Artikkel

20. Lishma [Tema pärast]
Kuuldud 1945. aastal

Lishma kohta [Tema pärast]. Et inimene saaks Lishma, on vaja ärkamist ülalt, et  see on valgustus ülalt ja inimmõistus ei pea sellest aru saama. Pigem see, kes maitseb, teab. Selle kohta öeldakse: "Maitske ja vaadake, et Issand on hea."

Seetõttu on taevariigi koorma enda peale võtmisel vaja, et see oleks täielik, see tähendab ainult andmist ja mitte mingit saamist. Kui inimene näeb, et organid selle seisukohaga ei nõustu, ei jää tal muud üle muud kui palve – puistata oma südant Loojale, et aidata tal anda oma kehale nõusolek end Loojale orjastada.

Ärge öelge, et kui Lishma [Tema pärast] on kingitus ülalt, siis mis kasu on inimese (enese)ületustest ja pingutustest ning kõigist abinõudest ja parandustest, mida ta Lishma saavutamiseks teeb, kui see Loojast sõltub? Meie targad ütlesid selle kohta: "Sa ei ole vaba end sellest vabastama." Pigem tuleb äratus anda  altpoolt ja seda peetakse "palveks". Ometi ei saa olla tõelist palvet, kui ta ei tea esmalt, et ilma palveta seda ei saavuta.

Seetõttu loovad toimingud ja abinõud, mida ta Lishma saamiseks teeb, temas parandatud kelimi [astjad], mis soovivad Lishmad vastu võtta. Siis, peale kõiki toiminguid ja abinõusid saab ta tõsiselt palvetada, sest ta nägi, et kõik tema teod ei aidanud teda kuidagi. Alles siis saab ta teha südame põhjast tuleva ausa palve, ja siis Looja kuuleb tema palvet ja annab talle Lishma kingituse.

Samuti peaksime teadma, et Lishma saamisega surmab inimene kurja kalduvuse. Kurja kalduvust nimetatakse "oma kasu nimel saamiseks". Andmise eesmärgi saavutamisega tühistatakse omakasu. Surma panemine tähendab, et inimene ei kasuta enam oma saamise anumaid enda jaoks. Ja et see enam ei toimi, peetakse seda surnuks.

Kui mõelda sellele, mida ta saab oma töö eest päikese all, leiab ta, et Loojale ei ole nii raske alluda kahel põhjusel:

1. Selles maailmas tuleb ennast igal juhul pingutada, hoolimata sellest, kas tahta või mitte.

2. Ka töö ajal, kui keegi töötab Lishma, saab naudingut tööst enesest.

See on nii, nagu Sayer Dubnast salmi kohta ütles: "Sa ei kutsunud Mind, Jaakob, sest sa nägid vaeva Minu nimel, Iisrael." See tähendab, et sellel, kes töötab Looja heaks, ei ole tööd. Vastupidi, inimene tunneb naudingut ja elevust.

Kuid see, kes ei tööta Looja, vaid muude eesmärkide nimel, ei saa Loojale kurta, et Ta ei anna talle töös elujõudu, sest ta töötab teise eesmärgi nimel. Kurta saab ainult sellele, kelle heaks ta töötab, et oma töö käigus elujõudu ja naudingut anda. Tema kohta öeldakse: "Need, kes neid teevad, peavad olema nende sarnased, kõik, kes neid usaldavad."

Ärge üllatuge, et kui inimene võtab enda peale taevariigi koorma, kui ta tahab töötada selle nimel, et Loojale anda, ei tunne ta ikka veel mitte mingit elujõudu, ja et see elujõud allutatakse kuningliku taevariigi koorma alla. Pigem peaks selle vastu võtma sunniviisiliselt, tema hinnangute vastaselt. See tähendab, et keha ei nõustu sellise orjastamisega, kus Looja teda elujõu ja naudinguga üle ei kalla.

Põhjus on selles, et see on suur parandus. See ei oleks selle jaoks olnud, kui saamise soov oleks selle tööga nõustunud, siis ei oleks kunagi Lishmad saavutatud. Pigem töötaks ta alati enda kasuks, enda soovide rahuldamiseks. Rahvasuu ütleb, et varas ise karjub: "Võtke varas kinni!" ja siis ei saa te öelda, kes on tõeline varas, et teda tabada ja varastatu temalt tagasi nõuda.

Aga kui varas, mille all mõeldakse saamise soovi, taevariigi koorma vastuvõtmise tööd maitsvaks ei pea, sest keha harjub töötama vastu oma tahtmist, on tal vahendid, mille abil tööle tulla ainult oma Loojale rahulolu valmistamiseks, sest tema ainus kavatsus peaks olema ainult Looja jaoks, nagu on kirjutatud: "Siis tunnete rõõmu Issandast." Niisiis, minevikus ei tundnud ta Loojat teenides tööst mingit naudingut. Pigem oli tema töö kohustuslik.

Kuid nüüd, kui ta on end andmise nimel töötama harjutanud, saab ta tasu Loojast rõõmu tundmisega ning töö ise pakub talle naudingut ja elujõudu. Arvatakse, et ka nauding on spetsiaalselt Looja jaoks.