16. Mis on "Looja päev ja Looja öö" töös?

Kuuldud 1941. aastal Jeruusalemmas

Meie õpetajad ütlesid Pühakirja sõnade kohta: "Häda neile, kes igatsevad Issanda päeva! Milleks teil Issanda päeva vaja on? See on pimedus, mitte valgus!" Tähendamissõna kukest ja nahkhiirest, kes ootasid päeva. Kukk ütles nahkhiirele: "Ma ootan valgust, sest see on minu valgus. Ja milleks teil seda valgust vaja on?" See tähendab: kui nahkhiirel ei ole silmi et näha, siis mida ta päikesevalgusest võidab? Vastupidi, kellel ei ole silmi, sellel tekitab päikesevalgus veelgi suuremat pimedust.

Ja me peame mõistma seda tähendamissõna, see tähendab, kuidas silmad Looja valguses nägemisega seotud on, mida Pühakiri "Looja päevaks" nimetab. Ja sellest räägib nahkhiire näide ehk see, kellel silmi ei ole, jääb pimedusse. Ja lisaks peaksime mõistma, mis on "Looja päev" ja mis on "Looja öö". Mis vahe neil on? Võime ka mõista, et "inimeste päeva" määrab päikese sära, aga "Looja päeva" – kuidas seda ära tunda?

Vastus: Sarnaselt päikese ilmutamisega. See tähendab, et kui päike paistab maa peale, nimetame seda päevaks. Ja kui päike ei paista, nimetatakse seda "pimeduseks". Nii on ka Loojaga – “päev” on ilmutuse nimi ja “öö” on näo peitmise nimi. Teisisõnu, kui nägu ilmub ja see on talle selge kui päev, nimetatakse seda päevaks. Nagu meie targad salmi kohta: "Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas." (Iiob 24:14) ütlesid. Sellest, mida öeldakse: "Ja öösel on ta nagu varas", järeldub, et valgus on päev. Öeldakse: “kui teile on selge, et ta on tulnud hingede pärast, on ta mõrvar ja te saate ta päästa tema hinge abiga.” Seega näeme, et Gemara nimetab päevaks seda, mis on selge kui päev.

Selgub, et "Looja päev" tähendab seda, et saab selgeks, et Looja juhib maailma "hea ja head tegemise" omaduses. Näiteks kui ta palvetab, saab ta kohe oma palvele vastuse ja saab selle, mida ta palus. Ja kuhu iganes ta pöördub, saavutab ta edu. Seda nimetatakse "Looja päevaks".

Seevastu pimeduse ehk öö all mõistetakse näo varjamist. See tähendab, et see viib ta Juhtimise "hea ja head tegeva" omaduses kahtlemise ja kõrvaliste mõteteni. Teisisõnu toob Juhatuse varjamine temani kõik need kõrvalised arvamused ja mõtted. Seda nimetatakse pimeduseks ja ööks. Ehk siis inimene tunneb seisundit, milles ta tunneb, et maailm on tema silmis tumenenud.

Ja nii tuleks selgitada, mida [Pühakirjas] öeldakse: "Häda neile, kes janunevad Looja päeva järele! Milleks teile see Looja päev? See on pimedus, mitte valgus!"

Ja asi on selles, et need, kes ootavad Looja päeva – see tähendab, et nad ootavad, et neile omistataks teadmisest kõrgemal olev usk. Et usk oleks nii tugev, nagu näeksid nad oma silmaga ja teaksid täielikult, et see on nii. See tähendab, et Looja juhib maailma "hea ja head tegevana".

Teisisõnu, nad ei taha näha, kuidas Looja „head ja head tegevat” omadust kontrollib. Sest nägemine on usuga vastuolus. Teisisõnu, usk on just seal, kus see mõistusega vastuollu läheb. Ja [kui] inimene teeb midagi, mis on vastuolus mõistusega, nimetatakse seda teadmisest kõrgemaks usuks. Teisisõnu usuvad nad, et Looja kontrolli loodu üle teostab „hea ja hea tegemise” omadus. Ja kui nad seda selgetes teadmistes ei näe, ei ütle nad Loojale: "Me tahame näha "hea ja head tegeva" omadust nägemusena mõistuses. Kuid nad tahavad, et see neile teadmistest kõrgemal oleva usu vormis alles jääks.

Kuid nad paluvad Loojal neile jõudu anda, et see usk oleks nii tugev, justkui nad näeksid seda teadmiste sees. See tähendab, et mõistuse sees ei oleks usul ja teadmisel vahet. Seda nimetavad nad, see tähendab need, kes soovivad Loojaga ühendatud olla, "Looja päevaks".

Teisisõnu, kui nad seda teadmiste omaduses tunnevad, siis Looja valgus, mida nimetatakse kõrgeimaks hüveks, läheb saavasse Kelimi, mida nimetatakse "eralduse kelimiks". Ja nad ei taha seda, sest see lahkub saamise soovist, mis on pühaduse vastand, ja tema seisab enda kasuks saamisele vastu. Nad tahavad ju Loojaga ühenduses olla. Ja see on võimalik ainult vormi sarnasuse kaudu.

Kui aga jõuda selleni, st et inimesel oleks soov ja püüd Loojaga sulanduda, ja et inimene on loodud enda kasuks saamise soovi loomusega, siis kuidas saab jõuda selleni, mis [tema] olemusega otseselt vastuolus on?

