Artikkel

Iisraeli tarkus võrreldes “väliste” tarkustega

Tarkuse hindamise kriteeriumid

Maailmas hinnatakse mistahes tarkust sõltuvalt eesmärgist, milleni see viib ja mille poole see suunatud on. Seetõttu on võimatu ette kujutada tarkust, millel ei oleks eesmärki, välja arvatud võib-olla, väikeste laste mängimise tarkus, mis on neile antud aja veetmiseks ja selles seisneb selle eesmärk, [täielikult] neile vastav. Ja seetõttu ei hinnata tarkust mitte selle (mõtte)teravuse või professionaalsuse, vaid selle eesmärgi väärikuse ja kasulikkuse põhjal, milleni see viib.

Näeme, et iga “välise” tarkuse eesmärk on materiaalne kasu, mis, ilma igasuguse kahtluseta, täna või homme kaob, ja seepärast on subjektile piisav, et olla nagu objekt. Ja kuigi tarkusel endal on nende objektide ees palju eeliseid, sest mis see ka ei oleks , on selle olemus vaimne, kuid nagu me juba ütlesime, hinnatakse seda eesmärgi järgi, mis seda põlistab ja kui eesmärk on ajutine ja kasutu, kaob see koos sellega.

Ja nüüd on meil tõeline kriteerium Iisraeli tarkuse tähtsuse hindamiseks võrreldes “väliste” tarkustega, sest kogu selle uurimisobjekt seisneb ainult selles, et mõista viise, kuidas Looja Oma loomingut kontrollib ja Temaga sulanduda. Ja selgub, et kogu selle tarkuse olemus põhineb Loojal. Ja et Looja tähtsust on Tema loominguga võrreldes võimatu üle hinnata, on võimatu ülehinnata ka Iisraeli tarkuse üleolekut väliste tarkuste suhtes.

Ja et meie tarkuse põhiobjekt elab ja on igavene, jääb ka kogu meie tarkus igaveseks ajaks alles. Ja et selle eesmärk on Loojale lähenedes halastust leida, mis on kõige ülevam eesmärk, mida endale ette võib kujutada, et sellega tegeleja, ja veelgi enam, see, kes seda väärib, on kõige kõrgeimast inimeste soost.

Rumalaid ei soosita

Kuid "rumalatele ei anta armu " (Koguja raamat, 5:3. ”sest albid ei ole temale meelepärased”) ja seetõttu on Iisraeli koda väike, nagu öeldakse: "Tuhat inimest sisenevad, et Kirjutatut õppida... sada – (jõuab) Mišnasse, ... kümme - Talmudi, üks neist tuleb välja [tuhat siseneb tuppa, aga üks läheb välja õpetama]” (Midrash Rabbah, Kohelet 7:28.) ja “Ma nägin neid tõusmas ja neid oli vähe. ”(Traktaat Sukkah, 45:2) Ja sellel oli palju põhjuseid ja peamine neist, et see, kes [kabalat õppima] hakkab, tahab seda täiel määral maitsta, kuid väikseim määr nende rumalate jaoks, on mis ka ei oleks, tundma õppida Looja õiglast juhtimist.

Ja ta on justkui kohustatud seda teadma ja talle võib sellest [koheselt] rääkida ja see on rumalale meelepärane. Aga "mida me teeme oma õe heaks päeval, mil nad teda kosivad?" (Laulude laul 8:8.) Meie tarkust saab ju seletada kõigis seitsmekümnes keeles, välja arvatud "kõhu keel", kuid ülestõusnud ei vaja “kõhu keelt”. Ja seda me tahtsimegi teada saada. Ja me selgitame seda eraldi artiklis, sest see on nii segaduse algus kui ka selle lõpp.

Ja ela tagasihoidlikku elu

Minge välja õppima ja avastate, et on olemas üks kohustuslik tingimus, millel põhinevad erinevad teadmised, õpetatakse: "Ja elage kitsikuses" (traktaat Avot Mišna 6:4.), sest on teada, et igaüks, kes on väärt, et teda "targaks" nimetada, eirab kõiki kehalisi naudinguid. Ja täpselt sellise piina ulatuses, mille tema hing kehtestas, et taluda tarkuse omandamise kannatusi, ja ta leiab need (kannatused).

Seetõttu tuleks esitada üks küsimus, mis kokkuvõttes puudutab kõiki maailma tarkasid: kogu armastuse omadus tekib inimese enda lihast ja minast ning pöördub tagasi iseenda ja liha juurde. Niisiis, kuidas kõik targad ebaõnnestuvad armastavas tarkuses, mille algus ja lõpp ei ole midagi muud kui lihalik töö?

Kuid kõik, kellel on selles kogemusi, teavad, et maailmas on üks asi, kõige ülevam kõigist naudingutest: inimeste soosingu võitmine ja selle saavutamiseks tasub anda kogu oma jõud ja kehalised naudingud. Ja see on see magnet, mille poole kõigi põlvkondade parimate inimeste pilk pöördus ja mille kõrval kogu maine elu kahvatus.

Igal tarkusel on oma terminoloogia, mille kehtestasid selle esimesed kõnelejad, kes seda uurimistöö tegemiseks kasutasid. Ja keelt defineeritakse kui vahendajat , mis on nii tarkuse ainele kui ka seda uurivatele inimestele lähedane, sest sellel on suurepärane võime seletust laiendades sõnastust lühendada.

