Kabala tarkus ja filosoofia

Mida vaimne tähendab?

Filosoofia on palju pingutanud, et tõestada, kuidas materiaalne on vaimse poolt tekitatud ja kuidas hing tekitab keha. Ja vaatamata kõigele sellele on filosoofide arvamus meile täiesti võõras. Peamine nende viga seisnes nende vaimsuse mõistes, sest nad väitsid, et see tekitas ja tõi nähtavale materiaalse, mis on kahtlemata väljamõeldis, sest igal isal peab oma lapsega mingi sarnasus olema, ja selline suhe [st sarnasus] on teeks ja läbipääsuks, mille kaudu see tekitatu sündis.

Samuti peab igal tegijal olema mingi suhe sooritatud tegevusega, mille kaudu see võib temaga kontakti astuda. Aga kui öelda, et vaimsel ei ole mingeid materiaalseid ilminguid, siis ei ole tal mingit teed ega mingit suhet, mille kaudu vaimne saaks temaga kontakti astuda, et teda vähemalt kuidagigi liikumisse viia.

Kuid sõna „vaimne“ mõistmisel ei ole filosoofiaga absoluutselt mingit seost. Sest kuidas saavad filosoofid arutada millegi üle, mida nad kunagi näinud ega tundnud ei ole, ja „Mille peale on selle alussambad paigale pandud?". (Iiob 38:6)

Ja kui on olemas mis tahes määratlus, mis võimaldab vaimset materiaalsest eristada ja eraldada, kuulub see ainult neile, kes on kunagi vaimset mõistnud ja seda tundnud, ja need on tõelised kabalistid, ja seepärast vajame me kabala tarkust.

Filosoofia seoses Tema olemusega

Looja enda olemus, millega filosoofia nii väga armastab tegeleda, tõestades kõiki eitamise seaduseid, millele see toetub, nendega ei tegele kabala mitte mingilgi määral, sest kuidas on võimalik midagi määratleda selles, mida ei saa mitte kuidagi mõista ega saavutada. Sest eitava määratluse väärtus ei ole sugugi väiksem kui jaatava oma, sest kui sa mingit olemust eemalt näed, tunnetades selles kõiki eitavaid osi, see tähendab kõike, mis puudu on, loetakse seda teatud määral samuti nägemiseks ja tunnetamiseks, sest kui see on tõesti silmast kaugel, siis ei ole ka selles olev eitus nähtav.

Näiteks, kui näed kaugelt musta kujutist ja tead igal juhul, et see ei ole inimene ega lind, loetakse seda ikkagi nägemiseks. Sest kui see oleks kaugemal, ei suudaks sa isegi sellele järeldusele jõuda, et see ei ole inimene.

Ja siit tulenevadki kõik nende tühisus ja segadus, sest filosoofia armastab kiidelda, et filosoofid mõistavad kõiki Looja olemuse negatiivseid omadusi. Samal ajal jäävad kabalistid selles osas vaikseks, sellele isegi lihtsat nime andmata, sest kõike, mida me ei ole saavutanud, ei saa me määratleda ei nime ega sõnaga, sest sõna viitab teatud mõistmise algusele. Ometi räägivad nad Looja valgusest maailmakõiksuses, eristades selles väga palju nüansse. See viitab kõikidele neile kiirgustele, mida nad on tõelise taipamise käigus saavutanud mitte vähemal määral kui materiaalse saavutuse puhul.

Vaimne on ilma kehata jõud 

Ja see on see, mida kabalistid määratlevad nimetusega „vaimne“ ja mille puhul nad ütlevad, et sellel ei ole ajas, ruumis ega mingisugustes materiaalses parameetrites mingit kuju, vaid see on puhas jõud, see tähendab mitte jõud, mis on keha sisse mähitud, nagu see tavaliselt selles maailmas on, vaid ilma kehata jõud. (Ja, nagu mulle tundub, on filosoofia mähkinud end võõrasse rüüsse, sest on kabala tarkusest  mõned määratlused varastanud, teinud sellest inimliku mõistmise jaoks „delikatessi“, sest kui see nii ei oleks, ei oleks neil isegi pähe tulnud sellist teadust välja mõelda).

