Kants, minu kindel päästekalju

Artikkel nr 13, 1985

Hanuka-laulus laulame: "Kants, minu kindel päästekalju, ilus on Sind kiita. Tõsta üles Minu palve koda ja seal me toome tänuohvri". Laul algab kiitusega, nagu öeldakse: "Ilus on Sind kiita". Ja siis algab palve, nagu öeldakse: "Tõsta üles Minu palve koda". Ja seejärel taas tänu ja kiituse sõnad, nagu öeldakse: "Ja seal me toome tänuohvri".

Selgub, et siin on kolm osa, nagu ka palve järjekorras.

1.Kolm esimest [palve õnnistust] "Kaheksateistkümnest õnnistusest" – need on kiitus ja tänu.

2.Kolm keskmist puudutavad palveid.

3.Ja kolm viimast puudutavad taas kiitust ja tänu.

Alustame olevikus, nagu öeldakse: "Ilus on Sind kiita". See tähendab, et täname ja kiidame Sind nende heade asjade eest, mis oleme Sinult saanud. Ja nii on öelnud meie targad: "Inimene peaks alati kõigepealt kiitma Loojat, ja siis palvetama".

Põhjus on selles, et see, kes usub, et Looja on armuline ja halastav ning et Tal on soov Oma loodutele head teha, sellel on võimalus palvetada. Seepärast tuleb kõigepealt Loojat kiita. St inimene peab ise Loojat kiitma. Ei mõelda, et Looja peab nägema, et inimene Teda kiidab. Sest Looja ei vaja looduid. Kuid inimene ise peab märkama, et peab Loojat kiitma. Ja pärast võib ta Temalt paluda, et Ta ka teda aitaks, sest Tema loomuseks on Oma loodutele head teha.

Seega, pärast seda, kui ta ütles: "Ilus on Sind kiita", järgneb palve, kui öeldakse: "Tõsta üles Minu palve koda". Aga mis on "Minu palve koda"? See tähendab, nagu öeldud: "needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palve kojas"(Jesaja 56:7). "Minu püha mägi" – "mägi" 'ar' sõnast "mõtisklused" 'irurim'. See tähendab, et Ta annab neile mõtteid pühadusest, et kõik nende mõtisklused oleksid vaid pühadusest.

"Ja ma rõõmstan neid Oma palve kojas" – see on inimese süda, kus on koht Šhina viibimiseks. Sest Šhinad nimetatakse palveks, nagu on teada, et malchutit nimetatakse palveks, nagu öeldud: "Aga mina olen palve". Ja pärast seda, kui [Sa] "tõstad üles Minu palve koja", – pärast seda: "Ja seal me toome tänuohvri". Selgub, et kõigepealt tuleb kiitus, siis palve, seejärel taas tänu ja kiitus, sarnaselt palve järjekorrale, kus lõpus lõpetatakse kiituse ja tänuga.

Aga mida saab inimene teha, kui ta tahab alustada ülistamisest, kuid tema süda on suletud ning ta tunneb end olevat täis puudusi ega suuda suud avada, et  laulu ja kiitust kuuldavale tuua? Siin on nõuanne minna üle teadmise piiri, öeldes, et see kõik on «varjatud Hassadim». See tähendab, et ta peab ütlema, et see kõik on heldus 'Hesed', kuid see on tema eest varjatud, sest ta ei ole veel suuteline nägema seda headust ja naudingut, mille Looja on oma loodute jaoks ette valmistanud.

Ja pärast seda, kui ta on Loojat kiitnud, st ta usub teadmisest kõrgemal, et see kõik on headus ja heldus, peab ta seejärel paluma, et Looja parandaks tema südame, et see muutuks tema «Minu palve kojaks», mis tähendab, et seal ilmutatakse Looja heldus, ja seda nimetatakse «avatud Hassadim». Ja siis: «Ja seal toome me tänuohvri», st peab andma tänu selle eest, et ta on saanud vääriliseks ohverdama [see tähendab «tapma»] saava kli. Ja seda nimetatakse: «Ja seal toome me tänuohvri» – st selle eest, et ta sai oma saamise soovi ohverdamise vääriliseks, ja selle asemel tuli andmise soov, mida nimetatakse Templi paigaks.

