Artikkel

1. Ei ole kedagi teist peale Tema.

Kuuldud 6.veebruaril 1944,  Parashat Yitro, 12 Shevat

On kirjutatud: "Ei ole kedagi teist peale Tema," mis tähendab, et maailmas  ei ole ühtegi teist jõudu, millel oleks võime midagi Looja vastu teha. Ja see, et inimene näeb, et maailmas on asju, mis kõrgemaid jõude (sõna-sõnalt: “kõrgemat saatjaskonda”) eitavad, siis selle põhjuseks on see, et selline on Looja tahe. Ja see on teatud tüüpi parandus, mida nimetatakse "vasak [käsi] lükkab eemale ja parem käsi toob lähemale". Teisisõnu, see, mida vasakpoolne tõrjub, on osa parandusest. Ehk siis maailmas on asju, mis on algselt mõeldud inimese sirgelt teelt kõrvale juhtimiseks, (asju) mille tegevus tõukab ta pühadusest eemale.

Ja nendest tõrjumistest saadav kasu seisneb selles, et tänu neile tekib inimesel vajadus ja täiuslik soov, et Looja aitaks teda, sest muidu ta näeb, et on kadunud. Ta mitte ainult (et) ei edene oma töös, vaid näeb, et liigub tagasi. See tähendab, et isegi “Lo Lishma” [st tema enda pärast] ei ole tal Toora ja käskude täitmiseks jõudu. Ja ainult ennast tõeliselt ületades, kõrgemal teadmistest, saab ta täita Toorat ja Mitzvoti. Kuid mitte alati ei ole tal jõudu ületada (takistusi) kõrgemal (oma ) teadmistest. Vastasel juhul on ta kohustatud, hirmutav mõelda, lahkuma Looja teelt, isegi "Lo Lishma" (teelt).

Ja ta näeb, et temas on alati "rohkem katkist kui tervet". See tähendab, et langusi on palju rohkem kui tõuse. Ja ta ei näe, et neile seisunditele [kunagi] lõpp tuleks. Ja ta jääb igaveseks pühadusest väljapoole. Ta näeb ju, et tal on [Toorat ja käske] isegi vähimal määral raske täita, [ja ta saab töötada] ainult eneseületuses,  kõrgemal  teadmistest. Kuid mitte alati ei suuda ta (teadmisi) ületada. Ja millega see kõik lõpeb?

Ja siis jõuab ta otsusele, et peale Looja enda, ei ole kedagi, kes teda aidata saaks. Ja see viib selleni, et ta kehtestab oma südames tõelise nõudmise, et Looja avaks ta silmad ja südame, ja, tõeliselt, lähendaks teda alatisele ühendusele Temaga. Selle järgi selgub, et kõik tõrjumised, mis tal olid, - kõik see oli Loojalt. Seega, mitte sellepärast, et temas oleks viga ja et tal puuduks võime (teadmisi) ületada. Aga et neile inimestele, kes, tõesti tahavad Loojale lähemale jõuda, ja et ta ei rahulduks vähesega ehk teisisõnu, et ta ei jääks väikese, ebamõistliku lapse seisundisse, - seepärast oli talle ülevalt abi antud, et tal ei oleks võimalust öelda, et õnneks on tal Toora ja käsud ja head teod. Ja millest tal veel puudus olla võiks?

Ja see [juhtub] just siis, kui sellel inimesel,  on tõepoolest tõeline soov. Siis saab see inimene abi ülalt, ja talle näidatakse alati, kui palju temaga tema praeguses seisundis valesti on. See tähendab, et talle saadetakse mõtteid ja arvamusi, mis on [suunatud] töö vastu. Ja see on selle jaoks, et ta näeks, et ta ei ole Loojaga täiuslikkuses. Ja ükskõik kui palju ta (ennast) ei ületaks, näeb ta alati, et ta on seisundis, mis on pühadusest kaugemal, kui [kõikide] teiste oma, kes tunnevad, et nad on Loojaga täiuslikkuses. Kusjuures tal on alati nõudmisi ja pretensioone, ja ta ei saa õigustada Looja käitumist – (seda) kuidas Ta temasse suhtub.

