Artikkel

25. Asjad, mis tulevad südamest
Kuulsin 25. juulil 1944 pidulikul söögikorral, mis tähistas Zohari osalist valmimist

Mis puutub sellesse, mis südamest tuleb, siis need lähevad südamesse. Seega, miks me näeme, et isegi kui miski on juba südamesse läinud, langeme me ikkagi oma tasemelt?

Asi on selles, et kui inimene kuuleb oma õpetajalt Toora sõnu, nõustub ta koheselt oma õpetajaga ja otsustab oma kogu südame ja hingega oma õpetaja sõnu järgida. Kuid pärast, kui ta välja maailma läheb, näeb, ihkab ja nakatub ta maailmas rändavate hulgaliste soovidega. Siis taandatakse tema ja tema mõistus, süda ja tahe enamuse ees.

Seni kuni tal  ei ole jõudu maailma õigluse poolele kallutada, suruvad nad teda alla, ta seguneb nende soovidega ja teda juhitakse nagu lammast tapamajja. Tal  ei ole mingit valikut; ta on sunnitud mõtlema, tahtma, ihaldama ja nõudma kõike, mida enamus nõuab. Siis valib ta nende võõrad mõtted ja nende jälestusväärsed ihad ja soovid, mis on Toora vaimule võõrad. Selles seisundis  ei ole tal jõudu enamust allutada.

Selle asemel on siis ainult üks nõuanne: klammerduda oma õpetaja ja raamatute külge. Seda nimetatakse “Raamatute suust ja autorite suust”. Ainult nende külge klammerdudes saab ta oma mõtteid ja tahtmist paremaks muuta. Kuid vaimukad argumendid ei aita tal oma mõtteid muuta, vaid ainult Dvekuti (sulandumise) vahend, sest see on imeline ravim, sest Dvekut parandab teda.

Ainult Kedusha [pühaduse] sees olles saab inimene endaga vaielda ja sekkuda tarkadesse vaidlustesse, mida mõistus nõuab, et miks ta  alati Looja rada kõndima peab. Kuid inimene peaks teadma, et isegi kui ta on tark ja kindel, et ta suudab juba selle vaimukuse abil Sitra Achra [teise poole] alistada, peab ta oma mõistusesse graveerima, et kõik see  on väärtusetu, et see  ei ole relv, mis suudaks kalduvuse vastu peetud sõja võita, sest kõik need mõisted on vaid tagajärg, mille ta on peale eelmainitud Dvekuti saavutanud.

Teisisõnu, kõik mõisted, millele ta oma hoone ehitab, öeldes, et inimene peab alati järgima Looja rada, on rajatud Dvekutile oma õpetajaga. Seega, kui ta kaotab vundamendi, on kõik mõisted jõuetud, sest neil puudub nüüd alus.

Seega, inimene ei tohi loota oma mõistusele, vaid peab taas toetuma raamatutele ja autoritele, sest ainult see saab teda aidata, mitte mingisugune vaimukus või intellekt, sest neis puudub elu jõud.