Artikkel

Kõne Zohari raamatu lõpetamise puhul

(Zohari raamatu kommentaari «Sulam» trükkimise lõpetamise tähistamise puhul)

On teada, et eesmärk, mida me soovime Toora ja käskude järgimise kaudu saavutada, on Looja külge kinnitumine, nagu on öeldud: "ja hoiate Tema poole" (5Ms 11:22) Ja tuleks mõista, mida see Loojaga ühinemine tähendab. Sest [inimlik] mõistus ei suuda Teda täielikult mõista.( Tikkunei Zohar 121:2) Kuid meie targad (Sifrei 49) on selles küsimuses juba minust ette jõudnud, sest nad küsisid salmi "hoidudes Tema poole" (5Ms 30:20) kohta nii: aga kuidas on võimalik Tema poole hoida, sest "Ta on hävitav tuli" (5Ms 4:24))? Ja nad vastasid: "Kinnitu Tema omadustele. Nagu Tema on halastav, nii ole ka sina halastav. Nagu Tema on armulik, nii ole ka sina armulik." Ja esmapilgul on arusaamatu, kuidas meie targad võisid selle salmi lihtsast tähendusest kõrvale viia. On ju selgelt kirjutatud: "ja hoiate Tema poole." Ja kui selle tähendus oleks: "Kinnitu Tema omadustele", oleks pidanud kirjutama: "Ja kinnituda Tema teedele," miks siis [Pühakiri] räägib: "ja hoida 'ledavká' Tema poole"?

Aga asi on selles, et materiaalsete objektide puhul, mis võtavad ruumi, mõistame ühtesulamist 'dvekút' kui lähestikku olemist ruumi mõistes, ja eraldumist mõistame kui kaugust ruumi mõistes. Kuid vaimsete [objektide] puhul, mis ei võta üldse mingit ruumi, ei mõisteta ühtesulamist ja eraldumist kui lähedust või kaugust ruumi mõistes, sest nad ei võta üldse ruumi, vaid sarnasust vormi poolest, mis eksisteerib kahe vaimse [objekti] vahel, mõistame kui ühtesulamist, ja vormi erinevust kahe vaimse [objekti] vahel mõistame kui eraldumist. Ja nagu kirves, mis lõikab ja eraldab materiaalse, jagades selle kaheks, eemaldades osad teineteisest, nii eraldab vormiline erinevus vaimset, jagades selle kaheks.

Ja kui nende vormi erinevus on väike, öeldakse, et nad on üksteisest vähesel määral kaugel. Ja kui erinevus vormis on suur, öeldakse, et nad on üksteisest väga kaugel. Kui nad on vormilt vastandlikud, öeldakse, et nad on üksteisest äärmiselt kaugel.

Näiteks, kui kaks inimest vihkavad teineteist, öeldakse nende kohta, et nad on üksteisest eraldatud, nagu ida on läänest kaugel. Aga kui nad armastavad teineteist, öeldakse, et nad on ühte sulandunud nagu üks tervik. See ei räägi ruumilisest lähedusest või kaugusest, vaid vormilisest sarnasusest või erinevusest.

Sest kui inimesed armastavad teineteist, on see tänu nende vormi sarnasusele. Tänu sellele, et üks armastab kõike, mida tema sõber armastab, ja vihkab kõike, mida tema sõber vihkab, sel moel on nad teineteisega sulandunud  ja armastavad teineteist.

Kuid kui nende vahel on teatud vormiline erinevus, see tähendab, et üks armastab midagi, hoolimata sellest, et tema sõber seda vihkab, ja vastupidi, siis selles vormilise erinevuse ulatuses on neil teineteise suhtes vastikustunne ja nad on eraldatud ning teineteisest kaugel.

Ja kui nad on vastandlikud, nii et kõik, mida üks armastab, on tema sõbrale vastumeelne, öeldakse nende kohta, et nad on eraldatud ja teineteisest kaugel, nagu ida on läänest.

Ja siis sa näed, et vormiline erinevus toimib vaimses nagu kirves, mis materiaalses eraldab . Samal viisil sõltub ruumilise kauguse ja nende erinevuse suurus nende vormilise erinevuse määrast. Ja nende ühtsuse määr sõltub nende vormilise sarnasuse astmest.

Ja siit on selge, kui õiglased on meie tarkade sõnad, kes selgitasid salmi: «Ja hoidke Tema poole», et see on ühtsus Temaga omaduste põhjal: Nii nagu tema on armuline, nii ole ka sina armuline, nii nagu Tema on kaastundlik, nii ole ka sina kaastundlik. Ja nad ei viinud seda salmi [kõrvale] lihtsast tähendusest, vaid vastupidi, selgitasid seda vastavalt selle lihtsale tähendusele. Vaimset ühtsust ei ole võimalik ette kujutada teisiti kui vormilise sarnasuse kaudu. Ja seetõttu, kui me muudame oma vormi Tema omaduste vormile sarnasemaks, saame Temaga üheks.