Ja see põhjustab talle valu: miks ta ei ole Loojaga täiuslikkuses? Kuni selleni, et tal tekib tunne, et tal ei ole tõepoolest mingit osadust pühaduses. Ja kuigi vahel saab ta ülevalt mingisuguse äratuse, (mis) teda hetkeks elustab, kuid kohe langeb ta tagasi madalale kohale. See on aga põhjus, miks ta jõuab arusaamisele, et ainult Looja suudab teda aidata,  teda (endale) tõeliselt lähendades.

Inimene peaks alati püüdma olla Loojaga seotud. Teisisõnu, et kõik tema mõtted oleksid Temast. See on, isegi kui ta on kõige halvimas seisundis, ja sellest suuremat langust ei saa olla, ei tohiks ta Looja võimu alt lahkuda, st [mõelda], et on teine võim, mis ei lase tal pühadusse siseneda ja mis on võimeline tegema head või kurja. See tähendab, et ta ei peaks arvama, et eksisteerib Sitra Achra jõud, mis ei lase inimesel häid tegusid teha ja Looja radu käia, vaid et kõike teeb Looja.

Ja see, nagu ütles Baal Shem Tov, öeldes, et see, kes ütleb, et maailmas on veel üks jõud, st Klipot, on seisundis "ja te hakkate teenima teisi jumalaid". See tähendab, et ta paneb toime kuriteo mitte Loojat salgava mõttega, vaid kui ta arvab, et peale Looja on veel mõni vägi ja jõud, (sellega) paneb ta toime kuriteo. Ja, vähe sellest, kes ütleb, et inimesel on oma vägi ehk ta ütleb, et eile ei tahtnud ta ise mööda Looja radu minna - seda nimetatakse ka, et ta sooritab uskmatuse kuriteo. Teisisõnu, ta ei usu, et ainult Looja juhib maailma.

Kui ta aga on toime pannud mingigi rikkumise – ja, ei ole kahtlust, et ta peab meelt parandama ja kahetsema seda, et selle pahateo toime pani ,– siin on vaja üles ehitada ka kannatuste ja valu jada: millise punktiga  ta seostab põhjust, mis rikkumise esile kutsus, ja selle punkti üle tasub kahetseda. 

Ja siis peaks inimene kahetsema ja las ütleb: see, et ma rikkumise toime panin, see on sellepärast, et Looja viskas mu pühadusest välja prügimäele, käimlasse, kohta kuhu prügi visatakse. Teisisõnu, Looja andis talle soovi ja püüdluse haisvas kohas mängida ja õhku hingata.

(Aga võib öelda, et raamatutes on öeldud, et mõnikord kehastub inimene oma elu ringides seaks. Ja selgitada tuleb seda, et  ta [st Baal Shem Tov] ütleb, et inimene saab soovi ja püüdluse saada elujõudu asjadest, mille kohta ta juba ütles, et need on prügi, aga nüüd tahab ta nendest toituda.)

Ja ka siis, kui inimene tunneb, et ta on nüüd tõusu seisundis, ja ta tunneb töös mingit maitset, ärgu öelgu, et ma olen nüüd seisundis, kus ma mõistan, et tasub Looja tööline olla. Aga ta peaks teadma, et nüüd on ta Looja silmis halastuse leidnud, seepärast toob Looja teda (endale) lähemale ja seetõttu tunneb ta nüüd töös maitset. Ja olgu ta ettevaatlik, et ta kunagi pühaduse võimu alt ei väljuks, öeldes, et peale Looja on veel keegi, kes tegutseb.

