Artikkel
RAHU
(teaduslik-eksperimentaalne uuring Looja heaks töötamise kohustuslikkusest)
“Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval;vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.”(Jesaja 11:6.)
“Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada
oma rahva jääki, kes on järele jäänud Assurist ja Egiptusest,
Patrosest, Etioopiast, Eelamist, Sinearist, Hamatist ja mere
saartelt.” (Jesaja 11:11.).
„Looja ei leidnud Iisraeli õnnistuse hoidmiseks teist anumat, vaid rahu, nagu on öeldud "Looja annab jõudu Oma rahvale, Looja õnnistab oma rahvast rahuga”(Psalm 29:11.).” (Masechet Okatzini lõpp).
Pärast seda, kui eelmistes artiklites selgus Looja töö üldine vorm, mis seisneb ei enamas ega vähemas, kui armastuses oma ligimese vastu, mille praktilist osa tuleks defineerida kui “ligimesele andmist”. See tähendab, et kui arvestada ligimesearmastuse praktilist osa, siis see paistab meile vaid hea ligimese mõjutajana ja seetõttu tasub “armastus ligimese vastu” defineerida sõnadega “ligimesele andmine ”, mis on kaudse sisu jaoks kõige sobivam, tagades meile, et me oma kavatsuses ei eksiks.
Ja pärast seda, kui oleme Tema töö vormi korralikult uurinud, peame vaatama, kas see töö on meie poolt aktsepteeritud ainult usu vormis, ilma igasuguse teaduslik-eksperimentaalse aluseta või on meil selleks ka eksperimentaalne alus. Ja see on kõik, mida ma selle artikliga tõestada tahan.
Ja kõigepealt pean ma muidugi, teemat ennast korralikult põhjendama. Teisisõnu, kes on see, kes meie töö vastu võtab? Et ma aga ei kuulu filosoofilise vormi armastajate hulka, vihkan ma igasugust teoreetilisele alusele üles ehitatud uurimistööd ja nagu teate, on enamik minu põlvkonnast selles minuga nõus, kuna meil on selles vallas liiga suur kogemus seda laadi aluste suhtes, mis on kõikuvaks vundamendiks ja kui vundament ise paigast liigub, kukub kogu hoone kokku...
Seetõttu ei kavatse ma siinkohal öelda ühtki sõna, mis ei tuleneks kriitikast praktilise mõistuse vastu: alustades lihtsast teadvustamisest, mis ei tekita vaidlusi, liikudes edasi analüütiliselt [ehk objekti selle koostisosadeks eraldades], kuni jõuame selle kõrgeima subjekti tuvastamiseni. Ja sellest analüüsist läheme tagasi sünteesi teel [st elemente kombineerides ja ühendades, nagu analoogia või järeldusmeetodites kergest keerulisemani], näidates, kuidas Looja töö on kinnitatud ja tõestatud lihtsa teadlikkusega praktilisest vaatepunktist lähtudes.
KONTRAST JA EBAKÕLA JUHTMISES
Meie ees avanevat reaalsust vaadates, leiab iga tervemõistuslik inimene, sellest kaks diametraalselt vastandlikku nähtust. Tõepoolest, kui vaatame loomise korda selle olemasolu ja säilimise seisukohalt, siis torkab silma imeliselt õnnestunud sügava tarkuse ja suure andega (teostatud) kord:
-loodu osade genereerimisel,
ja selle olemasolu tagamisel üldiselt.
Ja võtame näiteks eksistentsi protsessid, mille eesmärk on inimkonna säilimine. Ja nii on tema vanemate armastus ja nauding talle ette valmistatud esimese põhjuse kujul, mis on usaldusväärne ja oma rollile äärmiselt truu. Ja kui vundamendi (yesod) tilk isa ajust rebitakse, on Juhtimine talle [juba] korraldanud turvalise, suure tarkusega organiseeritud, eluvaimu vastuvõtva koha. Ja seal jagab Juhtimine talle igapäevast leiba, päevast päeva, täpses koguses. Lisaks valmistas Juhtimine talle ema kõhus imelise aseme, et ükski kõrvaline inimene talle kurja ei teeks.
Ja see hoolitseb tema eest kõigis tema vajadustes nagu kogenud lapsehoidja, teda sekundikski unustamata, kuni ta saab jõudu ja tugevust, mis võimaldab tal välja, Jumaliku valguse kätte, tulla. Ja siis annab Juhtimine talle lühikeseks ajaks jõudu ja tugevust, mis on piisav teda ümbritsevate seinte purustamiseks. Ja nagu relvastatud sõdalane, kogenud ja harjunud, võtab ta ja teeb endale tee välja pääsemiseks ning tuleb Jumaliku valguse kätte. Ja isegi siis ei hülga Juhtimine teda, ning nagu armuline ema, hoolitseb selle eest, et ta juhatataks selliste ustavate ja armastavate inimeste juurde, kellele saab loota, keda kutsutakse "isaks" ja "emaks", kes hakkavad teda aitama tema nõrkuse päevadel, kuni ta kasvab suureks ja suudab oma eksistentsi iseseisvalt säilitada. Ja analoogiliselt inimesele, juhitakse iga looma, aga ka taimset ja eluta loodust, suure tarkuse ja halastusega, et tagada nende enda olemasolu ja nende soo jätkumine pärast neid.
Aga sellele, kes vaatab selle reaalsuse eksistentsi, säilimise ja ettevalmistamise seisukohalt, torkab silma suur korralagedus ja segadus, justkui ei oleks ei juhti ega juhtimist ning igaüks võiks teha, mis mõttesse tuleb ja igaüks toetub teise varemetele, ja patused on saanud jõudu, aga õiged tallatakse ilma haletsuseta jalge alla jne.
Ja tea, et see vastuolu, mis igale tundlikule ja mõistvale [inimesele] silma torkab, on inimkonda juba iidsetest aegadest peale rõhunud. Ja inimestel oli palju võimalusi nende kahe Juhtimises täheldatud vastandi selgitamiseks ja ühtse maailma teenindamiseks.
ESIMENE TEOORIA: LOODUS
See on väga iidne teooria. Sest nende kahe vastandi põhjal, mis neile, ilma igasuguse võimaluse või viisita neid teineteisele lähendada, vastu vaatasid, viisid nad üldise eelduseni, et see, kes kõik selle lõi ja välja mõtles, kontrollib , ilma mõistust omamata ja mitte midagi tundmata, karmilt ja kindlalt reaalsuse olemasolu nii, et mitte ükski selle element kaduma ei läheks.