Nagu ütlesid targad: «Nagu tema on armuline...» Teisisõnu, kõik Tema teod on suunatud andmisele ja teiste abistamisele, mitte mingil juhul isikliku kasu nimel – sest Loojal ei ole puudust (hissaroni), mida oleks vaja rahuldada, ja peale selle ei ole tal kelleltki saada –, nii et ka sinu kõik teod oleksid suunatud andmisele ja teistele kasulik olemisele. Ja nii muudate oma vormi Looja omaduste vormi sarnaseks, mis ongi vaimne ühtsus.

Ja selles omaduste sarnasuses on 'moha' mõistuse ja 'liba' südame omadused. Ja Toora õppimine ja käskude täitmine, et oma Loojale heameelt valmistada, on vormi sarnasus "moha" omadustes: nii nagu Looja ei mõtle enda peale, kas Ta eksisteerib või kas Ta juhib oma loomingut ning sellesarnastele kahtlustele, nii ka see, kes soovib vormilt sarnaneda, ei saa nendele asjadele mõelda, sest talle on selge, et Looja ei mõtle neile, sest suuremat vormilist erinevust kui see, ei ole olemas.

Ja seetõttu on igaüks, kes mõtleb nendele asjadele, loomulikult Loojast eraldatud, ega jõua kunagi vormilise sarnasuseni. Ja seepärast ütlesid meie targad: „Kõik sinu teod olgu Taeva nimel“(Traktaat Avot, Mishna 2:12), teisisõnu, ühinemine Taevastega – ära tee midagi, mis selle ühinemise eesmärgini ei vii. See tähendab, et kõik sinu teod olgu suunatud andmisele ja sinu ligimese abistamisele. Ja siis jõuad sa vormilise sarnasuseni Taevaga: nagu Looja kõik teod on andmisele ja abistamisele suunatud, samamoodi olgu ka sinu kõik tegevused suunatud vaid andmisele ja abistamisele, mis on täielik ühinemine.

Ja ei ole põhjust küsida selle kohta: kuidas on võimalik, et inimene teeb kõik oma teod ligimese heaks, sest kindlasti peab ta ka enda olemasolu ja oma pere olemasolu nimel töötama? Vastus on selles, et tegevused, mida ta teeb hädavajadusest, st et saada veidi seda, mis tema eksistentsiks vaja on – vajalikku ei mõisteta hukka ega ülistata ja seda ei loeta mingil juhul selleks, et ta teeb midagi enda jaoks.

Ja vaata, igaüks, kes süveneb nendesse asjadesse, imestab kindlasti: kuidas on võimalik, et inimene jõuab absoluutse sarnasuseni vormi poolest, kui kõik tema teod on ligimesele andmise nimel, samal ajal kui kogu inimese olemasolu on vaid enda jaoks saamisele suunatud? Loomuse poolest, millega ta on loodud, ei ole ta võimeline ligimese heaks isegi väikest tegu tegema Ja kui ta annab ligimesele, peab ta nägema, et tänu sellele saab ta lõpuks tasu, mis hüvitab suurepäraselt [tema kulutused].  Kui tal on tasu suhtes kahtlusi, väldib ta juba selle teo tegemist. Kuidas on siis võimalik, et tema teod oleksid ainult teistele andmise nimel ja mitte mingil moel enda vajaduste jaoks?

Tõepoolest, ma tunnistan, et see on väga raske, ja inimese võimuses ei ole muuta loomust, millega ta on loodud, see tähendab ainult enda jaoks saamist. Rääkimata sellest, et muuta oma loomus diametraalselt vastupidiseks, st mitte midagi enda jaoks saada, vaid et kõik tema teod oleksid andmise nimel.

Aga sellepärast andiski Looja meile Toora ja käsud, mida meil on kästud täita ainult Looja rõõmustamiseks. Ja kui ei oleks tegevust Tooraga ja käskude täitmist Líshma, see tähendab, et nende abil Loojat rõõmustada ja mitte isikliku kasu nimel, siis ei oleks maailmas ühtegi vahendit, mis aitaks meil oma loomust muuta.

Ja siin saa aru kogu Toora ja käskudega Lishma tegelemise tõsidusest. Sest kui tema kavatsus Tooras ja käskudes ei ole suunatud Looja hüvanguks, vaid isikliku kasu eesmärgil, siis ta mitte ainult et ei muuda oma soovi olemust, vaid vastupidi, tema saamise soov muutub palju suuremaks, kui see, mis tal loomu poolest on, millega ta loodud oli. Nagu ma näitasin kommentaari "Sulam" eessõnas, 1. kd, vt lk 30-31, ja siin ei ole see koht, kus detailidesse minna.

Aga millised on selle inimese omadused, kes on Loojaga ühinemise väärinud? Neid ei selgitata kusagil, vaid eksisteerivad ainult peened vihjed. Kuid et selgitada, mida [see] minu artikkel sisaldab, olen kohustatud [neid] veidi vajalikkuse piires avama. Ja ma selgitan neid asju analoogia kaudu.

Keha koos oma organitega kujutab endast ühtset tervikut. Ja keha kui tervik vahetab mõtteid ja tundeid iga oma üksiku organiga. Näiteks kui keha kui tervik arvab, et üks tema organitest peab teda teenima ja talle naudingut pakkuma, saab see organ kohe tema mõttest teada ja pakub talle seda naudingut, millest ta mõtles. Samamoodi, kui mingi organ arvab ja tunneb, et koht, kus ta asub, ahistab teda, saab keha kui tervik kohe tema mõttest ja tundest teada ning asetab ta ümber tema jaoks mugavasse paika.

