Artikkel

5. Lishma on ärkamine ülalt, aga miks on vaja ärkamist altpoolt?

Kuuldud 1945

Inimesel on võimatu mõista, kuidas Lishmad saavutada. Inimmõistus ei ole ju võimeline aru saama, kuidas see maailmas võimalik on. Ja see on tingitud sellest, et inimesele on antud aru saada vaid sellest, et kui ta tegeleb Toora ja käskudega ning saavutab midagi, peab selles olema mingi isiklik kasu, sest vastasel juhul ei ole inimene võimeline midagi tegema. . Kuid see on valgus, mis tuleb ülalt. Ja ainult see, kes tunneb selle maitset, saab teada ja mõista. Ja selle kohta öeldakse: "Maitske ja vaadake, et Issand on hea!" (Ps 34:9).

Sel juhul tuleks mõista, miks peaks inimene kasutama nippe ja nõuandeid, kuidas Lishmad saavutada. Sest ükski nõuanne ei aita teda ja kui Looja ei anna talle teist olemust, mida nimetatakse sooviks anda, ei aita ükski pingutus inimesel Lishmad saavutada.

Ja vastus on selline, nagu meie targad ütlesid: "Sina ei pea seda tööd lõpetama, kuid sa ei saa ka sellest vabaneda." Teisisõnu, inimene on kohustatud andma "ärkamise altpoolt", sest see on palve omadus. Nimetatakse ju palvet hisaroniks ja ilma hisaronita  ei ole täitumist. Seetõttu, kui inimesel on vajadus Lishma järele, tuleb täitumine ülalt ja siis tuleb ülalt vastus palvele. See tähendab, et ta saab oma hisaroni täitumise.

Selgub, et Loojalt “Lishma” vastuvõtmiseks vajalik inimese töö on vajalik ainult hisaroni ja kli [omandamise] jaoks. Kuid inimene ei saavuta kunagi täitmist ise ja see on Looja kingitus.

Palve peab siiski olema täiuslik. Ehk siis südame sügavusest, mis tähendab, et inimene teab sada protsenti, et peale Looja enda  ei ole maailmas kedagi, kes teda aidata saaks. Ja kuidas inimene teab, et peale Looja enda  ei ole kedagi, kes teda aidata saaks? Inimene saab neid teadmisi omandada ainult siis, kui ta on pannud sellesse kõik tema käsutusse antud jõu ja see  ei ole teda aidanud.

Seetõttu on inimene kohustatud tegema kõik maailmas võimalikud toimingud, et olla austatud omadusega "taeva pärast". Siis saab ta palvetada oma südame sügavusest. Ja siis kuuleb Looja tema palvet.

Kuid püüdes Lishmad omandada, peab inimene teadma, et ta võtab enda peale, et ta tahab absoluutses täielikkuses töötada andmise nimel. See tähendab, et ta annab täielikult ja ei saa midagi. Ja alles siis hakkab ta nägema, et [tema] organid ei nõustu selle arvamusega.

Ja siit võib ta jõuda selge teadmiseni, et tal  ei ole muud nõu, kui valada oma palve Looja poole, et Tema teda aitaks ja keha oleks nõus end ilma igasuguste tingimusteta Looja ees orjastama. Sest ta näeb, et ta ei suuda veenda oma keha ennast täielikult taandama. Selgub, et just siis, kui ta näeb, et  ei ole lootustki, et tema keha ise Looja heaks töötama nõustuks, saab tema palve pärineda tema südame sügavusest. Ja siis võetakse tema palve vastu.

Ja peaks teadma, et tänu sellele, et inimesele on omistatud Lishma, surmab ta kurja kalduvuse. Kuri kalduvus on ju soov saada. Ja et talle on antud soov anda, siis ta tühistab soovi saada, nii et sellel ei ole võimet mitte midagi teha. Ja seda loetakse, et ta tapab selle (kurja kalduvuse) . Sest ta "nihutas" ta oma positsioonilt ja sellel  ei ole enam midagi teha, sest seda ei kasutata enam. Ja asjaolu, et see oma tegevuses tühistatakse, peetakse selleks, et ta "tappis selle".

Ja kui inimene annab endale aru: "Mis on tema töös , et ta peaks päikese all töötama?" – ta näeb, et on kaks põhjust, miks end Looja nimel orjastada  ei olegi nii raske:

1.Ta on nii ehk naa kohustatud siin maailmas pingutama, st kas ta tahab või mitte. Ja mis talle kõigist tehtud pingutustest alles jääb?

2.Samal ajal, kui ta töötab ainult Lishma, saab ta ka tööd tehes naudingu.

See meenutab tähendamissõna Dubno maggidist, mis on öeldud salmis: „Aga ei ole sina, Jaakob, mind kutsunud, ei ole sina, Iisrael, minu pärast vaeva näinud.” (Jesaja 43:22) Ta ütles, et see oli nagu juhtum rikka mehega, kes väljus rongist ja tal oli väike kohver. Ja ta pani selle sinna, kuhu kõik kaupmehed oma kohvrid panid. Ja pakikandjad võtavad need kohvrid ja viivad hotelli, kus kaupmehed ööbivad. Portjee arvas, et kaupmees võib väikese kohvri ise kanda ja selleks  ei ole portjeed vaja. Nii et ta võttis suure kohvri. Ja kaupmees tahab talle anda väikese tasu – nii nagu ta on harjunud maksma. Kuid portjee ei taha seda võtta ja ütleb: "Ma panin suure kohvri hotelli laoruumi ja olen väga väsinud ja mul oli raske teie pagasit kanda ja sa tahad mulle selle eest nii vähe raha anda?”