Ja, sel viisil, kuigi ta lõi ja kontrollib reaalsuse olemasolu hämmastava ja imelise tarkusega, on ta ise, sellest hoolimata, ebamõistlik ega teinud seda kõike sihilikult. Sest, kui tal oleks olnud mõistus ja tunded, ei oleks ta, kahtlemata jätnud, ilma igasuguse kaastunde ja halastuseta kannatajate suhtes. selliseid vigu reaalsuse [olemasolu] tagamise viisidesse.
Ja seetõttu nimetasid nad ta "looduseks", teisisõnu valitsejaks, kellel ei ole ei mõistust ega tundeid. Ja seetõttu pole nende arvates absoluutselt mitte kedagi, kelle peale pahandada, ei ole mitte kellegi poole palvetada ega mitte kellegi ees end õigustada.
TEINE TEOORIA: KAKSIKVÕIM
Mõned näitasid üles suuremat rafineeritust, sest neil oli raske aktsepteerida eeldust, et loodus juhib kõike. Nähes kontrolli reaalsuse nähtuste üle, mille olemasolu on tagatud sügavaima tarkusega ja on kõrgemal igasugustest inimlikest piiridest, ei saanud nad nõustuda, et see, kes kõike kontrollib, on ise ebamõistlik. Sest on võimatu anda seda, mida sul ei ole. Ja ei ole võimalik teisele õpetada ega tarkust edasi anda, kui ise rumal oled. Ja kuidas saab öelda kellegi kohta, kes korraldab nähtusi meie ees, hämmastava ja imelise tarkusega, et ta ei tea, mida ta teeb ja teeb seda juhuslikult, samal ajal kui kõigile on selge, et juhus ei suuda korraldada ühtegi nähtust, mis oleks üles ehitatud tarkuse põhimõttel. Ja vähe sellest, lisaks veel tema (looduse) igavese eksistentsi korda tagada.
Ja seetõttu jõutigi teise oletuseni – et on kaks juhtijat ja loojat: üks loob ja toetab head ning teine loob ja toetab kurja. Ja see teooria töötati, tõendusi ja näiteid tuues, väga üksikasjalikult välja.
KOLMAS TEOORIA: POLÜTEISM
See teooria sündis kaksikvõimu teooria üsast. Nad eraldasid ja jagasid iga toimingu kõigist tegudest ja nimelt, jõuks ja rikkuseks, võimuks ja iluks, näljaks, surmaks ja kaoseks jne, ning määrasid igaühele neist spetsiaalse looja ja juhi ja arendasid seda nii, nagu neile meele järele oli.
VIIES TEOORIA: JÄTTIS OMA TEGEVUSE
Viimastel aegadel, mil teadus on end rikastanud ja loomisnähtuste kõigi osade vahel on saanud nähtavaks tugev seos, on tõdetud, et polüteism on täiesti ebatõenäoline ja seetõttu on taas kerkinud küsimus vastuolust, mida me juhtimises tunnetame.
Ja seetõttu tehti uus oletus: et tegelikult on loojal ja juhil mõistus ja tunded, aga tema ülimuslikkuse tõttu, mida on raske üle hinnata, on meie maailm tema jaoks nagu sinepiseeme ja tähtsusetu, ning tal ei ole mõtet meiega meie tühistes asjatoimetustes tegemist teha. Ja seetõttu tundub eksistentsi (säilimiseks) pakutav toetus nii moonutatud, et igaüks toimib nii nagu pähe tuleb.
Ja samal ajal, valitsesid koos ülalkirjeldatud teooriatega ka jumalikku ühtsust jaatavad religioossed õpetused, millega pole siin enam kohta tegeleda. Sest siin tahtsin vaid välja selgitada allikad, millest tekkisid erinevad korrumpeerunud doktriinid ja kummalised oletused, mis, nagu me teame, on eri aegadel ja erinevates kohtades suure jõu ja leviku saanud.
Ja sellest on selge, et alus, millele kõik need teooriad rajati, sündis ja tekkis meie maailmas tuntavast kontrastist ja vastuolust kahe valitsemistüübi vahel, sest kõik need teooriad olid mõeldud ainult selle tohutu lõhe ületamiseks.
Maailm areneb aga endiselt oma tavapärast rada ja seda kohutavat ja tohutut lõhet mitte ainult ei lapita, vaid vastupidi, see laieneb pidevalt meie silme all, muutudes kohutavaks kuristikuks, kust seda näha pole, ja pole enam lootustki väljapääsuks ega pääsemiseks.
Ja vaadates kõiki neid ülalmainitud katseid, mida inimkond on mitu aastatuhandet tulutult kasutanud, esitan endale küsimuse: võib-olla ei peaks me üldse paluma Juhil seda tühimikku parandada ja kogu see suur parandus on meie endi kätes?
LOODUSE SEADUSTESSE ETTEVAATUSEGA SUHTUMISE KOHUSTUS
Me kõik näeme lihtsast teadlikkusest, et inimkond on kohustatud elama ühiskonnas. See tähendab, et ei ole võimalik eksisteerida ja toetada oma elu ilma ühiskonna abita.
Seetõttu kujutage ette sellist olukorda. Ütleme, et inimene otsustab ühiskonnast lahkuda kohta, kus ei ole mitte kedagi ja hakkab seal elama, suurtes kannatustes ja piineldes, sest ta on liiga nõrk, et kõiki oma vajadusi rahuldada. Kuid muidugi ei ole tal õigust Juhtimise ega oma saatuse üle nuriseda. Ja kui ta seda teeb, see tähendab on nördinud ja kirub oma kibedat saatust, siis ta ainult kuulutab ja näitab oma rumalust. Tõepoolest, ajal, mil Juhtimine valmistas talle ühiskonnas ette mugava ja soovitud koha, ei ole tal mingit vabandust, mis lubaks tal sellest mahajäetud kohta lahkuda. Ja sellist inimest ei saa haletseda, sest ta läheb vastuollu loomise olemusega, samal ajal kui tal on [hästi tuntud] nõuanne - elada nii, nagu Juhtimine ette näeb. Seetõttu ei saa ta halastust.