Kuid kui juhtub, et mingi organ on kehast eraldatud, muutuvad nad kaheks eraldi üksuseks, ja keha kui tervik ei tunne enam selle eraldatud organi vajadusi ning ka see organ ei tea enam keha mõtteid, et seda teenida ja sellele kasulik olla. Aga kui tuleb arst ja ühendab selle organi kehaga nii nagu oli enne, siis hakkab organ taas teadma kogu keha mõtteid ja vajadusi ning kogu keha tervikuna tunneb taas selle organi vajadusi.

Vastavalt sellele analoogiale tuleks mõista ka inimese omadusi, kes on väärinud ühtsuse Loojaga. Sest ma olen juba tõestanud (eessõnas Zohari raamatule, ptk. 9, ja minu kommentaaris Idra Zuta), et hing on valgustatus, mis pärineb Loojalt Endalt, Atzmuto. Ja see valgustatus eraldub Loojast sellega, et Looja riietas selle saamise soovi. Sest sama loomise eesmärk - Oma loodutele naudingut pakkuda, lõi igas hinges soovi naudingut saada. Ja see soovi vormi erinevus eraldas selle valguse Loojast Endast ja muutis selle Temast eraldiolevaks osaks. Vaata sealt, märgitud allikates, sest siin ei ole koht, et sellest rohkem rääkida.

Sellest tuleneb, et iga hing oli enne oma loomist kaasatud Loojasse Endasse, Atzmutosse. Kuid loomisega, st naudingu saamise soovi loomusega, mis sellesse pandud oli, saavutas see vormi erinevuse ning eraldus Loojast, kelle ainsaks omaduseks on ainult andmine. Sest vormi erinevus eraldab vaimses nagu kirves materiaalses maailmas, nagu eespool selgus.

Ja tuleb välja, et hing sobitub nüüd täielikult analoogiasse organiga, mis on kehast ära lõigatud ja sellest eraldatud. Sest hoolimata asjaolust, et enne eraldamist olid nad mõlemad, nii organ kui keha tervikuna, üks ja vahetasid omavahel mõtteid ja tundeid, – siis pärast seda, kui see organ kehast ära lõigati, tekkisid kaks olemust ja üks ei tea enam teise mõtteid ega tema vajadusi. Ja veelgi enam, peale seda, kui hing riietus selle maailma kehasse, katkesid kõik sidemed, mis tal olid enne, kui ta Atzmutost eraldus. Ja nad on – nagu kaks eraldi olemust.

Selle põhjal selguvad automaatselt selle inimese omadused, kes uuesti Looja külge kleepumist väärib, mis tähendab, et ta väärib vormi sarnasust Loojaga, tänu sellele et Toora ja käskude abil muutis ta endas peituva saamise soovi, mis teda Atzmutost eraldas, muutes selle andmise sooviks ning kõik tema teod [on suunatud] ainult sellele, et anda ja aidata oma ligimest, st ta on vormilt oma Loojaga sarnane. Seega on ta täielikult sarnane sellele organile, mis kunagi oli kehast eraldatud ja nüüd taas sellega ühinenud, see tähendab, nüüd teab ta uuesti keha kui terviku mõtteid, nagu ta teadis neid enne, kui ta sellest eraldus.

Samamoodi teab ka hing, pärast seda kui ta Loojaga vormi sarnasuse saavutab, taas Tema mõtteid, nagu ta teadis neid enne, kui ta Temast vormilise erinevuse tõttu eraldus, mis on omane saamise soovile.

Ja siis täituvad tema kaudu Pühakirja sõnad: „ja tunne oma Kõigeväelist isa”( Divrei Hayamim 1, 28:9.). Sest siis väärib ta täiusliku teadmise, see tähendab jumaliku teadmise, ja väärib kõiki Toora saladusi, sest Looja mõtted on Toora saladused.

Ja see on see, mida rabi Meir ütles: „Igaüks, kes õpib Toorat Lishma, väärib palju, ja talle avatakse Toora saladused ja maitsed, ja temast saab nagu ammendamatu allikas” (traktaat Avot, Mishna, 6:1.) See tähendab, nagu me ütlesime, tänu Toora ja käskude Lishma õppimisele – mis tähendab, et ta loob kavatsuse, et oma Toora õppimisega oma Loojale rõõmu valmistada, mitte mingil juhul enda kasuks, – talle on garanteeritud, et ta sulab Loojaga kokku, teisisõnu, jõuab vormi sarnasuseni, kui kõik tema teod on ligimese kasuks, kuid mitte enda kasuks, see tähendab täiesti nagu Looja, kelle kõik teod on suunatud ainult sellele, et ligimesele anda ja talle rõõmu valmistada, ja nii ühineb inimene taas Loojaga, nii nagu tema hing enne selle loomist oli.

