: „Me peame teadma, et valikuvabaduse kaudu kehtib kogu Toora ja Mitzvoti järgimise töö puhul see eelkõige eelmainitud varjatud juhtimise kahele eristusele. Ja Ben Ha Ha ütleb sel ajal: ‘Tasule vastab vaev.’ Et Tema juhatus ei ole avalik, siis ei ole võimalik Teda näha, vaid ainult varjatud palge puhul, see tähendab tagantpoolt. Kui aga Looja näeb, et inimene on andnud oma jõupingutuste mõõdu ja teinud kõik, mida pidi tegema, tugevdades oma valikut usus Loojasse, siis Looja aitab teda. Siis saavutab inimene avaliku juhtimise, see tähendab palge ilmutuse.”

Eelneva põhjal algab tõe tee töö Achoraimis. See on selle jaoks, et inimene saaks enda jaoks Kelimid ette valmistada, milles saab olla Looja valgus. Samuti on Kelimid soovid. See tähendab, et enne kui inimene läbib Achoraimi seisundi, ei tea ta, et ta vajab Looja abi, vaid arvab, et ta võib iseenda terviklikkuse saavutada ja tal ole Loojalt mingit erilist abi vaja.

Ta hoopis teab ja usub, nagu on tavaks Iisraelis, et kuigi inimesele tundub, et inimene on ise tegutseja, usub ta ikkagi, et Looja aitab tal oma soovi saavutada. Kuid andva töö puhul näeb inimene, et mõistus ütleb talle, et ta ei suuda andmise astet saavutada, kuid ikkagi ta lihtsalt istub ja ootab, et Looja teda aitaks. Järelikult on võimalik ainult seda pidada Looja vajamiseks. Seda nimetatakse Kliks ehk „sooviks”.

Tõe tee on nimelt Lishma [Tema pärast], mis tähendab, et ta teeb kõike selle nimel, et Loojale rahuldust pakkuda. Sel ajal ilmub talle keha vastupanu, kui see vaidleb, et mõistab, et kogu tema töö on rahuldada keha anumaid, mis on enesearmastus. Sel hetkel hakkab inimene nägema, et ta ei suudakeha tahtmisele vastu minna, ja siis vajab ta Looja abi. Seda peetakse, et tal on juba Kli, see tähendab, et tal on soov ja vajadus, et Looja teda täidaks, ja siis toimub see, mida meie targad on öelnud: „Kes tuleb puhastuma, seda aidatakse” (Zohar, Noa, punkt 63). Need on tema sõnad: „Kui inimene tuleb puhastuma, aidatakse teda püha hingega. Ta puhastatakse ja pühitsetakse ning teda nimetatakse ‘pühaks’.” Seega näeme, et enne kui tal ei ole Klid, ei saa talle valgust anda. Kuid kui tema südames on juba kinnistunud, et ta vajab Looja abi, siis ta saab abi, nagu öeldud, et just siis, kui ta tuleb puhastuma, kuid näeb, et ei suuda, saab ta ülalt püha hinge, mis on talle kuuluv valgus, et aidata tal edasi liikuda ja võita oma saamise anumad, et ta saaks neid kasutada Loojale andmiseks.

Nüüd võime tõlgendada, mida on kirjutatud: „Rahu, rahu, kaugele ja lähedale.” „Rahu” viitab täielikule vastuolule, sest vaidlus on nagu meie targad ütlesid: „Inimene peaks alati ärritama kurja kalduvust hea kalduvuse vastu.” RASHI tõlgendas, et ta peaks selle vastu sõda pidama. Inimene arvab, et ainult siis, kui ta tunneb end Loojale lähedal olevat, on ta terviklik, kui talle tundub, et ta on juba saanud osa Panimist [eesmine pool]. Kuid kui ta tunneb end Loojast kaugel olevat, arvab ta, et ta ei käi terviklikkuse teel.

Just siis ütleme: „Rahu, rahu”, mis tähendab seda rahu, mida Looja ütleb, nagu on kirjutatud (Ps 85:9): „Ma tahan kuulda,mida Jumal, Issand, räägib.Sest tema kuulutab rahu oma rahvaleja ütleb oma vagadele,et nad ei pöörduks alpuse poole” Selle salmi kohta peame uskuma, et Looja ütleb „rahu” isegi siis, kui inimene tunneb, et ta on Loojast kaugel. See on nii, sest kes pani teda nägema, et ta on nüüd kaugemal kui mõnel teisel ajal? Tavaliselt hakkab inimene tundma, et ta on kaugel, kui ta suurendab Toora ja Mitzvoti täitmist ning soovib rohkem kõndida tõe teel. Sel ajal ta näeb, et ta on kaugemal.

Järelikult, vastavalt reeglile, et ühe Mitzva täitmine toob „Mitzva”, peaks ta end tundma olevat lähemal. Kuid Looja toob ta lähemale, näidates talle tõde, et ta pööraks tähelepanu Looja abile. See tähendab, et Ta näitab talle, et ilma Looja abita ei suuda inimene seda sõda võita. Seega, siis kui ta tunneb kaugust (kui inimene tunneb end eemal olevat), mida nimetatakse Achoraimiks, on see Loojale lähenemise aeg.