Tõe tarkuse kandjad ja “välise” tarkuse kandjad

Kooskõlas tõe tarkuse tähtsusega on igaühele selge, et tingimus, mis kehtib iga tarkuse kohta, kehtib ka selle kohta. See tähendab kogu materiaalse elu unarusse jätmist ja lisaks sellele tuleks tähelepanuta jätta ka üldine magnet ehk rahva poolehoiu võitmine.

"Väline" tark jätab materiaalse elu tähelepanuta, et säästa end oma väärtusliku aja raiskamisest. Ja tark on sellest päästetud, nagu tulest päästetud (tule)tukk, tänu sellele, et ta valib materiaalse elu eiramise, saab ta selle asemel ja sel ajal teadust teha. Nii on kõigi lollidega – maise elu kiindumuse tõttu raiskavad nad sellele oma aega. Tark päästetakse nende käest nagu põgenik, sest ta valis maise elu naeruvääristamise. Vastutasuks selle eest omandab ta sama aja jooksul tarkust.

Sama kehtib ka tõe tarkade kohta: seni, kuni tark ei jäta tähelepanuta üldmagnetit, rahva soosingu väljateenimise püüet, ei ole ta täielikult valmis seda tarkust mõistma. See inimene kulutab oma aega inimeste poolehoiu võitmisele, sarnanedes rumalatele, kes oma aega maisele elule raiskavad, ja tema süda ei ole vaba, et puhast ja täiuslikku tarkust mõista. Ja ta ei saa Looja silmis halastust teenida. Ja see on ilmne.

Ja siit mõistke põhjust, miks meie tarkus tavalistele inimestele vastuvõetamatu oli, ja miks nad seda isegi mitte alamaks tarkuseks ei pea. Ju tekkis neil edasiandjate erinevuse tõttu segadus. On ju "välise" tarkuse kandjad, sest kogu nende eesmärk on võita inimeste armastus, teinud jõupingutusi, et oma tarkust väliselt nii ehtida, et see isegi rumalatele meeldiks. Moodustavad nad ju suurema osa elanikkonnast ja on need, kes iga kuulsa inimese tuntuks teevad.

Tõe tarkuse rumalate eest varjamine

Samas ei olnud tõetarkadel mingit huvi avaldada osa oma tarkusest sel määral, et see "neid rumalaid" huvitaks. Ma pean silmas, et isegi kui ühe põlvkonna targad teevad jõupingutusi, et nad [st rumalad] mõistaksid tõe maitset, ja alguses see meeldib neile, ikkagi ei sisene nad sel põhjusel Pühakirja [ruumi].

Rumala kogu soov seisneb ju selles, et talle avaneks see, mis on tema südames, ja see, mis on talle lähedane, see tähendab materiaalseid naudinguid puudutav. Nagu ma selgitasin, jääb rumal oma rumalusse mitte tarkuse hooletusse jätmise, vaid naudingute pärast, sest kõigist tema elupäevadest ei piisa, et “täita pool sellest, mida ta tahab”(Kohelet Rabbah 1:34). Ja seetõttu ei ole tal aega tarkuse jaoks, isegi kui see (tarkus) talle meeldiv on. Ja isegi välistes tarkustes peetakse kuulsaid tarku selle tarkuse seisukohalt lollideks ja “materialistlikeks” inimesteks, kellel on nõrkus inimeste poolehoiu võitmise järele. Aga, selle tarkusega võrreldes, on see täiesti samaväärne materiaalsete naudingute ja kehalise rahulduse järele janunemisele.

Meie targad ei andnud tõe tarkusele juurdepääsu

Ja seepärast ei andnud meie targad rumalatele silmadele mingit ligipääsu tõe tarkusele. Sest see patt on tarkade väljenduse järgi suur: "Nii nagu inimesel kästakse rääkida seda, mida ta on kuulnud, nõnda kästakse inimesel mitte rääkida seda, mida kuuldud ei ole." (Traktaat Jevamot 65:2) Ja nagu Zohari raamatus mitmel pool öeldakse: “Häda, kui ma räägin, ja häda, kui ma ei räägi. Kui ma ütlen, siis patused teavad, kuidas oma isandat teenida”. (Eessõna Zohari raamatule, punkt 192) Sest austus tarkuse vastu kohustab meid seda ilma vajaduseta mitte muutma tühjaks jutuks rumalate suus. Need, kes toituvad oma südame kirest, ei saa ju kindlasti toituda Jumaliku (Shina) särast. Ja meie targad õpetavad selle kohta: "See, kes näitab ülbust ..."( Vt Tractate Soth 5:1. See, kes näitab üles ülbust, ütleb Looja: "Mina ja tema ei saa jääda samale kohale.")

Ja seetõttu mõistavad nad alati, kui kurjuse kuningriik põlvkonna üle võimu saab, esmajärjekorras meie püha Toora põletamisele– nagu meiega on korduvalt juhtunud, ka praeguste põlvkondadega. Sest nad hakkasid hooletusse jätma Loojaga ühtsuse saavutamise tarkust, mis alati rumalate silma riivab. Nagu ma selgitasin, ei leia nad sellest mingit eesmärki, mis viiks nende lehkava kire täitmiseni ja isegi vastupidi, peavad end selle tõttu paljaks röövituteks, sest nad ei suuda nautida ega naudi avalikku häbi - ainsat asja, mis nende südameid rahustab.