Kuid peamine, mida inimene vajab, on ennekõike soov ohverdada oma saamise soov. Ja et saamise soov on kogu loodu olemus, siis loodu armastab seda ning tal on väga raske mõista, et see on vaja tühistada – vastasel juhul ei ole võimalik saada mitte midagi vaimset. Aga materiaalses näeme, et inimesel on soov ja vajadus, mis teda puudutavad ning mis tekivad tema keha sisemisest küljest. Kuid on olemas soov, mille inimene saab oma välise poolelt, see tähendab omaenda omadusest. See tähendab, et kui inimesel ei oleks väliseid inimesi, kes tekitavad talle selle vajaduse, siis ta ei tunneks kunagi, et tal sellest puudu jääb. Ja ainult välised inimesed tekitavad temas selle vajaduse.

Näiteks on inimesel endal olemas, isegi kui tema ümber ei ole teisi inimesi, omaenda vajadus süüa, juua, magada jne. Kuid kui tema ümber on teisi inimesi, eksisteerib häbi tunne, mille teised talle peale suruvad. Ta on kohustatud sööma ja jooma seda, mida välised inimesed talle peale suruvad. Eriti selgelt ilmneb see riietuses, sest kodus kannab inimene seda, mis on talle mugav. Samal ajal, kui ta viibib teiste inimeste seas, on ta kohustatud riietuma nii, nagu teised seda mõistavad. Ja tal ei ole valikut, sest häbi sunnib teda käituma vastavalt teiste maitsele.

Sama kehtib ka vaimses. Inimesel endal on sisemine soov vaimsuse järele. Isegi kui ta on üksi ning tal ei ole ühtegi teist inimest, kellelt inspiratsiooni saada või kelle kaudu mõni soov tärkaks, kuid ta on ise ärganud ja tahab olla Looja teenija. Aga see soov, mis tal endal on, ei ole muidugi nii suur, et ta ei vajaks selle soovi suurendamist, et tegutseda selle alusel ja saavutada vaimne eesmärk. Seetõttu on olemas sama nõuanne nagu materiaalseski – nimelt: suurendada seda soovi väliste inimeste arvelt, kes sunnivad teda käituma vastavalt oma maitsele ja vaimule.

Ja see juhtub tänu sellele, et ta liitub inimestega, kellel on tema arvates samuti vajadus vaimse järele. Ja soovid, mis on välistel inimestel, äratavad temas samuti soovi ning tänu sellele omandab ta suure soovi vaimse järele. See tähendab, et lisaks talle enesele omasele soovile saab ta ka teistelt saadud vaimset soovi, mille nemad temas esile kutsuvad. Ja siis jõuab ta suure soovi ja eesmärgini.

Ja selles seisnebki armastuse mõte kaaslaste vastu: igaüks kaaslastest, lisaks oma soovile, omandab veel soovi kaaslastelt. Ja see on suur rikkus, mida ei ole võimalik saavutada muul viisil kui läbi armastuse kaaslaste vastu. Kuid tuleb väga hoolega jälgida, et mitte sattuda kaaslaste sekka, kellel puudub soov iseennast ja oma töö alust läbi katsuda – kas see põhineb andmisel või vastuvõtmisel. Samuti tuleb vaadata, kas nad teevad tegusid, et asuda tõe teele, see tähendab üksnes andmise teele.