Ja seepärast väärib ta paljut – ta väärilibToora saladusi ja maitseid. Sest et ta on taas ühinenud Loojaga, siis teab ta jälle Looja mõtteid, nagu organ, mis on taas kehaga ühendatud. Looja mõtteid nimetatakse Toora saladusteks ja maitseteks. Seega Toora Lishma õppija väärib, et Toora saladused ja maitsed talle avaneksid. Ja ta muutub nagu ammendamatuks allikaks tänu tõkete eemaldamisele, mis teda Loojast eraldasid, sest ta on taas Temaga üks tervik, nagu enne, kui ta loodi.

Ja tegelikult on kogu Toora, nii avalik kui ka varjatud, Looja mõtted ilma igasuguse erisuseta. See on sarnane olukorraga, kus inimene jões upub ja tema kaaslane viskab talle köie, et teda päästa. Ja kui uppuja haarab köie sellest otsast, mis on talle lähedal, siis saab kaaslane teda päästa ja jõest välja tõmmata.

Samuti on Toora, mis kujutab endast tervikuna Looja mõtteid, nagu köis, mille Looja inimestele heitis, et neid päästa ja nad kliipotist välja tõmmata. Ja köie ots on kõigile inimestele lähedal, ning see on avalik Toora, mis ei vaja mingit kavatsust ega mõtet. Veelgi enam, isegi kui käskude täitmisel on keelatud mõte, aktsepteerib Looja selle samuti, nagu on öeldud: „Inimene on kohustatud alati Tooraga tegelema isegi „Lo Lishma”, sest „Lo Lishmast” jõutakse „Lishmani”.

Ja seepärast ongi Toora ja käsud see köie ots ning maailmas ei ole inimest, kes ei võiks sellest kinni haarata. Ja kui ta sellest kindlalt kinni hoiab – see tähendab, et ta väärib Toora ja käskudega tegelemist Lishma, eesmärgiga pakkuda oma Loojale naudingut, mitte oma kasu pärast, – siis viivad Toora ja käsud ta Loojaga vormi sarnasuseni, mida nimetatakse „ühenduda Temaga”, nagu eespool öeldud. Ja siis väärib ta kõigi Looja mõtete tajumist, mida nimetatakse Toora saladusteks ja maitseteks, mis moodustab kogu ülejäänud köie osa, mille ta väärib alles pärast täielikku ühtsust, nagu eespool öeldud.

Ja see, et me võrdleme kõiki Looja mõtteid, st Toora saladusi ja maitseid, köiega, tuleneb sellest, et Loojaga vormi sarnasuses saavutatakse palju tasemeid. Seega on palju tasemeid köie osas, st Toora saladuste mõistmises. Ja milline on Loojaga vormi sarnasuse ulatus, selline on ka inimese Toora saladuste mõistmise ulatus, teisisõnu, Looja mõtete teadmine.

Ja üldiselt kujutavad nad endast viit astet: Nefesh, Ruach, Neshama, Haya, Yechida– kus igaüks sisaldab endas kõike. Igas neist on viis astet, ja need on jaotatud nii, et igas neist on vähemalt 25 astet.

Lisaks nimetatakse neid "maailmadeks", nagu ütlesid targad: "Tulevikus annab Looja igale õigemeelsele 310 'shai' maailma" (Sõna „kingitus“ 'shai' (heb.) omab arvulist väärtust 310.). Põhjus, miks neid Looja mõistmise astmeid nimetatakse maailmadeks, seisneb selles, et sõnal "maailm" 'olam' on kaks tähendust.

1) Kõigile, kes on selles maailmas, antakse sama tunne ja kogemus. Ja kõik, mida üks näeb ja kuuleb, näevad ja kuulevad ka kõik teised, kes antud maailmas asuvad.

2) Kõik, kes asuvad selles "varjatud" 'neelam' maailmas, ei saa teada ega mõista midagi teisest maailmast.

Ja need kaks astet esinevad ka mõistmises.

1) Igaüks, kes on teatud astme vääriliseks saanud, teab ja mõistab sellel tasandil kõike, mida on saavutanud kõik, kes sellel tasandil kõikide põlvkondade vältel asunud on, kes on olnud ja kes tulevad. Ja ta on üldises mõistmises koos nendega, just nagu kõik, kes asuvad ühes maailmas.

2) Kõik sellel astmel viibijad ei suuda teada ega mõista midagi, mis on teisel astmel, sarnaselt neile, kes elavad selles maailmas ja ei suuda teada midagi tõe maailmas eksisteerivast. Ja seetõttu nimetatakse neid astmeid sõnaga "maailmad" 'olamot'.

Ja seetõttu võivad need, kes taipavad, koostada raamatuid ja salvestada oma taipamised vihjete ja mõistatuste kujul, ning need on arusaadavad kõigile, kes on need astmed pälvinud, millest need raamatud räägivad. Ja neil on ühine taipamine.

Kuid see, kes ei ole täiel määral astet väärinud nagu need autorid, siis ei suuda nad nende vihjeid mõista. Rääkimata neist, kes ei ole pälvinud taipamist, kes neist midagi aru ei saa, sest neil puuduvad ühised saavutused.

Me oleme juba öelnud, et täielik ühtesulamine ja täielik taipamine jaguneb 125-ks üldiseks astmeks. Seetõttu on enne Messia aega võimatu kõiki 125 astet pälvida.