Ja kõik inimkonna esindajad nõustuvad ilma vastuväideteta selle väitega. Aga ma saan seda täiendada ja põhjendada, tuginedes religioonile, andes sellele järgmise põhjenduse kuju: niipalju kui loodu Juhtimine pärineb Loojalt, kelle tegevus on kahtlemata eesmärgipärane -, sest pole ühtegi töötajat, kellel ei oleks eesmärki - selgub, et kõik, kes rikuvad ühte loodusseadust, mille Ta meisse pani, kahjustavad sellega lõppeesmärki.
Eesmärk tugineb ju, ilma kahtluseta, kõigile loodusseadustele korraga, ilma ühegi erandita. Nagu kohane targale Töötajale, kes mitte juuksekarva võrra ei lisa ja ei vähenda eesmärgi saavutamiseks vajalike toimingute (hulka).
Ja tuleb välja, et kui keegi rikub ühte seadust, siis tema põhjustatud kahju toob kaotusi ja rikub Looja seatud lõppeesmärgi. Ja seetõttu Loodus karistab teda. Ja seetõttu on ka meile, Looja poolt loodutele, keelatud teda haletseda, sest tema rikub Looduse seadusi ja solvab Looja eesmärki. Ja see peaks minu arvates olema selle väite vorm.
Ja ma ei usu, et keegi peaks minuga selle avalduse esitamise vormi üle vaidlema, sest räägitakse ühte ja sama asja. Lõppude lõpuks, mis sellel vahet on, öelda, et Juhti nimetatakse “looduseks”, see tähendab, et ei ole põhjust ja eesmärki või öelda, et Juht on hämmastavalt tark, kes teab ja tunneb, ja tema tegevusel on eesmärk?
Lõpuks tunnistame ju kõik ja nõustume, et meil lasub see kohustus - täita Juhatuse käske, st loodusseadusi. Ja me kõik tunnistame, et Juhatuse käskude rikkumine, see tähendab Looduse seaduste rikkumine, on välja teeninud ja väärib seda karistust, mida Loodus sellele kehtestab. Ja keegi ei tohiks teda haletseda. Seega on selle väite olemus üks ja seesama ja meie vahel ei ole lahkarvamusi, välja arvatud motiiv:
1.on ju nende arvates motiiv - sunniviisiline,
2. aga minu arvates on see - eesmärgipärane.
Ja et ma tulevikus ei peaks neid kahte väljendit kasutama, nimelt: [1] olemus ja [2] Juhtimine, samal ajal kui seaduste täitmise osas ei ole mingeid erisusi, nagu ma juba tõestasin, oleks meil parem kokkuleppele jõuda ja aktsepteerida kabalistide sõnu, et sõnal “Loodus” (heebrea keeles a-teva, hei=5, tet=9, bet=2 ,ain=70) on sama numbriline tähendus kui “Kõigeväelisel” (heebrea keeles elokim, alef=1, lamed=30, hei=5, jud=10, mem=40), nimelt 86. Ja siis võin nimetada “Kõigeväelise seadusi” sõnadega “Looduse käsud” või vastupidi (“Kõigeväelise käsk” – sõnadega “Looduse seadused”). On ju see üks ja seesama, ja me ei hakka rohkem kordama jutte mitte millestki.
Ja sellest hetkest on meie jaoks väga oluline arvestada Looduse käske, et teada saada, mida see (Loodus) meilt nõuab, nii et see ei karistaks meid, nagu teame, ilma igasuguse halastuseta. Ja nii me ütlesime, et Loodus kohustab inimkonda elama ühiskonnas. Ja see on lihtne. Siiski peame arvestama käskudega, mida Loodus kohustab meid sellega seoses täitma, see tähendab seoses avaliku eluga.
Ja kui vaadata tervikut, peame ühiskonnas tegelema ainult kahe käsuga, mida saab nimetada sõnadega [1] „saamine” ja [2] “andmine”.
Teisisõnu, kohustab Loodus iga [ühiskonna] liiget saama ühiskonnalt kõigi vajaduste täitmist. Aga samuti on ta kohustatud andma – oma töö kaudu - ühiskonna hüvanguks. Ja kui ta rikub ühte neist käskudest, karistatakse teda ilma igasuguse halastuseta, nagu eespool mainitud.
Ja saamise käsule me suurendatud tähelepanu pööramist ei vaja, sest karistus leitakse otse ja kohapeal. Ja seepärast ei saa me (selle täitmist) hooletusse jätta.
Küll aga teises käsus ehk ühiskonnale andmises, kus karistus kohe meieni ei jõua, ja vähe sellest, pealegi ei tule meile otse ja seepärast ei peeta sellest käsust korralikult kinni. Ja nii küpsetatakse inimkonda tulel hirmu tekitaval pannil. Ja mõõk, nälg ja nende “viljad” ei jäta meid tänini.
Ja seejuures on üllatav, et Loodus, kui professionaalne kohtunik, karistab meid, võttes arvesse meie arengut. Näeme ju oma silmaga, et sedavõrd, kuivõrd inimkond järk-järgult areneb, suurenevad ka piinad ja kannatused, mida toidu hankimisel ja olemasolu tagamisel kogeme.
Ja nüüd näete teaduslik-eksperimentaalset põhjendust sellele, et Looja Juhtimine käskis meil täita oma ligimesele andmise käsku kogu oma olemuse ja absoluutse täpsusega. Sel viisil, et kellelgi meist ei ole õigust ühiskonna edu ja õnne tagava töö mahtu vähendada. Aga kuni selle ajani, kui oleme laisad seda täies mahus tegema, ei lakka Loodus meid karistamast ja meile kätte maksmast. Ja otsustades löökide järgi, millega me praegusel ajal kokku puutume, peame lisaks arvestama ka meie tuleviku kohale tõstetud palja mõõgaga. Sellest tuleb teha õige järeldus, et lõpuks Loodus võidab meid ja me oleme sunnitud tegutsema kõik ühiselt, tema käske täies ulatuses täites, mida meilt nõutakse.
LOOJA TEENIMISE EKSPERIMENTAALNE TÕEND(US)
Samas võib kriitik aga siiski küsida: olen ju siiani tõestanud ainult seda, et inimesi tuleb teenida, aga kus on praktiline tõestus, et seda käsku [järgides] tuleb töötada Looja heaks?
Kuid siin on aga ajalugu ise meie heaks töö ära teinud, valmistades meie silme all meie jaoks ette tõestuse, millest meile piisab igakülgse hinnangu ja ühemõtteliste järelduste tegemiseks.