Sest ainult sellises grupis on võimalik äratada kaaslastes andmise soov. Teisisõnu, igaüks saab puuduse omaduse kaaslastelt, see tähendab, et tal puudub andmise jõud. Ja kuhu iganes ta ka ei läheks, ta otsib päeval ja ööl, võib-olla leiab kuskilt kellegi, kes suudab talle andmise jõudu anda. Seetõttu, kui ta tuleb mingisse rühma, kus kõik igatsevad andmise jõudu, saavad kõik üksteiselt selle jõu. Ja seda nimetatakse, et ta saab jõudu väljastpoolt, lisaks oma väikesele sisemisele jõule, mis tal juba sees on.

Sellele vastukaaluks on olemas väline jõud, millest ei tohi abi saada, hoolimata sellest, et see jõud, mida ta võiks väljastpoolt saada, annaks talle energiat töötamiseks. Seda jõudu tuleb väga hoolega vältida, et seda mitte vastu võtta. Eriti tuleb olla ettevaatlik, sest keha kaldub omalt poolt just võtma tööks jõudu välistelt inimestelt. See ilmneb inimeses, kui ta kuuleb, et näiteks temast räägitakse kui vooruslikust inimesest, või targast, või jumalakartlikust inimesest. Või räägitakse temast, et ta on tõeotsija. Ja kui inimene seda kuuleb, annavad need sõnad, mida ta oma tööle antud hinnangu kohta kuulis, talle tööks jõudu, sest ta sai oma töö eest tunnustust.

Ja siis ei vaja ta enam teadmisest kõrgemal olevat usku ega andmise jõudu, et Looja teda aitaks ja et see oleks tema kütus. Sest ta saab kütust väljastpoolt. See tähendab, et välised sunnivad teda tegelema Toora ja käskudega. Ja selles seisnebki mõiste „käia alandlikult“, mille üks põhjus ongi vältida välise toitmist. Seetõttu peab inimene „käima alandlikult“, nagu on öeldud: „ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga.“(Miika 6:8)

Sest „välised“ tähendab inimesi, kes on temast väljaspool. Nad saavad toitu tema tööst, sellest, et pärast seda, kui ta kuuleb, et teda austatakse, õpib ta juba väliste pärast, mitte Looja pärast. Sest ta ei vaja enam, et Looja teda oma tööle lähemale tooks. Nüüd töötab ta selle pärast, et välised inimesed annavad talle kütust, et ta õpiks ja töötaks nende heaks, see tähendab, et nemad sunnivad teda töötama, mitte Looja ei sunni teda Tema heaks töötama, vaid teised sunnivad teda töötama nende heaks. See tähendab, et nad annaksid talle austust ja nii edasi.

Ja selgubki, et ta töötaks justnagu "võõra jumala" heaks. See tähendab, et nemad käsivad tal töötada, premeerides teda austusega jms, mida nad annavad talle selle eest, et ta tegeleb Toora ja käskudega. See tähendab, et juhul kui nad ei tea tema tööst, ja ta ei näe, et keegi jälgib, [kuidas ta] Tooraga tegeleb, siis ei sunni keegi teda töötama. Ja seda nimetatakse "välimiste klammerdumiseks". Seetõttu peab inimene töötama tagasihoidlikult.

Aga ainult sellest, et ta töötab tagasihoidlikult, veel ei piisa. Kuigi on tõsi, et praegu kohustab ainult Looja teda püha tööd tegema. Kuid peab olema veel üks tingimus, nimelt inimene peab töötama mitte tasu saamise nimel. Ja see on täiesti teine asi, sest see on vastuolus meie loomusega. Inimene on ju loodud loomusega, mida nimetatakse "saamise sooviks". Aga nüüd peab ta tegema ainult omakasupüüdmatut tööd ega saa endale midagi.

Selle jaoks tuleb otsida grupp, kes kõik järgivad arvamust, et tuleb töötada andmise nimel. Kuid see jõud on inimesel väike. Seetõttu peab ta otsima inimesi, kes samuti otsivad sellist jõudu. Ja tänu nende ühendusele saab igaüks jõudu teistelt, sest ainult sellest tal puudus ongi. Ja Looja saadab abi ülevalt, et võiksime kandmise teed käia.