6. Mis on Toora tugi töös?

Kuulsin aastal 1944

Kui inimene õpib Toorat ja tahab, et kõik tema teod oleksid suunatud andmisele, peab ta alati püüdma  omada Toora toetust. Toetus on toitaine, mis on armastus, aukartus, ülendamine, värskus ja nii edasi. Kõik see tuleb Toorast ammutada, see tähendab, et Toora peaks talle need tulemused andma.

Kuid kui inimene õpib Toorat ja tal neid tulemusi ei ole, ei loeta seda Tooraks, sest Toora viitab valgusele, mis on Toorasse riietatud, nagu meie targad on öelnud: "Ma olen loonud kurja kalduvuse; Ma olen loonud Toora kui paranduse (vürtsi)." See viitab valgusele selles, sest selles olev valgus parandab teda.

Peaksime ka teadma, et Toora on jagatud kaheks: 1) Toora, 2) Mitzva [käsk]. Tegelikult on võimatu neid kahte osa mõista enne kui inimene on Looja teed mööda käimise vääriliseks saanud väljendades, et „Issanda osadus on neil,kes teda kardavad,” (Ps 25:14). Seda seetõttu, et kui inimene on  Looja paleesse sisenemiseks alles ette valmistumas, on võimatu tõe teed mõista.

Kuid on võimalik tuua näide, mida isegi ettevalmistusperioodis olev inimene võib mõningal määral mõista. Nagu meie targad on öelnud (Sutah 21): "Rabi Yosef ütles, 'Mitzva kaitseb ja päästab selle täitmise ajal. Toora kaitseb ja päästab nii täitmise ajal kui ka mittetäitmise ajal.'"

Asi on selles, et „täitmine“ viitab ajale, mil inimesel on mingisugune valgus. Seda valgust, mille ta on saanud, saab ta kasutada ainult siis, kui valgus on veel temaga, sest nüüd on ta rõõmus valguse üle, mis talle paistab. Seda eristatakse kui Mitzvat, mis tähendab, et ta ei ole veel saanud tasu Toora eest, aga tõmbab endale elu Kedushat [pühadust] ainult valgusest.

Tooraga see nii ei ole: Kui inimene saavutab mõne tööviisi, saab ta kasutada seda viisi, mille ta on saavutanud isegi siis, kui ta seda ei praktiseeri, see tähendab, isegi siis, kui ta ei saa valgust. See on nii, sest ainult valgus on temast lahkunud, kuid ta saab kasutada tööviisi, mille ta on töö kaudu saavutanud, isegi siis, kui valgus on temast lahkunud.

Siiski peame teadma, et kui praktiseeritakse, on Mitzva olulisem kui Toora, kui seda ei praktiseerita. Kui praktiseeritakse, tähendab see, et nüüd saab inimene valgust. Seda nimetatakse „täidetuks”, kui inimene sellest valgust saab.

Seega, kui inimesel on valgus, on Mitzva olulisem kui Toora, kui inimesel valgust ei ole, see tähendab, kui  ei ole Toora elujõudu. Ühelt poolt on Toora oluline, sest inimene saab kasutada tööviisi, mille ta Tooras omandanud on. Teiselt poolt on see ilma elujõuta, mida nimetatakse „ilma valguseta”. Mitzva ajal saab inimene  elujõu, mida nimetatakse „valguseks”. Seetõttu on Mitzva selles suhtes olulisem.

Seega, kui inimene on elujõuta, peetakse teda „patuseks“, sest nüüd ei saa ta öelda, et Looja juhib maailma „Hea ja head tegevana“. Seda nimetatakse, et teda kutsutakse „patuseks“, sest ta süüdistab oma Loojat, sest tunneb nüüd, et tal ei ole elujõudu ja tal ei ole midagi, mille üle rõõmu tunda, et öelda, et nüüd ta tänab Loojat, et Ta talle rõõmu ja naudingut andis.

Ei saa öelda, et ta usub, et Looja juhib Oma juhtimisega teisi heal ja head tegeval viisil, sest me mõistame Toora teed kui kehalist aistingut. Kui ta ei tunne rõõmu ja naudingut, siis mis kasu on tal sellest, et teisel inimesel on rõõm ja nauding?

Kui keegi oleks tõesti uskunud, et Juhtimine on tema sõbrale hea ja head tegev, oleks see usk pidanud talle tooma rõõmu ja naudingut sellest, et ta usub, et Looja juhib maailma rõõmu ja naudingu juhtimise läbi. Kui see talle endale elujõudu ja rõõmu ei paku, siis mis kasu on öelda, et Looja tema sõpra tõesti hea ja head tegeva juhtimisega valvab?

Kõige tähtsam on, mida inimene oma kehas tunnetab - kas ta tunneb end hästi või halvasti. Inimene naudib oma sõbra rõõmu ainult siis, kui ta naudib oma sõbra kasu. Teisisõnu, me õpime, et keha tunnete tõttu ei ole põhjused olulised. Oluline on ainult see, kas ta tunneb end hästi. Selles olukorras ütleb ta, et Looja on "hea ja teeb head." Kui keegi tunneb end halvasti, ei saa ta öelda, et Looja käitub temaga heal ja head tegeval viisil. Seega, täpselt siis, kui ta naudib oma sõbra õnne ja saab sellest kõrge meeleolu ning tunneb rõõmu, sest tema sõber tunneb end hästi, saab ta öelda, et Looja on hea juht.