On kaks erinevust kõigi põlvkondade ja Messia põlvkonna vahel:

(1) Ainult Messia põlvkond saab saavutada kõik 125 astet ja mitte ükski teine põlvkond.

(2) Kõikides põlvkondades, kus on väga vähe tõusnuid ja taipamise ja ühtesulamise pälvinuid, nagu meie targad on öelnud salmi kohta: „Ühte inimese tuhande seast olen leidnud“, et „tuhat sisenevad ruumi ja üks väljub valgusesse“, see tähendab üheks sulamisse ja taipamisse. Kuid Messia põlvkonnas saab igaüks pälvida ühtesulamise ja taipamise, nagu on öeldud: „sest maa on täis Issanda tundmist " (Js 11:9), „Ja ei õpeta enam igaüks oma ligimest ja igaüks oma venda, öeldes: „tundke Loojat“, sest kõik tunnevad Mind, alates väikesest kuni suurteni“.

Välja arvatud Rashbi ja tema põlvkond, see tähendab raamatu Zohar autorid, kes said täiuslikult kõik 125 astet, kuigi nad elasid enne Messia aega. Ja tema ja tema õpilaste kohta on öeldud: „Tark on eelistatum kui prohvet“. Seetõttu on Zoharis palju kordi öeldud, et Rashbi põlvkonnaga sarnast põlvkonda ei tule enne kuningas Messia põlvkonda. Sellepärast jättis tema suur teos maailmale nii tugeva mulje, sest selle sees olevad Toora saladused hõlmavad kõiki 125 astet.

Seetõttu on Zohari raamatus öeldud, et see avaneb alles aegade lõpus, see tähendab Messia ajal. Sest me oleme öelnud, et kui lugejate astmed ei hõlma kogu autori astmete ulatust, ei saa nad tema vihjetest aru, sest neil puudub temaga ühine taipamine.

Ja et Zohari autorite tase ulatub kõigi 125 astme kõrgusele, on nende mõistmine enne Messia aegade algust võimatu. Selgub, et põlvkondadel, mis eelnesid Messia aegadele, puudus Zohari autoritega ühine arusaam. Seetõttu ei saanud Zohar avalikuks põlvkondadele, mis Messia põlvkonnale eelnesid.

Sellest tuleneb selge tõendusmaterjal, et meie põlvkond on juba jõudnud Messia aega. Tõepoolest, me näeme oma silmaga, et kõik Zohari raamatu tõlgendused, mis enne meid tehti, ei suutnud lahti seletada isegi kümmet protsenti Zohari keerulistest kohtadest. Ja isegi selles väheses, mida nad tõepoolest selgitasid, on nende sõnad peaaegu sama ebaselged kui Zohari enda sõnad.

Meie praeguses põlvkonnas oleme saanud osa selgitusest «Sulam», mis on täielik seletus kõigile Zohari sõnadele. Lisaks sellele, et see ei jäta Zohari ühtegi segast asjaosalist ilma seletuseta, põhinevad kõik seletused lihtsal abstraktsel mõtlemisel, nii et iga kogenematu lugeja võiks neist aru saada.

Ja see, et Zohar avastati meie praeguses põlvkonnas, on selge tõend, et me oleme juba Messia ajas, selle põlvkonna alguses, mille kohta on öeldud: «sest maa on täis Issanda tundmist».(Js11:9)

Ja tuleb teada, et vaimne ei sarnane materiaalsele, kus andmine ja saamine toimuvad samal ajal. Sest vaimses on andmise ja saamise aeg eraldatud, sest alguses antakse see, ehk hüve, Looja poolt saajale ja selles ülekandes annab Ta talle ainult saamise võimaluse, kuid saaja ei ole veel midagi saanud, kuni ei ole pühitsetud ja puhastatud, nagu vaja, ja alles siis väärib ta selle saamise. Sellisel viisil võib üleandmise hetkest kuni saamiseni mööduda palju aega. Ja vastavalt sellele, nagu on öeldud, et see põlvkond on juba jõudnud salmi juurde: «sest maa on täis Issanda tundmist» – see oli öeldud vaid andmise seisundi kohta, kuid saamise seisundisse ei ole me muidugi veel jõudnud. Kuni me ei ole puhastunud, pühitsetud, õppinud ega pingutanud soovitud määral – [siis] jõuab kätte saamise aeg ja tänu meile täitub salm: «sest maa on täis Issanda tundmist».

Ja teada on, et Päästmine ja saavutuse täielikkus on omavahel tihedalt seotud. Ja hämmastav on see, et see, kes tunneb püüdlust Toora saladuste järele, tunneb püüdlust Iisraeli maa järele. Seetõttu on „sest maa on täis Issanda tundmist” tõotatud meile alles päevade lõpus, see tähendab Lunastuse ajal.

Ja seepärast, nagu meid ei ole veel austatud saamise ajaga täielikus saavutuses, [vaid meieni on jõudnud] ainult andmise aeg, mis annab meile võimaluse pälvida täielik saavutus, – sama kehtib ka Lunastuse kohta, mille pälvisimegi üksnes andmise tasandil.

