Kas on võimalik, et ülevalt tuleb midagi negatiivset
Artikkel nr. 15, 1984

Selgitus, mis 14. artiklis Zoharis leiduva kohta öeldakse, peatükis Pinchas on kirjutatud: „Kui Iisrael oleks seda väärt, laskuks [kõrgem tuli] alla nagu tulelõvi ohvriande sööma. Ja kui neid ei austatud, laskuks ta alla nagu tulikoer.” Ja selle kohta küsiti, kuidas ülalt tuleb midagi negatiivset? Me mõistame, et see, mis tuleb ülalt, on mõeldud head tegema. Ja kui tuleb midagi mitte lõpuni positiivset, siis milline parandus sellest tuleb, kui ütleme, et see tuleb nüüd ülevalt, nagu tulikoer?  See ei ole ju positiivne.

Seda peaksime mõistma allegooria abil. Inimene, kellel oli haige poeg, läks arsti juurde, kes andis talle ravimeid. Kuid see ei aidanud tema poja seisundit parandada. Sõbrad soovitasid tal minna suure professori juurde, kes küll võtab palju raha, kuid tasub temaga konsulteerida, sest ta on suur ekspert. Kui nad tema juurde jõudsid, vaatas ta haige lapse üle ja ütles, et tema poeg on raskelt haige, ning nimetas haiguse.

Mees maksis talle kokkulepitud summa ja kui ta koju tagasi pöördus, ütles ta sõpradele: "Te käskisite mul selle suure eksperdi juurde minna ja ütlesite, et talle tasub palju maksta. Aga lõpuks, mida see suur ekspert tegi? Ta ütles, et mu pojal on raskem haigus, kui mulle ütles see arst, kes ei ole ekspert. Kas mul tasus maksta nii palju raha, et ta ütleks mulle, et minu lapsel on nii kohutav haigus? Sest miks ma arsti juurde lähen? Et ta minu lapse terveks raviks, mitte selle jaoks, et ta ütleks, et minu pojal on kohutav haigus."

Ja siis ütlesid sõbrad talle, et vastavalt kuulsa eksperdi täpsele diagnoosile teame nüüd, kuidas teda ravida. Haiguse ravi ei nõua kuulsat arsti, sest me  teame juba, millist ravimit iga haiguse puhul määrata. Oluline on teada, millise haigusega tegu on. Selgub, et suure summa maksmine kuulsale eksperdile võrreldes tavalise arstiga, kes ei ole ekspert, on vajalik haiguse täpseks diagnoosimiseks.

Selgub, et puuduse (hisaroni) määramine, mida peetakse negatiivseks, on siiski positiivne. See tähendab, et haiguse tundmine on tegelikult parandus, sest ta teab nüüd, mida parandada. Selgub, et haiguse tundmine on osa haigusest paranemisest, sest haigust on võimatu ravida, kui ta ei tea haiguse põhjust. Seega, kui tulekoer alla laskub, viitab koera kujutis sellele, et madalamad on enesearmastuse võimu all, mida Zohar nimetab Auh! Auh! [haukumine, aga ka “anna”] - nagu koer, seda peetakse positiivseks, sest nüüd  teame, mida parandada, et on vaja parandada ainult vastuvõtvat Klid.

Selgub, et tulekoera kujutis, mis ülalt alla tuleb, tuleb parandamise, mitte rikkumise eesmärgil. Seetõttu, peetakse ka seda positiivseks, mitte negatiivseks. Kõik, mis kõrgemalt tuleb, kuigi see näib alumistele puudusena, näevad nad seda uurides, et see kõik on nende enda hüvanguks, et nad teaksid, mida nad endas parandama peavad.

