23.Teie, kes armastate Issandat,vihake kurja!

Kuulsin 17. Sivanil, 2. juunil 1931

Salmi “Teie, kes armastate Issandat,vihake kurja!; Tema hoiab oma vagade hingi, Ta kisub nad ära õelate käest.” (Ps 97:10) tõlgendab ta nii, et ainult Looja armastamisest ja Loojaga Dvekuti osaliseks saavutamise soovist ei piisa. Lisaks tuleb kurja vihata.

Viha avaldub kurja vihkamises, mida nimetatakse “saamise sooviks.” Inimene näeb, et tal ei ole võimalust sellest lahti saada, kuid samas ei taha ta ka olukorraga leppida. Ta tunneb kahjusid, mida kuri talle põhjustab, ning näeb ka tõde: inimene ei suuda ise kurja tühistada, sest see on loomulik jõud Loojalt, kes on saamise soovi inimese sisse istutanud.

Selles seisundis ütlebki salm, mida inimene saab teha: vihata kurja. Ja selle kaudu hoiab Looja teda kurjuse eest, nagu on kirjutatud: “Tema hoiab oma vagade hingi.” Mis on hoidmine? “Ta kisub nad ära õelate käest.” Selles seisundis, kui tal on mingi kokkupuude Loojaga, olgu see kõige väiksem kokkupuude, on ta juba edukas inimene.

Tõepoolest, kurjuse küsimus jääb alles ja teenib Parzufi Ahoraimina [tagaküljena]. Kuid see toimub ainult inimese enda paranduse kaudu: siira kurja vihkamise kaudu parandatakse see Ahoraimi vormi. Viha tekib sellest, et kui inimene tahab saada Loojaga Dvekuti [liitumist], siis sõprade seas on olemas käitumismuster: kui kaks inimest mõistavad, et mõlemad vihkavad seda, mida teine vihkab, ja armastavad seda ja neid, keda sõber armastab, siis nende vahel tekib igavene side, nagu vai, mis ei lähe kunagi ümber.

Seepärast, et Looja armastab andmist, peaksid ka madalamad tahtma ainult anda. Looja vihkab samuti saaja rolli, sest Tema on täiesti täiuslik ega vaja midagi. Seega peab ka inimene enese heaks saamist vihkama.

Kõigest eelnevast järeldub, et inimene peab kibedalt saamise soovi vihkama, sest kõik maailma hävingud tulevad ainult soovist vastu võtta. Ja tänu vihkamisele parandab inimene selle ning alistub Kedusha [pühaduse] ees.