Kõik näevad ju, kuidas selline suur ühiskond, nagu Vene riik, sadadesse miljonitesse ulatuva elanikkonnaga, kelle käsutuses on kogu Euroopa suurust ületav territoorium koos kasulike maavaradega, millele sarnaseid maailmas peaaegu ei olegi, kes on juba nõustunud elama kollektiivset sotsiaalset elu ja tegelikult on nad kaotanud igasuguse eraomandi, ning igaühel ei ole muud muret kui ühiskonna heaolu, ning tundub, et nad kõik on juba omandanud "ligimesele andmise" positiivse omaduse, selle täies tähenduses, niipalju kui inimmõistus on võimeline aru saama - ja vaatamata sellele, vaadake, mis nendega juhtus!
Ning kodanlikest riikidest üle olemise ja neist mööda minemise asemel vajusid nad alla, langedes järjest madalamale, niivõrd, et nad mitte ainult ei suuda töörahva eluolu kodanlike maade töölistega võrreldes pisutki parandada, vaid nad ei suuda neile isegi elutähtsat leiba pakkuda ja (nende) alastiolekut katta.
Ja tegelikult on see fakt meie jaoks väga üllatav. Selle riigi jõukuse ja rahvaarvu järgi otsustades näib ju inimmõistusele, et selleni poleks tohtinud jõuda. See rahvas tegi aga ühe patu, mida Looja neile ei andesta. Ja seda kõike sellepärast, et kogu see väärtuslik ja ülev töö, nimelt ligimesele andmine, millega nad tegelema hakkasid, peaks olema Looja, mitte inimkonna huvides. Ja kuna nad ei tee oma tööd mitte Looja pärast, siis pole neil looduse enda seisukohalt õigust eksisteerida.
Lõppkokkuvõttes püüdke vaid ette kujutada, et igaüks sellest ühiskonnast hooliks Looja käskude täitmisest vastavalt - "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! ”(5Ms 6:5.) Sel määral hoolitseks ta pidevalt oma ligimese vajaduste ja tema soovide täieliku täitmise eest, mis on inimesele omane, et täita oma vajadusi, nagu öeldakse: "Armasta oma ligimest nagu iseennast."
Ja Looja ise oleks ühiskonna hüvanguks tehtava töö käigus iga töötaja eesmärk. See tähendab, et töötaja eeldab, et tänu sellele ühiskonna heaks tehtud tööle on ta väärt ühinemist Loojaga, kogu tõe ja headuse, kogu naudingu ja õndsuse allikaga.
Ja pole kahtlustki, et mõne aasta pärast ületaksid nad oma rikkuselt kõik maailma riigid kokku. Sest siis saaksid nad ekspluateerida oma rikkal maal leiduvaid maavarade varusid ja saaksid olla tõeliseks eeskujuks kõikidele riikidele, ning neid kutsutaks Looja õnnistuse saanud inimesteks.
Kuid hetkel, mil kogu teistele andmise mõõdupuu põhineb ainult ühiskonna hüvangul, on see kõikuv vundament. Kes ja mis paneb ühiskonna hüvanguks püüdleva inimese liikuma? Kunagi ei saa ju oodata kuivalt, ilma elujõuta printsiibilt, et see annaks motivatsiooni (tõukejõudu), isegi arenenud inimestele. Rääkimata siis arenemata inimestest.
Ja sel juhul tekib küsimus: kust saab tööline või talupoeg piisava motivatsiooni, et teda tööle motiveerida? Tema igapäevase leiva mõõt ei kahane ega suurene ju tänu sellele, et ta oma jõudu kulutab ning teda ei oota ees mingi eesmärk ega tasu.
Loodusuurijad teavad, et inimene ei tee vähimatki liigutust ilma motivatsioonita, ehk siis kuidagi mõnulemata. Näiteks kui inimene liigutab oma käe toolilt lauale, siis see juhtub seetõttu, et talle tundub, et käe lauale asetamine pakub talle suuremat naudingut. Ja kui ta nii ei arvaks, oleks ta hoidnud kätt toolil kõik seitsekümmend eluaastat, seda liigutamata, suurematest pingutustest rääkimata.
Ja kui ütlete, et selleks on nõuanne - panna neile ülevaatajad, et kõik, kes on oma töös laisad, saaksid karistada ja tema igapäevane leib ära võetakse, siis ma küsin ikkagi: "Ütle mulle, kust ülevaatajad ise oma tööks motivatsiooni saavad?” On ju eriline positsioon ja juhendamine, et neid liikuma ja tööle panna, samuti suur pingutus, võib-olla isegi suurem kui töö ise. Ja see on nagu inimene, kes soovib autot käivitada ilma kütust lisamata.
Ja seetõttu on nende viimane lause - end Looduse mõju alla anda. Loodusseadused ju karistavad neid, sest nad ei harjuta end neid korraldusi täitma, st tegema neid toiminguid, et anda oma ligimestele töö kujul ja Looja nimel, et täita ja jõuda selle kaudu loomise lõppeesmärgini, st Loojaga ühinemiseni, samamoodi nagu seda selgitatakse artiklis "Toora andmine" lõigus 6. See ühinemine jõuab ju töötajani meeldiva hüvena, mis on külluslik naudingute poolest, mitmekordistub tema jaoks üha enam soovitud määral, et teadlikult Looja tõelisuseni tõusta, areneb üha enam, kuni ei vaja enam nii suurt ulatust, millele [targad] osutasid salmis: „ ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu,”.(Jesaja 64:3.)
Ja kujutage ette, et kui talupoeg ja tööline seaksid endale selle eesmärgi, töötades ühiskonna hüvanguks, ei vajaks nad kahtlemata isegi enda üle järelevaatajaid. Sest neil oleks juba täiesti piisav motivatsioon suurteks pingutusteks, kuni ühiskonna õnne kõrgustesse tõstmiseni.
Ja tegelikult nõuab seda laadi asjade mõistmine tõsist uurimist ja õiges järjekorras. Igaüks aga näeb, et neil ei ole ühelgi muul juhul õigust eksisteerida kangekaelse Looduse tõttu, mis ei tunne kompromisse. Ja see on kõik, mida ma tahtsin selles kohas tõestada.
Ja nii olen praktilise mõistuse seisukohast veenvalt tõestanud meie silme all toimuva tõelise ajaloo põhjal, et inimkonnal ei ole teist ravimit, kui inimesed ei võta enda peale [kõrgema] juhtkonna käsku, see tähendab ligimesele andmist, et pakkuda oma Loojale naudingut kahe [allpool esitatud] salmi ulatuses.
