Artikkel

7. Mida tähendab, et "harjumus muutub töös teiseks loomuseks"?

Kuuldud 1943.

Kui inimene harjutab end millegagi, muutub see objekt või nähtus tema jaoks teiseks loomuseks. Seetõttu ei ole sellist nähtust, mille olemasolu inimene tunda ei saaks. See tähendab, et hoolimata asjaolust, et inimesel  ei ole selle nähtuse suhtes mingit tunnet, siis sellega harjudes, jõuab inimene ikkagi tundeni. 

Ja tuleb teada, et Looja ja loodute vahel on tunde osas erinevus, sest loodul on arusaam tajujast ja tajutavast, saavutajast ja saavutatust. Teisisõnu, meil on tajuja, mis on seotud teatud osaga reaalsusest.

 Samas reaalsus ilma tajutavata on ainult Looja Ise, kelle suhtes kehtib, et “[inim]mõte ei ole suuteline Teda hoomama”.

Inimese puhul see nii ei ole; kogu tema eksistents on ainult reaalsuse tunnetamise kaudu. Samamoodi hinnatakse ka selle reaalsuse tõde tõeks ainult seda reaalsust kogeva inimese suhtes. Teisisõnu, see, mida tajuja selles tunneb, on tema jaoks tõeline. See tähendab, et kui ta tunneb reaalsuse kibedat maitset, teisisõnu, ta tunneb end (olevat) teatud seisundis, milles ta leiab, et tal on halb ja ta kogeb selle seisundi tõttu kannatusi, siis nimetatakse seda inimest töös patuseks “rasha", sest ta süüdistab Loojat. Teda nimetatakse ju “heaks ja head tegevaks”, sest Ta annab maailmale ainult head, kuid inimene tunneb oma aistingus, et sai Loojalt vastupidise ehk seisundi, milles tal halb on.

Ja öeldu põhjal peaks mõistma meie tarkade sõnu: "Maailm on loodud kas täielikult patuste või täielikult õigete jaoks." Selle selgitus on, nagu eespool öeldud: ta kas maitseb ja tunneb maailma head maitset ja siis ta õigustab Loojat ja ütleb: "Looja annab maailmale ainult head." Või kui ta tunneb ja maitseb maailmas kibedust, siis on ta "rasha", patune, sel määral kui ta Loojat süüdistab.

Selgub, et kõike mõõdetakse inimese tunnetega. Sest Looja puhul ei saa kõigist nendest tunnetest rääkida, nagu öeldakse Ülemlaulus : „Nagu Tema, selline hakkad sa alati olema, ei hakka sinus olema ei puudust ega liialdust.” Seetõttu on kõik maailmad ja kõik muutused ainult nende (maailmade ja muutuste) saajate suhtes, vastavalt sellele, kuidas inimene need saavutab.