Artikli nr 14 (1984) täpsustuseks, mis materiaalset saamise soovi puudutab, siis see on ainult pool  saamise soovi tasemest. Kui ta saab vaimse saamise soovi, täidab ta saamise soovi täielikult. Järelikult, kui tal on materiaalne saamise soov,  ei ole ta nii halb, miks tal on siis vaja vaimne saamise soov saada, et halvem olla? Seetõttu ütleksin, et parem on materiaalse saamise soovi juurde jääda. Miks peaks pingutama, et vaimse saamise soovini jõuda ja halvemaks muutuda? Ja miks peaks keegi sisenema ohtlikku kohta, mida ta ei pruugi olla suuteline parandama? Seetõttu on kindlasti parem jääda kehalise saamise soovi juurde, see tähendab, et kõik tema püüdlused oleksid ainult kehaliste asjade vastu ja et ta vaimseid väärtusi ei ihaldaks.

Raamatu “Sissejuhatus Zohari raamatusse” (29. osa): “Esimene jagunemine on selle jaoks, et saavutada ülemäärane ilma piiranguteta saamise soov, selle täielikus rikutud ulatuses nelja ebapuhta maailma {ABYA} alt. Kui meil seda rikutud saamise soovi ei ole, ei saa me seda parandada, sest inimene ei saa parandada seda, mida temas  ei ole.”

Seega  ei ole meil muud valikut, kui teha asju, mis meid vaimse saamise soovi saavutamiseni viivad. Aga ka see  ei ole lihtne. Inimene võib saada vaimse saamise soovi, sest see sõltub usu suurusest. See tähendab, et inimene peab kõigepealt uskuma, et on olemas vaimsus ja see on olulisem kui mis tahes kehaline nauding, niivõrd, et tasub lkehalistest naudingutest loobuda et vaimseid naudinguid saada. Kuid sellega on palju tööd ja mitte igaüks ei suuda seda saavutada.

Ja siiski peetakse seda endiselt halvaks, mis tähendab, et ta on saanud rikutud saamise soovi. See on Lo Lishmast (mitte Tema pärast) jõutakse Lishmasse (Tema nimel) tähendus. See tähendab, et esmalt peab inimene saavutama Lo Lishma taseme ja siis on võimalik seda Lishmaks parandada, sest ilma tegevuseta  ei ole võimalik kavatsust seada. Kui on olemas tegevus, on võimalik püüda see õigele teele suunata, mida nimetatakse "Looja nimel".

Eespool öeldu põhjal selgub, et meil on inimese töös neli üldist eristust, mida ta vajab, et saavutada täiuslikkust, mille jaoks ta loodi. 1) Saada saamise pärast, 2) anda saamise nimel, 3) anda , et anda, 4) saamine andmise nimel.

Esimene eristus, saamine, et saada, on esimene aste, ja loodud olendid sündisid selle eristusega. See tähendab, et nad ei mõista midagi peale enesearmastuse. Neil ei ole mingit huvi kellelegi teisele head teha ning nad on täielikult sukeldunud – vastavalt loomusele, millega nad sündisid – ainult enda jaoks saamisesse. Kogu maailm on selles seisundis, ning üks ei erine teisest.

Teine eristus on andmine, et saada. See on aste, mis erineb enamikust inimestest, kes on harjunud asju tegema vaid selle jaoks, et ise vastu saada, samal ajal kui see inimene teeb andmise teo. Kuid ta peab seletama, miks ta tahab ülejäänud maailmast erineda, see tähendab, teha asju vastupidiselt loomusele, millega ta sündis. Sel ajal ütleb ta oma kehale: "Teadku, et tehes andmise teo, saad sa rohkem naudingut." Ta laseb oma kehal mõista, et tasub uskuda, et see tuleb kasuks. Kui keha seda usub, lubab ta teha tööd niivõrd, kuivõrd ta usub, et tasub loobuda enese jaoks saamisest ja teha andmise tegusid. Seda nimetatakse Lo Lishmaks, millest meie targad on öelnud: "Lo Lishmast jõutakse Lishmasse."