On ju fakt, et Looja võttis meie püha maa võõra võimu alt ära ja andis selle meile tagasi. Ent ometi ei ole me veel saanud seda maad täielikus valdamises, sest saamise aeg ei ole veel saabunud, nagu me saavutuse täielikkuse puhul selgitasime. Seega, Ta andis, kuid me ei ole veel saanud.

Tegelikult puudub meil majanduslik iseseisvus, aga ei saa olla riiklikku iseseisvust ilma majandusliku iseseisvuseta. Veelgi enam, ei saa olla keha Lunastust ilma hinge päästmiseta. Kuni suurem osa riigi elanikest on maailma rahvaste võõraste kultuuride vangis ja ei suuda Looja Iisraeli religiooni ega kultuuri omaks võtta, on ka kehad võõraste jõudude vallas. Selles osas on Iisrael endiselt võõraste kätes.

Ja on hämmastav, et Lunastus ei puuduta kedagi nii, nagu see peaks olema kahe tuhande aasta Vabastuse ajal. Pealegi, need, kes on paguluses, ei ole meie juurde tulemise ideest innustunud ja Lunastuse nautimisest, kuid enamik neist, kes olid vabastatud ja juba elavad meie seas, ootavad kannatamatult, et vabastusest vabaneda ja naasta oma hajutatuse maadesse. Seega, kuigi Looja võttis selle maa maailma rahvaste võimu alt ja andis selle meile, ei ole me sellest veel osa saanud ega naudi seda.

Ja asi on selles, et selle anniga andis Looja meile võimaluse Lunastuseks, see tähendab [võimaluse] puhastuda ja pühitsetud saada ning võtta enda peale Looja tööTooras ja käskudes Lishma. Ja siis ehitatakse Tempel uuesti üles ning me saame selle maa enda käsutusse. Ja siis tunneme ja kogeme Lunastuse rõõmu.

Siiski, kuni me ei ole selleni jõudnud, ei ole midagi muutunud ja ei ole mingit vahet tänapäeval riigis toimuva ja selle vahel, mis oli siis, kui see oli ikka veel võõraste võimu all – nagu seaduse, nii ka majanduse ja Looja töö osas. Ja meil on ainult võimalus Lunastuseks.

Meie sõnadest selgub, et meie praegune põlvkond on Messia aja põlvkond. Ja seepärast oleme oma püha maa võõraste käest vabastamise väärinud. Lisaks sellele oleme väärinud Zohari raamatu avalikustamise, mis on sõnade täitumise algus: «sest maa on täis Issanda tundmist», «Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”“,  sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured» (Jr 31:34).

Siiski, need kaks asja oleme saanud Loojalt vaid kingitusena. Kuid me ei ole veel midagi enda kätte võtnud ja seeläbi on meile antud võimalus alustada Looja tööd, et Toora ja käskudega Lishma tegeleda, ja siis saavutame suure edu, nagu see on lubatud Messia põlvkonnale, mida ei teadnud ükski varasem põlvkond. Ja siis saame väärilise aja nende kahe asja saamiseks: «täiuslikkuse saavutamine» ja «täielik lunastus».

Ja nüüd oleme põhjalikult selgitanud meie targemate vastust küsimusele, kuidas saab Loojaga liituda. Nad ütlesid ju, et see tähendab: «Kinnitu Tema omadustele». Ja [see vastus] on õige kahel põhjusel.

1. Sest vaimne ühtsus ei seisne ruumilises läheduses, vaid vormide sarnasuses.

2. Kui hing eraldus Аtzmutost vaid tänu saamise soovile, mille pani sellesse Looja. Ja seetõttu, pärast seda kui Ta temast saamise soovi eraldas, naasis see automaatselt oma algsesse ühtsusse Atzmutoga.

Kuid kõik see on teoorias, kuid praktikas ei ole nad ikka veel midagi lahendanud oma seletusega „Kinnitu Tema omadustele“, mis tähendab saamise soovi eraldamist, mis on loodu loomusesse pandud, ja andmise soovini jõudmist, mis on tema loomuse vastand.

Ja nagu me oleme selgitanud, peab jõkke uppuja köiest kõvasti kinni hoidma. Ja kuni ta ei ole Toora ja käskude täitmisega Lishma tegelenud, nii et „ta ei pöörduks tagasi oma rumaluse juurde“, ei loeta seda selleks, et ta hoiab köiest kindlalt kinni, ja probleem naaseb oma kohale: kust peaks ta kütust võtma, et töötada kogu oma südame ja olemusega ainult selle jaoks, et oma Loojat rõõmustada? Inimene ei saa teha ühtegi liigutust ilma mingi isikliku kasuta, nagu masin, mis ei saa töötada ilma kütuseta. Ja kui ei ole mingit isiklikku kasu, vaid ainult Looja rõõm, siis puudub tal töötamiseks kütus.

Aga vastus on, et igaühe jaoks, kes tajub Looja suurust õigel viisil, muutub see andmine, mida ta Talle annab, saamiseks, nagu öeldakse traktaadis Kiddushin (Traktaat Kidushin 7:1) tähtsa isiku kohta, kellele naine raha annab, ja seda peetakse tema jaoks saamiseks, ja ta muutub talle (mehele) pühitsetuks.