Esimene on "Armasta oma ligimest nagu iseennast", mis on töö enda omadus. See tähendab, et ligimesele ühiskonna hüvangu nimel andmise mõõdupuu ei tohi olla väiksem kui inimesele omane mõõde oma vajaduste eest hoolitsemisel. Ja mitte ainult: peate ka oma ligimese vajadused enda vajadustest kõrgemale seadma, nagu selgub artiklist "Toora andmine" lõigus 4.
Ja teine salm on "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!" (Ms5 6:5.), mis on eesmärk, mida tuleb hoida kõigi silme ees, kui nad töötavad kellegi teise vajaduste nimel. Ja ta juhib tähelepanu sellele, et inimene teeb ja töötab ainult selle jaoks, et meeldida Loojale, kes nii ütles, ja [igaüks] täidab Tema tahet.
„ Kui te tahate ja kuulate,siis te saate süüa maa parimat vilja.”(Jesaja 1:19.), sest maa peal ei ole enam kerjust ega märtrit ega rõhutut (Ms5 15:11. Sest vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: Ava heldesti oma käsi oma vennale, hädalisele ja vaesele oma maal!). Ja kõigi õnn kasvab kõrgemaks ülimast kõrgusest ja määrast.
Ent seni, kuni te hakkate kõrvale hiilima, ega taha Looja teenimise liiduga ühineda kogu sel määral, mida oleme selgitanud, on loodus ja tema seadused meile kätte maksmas. Ja ta ei jäta meid, nagu oleme selgelt tõestanud, enne, kui ta meist jagu saab ja me aktsepteerime tema võimu kõiges, mida ta meil teha käsib, nagu eespool selgus.
Ja nii ma tõin teieni praktilise mõistuse kriitikal põhineva teadusliku ja eksperimentaalse uurimuse, mis käsitleb absoluutset vajadust, et kõik olendid võtaksid Looja teenimise vastu kogu oma südame, hinge ja olemusega.
MIŠNA SELGITUS "KÕIK ANTAKSE TAGATISE VASTU JA VÕRK ON LAOTATUD KÕIGE ELAVA PEALE"
Ja pärast seda, kui oleme õppinud kõike, mis ülalpool on kirjutatud, saame mõista arusaamatut (Mišna, traktaat Avotist, ptk 3.). Ja see ütleb nii: „Ta [rabi Akiva] ütles: „Kõik on panditud ja kõige elava peale on laotatud võrk. Pood on avatud ja müüja annab kauba laenuga välja ja vihik [võlgade registreerimiseks] on avatud ja käsi kirjutab ja kõik, kes tahavad [midagi] laenata, võivad tulla ja võtta, aga inkassaatorid teevad iga päev ringkäigu ja koguvad inimeselt – kas ta saab sellest aru või mitte. Ja neil on, millele viidata. Ja kohus on õiglane kohus ja kõik on söömaajaks valmis."
Ja mitte asjata ei jäänud see Mišna osa meile arusaamatuks, sest oli allegooria kujul, mis ei andnud isegi vihjet selle lahendusest. Ja see näitab meile, et see sisaldab suurt mõistmise sügavust. Küll aga on see suurepäraselt lahti seletatav meie, seni omandatud, teadmiste põhjal.
KUJU MUUTMISE RATAS
Ja alguses esitan meie tarkade arvamuse maailma põlvkondade arengust. Sest, kuigi me näeme kehasid, mis muutuvad ja liiguvad põlvest põlve edasi, juhtub see ainult kehadega. Hinged, mis on kehade põhiolemus, aga ei kao, nagu juhtub surelike kehadega, vaid kanduvad üle, kandudes kehast kehasse, põlvest põlve. See tähendab, et need hinged, kes olid veeuputuse põlvkonnas, läksid edasi ja ilmusid tüli põlvkonnas ja seejärel Egiptuse paguluses ja seejärel Egiptusest lahkunutes jne, kuni meie praeguse põlvkonnani ja kuni lõpliku paranduseni.
Seega ei ole siin meie maailmas uusi hingi, nagu juhtub kehalise uuenemise puhul, vaid ainult teatud arv hingi läbib pidevaid ringe vormimuutuse rattas, mis on tingitud asjaolust, et iga kord riietuvad nad uues põlvkonnas uude kehasse .
Ja seetõttu, kui mõelda hingede seisukohalt, siis kõiki põlvkondi loomise algusest kuni paranduse lõpuleviimiseni peetakse üheks põlvkonnaks, kes pikendas oma eluiga mitu tuhat aastat, kuni arenes ja jõudis paranduseni, nagu see olema peab. Ja sellest vaatenurgast ei ole üldse oluline, et keskel vahetasid kõik oma keha mitu tuhat korda, kuna keha peamine olemus, mida nimetatakse hingeks, ei kannatanud nende muutuste all mitte mingil määral.
Ja selle kohta on palju tõendeid ja [terve] imeline teadus nimega "Hingede ringluse nähtuse tähendus", kuid see pole koht, kus seda uurida. Selle nähtuse tohutu tähtsuse tõttu nende jaoks, kes seda teadust ei mõista, tasub aga tähele panna, et ringluse fenomen kehtib ka reaalsuse kõikide materiaalsete elementide kohta, sest iga element elab, omal moel, igavest elu.
Ja kuigi me näeme oma silmaga, et iga objekt on olemas ja kaob, on see vaid meie illusioon ja tegelikkuses on ainult ringlus. Sest ükski element ei peatu ega rahune hetkekski, vaid teeb pidevalt kuju muutmise rattas ringe, kaotamata kogu oma teekonna jooksul piiskagi oma olemusest, nagu füüsikud on üksikasjalikult kirjeldanud.
Liigume nüüd edasi Mišna selgitamise juurde, mis ütleb: "Kõik antakse tagatise vastu."
Sest nad [st targad] võrdlesid seda inimesega, kes laenab oma sõbrale ettevõtte jaoks teatud raha, et temaga kasumit jagada. Ja et ta oma rahast ilma ei jääks, annab ta selle talle tagatiseks. Ja selgub, et ta on vabanenud kõigist hirmudest.
Sarnaselt maailma loomise ja selle olemasoluga: Looja valmistas selle inimeste jaoks ette, et nad sellega tegeleksid ja lõpuks teeniksid selle abil välja üleva eesmärgi – Loojaga ühinemise, nagu on selgitatud artiklis "Toora andmine", lõik 6, vt seal, nagu see olema peab.