Vaimset Klid nimetatakse jõuks

Ja siin tuleb märkida, et jõu all, millest seoses vaimsega räägitakse, ei ole mõeldud vaimset valgust ennast, sest see vaimne valgus tuleneb otse Looja olemusest, sel juhul käsitletakse seda kui Looja enda olemust, teisisõnu, ega suuda me ka vaimset valgust tajuda või mõista, nii et seda oleks võimalik mingi nime või määratlusega nimetada. Isegi nimi „valgus“ on laenatud ja ei ole tõene. Ja seetõttu tea, et nimi „jõud“ ilma kehata viitab just vaimse Kli omadusele.

Valgused ja kelimid

Ja seetõttu ei ole midagi küsida, kuidas kabalistist targad eristavad valguseid, mille eristavate omadustega on täidetud kogu teadus. Tegelikult ei räägi need omadused mitte valguste olemusest, vaid Kli muljetest, mis ongi eelmainitud jõud, ja see vaimustub sellest, kui see valgusega kokku põrkab.

Kelim ja valgused (mõistete selgitus)

Siin on oluline lisada erinevuse kohta kingituse ja selle tekitatud armastuse vahel. Valgus, see tähendab Kli muljet, mis on saavutuse kaudu antud, nimetatakse „mateeriaks ja vormiks“ koos, sest mulje on vorm, ja eelmainitud jõud on materjal.

Kuid tekitatud armastust loetakse ilma mateeriata vormiks, justkui ei oleks see kunagi olnud riietatud mingisse reaalsesse kingitusse, olles riietatud abstraktsesse nimetusse „Looja armastus“, loetakse see vormiks ja selle uurimist peetakse "vormide saamiseks (vormi kabala)". Kuid seda peetakse reaalseks ja mitte kuidagi vormifilosoofiaga seotuks, sest see armastuse vaim on see, mis tegelikult saavutusse jääb – täiesti abstraktsest kingitusest, see tähendab valguse olemusest.

Mateeria ja vorm (kuju) kabalas

Selle põhjuseks on asjaolu, et see armastus, hoolimata sellest, et see on vaid kingitusest tulenev, on igal juhul hindamatult olulisem kui kingitus ise. See on sarnane suurele kuningale, kes annab inimesele väikese kingituse – hoolimata sellest, et kingitusel endal ei ole mingit väärtust, on kuninga armastuse ja tähelepanu väärtus ja tähtsus ikkagi piiritu. Seetõttu on see täiesti eraldatud mateeriast, milleks on valgus ja kingitus, sel määral, et arusaam jätab armastusse ainult jälje ja kingitus justkui kaob ja unustatakse südame poolt. Seetõttu peetakse seda teaduse osa vormide saamise (kabala) teaduseks ja see on teaduse kõige olulisem osa.

ABYA

Ja selles armastuses on neli osa, mida määratletakse vastavalt sarnasusele inimarmastusega. Kui inimene saab kingituse esimest korda, ei nimetata kingituse andjat veel tema armastajaks, eriti kui kingituse andja on oluline inimene ja saaja ei ole temaga võrdne.

Kuid samal ajal on kingituste kordumise ja pikaajalise püsivuse tõttu võimalik, et isegi olulist inimest tunnustatakse kui tegelikult armastavat, otsekui ta oleks temaga võrdne, sest armastuse seadus ei kehti suure ja väikese vahel, sest nagu teada, peavad kaks tõeliselt armastajat ennast võrdsetena tundma.

Seetõttu saab siin eristada nelja armastuse astet. Esimest sündmust [ehk kingituse andmist] nimetatakse „Assiyaks“, kingituste suurendamist nimetatakse „Yetziraks“ ja armastuse enda ilmutamist „Beriyaks“.

Siit algab vormide kabala uurimine, sest sellel astmel vabaneb armastus kingitustest. Seda nimetatakse: „loon pimeduse” (Jesaja 45:7), see tähendab, et ta tõrjub valguse Yetzira maailmast välja ja armastus jääb ilma valguseta, ilma tema kingitusteta.

Seejärel Atzilut, sest pärast seda, kui ta tundis maitset ja täiesti vabastas vormi mateeriast, mida nimetatakse „loon pimeduse”, saab ta võime tõusta Atziluti astmele, kus vorm riietub uuesti mateeriasse, see tähendab valgus ja armastus [on] koos.

