Artikkel

4. Mis on raskuse põhjus, mida tuntakse kui end töös Looja ees taandatakse?

Kuulsin Ševati 12, 6. veebruaril 1944

Me peame teadma põhjust, miks tuntakse raskust, kui soovitakse ennast töös Looja ees taandada ja mitte enda kasu pärast muretseda. Inimene jõuab olukorda, justkui kogu maailm jääks seisma, ja ainult tema puudub nüüd näiliselt ainukesena sellest maailmast, jättes maha oma perekonna ja sõbrad, et end Looja ees taandada.

Sellel on vaid üks lihtne põhjus, mida nimetatakse “puudujääk usus”. See tähendab, et inimene ei näe, kelle ees ta ennast taandab, see tähendab, et ta ei tunne Looja olemasolu. See põhjustab talle raskust.

Kuid kui ta Looja olemasolu tundma hakkab, siis ihkab tema hing kohe taandamise ja juurega ühendumise poole, et selles sisalduda nagu küünal tõrvikus, ilma igasuguse mõtte või põhjenduseta. Kuid see tuleb loomulikult, nagu küünal taandub tõrviku ees.

Sellest järeldub, et inimese töö põhiolemus on ainult Looja olemasolu tundmiseni jõudmises, see tähendab tunnetada Looja olemasolu, et “kogu maa on täis Tema au,” ja see hakkab olema inimese kogu töö. See tähendab, et kogu energia, mille inimene töösse paneb, on ainult selle saavutamiseks ja ei midagi muud.

Inimene ei tohiks lasta end eksitada, nagu oleks vaja midagi omandada. Pigem on ainult üks asi, mida inimene vajab: usk Loojasse. Ta ei peaks mõtlema mitte midagi, see tähendab, et ainus tasu, mida tahab oma töö eest saada, on see, et teda premeeritaks usuga Loojasse.

Me peame teadma, et ei ole vahet, kas inimene saab väikese või suure valgustuse, sest valguses ei ole muutusi. Pigem on kõik muutused Kelimis [anumates], mis saavad külluse, nagu on kirjas, “Mina, Issand, ei ole muutunud.” Seetõttu, kui inimene suudab oma Kelimi suurendada, siis selles ulatuses suurendab ta valgust.

Küsimus on aga selles, et millega inimene oma Kelimi suurendada saab? Vastus on, et selles ulatuses, milles ta ülistab ja tänab Loojat selle eest, et Ta on teda endale lähemale toonud, et ta tunneks Teda veidi ja asja olulisele mõtleks, see tähendab, et teda on premeeritud Loojaga mingi seose omamisega.

Sellises tähtsuse ulatuses, mille kohta inimene enda jaoks pildi loob, kasvab temas valgustatus. Inimene peab teadma, et ta ei hakka kunagi teadma inimese ja Looja vahelise ühenduse tõelise tähtsuse mõõtu, sest selle tõelist väärtust ei saa hinnata. Selle asemel, nii palju kui inimene seda hindab, sel määral saavutab ta selle väärtuse ja tähtsuse. Selles on Segula [jõud/ravim/voorus], sest selle kaudu saab ta austatud sellega, et see valgus jääb temasse püsivalt.