Sel juhul peate ette kujutama, kes sunnib inimkonda osalema Looja töös, kuni nad lõpuks selle üleva ja kõrge eesmärgi saavutavad. Ja rabi Akiva ütleb meile selle kohta: "Kõik antakse tagatise vastu”. Teisisõnu, kõike, mida Looja investeeris loomistöösse, andes selle inimestele, ei andnud Ta neile mitte muidu, vaid kindlustas End pandiga.
Ja kui te ütlete: "Mis tagatise nad Talle andsid?", vastab ta sellele, öeldes: "Ja võrk on laotatud kõigi elavate peale." Teisisõnu, Looja tegutses nutikalt, laotades inimkonna peale nii imelise võrgu, millest keegi ei pääse. Ja kõik seal elavad peavad sellesse võrgustikku sattuma ja kindlasti võtma enda peale Looja töö, kuni saavutavad oma kõrge eesmärgi. Ja see on Looja tagatis, millega Ta end kindlustas, et mitte lasta end loomise küsimuses petta.
Ja pärast seda ta [rabi Akiva] selgitab seda üksikasjalikult, öeldes: "Pood on avatud." Ehk siis vaatamata sellele, et see maailm tundub meile avatud poena, millel pole omanikke ja igaüks, kes sealt läbi astub, saab tasuta, ilma igasuguse raamatupidamiseta kaupa ja kõiki hüvesid, mida hing ihkab.
Ja rabi Akiva hoiatab meid: "Ja müüja annab kauba laenuga." See tähendab, et kuigi te ei näe siin ühtegi müüjat, teadke, et müüja on olemas. Ja see, et ta ei nõua maksmist, tuleneb sellest, et ta laenab sulle raha.
Ja kui te küsite: kust ta mu kontosid teab? Selle peale vastab ta: "Ja vihik [võlgade registreerimiseks] on avatud ja käsi kirjutab." See tähendab, et on olemas ühine märkmik, kuhu iga toiming salvestatakse, nii et ükski kaotsi ei läheks.
Kuid tõsiasi on see, et Looja poolt on inimkonnas paika pandud arengu seadus, mis meid pidevalt edasi lükkab. Teisisõnu, inimkonna [erinevates] seisundites ilmnevad korrigeerimata käitumismustrid ise põhjustavad ja loovad häid seisundeid. Ja iga hea seisund on vaid sellele eelnenud halva seisundi töö vili.
Ja tõepoolest, neid hea ja kurja väärtusi ei peaks hindama seisundi enda järgi, vaid [saab hinnata] ainult üldise eesmärgi põhjal, kus iga seisundit, mis toob inimkonna eesmärgile lähemale, nimetatakse heaks ja iga seisundit, mis selle eesmärgist eemale viib, nimetatakse kurjaks. Ja ainult sellisel väärtusel põhineb arenguseadus, kus antud seisundis avalduvat puudulikkust ja kurjust peetakse hea seisundi põhjuseks ja loojaks.
Nii et iga seisund eksisteerib ainult teatud aja, mis on piisav selleks, et kurjuse tase selles kasvaks sedavõrd, et ühiskond selles enam püsida ei suuda. Ja siis on ühiskond kohustatud selle vastu mässama ja selle hävitama ning organiseeruma seisundiks, mis on selle põlvkonna parandamiseks parem.
Niisamuti kestab ka uue seisundi olemasolu seni, kuni selles kurjuse sädemed sedavõrd küpsevad, et seda enam taluda ei saa. Ja siis on vaja see hävitada ja selle asemele luua meeldivam seisund.
Ja nii selgitatakse neid seisundeid järk-järgult üksteise järel, samm-sammult, kuni nad jõuavad sellisesse parandatud olekusse, mis saab olema täiesti hea, ilma kurja sädemeteta. Ja selgub, et nende seemnete ja terade olemus, millest head seisundid kasvavad ja tekivad, pole midagi muud kui korrigeerimata olekud ise.
See tähendab, et kõik paljastatud julmused, mis on antud põlvkonna patuste töö viljad, ühendatakse järk-järgult, need koondatakse ühele kontole, kuni need saavutavad sellise kaalu, millele ühiskond enam vastu ei pea. Ja siis nad [see tähendab ühiskonna liikmed] mässavad ja hävitavad selle, luues ihaldusväärsema seisundi.
Ja nii näete, et iga üksik kuritegu muutub tõukejõu [tegevuse] tingimuseks, tänu millele peab arenema õige seisund.
Ja siin on rabi Akiva sõnad: "Ja vihik on avatud ja käsi kirjutab." Lõppude lõpuks on iga olek, millesse ükskõik milline põlvkond asetatakse, nagu märkmik. Ja kõik need, kes teevad kurje tegusid, on nagu käed, mis kirjutavad. Sest iga julmus on sellesse märkmikusse jäädvustatud ja salvestatud, kuni neist koguneb summa, mida ühiskond enam taluda ei suuda. Ja siis nad hävitavad selle halva seisundi ja organiseerivad end soodsamasse olekusse, nagu eespool selgus. Seega võetakse iga toimingut arvesse ja kirjutatakse märkmikusse, st selles olekus, nagu eespool öeldud.
Ja ta ütleb: "Ja igaüks, kes tahab laenata, võib tulla ja laenata." Ehk see, kes usub, et see maailm ei ole nagu avatud pood, mis on omanikuta maha jäetud, vaid [usub, et] on omanik, müüja, kes seisab oma poes ja nõuab igalt ostjalt, et see annaks talle kauba eest, mille ta poest võtab, nõutava hinna, st et ta pingutaks kogu aeg Looja töös, kuni ta end sellest poest varustab, nii et ta saaks loomise eesmärgi hästi ja usaldusväärselt saavutada, nagu Looja seda soovib – sellist inimest nimetatakse "laenu soovijaks". See tähendab, et isegi enne, kui ta sirutab käe, et võtta midagi sellest maailmast, mis on see pood, võtab ta selle võla vormis, et maksta selle eest määratud hind. See tähendab, et ta võtab endale [kohustuse] teha tööd ja jõuda Looja eesmärgini selle aja jooksul, mil ta end sellest poest elatab, tagades sellega lubaduse oma võlg tagasi maksta, täpsemalt soovitud eesmärgi saavutamise kaudu. Ja seetõttu kutsutakse teda sõnadega "see, kes tahab laenata", see tähendab, et ta orjastab end [kohustusega] võlg tagastada ja ära maksta.