Kui kellelgi rõõmu ei ole, siis tunneb ta end halvasti. Seega, kuidas ta saab öelda, et Looja on hea ja teeb head? Seetõttu on seisund, kus kellelgi puudub elujõud ja rõõm, juba seisund, kus tal puudub armastus Looja vastu ja ta ei suuda oma Loojat õigustada ja õnnelik olla, nagu oleks sobilik inimesele, kes on saanud teenida suurt ja tähtsat Kuningat.

Üldiselt peame teadma, et kõrgem valgus on täieliku rahu seisundis ja kõik pühade nimede laienemised toimuvad madalamate kaudu. Teisisõnu, kõik nimed, mille kõrgem valgus saab, tulenevad madalamate saavutustest. See tähendab, et kõrgem valgus on nimetatud vastavalt nende saavutustele. Teisisõnu nimetab inimene kõrgema valguse vastavalt sellele, kuidas ta selle saavutab, mis tähendab vastavalt oma tunnetusele.

Kui inimene ei tunne, et Looja talle midagi annab, millise nime saab ta anda Loojale, kui ta Temalt midagi ei saa? Pigem, kui inimene usub Loojasse, siis igas seisundis, mida ta tunneb, ütleb ta, et see tuleb Loojalt. Selles seisundis nimetab inimene Loojat vastavalt oma tundele.

Kui inimene tunneb end õnnelikuna oma seisundis, ütleb ta, et Loojat nimetatakse „Heaks, Kes teeb head”, sest ta tunneb, et saab Temalt head. Selles seisundis nimetatakse inimest Tzadik [õiglane], sest ta Matzdik [õigustab] oma Loojat.

Kui inimene tunneb end halvasti, ei saa ta öelda, et Looja saadab talle head. Seetõttu nimetatakse seda seisundit Rasha [õel], sest ta Marshia [mõistab hukka] oma Loojat.

Kuid ei ole sellist asja nagu vahepealne, kus inimene ütleb, et tunneb end oma seisundis nii hästi kui halvasti. Selle asemel on inimene kas õnnelik või õnnetu.

See on tähendus meie tarkade öeldust (Berachot 61), “Maailma ei loodud, jne, vaid kas täielikult patuste või täielikult õigete jaoks.” See on seepärast, et reaalsust, kus inimene tunneks korraga nii head kui halba, ei eksisteeri.

Kui meie targad ütlevad, et on olemas vahepealne, siis on see loodutes, kes omavad aja eristamise võimet, siis saame öelda vahepealne, kahel ajal, üksteise järel, nagu me õpime, et on olemas tõusude ja mõõnade küsimus. Need on kaks aega: kord on ta patune ja kord on ta õige. Kuid samaaegselt, st head ja halba samaaegselt tundes, sellist ei eksisteeri.

Sellest järeldub, et kui öeldi, et Toora on tähtsam kui Mitzva, siis on nii just siis, kui ta sellega ei tegele, see tähendab, kui tal ei ole elujõudu. Siis on Toora tähtsam kui Mitzva, milles ei ole elujõudu.

See on nii, sest Mitzvalt ei saa midagi vastu võtta, sest sellel puudub elujõud. Kuid koos Tooraga on inimesel ikkagi olemas töö võimalus sellest, mille ta oli saanud, kui ta Toorat praktiseeris. Kuigi elujõud on lahkunud, jääb võimalus tema sisse ja ta saab seda kasutada. On aeg, mil Mitzva on Toorast tähtsam, mis tähendab, kui Mitzvas on elujõudu ja Tooras  ei ole.

Seega, kui ei harjutata, see tähendab, kui inimesel  ei ole töö jaoks elujõudu ja rõõmu,  ei ole tal muud nõu kui palve. Kuid palve ajal peab teadma, et ta on patune, sest ta ei tunne maailmas olemasolevat rõõmu ja naudingut, kuigi ta teeb kalkulatsioone, nii et ta võib uskuda, et Looja annab ainult head.

Siiski, mitte kõik mõtted, mis inimesel on, ei ole töö mõttes tõesed. Töös, kui mõte viib tegutsemiseni, mis tähendab tundmusi organites, nii et organid tunnevad, et Looja on hea ja teeb head, peaksid organid sellest elujõudu ja rõõmu saama. Kui inimesel ei ole elujõudu, siis mis kasu on kõigist arvutustest, kui tema organid praegu Loojat ei armasta, kuigi Ta annab neile küllust?

Seetõttu peab teadma, et kui tal  ei ole töös elujõudu ja rõõmu, on see märk, et ta on õel/patune, sest ta on õnnetu. Kõik kalkulatsioonid on valed, kui need ei vii tegutsemiseni, mis tähendab tundmuseni, et ta armastab Loojat, sest Ta toob oma loodutele rõõmu ja naudingut.