Samuti on ka Loojaga: kui ta tajub Tema suurust, siis ei ole midagi olulisemat kui oma Loojat rõõmustada. Ja see on piisav ja küllaldane kütus selle jaoks, et töötada ja kogu oma südame, hinge ja olemusega pingutada, et Loojale rõõmu valmistada.

Siiski on selge, et kui ta ei ole veel Looja suurust õigel viisil saavutanud, ei loeta Loojale naudingute pakkumist tema jaoks saamiseks sel määral, kui ta annaks kogu oma südame, hinge ja olemuse Loojale. Seetõttu, iga kord, kui ta tegelikult ehitab oma Loojale naudingute pakkumiseks kavatsuse, mitte iseenda kasuks, kaotab ta kohe täielikult jõu, mis tal töötada võimaldab. Sest ta jääb nagu kütuseta masin, sest inimene ei saa liigutada ühtegi kehaosa, ilma et sellest mingit isiklikku kasu saada. Veelgi enam, selline suur pingutus nagu kogu oma hinge ja kogu oma olemuse andmine, nagu Toora teda kohustab. Ja ei ole kahtlustki, et ta ei saa seda teha ilma endale mingit naudingut saamata.

Tegelikult, Looja suuruse mõistmine nii, et andmine muutuks saamiseks, nagu [targad]  tähtsa inimese kohta ütlesid, ei olegi nii raske asi. Ja kõik teavad Looja suurust, kes on loonud kõik ja hävitab kõik, ilma alguse ja ilma lõputa, mille ülevusel ei ole lõppu ega serva.

Kuid selle raskus seisneb selles, et suuruse määr ei sõltu üksikisikust, vaid ümbritsevast keskkonnast. Näiteks isegi kui inimene on täis häid omadusi, kui keskkond ei hinda ja austa teda, jääb selline inimene alati vaimult rõhutuks ega saa olla uhke oma omaduste üle, kuigi ta ei kahtle nende tõesuses.

Ja vastupidi, inimene, kellel ei ole ühtegi voorust, kuid keda keskkond austab, justkui tal oleks palju vooruseid, on sellise inimese hing on täis uhkust, sest tähtsuse ja suuruse tähendus on täiesti keskkonna võimusesse antud.

Ja kui inimene näeb, kuidas tema ümbrus näitab kergemeelsust Looja töö suhtes ja ei hinda Looja suurust õigesti, – üksikisik ei saa ületada keskkonda ja ka tema ei saa Looja suurust saavutada ning näitab kergemeelsust Looja töö suhtes nii nagu nemadki. Ja et tal puudub Looja suuruse saavutamiseks alus, on iseenesestmõistetav, et ta ei suuda Loojale naudingute pakkumiseks ja mitteenda kasuks, töötada. Sest tal puudub energia pingutuse jaoks. Ja «kes pole pingutanud ja avastab, ära usu» (Traktaat Megila 6:2). Ja tal ei ole teist võimalust kui kas töötada enda kasu nimel või üldse mitte töötada. Sest Loojale naudingute pakkumine ei saa talle täiel määral saamiseks.

Ja sellest mõista salmi: «Rahva rohkus on kuninga uhkus» (Õp 14:28). Sest suurejoonelisuse määr tuleb ümbrusest kahel tingimusel: (1) ümbruse hinnangu mõõdu järgi, (2) ümbruse suuruse mõõdu järgi, ja seetõttu on rahva rohkuses kuninga uhkus.

Ja arvestades selle suurt raskust, andsid targad meile nõu: «Tee endale Rav ja osta endale kaaslane», see tähendab, inimene peaks valima endale tähtsa ja tuntud isiku, et temast saaks tema Rav [see tähendab õpetaja], tänu kellele ta võiks õppida Toorat ja käske, et oma Loojale naudingut pakkuda. Sest Ravi suhtes on kaks kergendavat asjaolu.

1. Et ta on oluline isik, võib õpilane talle naudingut pakkuda, tuginedes tema suurusele, sest andmine muutub tema jaoks saamiseks, mis on loomulik kütus, mis võimaldab iga kord andmise tegevusi suurendada. Ja pärast seda, kui ta on harjunud oma Ravi juures andmisega tegelema, võib Rav viia ta ka Toora ja käskude Lishmani Looja suhtes, sest harjumus muutub teiseks loomuseks.

2. Sest sarnasus Looja vormiga ei ole tõhus, kui see ei ole igavene, see tähendab «kuni Tema, kes teab saladusi, tunnistab, et ta ei pöördu tagasi oma rumaluse juurde». Samal ajal on sarnasus Ravi vormiga, tänu sellele, et Rav asub selles maailmas, ajapiirides, tõhus isegi siis, kui see on ainult ajutine ja ta pöördub hiljem tagasi oma endisesse seisundisse.

Ja tuleb välja, et iga kord, kui ta vormilt oma Raviga sarnaneb, kleepub ta temaga ajutiselt. Ja tänu sellele omandab ta oma Rabi teadmisi ja mõtteid vastavalt sellele, kui palju ta emotsionaalselt temaga liitub, nagu me selgitasime allegoorias kehaosast, mis oli kehast eraldatud ja jälle sellega ühendatud. Vaata sealt tähelepanelikult.