Ja rabi Akiva maalib meile pildi kahte tüüpi inimestest: esimene tüüp tuleneb põhimõttest "pood on avatud", see tähendab, et nad peavad seda maailma avatud poeks, millel ei ole mitte ühtegi omanikku-müüjat. Ja nende kohta ütleb ta: "Vihik on avatud ja käsi kirjutab." See tähendab, et hoolimata asjaolust, et nad ei näe ühtegi kontot, on kõik nende tegevused raamatusse salvestatud, nagu eespool selgus. Ja see juhtub tänu arenguseadusele, mis on loomuomane, sõltumata inimkonna soovidest ja mis ütleb, et patuste endi teod, olenemata nende soovidest, põhjustavad häid tegusid, nagu eespool selgus.
Ja teist tüüpi inimesi nimetab ta "laenu soovijateks" ja need on need, kes arvestavad omanikuga ja kui nad võtavad midagi poest, võtavad nad selle ainult laenuga, see tähendab, et nad lubavad müüjale, et nad maksavad sellele määratud hinda, nimelt selle kaudu premeeritakse neid lõppeesmärgi saavutamise eest. Ja nende kohta ütleb ta: "Ja igaüks, kes tahab laenata, võib tulla ja laenata."
Ja kui te küsite, mis vahe on esimest tüüpi inimestel, kes on arenguseaduse alusel kohustatud saavutama lõppeesmärgi, ja teist tüüpi inimestel, kes saavutavad lõppeesmärgi läbi enda Looja tööga orjastamise, sest lõppkokkuvõttes on mõlemad eesmärkide saavutamisel võrdsed, vastab ta sellele järgnevalt: : "aga inkassaatorid teevad iga päev ringkäigu ja koguvad inimeselt – kas ta saab sellest aru või mitte.”
Ehk siis tegelikult maksavad mõlemad oma võlga ühtemoodi: osade kaupa, iga päev. Ja nii nagu erilist jõudu, mis Looja tööga seoses tekib, loetakse ustavateks inkassaatoriteks, kes nõuavad võlga osade kaupa, pidevalt ja iga päev, kuni selle täieliku tasumiseni, samamoodi ka kolossaalseid jõude, mis on arengu seadusele omased, peetakse samuti ustavateks inkassaatoriteks, kes nõuavad võlga osade kaupa, pidevalt ja iga päev, kuni selle täieliku tasumiseni. Ja seetõttu ütleb ta: " aga inkassaatorid teevad iga päev ringkäigu ja koguvad inimeselt – kas ta saab sellest aru või mitte.”
Kuid nende vahel on erinevus ja tohutu vahemaa, nimelt: "kas ta saab sellest aru või mitte." Esimest tüüpi inimesed, kelle võlga nõuavad sisse inkassaatorid, tagastavad ju oma võla “teadmatult” – lained möllavad ja tormavad nende poole, ajendatuna tugevast arengu tuulest, tõugates neid tagant ja sundides loodut edasi liikuma. Nii nõutakse võlga tahes-tahtmata sisse kurjuse jõudude ilmutamisel tekkivate suurte kannatuste kaudu, mis lükkavad neid “vis-a-terga” [jõud, mis lükkab objekti tagant], tõugetega tagant.
Teist tüüpi inimesed maksavad aga oma võla, nimelt eesmärgi "teadliku" saavutamise, oma vabast tahtest tagasi, tehes pidevalt spetsiaalset tööd, mis kiirendab kurjuse avastamise teadvustamise arengut, nagu selgub artiklist “Religiooni olemus ja eesmärk”, ning selle töö kaudu saavad nad kaks asja.
Esimene eelis on see, et need jõud, mis tulenevad Looja heaks tehtavast tööst, ilmuvad nende ette atraktiivse jõu kujul, mis sarnaneb magnetilise kirega (vis-a-front [jõud, mis tõmbab objekti eestpoolt]), sest nad kiirustavad ja püüdlevad selle poole oma soovi ja püüdluste mõjul, mis tuleneb armastusest. Ütlematagi selge, et nad on vabastatud igasugusest leinast ja kannatustest, nagu ka esimese tüübi puhul.
Ja teine kasu on see, et nad kiirendavad soovitud eesmärgi saavutamist. Sest nemad ongi need õiged inimesed ja prohvetid, kes saavad tasu ja saavutavad eesmärgi iga põlvkonna jooksul, nagu selgitati ülal artiklis "Kabala teaduse olemus" alapealkirjas "Millel see teadus põhineb".
Ja nüüd on näha tohutut distantsi nende vahel, kes maksavad oma võlga teadlikult tagasi, ja nende vahel, kes maksavad seda alateadlikult – nagu õndsuse ja naudingu valguse eelis piinade ja julmade kannatuste pimeduse ees.
Ja ta [rabi Akiva] ütleb: „Ja neil on, millele viidata. Ja kohus on õiglane kohus." See tähendab, et neile, kes maksavad võlga teadlikult ja oma vabast tahtest, lubab ta, et "neil on millelegi viidata". See tähendab, et Looja töö olemuses on palju jõudu, mis on [võimeline] juhtima neid üleva eesmärgini. Ja nad peaksid vastu võtma orjapidamise Looja ikke all.
Ja nende kohta, kes maksavad oma võlga alateadlikult, ütleb ta: "Ja kohus on õiglane kohus." Ja esmapilgul võib imestada Looja juhtimise üle, mis laseb ja annab loa kõikidel neil vigadel ja kannatustel maailmas ilmsiks tulla, et inimkonda nende peal ilma igasuguse halastuseta küpsetada.
Ja seetõttu ütleb ta, et see kohus on „õiglane kohus”. Sest: "Ja kõik on söömaajaks valmis", see tähendab tõelise lõppeesmärgi ja kõrgeima õndsuse jaoks, mis peaks ilmnema koos Looja eesmärgi loodutele ilmutamisega. Ja kogu tööd, vaeva ja kannatusi, mis erinevatel aegadel ja põlvkondades pidevalt meieni jõuavad, võrdleb ta omanikuga, kes töötab ja muretseb, tehes suuri pingutusi, et kutsutud külalistele luksuslikku einet valmistada. Ja ta võrdleb soovitud eesmärki, mis peaks lõpuks ilmnema, einega, millest külalised suure mõnu ja naudinguga osa saavad. Ja seepärast ütleb ta: "Ja kohus on õiglane kohus ja kõik on söömaajaks valmis," nagu ülal selgus.