Ja seetõttu peab inimene tegema suure töö, kuni ta saab teise loomuse, see tähendab andmise soovi. Ja andmise soovi omades – kui inimene on seda väärt olnud – on ta võimeline ilma kahju tekitamata kõrgeimat hüve saama.Sest kogu kahju  on ainult enda jaoks saamise soovi tekitatud. See tähendab, et isegi siis, kui ta teeb midagi andmise nimel, on mõttel sisemine pool, mis seisneb selles, et ta saab midagi, mingi tasu andmise tegevuse eest, mida ta praegu sooritab.

Ühesõnaga, inimene ei ole võimeline midagi tegema, kui ta oma teo eest, midagi ei saa. See tähendab, et ta peab nautima. Ja iga naudinguga, mida inimene enda kasuks saab, peab inimene selle naudingu tõttu elu allikast eemalduma, eraldatuse tõttu. Ja ta lakkab Loojaga ühenduses olemast, sest ühinemist mõõdetakse vormi sarnasusega. Seetõttu ei saa olla puhast andmist ilma saamise jõududega segunemiseta.

Seega selle jaoks, et inimesel andmise jõud oleks, vajame teist olemust, et inimesel oleks jõudu, mis lubaks tal vormi sarnasuseni jõuda. See tähendab, et Looja on andja ega saa midagi, sest hirmus mõelda, tal ei ole hisaroni.

Teisisõnu, isegi see, mida Ta annab, ei ole põhjustatud hisaronist. See tähendab, hirmus mõelda, et kui tal  ei ole kellelegi anda, tunneb ta seda kui hisaroni. Kuid me peame seda mõistma kui mängu. Teisisõnu, see, mida Ta tahtis anda, ei ole see, et Tal seda vaja oleks, vaid see kõik on nagu mäng.

Ja see on nii, nagu ütlesid meie targad Isanda kohta, kes küsis, mida Looja pärast maailma loomist teeb. Ja vastus oli: "Ta istub ja mängib Leviataniga (vaalaga), nagu on kirjutatud: "seal on Leviatan, kelle sa oled valmistanud sinna hullama." "(Ps 104: 26) Kus "Leviatan" tähendab sulandumise ja ühendamise omadust (nagu on kirjutatud: "Vastavalt inimese vabale kohale tema sidemetes 'Loyot'"). Ehk siis eesmärk on Looja looduga ühendamine ja see on ainult mäng ning see ei ole soovi ja vajadusega seotud.

Ja mängu ja soovi erinevus seisneb selles, et kõik, mis soovis ilmneb, on vajalik ja kui ta ei saavutanud seda, mida  ta tahtis, on tal hisaron. Samal ajal ei peeta seda mängus hisaroniks, isegi kui ta seda ei saavutanud. Nagu öeldakse: "See, et ma ei saavutanud seda, mida ma tahtsin, on tühiasi." See tähendab, et see  ei ole nii oluline, sest kogu soov, mis tal selle järele oli, oli ainult mäng ja mitte tõsine asi.

Ja öeldust järeldub, et absoluutne täiuslikkus saabub siis, kui kogu tema töö on absoluutse andmise omaduses ja tal  ei ole mingit soovi ega püüdlust oma tööst naudingut  saada. Ja see on kõrge tase, sest see on Loojas olev omadus. Ja seda nimetatakse "Looja päevaks", sest Looja päeva nimetatakse täiuseks, nagu öeldakse: "Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri, "(Iiob 3:9). Kus valgust peetakse täiuslikkuseks.

Ja kui inimene jõuab teise olemuseni, see tähendab andmise soovini, mille Looja talle pärast esimest loomust, st saamise soovi,  annab, ja saab nüüd andmise soovi, siis suudab inimene Loojat täiuslikult teenida. Ja seda peetakse Looja päevaks.

Seetõttu loodab see, kellele ei ole veel teist olemust antud, et ta Loojat "andmise nimel" teenida saaks, et talle antakse see omadus, see tähendab andmise omadus. Teisisõnu, kui ta on selle väe saamiseks juba pingutanud ja teinud seda, mis tema võimete piires on, siis arvatakse, et ta ootab Looja päeva, see tähendab, et ta on vormilt Loojaga sarnane. Ja kui Looja päev saabub, on tal suur rõõm, st ta on rõõmus, et ta on väljunud saamise soovi väe alt, mis teda Loojast lahutas. Ja nüüd sulandub ta Loojaga. Ja seda peetakse tema jaoks selleks, et ta on nüüd päris tippu tõusnud.

Samal ajal see, kes ainult enda jaoks saamise omaduses töötab, on vastupidine. See tähendab, et seni, kuni ta arvab, et saab oma töö eest mingit hüvitist, ta rõõmustab. Ja kui ta näeb, et saamise soov ei saa tema töö eest mingit tasu, jõuab ta kurbuse ja laiskuse seisundisse. Ja mõnikord jõuab ta [seisundisse] "kahetseb mineviku [häid tegusid]" ja ütleb: "Selle tundmist ma ei lubanud".

Sel juhul, vastupidi - "Looja päev", kui ta andmise väeni jõuab, kui talle öeldakse, et see on talle tasuks selles, et ta tegeleb nüüd Toora ja käskudega, siis ta ütleb: "Minu jaoks nimetatakse seda pimeduseks, mitte päevaks." Sest see teadmine viib ta pimedusse, nagu eespool öeldud.