Hinge päritolu

Kõike vaimset mõistame me jõuna, mis on kehast eraldatud, sest sellel ei ole mingisugust materiaalset kuju. Kuid sellisel juhul on see materiaalsest täiesti tühistatud ja eraldatud, ja kui nii, kuidas võiks see isegi liigutada mingit materiaalset objekti, rääkimata siis sellest, et sellest võiks sündida mingisugune materiaalne objekt, sest selllel ei ole mingisugust sidet, mille abil ta võiks materiaalsega kokku puutuda?

Happeline element

Kuid tegelikult peetakse «jõudu», puhtal kujul, samamoodi tõeliseks mateeriaks mitte vähemal määral kui kõiki muid füüsilise maailma materiaalseid aineid. Ja vaatamata sellele, et seda ei ole võimalik tajuorganitega tunda, ei vähenda see kuidagi selle mateeria, ehk «jõu», tähendust.

Võtame näiteks hapniku, mis on poole kõigi maailma ainete koosseisus. Kui võtta pudel puhta hapnikuga, mis ei ole ühegi teise elemendiga segunenud, näed täiesti tühja pudelit, kus hapnik, olles gaasilises olekus, ei ole kuidagi tajutav, siis ei saa sellest kinni haarata, et käega katsuda, ja sellel ei ole mingit kuju, mida silmaga haarata.

Ja kui sa võtad korgi ära ja nuusutad seda, ei avasta sa mingit lõhna. Ja kui sa limpsid seda keelega, ei leia sa sellel mingit maitset. Ja kui sa asetad selle pudeli kaalule, ei leia sa, et see kaaluks rohkem kui tühi pudel.

Sama on ka vesinikuga, millel ei ole ei maitset, lõhna ega kaalu. Kuid kui need kaks elementi kokku panna, muutuvad nad koheselt vedelikuks, st joogiveeks, millel on nii maitse kui ka kaal. Ja kui lisada vesi kustutamata lubjale, seguneb vesi kohe lubjaga ja vedelik muutub tahkeks aineks, sarnaselt lubjaga.

Seega võivad hapniku ja vesiniku elemendid, mis iseenesest ei ole mingil viisil meie tajuorganitega tajutavad, transformeeruda, muutes ennast tahkeks aineks. Sellest lähtuvalt, kuidas me saame otsustada ja väita loodusjõudude kohta, et need ei ole füüsilised ained, tuginedes sellele, et neid ei ole võimalik tajuorganitega tajuda? Me näeme selgelt, et suurem osa maailma materiaalsetest ainetest on algselt põhinenud hapnikul, mida inimene ei suuda näha ega tajuda.

Ja veelgi enam, isegi olemasolevad tahked kehad ja vedelikud, mis on meie füüsilises maailmas selgelt tajutavad, võivad teatud kuumuse juures muutuda gaasiks ja auruks, ja vastupidi, gaasid võivad teatud jahutamise juures muutuda tahketeks aineteks.

Sellisel juhul tuleks küsida, kuidas võib eksisteerida andja, kes annab seda, mida tal endal ei ole. Sest me näeme ju selgelt, et kõik meile tajutavad kujutised tulenevad jõududest, mis iseenesest ei ole tajutavad ega ole iseseisvalt eksisteeriv mateeria. Samamoodi ei ole kõik meile teadaolevad püsivad kujutised, mille abil me aineid määratleme, muutumatud ega absoluutselt iseenesest eksisteerivad, vaid need loovad kuju või kaotavad selle selliste tegurite nagu soojus ja külm mõjul.

Sest aineline mateeria algolemuseks on selles olev varjatud „jõud“. Ent neid jõude ei ole me siiani puhtal kujul avastanud, nagu see on keemiliste elementide puhul, ning võib-olla avastatakse need kunagi samuti puhtal kujul, sarnaselt kõikidele keemilistele elementidele, mis on alles hiljuti avastatud.

Võrdsed jõud vaimsetes ja materiaalsetes objektides

Ühesõnaga, kõik need nimetused, mis on materiaalses pildis püsivad, st meie viiest meeleelundist pärinevad, on absoluutne fantaasia, sest need ei ole püsivad ega iseseisvalt eksisteerivad. Teine järeldus on see, et iga määratlus, millega me jõudu määratleme, eitades materiaalsete ilmingute olemasolu võimalust, on samuti väljamõeldis, sest hoolimata teaduse arengust, peame arvestama üksnes materiaalse reaalsusega. Teisisõnu, kuivõrd me näeme ja tunneme teatud materiaalset tegevust, peame mõistma, et ka selle tegevuse täideviija on materiaalne, nagu tegevus ise – vähemalt nende üldistatud seoses, sest muidu ei jõuaks see temani.