(Sellest järeldub aga, et Looja silmis armu saamine, või vastupidi, ei sõltu inimesest endast, vaid kõik sõltub Loojast. Ja miks ta siis praegu Looja silmis halastust sai, ja hiljem – mitte? Inimene ei ole võimeline sellest oma välise mõistusega aru saama).

Ja samamoodi, kui ta kahetseb selle üle, et Looja teda lähemale ei too, tuleb ka ettevaatlik olla, et see ei oleks tema isiklikes huvides, see tähendab selle pärast, et ta on Loojast kaugel, sest nii muutub ta isikliku kasu nimel saajaks. Aga saaja – on (Loojast) eraldatud. Aga ta peaks kahetsema Shina väljasaatmist, st seda, et ta põhjustab Shina kannatusi.

Ja inimene peab endale ette kujutama: sarnaselt sellele, nagu inimesel valutaks mingi pisike organ, valu on nagunii tunda, peamiselt, ajus ja südames, sest süda ja aju on inimese keskpunkt. Ja, kahtlemata, ei ole võimalik võrrelda üht eraldiseisvat organit kogu inimese tähelepanuvõimega, kus, põhiosas, ju valu tuntaksegi.

Analoogiliselt on ka valuga, mida inimene tunneb seetõttu, et ta on Loojast kaugel. Ja et inimene on ainult püha Shina eraldiseisev osa, sest, on ju püha Shina  Iisraeli hinge kogukond, ei saa osalise valu tunnet võrrelda üldise valu tundega. Teisisõnu, Shina kannatused on põhjustatud sellest, et tema osad on temast eraldatud, ja ta ei saa neid toita.

(Ja tuleb öelda, et on olemas tarkade ütlus: "Kui inimene kannatab, siis mida Shina ütleb? Raskus on mu peas.") Ja sellega, et kui ta eemaldumise kannatusi enda arvele ei kirjuta, päästetakse ta enda jaoks saamise soovi võrku langemisest, mis oleks pühadusest eraldatuse seisund.

Ja niisamuti, kui inimene tunneb, et tal on mingisugune lähenemine pühadusele. Kui tal on rõõm sellest, et teda on austatud Looja silmis halastuse võitmisega. Ja siis peab ta samuti ütlema, et tema peamine rõõm on esile kutsutud sellega, et rõõm on nüüd ülal, pühas Shinas, sest tal oli võimalus oma isiklik osa endale lähemale tuua, ja ta ei pea oma isiklikku osa väljapoole viskama.

Ja sellest, et inimest austati võimalusega Shinad rõõmustada, on tal rõõm. Ja see kehtib ka eelpool mainitud hindamise kohta, sest see, et konkreetsel elemendil on rõõm, on vaid osa sellest, milline on kogu tervikus olev rõõm. Ja tänu nendele hinnangutele, kaotab ta oma isikliku individuaalsuse ega lange Sitra Achra võrku, see tähendab isikliku kasu nimel saamise soovi sisse.

Ja kuigi saamise soov on vajalik, sest "selles on kogu inimene", kuigi see, mis inimesel on, peale saamise soovi, ei puutu (Looja poolt) loodusse, vaid me omistame selle Loojale. Kuid soov naudingut saada peab olema andmise jaoks parandatud. Teisisõnu, nauding ja rõõm, mida saamise soov vastu võtab, peavad olema kavatsusega, et üleval tuntaks naudingut sellest, et loodud naudingut kogevad. See oli ju loomise eesmärk – Tema looduid rõõmustada. Ja seda nimetatakse " Shina rõõm üleval".

Ja seetõttu on inimene kohustatud leidma viise, kuidas ta saaks üles naudingut pakkuda. Ja ei ole kahtlust, et see, et ta naudib, tekitab ka üleval naudingut. Seepärast püüab ta alati Kuninga paleesse jääda, et tal oleks võimalus mängida kuninglikus varalaekas. Ja see kutsub täiesti kindlasti esile rõõmu Kõrgemal. Tuleb välja, et kõik püüdlused peavad olema ainult taeva pärast.