See on hüppelaud seisundist seisundisse liikumiseks – Lo Lishma seisundist Lishma seisundisse, sest tegude osas on nad samad. See tähendab, et sa ei suuda eristada ega öelda, et Lishmas tehtud teole on midagi lisada. Seetõttu, et tegude osas on nad samad, siis tegude mõttes ei ole siin tööd. Pigem on kogu nende töö kavatsuses. See tähendab, et nad peavad ainult mõtlema, kas tegu, mida nad teevad, on tõesti Looja käsu pärast, sest Looja käskis meil käske täita ja me tahame Tema käske pidada, sest meie jaoks on Tema teenimine suur tasu, ning Ta on meile ka teada andnud, kuidas me Teda teenida saame.

Sel ajal tuleb teha läbivaatuse töö, et kontrollida, kas see on tõesti nii—kas tema ainus kavatsus Toora ja Mitzvotide täitmisel on teistele anda või on tal ka muid kaalutlusi, see tähendab, isekaid kaalutlusi, ja sellepärast ta järgibki Toorat ja Mitzvote.

Kui ta näeb, et ta on ikkagi veel kaugel sellest, et kõik tema teod oleksid Looja nimel, vajab ta tõelist läbivaatust. On palju inimesi, kellel puudub tõe läbivaatus, kes arvavad, et nad töötavad tõepoolest Looja heaks. Kuigi nad ei ole sada protsenti Lishmas, tunnevad nad tavaliselt, et see on Lishma, kuigi Lishma kohta on veel midagi juurde lisada. Tegelikkuses puudub neil aga õige arusaam, kas siis oma loomuse tõttu või sellepärast, et neil ei ole olnud head õpetajat, kes näitaks, kuidas ennast mitte petta.

Seepärast ei saa nad Lishmad saavutada, sest Lishmad nimetatakse „tõeks“ ja Lo Lishmad nimetatakse „valeks“. Samas peaks olema olemas keskmine tee tõe ja vale vahel, et see oleks hüppelaud valest tõe poole. Keskteeks tõe ja vale vahel on vale tões. Teisisõnu, siin on vale, kuid see ei ole tegelikult vale, sest inimene mõtleb valest, mis on tõde. See tähendab, ta käib vale rada pidi, kuid arvab, et see on tõde. Selgub, et tegelikult ei ole see vale. Kui aga inimene teab, et käib vale teed, siis liigub ta tegelikult tõe rajal, sest ta teab, et see on tegelikult vale. Sel hetkel on tal olemas hüppelaud, sest alles siis saab ta tõeliselt jõuda tegeliku tõeni, see tähendab, liikuda vale tõest tõe tõeni.

Niikaua kui inimene ei tea, et ta liigub vale rajal, miks peaks ta oma teed muutma ja minema mööda teist teed, kui tal puudub arusaam, et ta on valel teel? Alles siis, kui ta saab teada, et ta on tõepoolest valel rajal, suudab ta oma teed muuta ja minna tõe rajale.

Seega selgub, et kui inimesel juba on tõe tee, siis ta käib Lishma rajal, kuigi ta on veel poolel teel. Näiteks inimene, kes tahab minna Jeruusalemma, istub autosse ja sõidab märgi järgi, millel on kirjas “Jeruusalemm.” Siiski, isegi kui ta on läbinud kaheksakümmend või üheksakümmend protsenti teest Jeruusalemma, ei ole ta veel Jeruusalemmas. Alles siis, kui ta tegelikult Jeruusalemma jõuab, võib öelda, et ta on Jeruusalemmas.

Samamoodi on see vaimsuses. Kui ütleme, et Jeruusalemma nimetatakse “tõeks,” mis tähendab Lishmad, siis enne kui inimene siseneb Lishmasse, mis on tõde, peame ütlema, et ta on ikkagi vales, ehk Lo Lishmas, mida nimetatakse “valeks.” Isegi kui ta on läbinud peaaegu kogu tee ning seisab juba väravas, mida nimetatakse “tõeks,” mis on Lishma, on ta siiski veel väljas. Selgub, et inimene ei saa teada, kas ta on Lishma saavutanud enne, kui ta on pälvinud sellesse sisenemise.