Ja sarnase [allegooria] võite leida ka Bereshit Rabbah 13, ptk 8, inimese loomise loos. Seal on kirjas, et inglid küsisid Loojalt: “siis mis on inimene, et sa temale mõtled,ja inimesepoeg,et sa tema eest hoolitsed?”(Psalm 8:5.), milleks Sulle see vaev? Looja ütles neile: " lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad," (Psalm 8:8.) Milleks? Millele see kõik sarnaneb? Kuningale, kellel oli loss igasugust headust täis, aga külalisi ei olnud. Milles seisneb selle kuninga nauding, kes selle (lossi) (kõige heaga) täitis? Kohe nad ütlesid Talle:”Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! “(Psalm 8:10.) Tee seda, mis sulle rõõmu pakub!”
Selle tähendus seisneb selles, et inglid, kes nägid ette kogu inimkonnale osaks saavat valu ja kannatusi, olid üllatunud ja küsisid: "See vaev - milleks Sulle see?"
Ja Looja vastas neile, et kuigi tal on loss igasugust headust täis, pole tal sinna kutsutud teisi külalisi peale selle inimkonna. Ja pole kahtlustki, et inglid kaalusid oma mõtetes selles lossis, mis seisab ja kutsutuid ootab, peituvaid naudinguid, vastukaaluks inimkonnale osaks saavatele kannatustele ja muredele, ja peale seda, kui nägid, et inimkonnal tasub selle oodatava heaolu nimel kannatada, nõustusid nad inimese loomisega. See on täielikus kooskõlas rabi Akiva sõnadega, et "kohus on õiglane ja kõik on söömaajaks valmis", sest loomise algusest alates on kõik olendid registreeritud kutsutud külalistena, keda Looja plaan kohustab söömingus osalema – kas teadlikult või alateadlikult, nagu eespool selgus.
Ja ülaltoodud selgituse põhjal selgub prohveti sõnades peituv tõde rahu kohta käivas ennustuses, mis algab sõnadega: " Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval;vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.”(Jesaja 11:6). Ja ta selgitab kõige selle tähendust: “sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja”.(Jesaja 11:9.)
Seega seostab prohvet maailmarahu ja kogu maailma täitmise Looja tundmisega. See on täpselt kooskõlas meie ülaltoodud sõnadega, inimese ja tema ligimese karm egoistlik vastasseis, millega seoses rahvastevahelised suhted teravnevad, see kõik ei kao maailmast mingite inimlike meetodite ja nippide abil, ükskõik mis ka ei juhtuks.
Me ju näeme oma silmaga, kuidas õnnetu haige keerab ja pöörab end väljakannatamatutes inimlikes piinades küljelt küljele, sest inimkond on juba langenud paremäärmuslikesse [liikumistesse], nagu Saksamaa tegi, või vasakäärmuslikesse [liikumistesse ], nagu tegi Venemaa, ja mitte ainult et nad ei leevendanud oma seisundit, vaid süvendasid ka haigust ja kannatusi, ning kisa tõuseb taevani, nagu meile kõigile teada.
Ja neil pole muud nõu, kui võtta enda peale Looja ike, olles Teda tundma õppinud. See tähendab, et nad peavad suunama oma tegevused Looja soovidele ja Tema eesmärgile, nagu Ta neile [isegi] enne loomist ette nägi.
Ja kui nad seda teevad, on kõigile selge, et Looja teenimise tulemusena kustutatakse [isegi] inimkonna mälestus kadedusest ja vihkamisest, nagu ma eespool selgelt näitasin. Sest kõik inimkonna esindajad ühinevad üheks organismiks, mille süda on täidetud Looja tundmisega. Seega on rahu maailmas ja Looja tundmine üks ja seesama.
Ja kohe pärast seda ütleb prohvet: " Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki " (Jesaja11:11.)” ja korjab kokku Juuda pillutatud neljast maailmakaarest.”(Jesaja11:12.). Sellest järeldub, et pagulaste kogunemisele eelneb rahu maailmas.
Ja sellest mõistame meie tarkade sõnu Okatzini traktaadi lõpus: "Looja ei leidnud muud anumat, mis oleks võimeline hoidma Iisraeli õnnistust peale rahu, nagu öeldakse: "Looja annab jõudu Oma rahvale, Looja õnnistab oma rahvast rahuga”(Psalm 29:11.).
Esmapilgul võib väljend „anum, mis suudab hoida Iisraeli õnnistust” tunduda kummaline. Ja pealegi, kuidas nad selle salmi põhjal niisuguse järelduse teevad?
See salm ilmub neile aga nagu Yeshayahu ennustus – et rahu maailmas eelneb pagulaste kogunemisele. Ja seetõttu ütleb Pühakiri: "Looja annab jõudu Oma rahvale." See tähendab, et tulevikus, kui Looja annab oma rahvale, Iisraelile, jõudu, see tähendab igavese eksistentsi, siis: "Looja õnnistab Oma rahvast rahuga." Teisisõnu õnnistab Ta oma rahvast ehk Iisraeli esmalt maailmarahu õnnistusega ja pärast seda: “sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki. "
Ja seetõttu ütlesid meie targad selle salmi tähenduse kohta, et rahu õnnistus kogu maailmas eelnes võimule, see tähendab Päästmisele, kuna: "Looja ei leidnud muud anumat, mis oleks võimeline hoidma Iisraeli õnnistust peale rahu." Teisisõnu, kuni rahvaste seas valitseb enesearmastus ja isekus, ei saa ka Iisraeli pojad teenida Loojat puhtalt, andes oma ligimestele, nagu öeldakse salmi seletuses: "Aga teie olete mulle preestrite kuningriik" artiklis "Tagatis".
Ja me näeme seda [oma] kogemusest, sest [Iisraeli] maale naasmine ja Templi ehitamine ei suutnud vastu seista ega saanud vastu õnnistusi, mida Looja meie esiisadele tõotas.
Ja seepärast ütlesid nad [st targad]: "Looja ei leidnud anumat, mis oleks võimeline hoidma õnnistust." See tähendab, et enne seda ei olnud Iisraeli poegadel veel anumat, mis oleks võimeline kandma nende esiisade õnnistusi. Ja seetõttu pole veel täidetud vannet, millega saame igaveseks selle maa õnnistuse pärida. Sest maailma rahu on ainus anum (kli), mis võimaldab meil saada meie esiisade õnnistust, nagu on öeldud Yeshayahu ennustuses.