Ja seetõttu saab õpilane kasutada oma Ravi saavutatud Looja suuruse mõistmist, mis muudab andmise saamiseks ja kütuseks, mis on piisav kogu hingest ja kogu olemusega pühendumiseks. Ja siis saab õpilane ka Toora ja käskudega tegeleda Lishma kogu oma südame, hinge ja olemusega, mis on 'Sgula' vahend, mis viib igavese ühinemiseni Loojaga.

Ja siit mõistad meie tarkade sõnu: „Teenimine on Toorale olulisem kui selle õppimine, nagu on öeldud: „„Siin on Eliisa, Saafati poeg, kes valas vett Eelija käte peale.” (2Kn 3:11)  – ei ole öeldud, et õppis, vaid [on öeldud:] valas“ (Traktaat Brachot, 7:2.)

Aga esmapilgul ei ole selge, kuidas lihtsad teod võivad olla olulisemad tarkuse ja teadmiste õppimisest. Kuid öeldu põhjal on täiesti selge, et Ravi teenimine kogu oma keha ja olemusega eesmärgiga talle naudingut pakkuda viib teda Raviga ühinemiseni, st vormilise sarnasuse saavutamiseni. Ja tänu sellele omandab ta oma Ravi teadmised ja mõtted põhimõttel „suust suhu“, mis on „ruach be-ruach“ (vaimu ja vaimu ühinemine), ja nii väärib ta Looja suuruse mõistmist selles osas, mil määral andmine muutub saamiseks, saades talle kütuseks, mis on kogu hinge ja olemusega pühendumiseks piisav, kuni ta väärib ühinemist Loojaga, nagu ülal öeldud.

Toora õppimine Ravi juures on aga teisel tasemel, sest see peab olema isikliku kasu nimel ja ei vii ühinemiseni, ning seda peetakse „suust kõrva“. Nii toob teenimine õpilasele Ravi mõtted, aga õppimine ainult tema kõne. Ja teenimise tähendus on kõrgem kui õppimise tähtsus, võrreldes Ravi mõtete olulisust tema kõnele ja tähendust „suust suhu“ edastamise moodusele võrreldes „suust kõrva“ moodusele.

Kuid kõik see räägib olukorrast, kus Ravi teenimine toimub sooviga talle naudingut pakkuda. Aga kui teenimine toimub isikliku kasu nimel, ei suuda selline teenimine viia teda Raviga ühinemiseni ja õppimine Ravi juures on kahtlemata olulisem kui teenimine.

Kuid nagu me Looja suuruse saavutamise osas ütlesime, nõrgendab ümbruskond, mis ei hinda Loojat vääriliselt, inimest ja takistab tal Looja suurus saavutamist, – see kehtib kindlasti ka Ravi kohta. St ümbruskond, mis ei hinda Ravi nagu on kohane, segab õpilasel tema Ravi suuruse vajalikul viisil mõistmist.

Ja seetõttu ütlesid meie targad: „Tee endale õpetaja (rav) ja osta endale kaaslane“ (Traktaat Avot, mishna, 1:6.), see tähendab, et inimene saaks luua endale uue keskkonna, mis aitab tal saavutada oma Ravi suurust, nimelt: armastuse kaudu sõprade suhtes, kes tema Ravi hindavad. Tänu vestlustele sõpradega oma Ravi suuruse üle saab igaüks tunde tema suurusest. Nii, et Ravile andmine muutub saamiseks ja kütuseks, see tähendab sel määral, mil see siiski viib teda Toora ja käskude „lišma“ õppimisele. Ja sellest rääkisid targad: 48 omadusega ostetakse Toora – … tarkade teenimise ja hoolika töö kaudu sõpradega (Traktaat Avot, mishna, 6:6). Sest lisaks Ravi teenimisele on vaja ka hoolikat tööd sõpradega, see tähendab sõpradele andmist, et nad teda Ravi suuruse saavutamisel mõjutaksid. Sest suuruse saavutamine sõltub täielikult keskkonnast. Ja üksikisik ei saa siin midagi teha, nagu varem selgitati.

Ometi kehtivad kaks tingimust suuruse saavutamisel: (1) alati kuulata ja aktsepteerida kogukonna hinnangut selle tähtsuse ulatuses, (2) et kogukond oleks suur, nagu öeldakse: „Rahva hulgas on kuninga suurus“.

Ja esimese tingimuse täitmiseks peab iga õpilane tundma end kõige väiksemana kõigi sõprade seas ja siis suudab ta neilt kõigilt vastu võtta suuruse määra. Sest suur ei saa vastu võtta sellest, kes on temast väiksem, rääkimata sellest, et tema sõnadest mõjutatud saada. Ja ainult väike on suure antud hinnangust mõjutatud.

Ja vastavalt teisele tingimusele peab iga õpilane tõstma esile iga sõbra olulisuse ja teda armastama, nagu ta oleks põlvkonna suurim. Ja siis mõjutab teda keskkond, nagu see oleks suur keskkond, nagu see peakski olema, „sest kvaliteet on kvantiteedist olulisem“.