Ja sellest järeldub, et kui inimene tuleb ja ütleb, et ta on Toora ja käskude täitmise nimel palju vaeva näinud, ütleb Looja talle: "Aga ei ole sina mind kutsunud, Jaakob," see tähendab, et sa ei teinud seda, sa ei võtnud mu kohvrit, aga see kohver kuulub kellelegi teisele. Sest ütlete, et nägid Toora ja käskude nimel palju vaeva, oli sul tõenäoliselt teine ​​isand, kelle heaks sa töötasid. Nii et minge tema juurde, et ta teile maksaks. Ja seepärast öeldakse: "Sa oled minu pärast vaeva näinud, Iisrael."

Teisisõnu, see, kes töötab Looja heaks, ei koge mingit pingutust, vaid, vastupidi, [tunneb] naudingut ja vaimu ülendamist. Samas ei saa igaüks, kes töötab muul eesmärgil, tulla Looja juurde kurtmisega, et miks Looja talle tema töös elujõudu ei anna. Ta ei töötanud ju Looja heaks, et Looja talle tema töö eest tasuks.

Ja inimene võib tulla pretensioonidega neile inimestele, kelle heaks ta töötas – et need pakuksid talle naudingut ja elujõudu. Ja et "Lo Lishmas" on palju eesmärke, peab inimene nõudma eesmärgilt, mille nimel ta töötas, et see eesmärk, mille nimel ta töötas, annaks talle tasu, see tähendab naudingut ja elujõudu. Ja nende kohta öeldakse: „Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.” (Ps 115:8)

Ometi ei selgu see öeldust, sest näeme, et isegi kui inimene võtab enda peale Kõrgema Malchuti ikke ilma igasuguse muu kavatsuseta, ei tunne ta sellegipoolest mingit elujõudu, mis, ütleme, kohustaks teda Kõrgema Malchuti iket enda peale võtma. Kuid tegelikult võtab ta selle ikke enda peale ainult teadmisest kõrgema usu kaudu, see tähendab, et ta teeb seda (ennast) ületades, end vastu tahtmist sundides.

Sel juhul tekib küsimus, miks ta ikkagi tunneb selles töös pingutust ja miks keha kontrollib iga sekund, millal sellest tööst lahti saab, sest inimene ei tunne selles mingeid elulisi jõude. Ja eelöeldu kohaselt, kui inimene töötab tagasihoidlikult ja tal  ei ole muud eesmärki kui töötamine andmise nimel, siis miks ei anna Looja talle tema töös maitset ja elujõudu?

Ja vastus on, et peaksite teadma, et see on suur parandus. Ja kui see nii  ei oleks, st kui valgus ja elujõud säraksid kohe, kui inimene hakkab Kõrgema Malchuti iket enda peale võtma, oleks tal töös elujõudu, st ka saamise soov oleks selle tööga nõus. Ja siis – miks see nõus on? Ei ole kahtlustki, et see on sellepärast, et see soovib täita oma kirglikku soovi ehk töötaks enda kasuks.

Ja kui see nii oleks,  ei oleks mingit võimalust Lishma juurde tulla. Sest inimene peaks töötama enda kasuks, sest ta tunneks Looja tööst suuremat naudingut kui materiaalsete soovide rahuldamisest. Sellisel juhul oleks inimene sunnitud jääma “Lo Lishmasse”. Ja seda seetõttu, et ta tunneks oma tööst rahulolu. Ja seal, kus on rahulolu, ei ole inimene võimeline midagi tegema, sest ilma hüveta ei saa inimene tööd teha. Kui see nii oleks ja inimene saaks sellest tööst „Lo Lishmas“ rahulolu, oleks ta kohustatud sellesse seisundisse jääma.

Ja see sarnaneks tuntud rahvatarkusega: kui varast taga aetakse, jookseb ka varas ja karjub: "Peatage varas!" Ja on võimatu aru saada, kes siin tõeline varas on, et teda kinni võtta ja varastatu ära võtta.

Aga kui varas, see tähendab saamise soov, ei tunne maitset ja elujõudu Kõrgema Malchuti ikke enda peale võtmise töös, siis kui inimene usu omaduses töötab, mis on kõrgem kui teadmine, sunni kaudu, ja keha harjub selle tööga ehk [töötab] vastu oma saamise soovi tahtmisele, siis on inimesel vahendid töötada oma Loojale naudingu pakkumise eesmärgil. On ju peamine, mida inimeselt nõutakse, et tänu oma tööle ühineks ta Loojaga, see tähendab vormi sarnasuse omadusega, kui kõik tema tegevused on andmine.

Ja see on nii nagu öeldakse: “siis sa tunned rõõmu Issandast:” (Jesaja 58:14), kus “siis” tähendab, et enne oma töö algust ei olnud tal naudingut ja tema töö oli sunnitud. Kusjuures hiljem, kui ta on end juba treeninud töötama andmise ja mitte enda kontrollimise nimel – kas ta tunneb selle töö maitset, sest usub, et teeb tööd, sest oma tööga pakub ta oma Loojale naudingut. Ja inimene peab uskuma, et Looja aktsepteerib madalamate tööd ja ei ole vahet, milline on nende töö suurus ja tüüp ning kõik, millele Looja vaatab on [ainult] kavatsus, ja see on see, mis Loojale naudingut pakub, siis on inimene väärt Loojale [toetudes] nautimima. (Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub! Ps 37:4)

Tunneb ta ju juba Looja töö ajal headust ja naudingut, sest nüüd töötab inimene just nimelt Looja heaks, sest pingutused, mida ta sunnitöö ajal tegi, valmistasid inimese ette selleks, et ta saaks tõeliselt Looja heaks töötada. Looja. Selgub, et siis põhineb isegi see nauding, mida ta saab, Loojal, st just Looja pärast.