Aga millal võib siis inimene teada, kas ta on juba Lishma astmesse sisenenud? Mis on see märk, mille abil teada, et nüüd on ta tõe astmes?

Sellele leiame vastuse “Talmud Eser Sefiroti sissejuhatuses” (punkt 56): “Sellest saad aru, mida meie targad ütlesid: ‘Milline on kahetsus? Kuni Tema, kes teab kõiki saladusi, annab tunnistust, et ta ei pöördu enam rumaluse juurde.’” See tundub hämmastav, sest kes saab minna taevasse ja kuulda Looja tunnistust? Samuti, kelle ees peaks Looja tunnistama? Kas ei ole piisav, et Looja ise teab, et inimene on kogu südamest meelt parandanud ega tee enam pattu? Selgitatust ilmneb, et asi on väga lihtne. Tõepoolest, inimene ei saa olla täiesti kindel, et ta ei tee enam pattu, enne kui ta ei ole saanud eespool selgitatud tasu ja karistuse juhtimist, mis tähendab palge ilmutust. Seda Jumala palge ilmutus nimetatakse “tunnistuseks”. Sellepärast anti talle selge märk, see tähendab: “kuni Tema, kes teab kõiki saladusi, annab talle tunnistust.”

Selgub, et kui inimene on saavutanud andmise omaduse, premeeritakse teda Looja palge ilmutusega. Seda nimetatakseks, et Tema, kes teab kõiki saladusi, annab tema kohta tunnistust, et ta on saavutanud Lishma. Seda nimetatakse “kolmandaks eristuseks”, andmiseks andmise pärast, mida peetakse Lishma saavutamiseks, mis tähendab, et ta on jõudnud tõe tasemeni. See tuli talle tänu sellele, et läbis vahepealse etapi, milleks on Liishmast Lishmani jõudmine, kuid muidugi kõigi nende tingimustega, mida peame järgima, et mitte Lo Lishma seisundisse jääda.

Ja pärast seda, kui ta on lõpetanud andmise pärast andmise saavutamise taseme, tuleb neljas eristus, mis on saamine andmise nimel. See on täielikkuse aste. See tähendab, et ta on jõudnud tasemeni, kus ta ütleb: “Ma tahan saada valgust ja naudingut, sest ma tean, et soovin täita loomise eesmärki, sest Looja lõi loodud olendid, sest Tal oli soov oma loodutele head teha.” Seetõttu tahab ta saada Loojalt naudingut ja rõõmu, sest see on Tema tahe.

Tal puudub enesearmastuse tõttu igasugune soov või iha selle järele, sest ta on juba saavutanud vormi ekvivalentsuse astme, mida nimetatakse „andmine, et anda“. Seetõttu soovib ta nüüd alluda Looja tahtele, milleks on Tema soov oma loodutele head teha.

Me peaksime teadma, et on olemas loomise eesmärk ja loomise parandamise küsimus. Loomise eesmärk on oma loodutele head teha, mis tähendab, et loodud olendid saavad kogeda naudingut ja rõõmu. Selgub, et mida rohkem nad saavad naudingut, seda rohkem tunneb Looja rõõmu. Seetõttu see, kes on täielikkuse seisundis, soovib alati saada palju naudingut ja rõõmu. Nagu selgitatud, on see loomise eesmärk—oma loodutele head teha.

Kuid see, kes on saavutanud „andmise, et anda“ astme, mis on Dvekut [kleepumine] ja vormi ekvivalentsus, on see siiski ainult loomise parandamine. See tähendab, et loodud peab jõudma seisundini, kus nad saavad naudingut ja rõõmu, ning pärast kõigi naudingute saamist jäävad nad ikkagi andjaks. Seda nimetatakse „saamine andmise nimel“.