Artikkel
72. Enesekindlus on valguse kate
Kuuldud 10. Nisanil, 31.märtsil 1947
Enesekindlus katab valgust, mida nimetatakse "eluks". Sest on reegel: “Ei ole valgust ilma Klita [anumata]”. Tuleb välja, et valgus, mida nimetatakse elu valguseks, ei saa katta, vaid peab kehastuma mingis Klis. Ja seda Klid, kus elu valgus kehastub, nimetatakse tavaliselt "enesekindluseks". Mis tähendab, et ka kõige raskemate asjade puhul, näeb ta, et on võimeline seda ellu viima.
Tuleb välja, et valgus on enesekindluse Klis äratuntav ja tunnetatav. Ja seepärast mõõdetakse inimese elu vastavalt selles Klis olevale enesekindluse määrale. Ehk enesekindlusega, mis tal on, saab ta mõõta temas oleva elu suuruse määra.
Sellepärast saab ka inimene ise näha, et senikaua, kuni ta on elus tasemel, särab talle igal pool enesekindlus ja ta ei näe midagi, mis võiks teda segada selles, mida ta soovib. See on esile kutsutud sellega, et elu valgus, mis on kõrgemalt tulev jõud, paistab talle. Ja tal on võimalus kasutada üliinimlikke jõude, sest kõrgem valgus ei ole ju piiratud, nagu seda on materiaalsed jõud.
Aga samal ajal, kui elu valgus temast lahkub,- mis tähendab, et ta laskus sellelt elu tasemelt, mis tal oli, - ja saab tarkpeaks ja uurijaks. Ja ta hakkab kõigest mõtlema kasu saamise vaatepunktist: kas seda tasub teha või mitte. Ja muutub vaoshoituks, ega ole enam keevaline ja kuum, nagu ta oli enne seda, kui oma elu jõu tasemelt laskuma hakkas.
Kuid inimesel ei ole mõistust, et öelda, et kogu see tarkus ja arusaam, millega teda nüüd kõige üle mõtlemise tarvis austati, on esile kutsutud sellega, et tal kadus elu vaim, mis tal enne oli. Aga tema mõtleb, et nüüd on ta läbinägelikuks saanud. Ja see ei ole nii, nagu oli kuni selleni, kui ta elu valguse kaotas. Oli ta ju siis impulsiivne, nagu öeldakse “impulsiivne rahvas”.
Kuid ta peab teadma, et kogu tarkus, mille ta nüüd saavutanud on, jõudis temani selle tõttu, et ta kaotas elu vaimu, mis tal enne oli. Oli ju elu valgus, mille Looja talle siis andis, kõikide tegude mõõdupuuks. Kuid nüüd, kui ta on languses, on Sitra Achral jõud, kõigi oma õiglaste pretensioonidega, tema juurde tulla.
Nõuanne on selles, et inimene peab ütlema: “Praegu ei saa ma oma kehaga rääkida ega temaga vaielda.” Las ütleb: "Nüüd ma surin ja ootan surnute ülestõusmist." Ja hakkab töötama teadmistest kõrgemal, öeldes oma kehale: "Kõik, mida sa väidad, on tõsi ja mõistuse kohaselt ei ole mul sulle midagi vastata. Kuid ma loodan, et hakkan uuesti töötama ja võtan nüüd enda peale Toora ja käsud ja nüüd saan ma geriks (Looja poole pöördunuks), aga meie targad ütlesid: 'Ger, kes on Looja poole pöördunud, sarnaneb vastsündinule.' ja nüüd ootan, et Looja mind päästaks, ja Ta aitab mind kindlasti ja ma lähen jälle pühaduse teele. Ja kui mul on pühaduse jõud, on mul sulle midagi vastata. Kuid sinnani pean minema teadmistest kõrgemal, sest mul ei ole veel pühaduse mõistmist. Sel viisil võid sa oma mõistuse abil võita - aga mul ei ole midagi teha, peale selle, et uskuda tarkade usuga, kes ütlesid, et Toorat ja käske tuleb täita teadmistest kõrgemal. Ma pean ilma kahtluseta uskuma, et usu jõuga väärime me abi ülevalt, nagu meie targad ütlesid: ', Puhastuma tulnut aidatakse.'”