Artikkel

8. Milles seisneb Kedusha varju ja Sitra Achra varju erinevus?

 

(ma kuulsin juulis 1944)

On kirjutatud : „Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tahan ma minna mürrimäele ja viirukikünkale.“ (Ülemlaul 4:6) Me peame mõistma, mida varjud vaimses töös tähendavad, ja mis on need kaks varju. Asi on selles, et kui inimene ei tunne, et Looja juhib maailma headuse ja heategemise kaudu  „Hea, kes teeb head“(paljudes juudi palveraamatutes), siis see tundub talle nagu vari, mis peidab päikese.
 

Teisisõnu: nagu füüsiline vari ei muuda kuidagi päikest – päike paistab ikka sama tugevalt –, nii ka see, kui inimene ei tunne Looja juhtimist, ei mõjuta see Loojat ennast. Ülalpool ei muutu midagi. Nagu on kirjutatud: „Sest mina, Issand, ei ole

ennast muutnud“ (Malaki 3:6)

Selle asemel toimuvad kõik muutused inimese, mitte Looja poolel. Me peame mõistma, et selles „varjus“ ehk varjamises on kaks erinevat seisundit. 

1. Kui inimesel on endiselt jõudu tulla toime pimeduse ja varjamisega, mida ta tunneb. Ta suudab õigustada Loojat ja palvetada Tema poole, et Looja avaks ta silmad – et ta näeks: kõik need varjamised, mida ta tunneb, tulevad tegelikult Loojalt. See tähendab, et Looja teeb seda kõike selleks, et inimene hakkaks Teda otsima ja sooviks Temaga lähedust.
 

See on nii sellepärast, et just läbi kannatuste, mida inimene Loojalt saab, tekib tal soov pääseda raskustest ja põgeneda valust – siis ta teeb kõik, mis võimalik.

Seetõttu, kui inimene kogeb varjamist ja vaevu, on ta kindel, et ainus tuntud "ravim" on see: palju palvetada, et Looja aitaks tal sellest seisundist välja tulla. Selles seisundis usub ta endiselt, et Looja juhib kõike.

2. Kui inimene jõuab seisundisse, kus ta ei suuda enam ennast ületada ega öelda, et kõik need kannatused ja valud, mida ta tunneb, on Looja poolt saadetud selleks, et anda talle võimalus vaimselt tõusta, siis ta langeb uskmatuse seisundisse. Ta ei suuda enam uskuda, et Looja juhib kõike. Loomulikult ei suuda ta siis ka palvetada.

Järelikult on kahte tüüpi varje. Ja see ongi tähenduseks fraasile “ja varjud põgenevad“(Ülemlaul 4:6) – see tähendab, et need varjud kaovad maailmast.

Klipa (ebapühaduse) vari tähendab: „Samal ajal kui teine jumal on viljatu ega kanna vilja.“ (Zohar, "Mishpatim", punkt 166) Kedusha’s (pühaduses) aga öeldakse: „Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.“(Ülemlaul 2:3) See tähendab, et inimene mõistab: kõik varjamised ja kannatused, mida ta tunneb, on Looja poolt saadetud selleks, et ta saaks töötada usu pealt – mõistusest kõrgemal.

Kui inimesel on jõudu öelda, et just Looja on talle need seisundid saatnud, siis on see tema kasuks. See aitab tal hakata tegutsema mitte isikliku kasu pärast, vaid andmise nimel. Sel hetkel usub ta, et Looja naudib just sellist tööd – sellist, mis on üles ehitatud usule üle mõistuse. 
Sellest tulenevalt ei palveta inimene enam, et varjud kaoksid maailmast. Selle asemel ütleb ta: „Ma näen, et Looja tahab, et ma teeniksin Teda just niimoodi – täiesti üle mõistuse.“ Seega ütleb ta iga tegevuse kohta: „Kui Looja rõõmustab selle töö üle, siis miks peaks mind häirima, et töötan seisundis, mis on varjatud?“
 

Kui inimene soovib tegutseda mitte enda, vaid andmise nimel – et Loojal oleks hea meel –, siis ta ei tunne end alandatuna, isegi kui ta tajub Looja peitust ehk seda, et Looja justkui ei naudi tema tööd. Ta nõustub täielikult sellega, kuidas Looja teda juhib. See tähendab, et kuidas iganes Looja tahab, et ta Teda töö käigus tunnetaks – kas lähedalt või kaugelt –, on inimene sellega rahul. Sest ta ei mõtle sellele, mis teda ennast rahuldaks, vaid ainult sellele, mis rõõmustaks Loojat. Selline "vari" toob inimesele elu ja jõudu. 

Seda nimetatakse: „Tema varjus ihkasin olla“ – see tähendab, et inimene igatseb sellist seisundit, kus ta saab end ületada ja tegutseda usu toel, mitte mõistuse järgi. Aga kui inimene ei pinguta ajal, mil ta on varjamise seisundis – kui tal on veel võimalus palvetada ja Loojale läheneda –, ja ta on hooletu, siis saadetakse talle teine varjamine. See on seisund, kus ta ei suuda enam isegi palvetada. See juhtub seepärast, et ta ei kasutanud kogu oma jõudu, et varasemas seisundis Looja poole palvetada. Selle hooletuse tõttu jõuabki ta sügavamasse vaimsesse madalseisu.
Kui inimene on jõudnud sellesse madalasse seisundisse, siis tuntakse tema vastu ülevaltpoolt haletsust ning talle antakse uus äratus ülalt. Siis algab kogu protsess otsast peale – kuni lõpuks inimene tugevneb palves, Looja kuuleb tema palvet, toob ta endale lähemale ja parandab teda.