Ja peaks teadma, et kogu tegevusjõu ja selle tegevuse eristamise probleem on alguse saanud vormifilosoofiast, mis väitis visalt materiaalse tegevuse vaimse põhjuse olemasolu, mis viis valede eelduste tekkeni, mida kabala mitte mingilgi määral ei vaja.

Kõrgemate keha ja hing 

Kuid kabala seisukoht selle küsimuse osas on läbipaistev ja selge ning absoluutselt ilma mingi seoseta filosoofiaga. Isegi neid meist eraldatud vaimseid intellektuaalseid isikuid, kelle olemasolu filosoofia täielikult eitab, riietades nad puhta intellektuaalse mateeria kujul, peavad kabala tarkade arvates, vaatamata sellele, et nad on saavutanud kõige ülevama ja abstraktsema vaimsuse, samuti koosnema kehast ja hingest, nagu ka materiaalne inimene.

Ja ära imesta, kuidas saab samaaegselt istuda kahel toolil, öeldes, et nad on vaimsed isiksused, ja samal ajal öelda, et nad on koostisosad. Pealegi, filosoofia arvates peab iga koostisosa lõpuks lagunema ja lakkama olemast koostisosa. Viidatakse surmale. Sellisel juhul, kuidas saab öelda, et nad on koostisosad ja seejuures igavesed?

Valgused ja kelimid

"Aga minu mõtted ei ole teie mõtted"(Jesaja 55:8), sest kabala tarkade tee on reaalsuse leidmise tee, mille nad tegelikult saavutanud olid, ja fakti ei saa eitada ainult [nende poolt põhjustatud] intellektuaalse keerukuse tõttu. Ma selgitan neid asju siiski, et need kõigile ja igaühele arusaadavaks muutuksid.

Alustuseks on vaja mõista valguste ja kelimide erinevust. Esimese loodu kohta, kes Lõpmatusest (Ein Sof) väljus, on kohe selge, et ta on kindlasti täiuslikum ja peenem kui kõik, mis talle järgneb. Ja see nauding ja täiuslikkus, mida ta saab kindlasti Looja enda olemusest, kes seda talle kogu naudingu ja rõõmuga anda soovib.

On teada ja arusaadav, et naudingu peamine mõõdupuu on „saamise soov“. Sest see, mille järele meie soov kõige rohkem põleb, tundub olevat meile pakkumas kõige suuremat naudingut. Ja see on selge. Sellisel juhul peame me selles esimeses loodus eristama kahte aspekti, nimelt: soovi saada seda olemust, mida see saab, ja seda saadavat olemust ennast.

Ja peame samuti teadma, et saamise soovi mõistetakse meie poolt kui loomise keha, st selle peamist olemust, mis on saadava heaolu anum (Kli). Teine on selle saadud heaolu olemus, st Looja valgus, mis alati ja igavesti selle loomisega seotud on.

Seega peame eristama neid kahte asja ja omadust, mis on teineteisesse sisestatud ja riietatud, isegi kõige kõrgematel vaimsetel objektidel, mille üle on ainult südames võimalik mõelda ja arutleda – vastupidiselt filosoofia arvamusele, mis on välja mõelnud, et eraldatud isiksused kujutavad endast mittepüsivat mateeriat. Sest see „saamise soov“, mis on loomises tingimata ja absoluutse vajalikkusega (milleta ei ole nautimist, on ainult kohustus ja ei ole heaolu tunnetust), ei ole Looja enda olemuses , ja seetõttu rakendatakse nimetust „loodu“ selle suhtes, mis ei ole juba enam Looja olemus, sest kellelt Tal saada olekski?

Samal ajal on saadav kõrgeim hüve tingimata osa Looja olemusest ja selles ei peaks midagi uut olema. Sellisel juhul näeme tohutut vahemaad uuendatud keha ja saadava hüve vahel, millesse me suhtume kui Looja enda olemusse.

Kuidas vaimne võib materiaalset tekitada?

Esmapilgul on raske mõista, kuidas vaimne võib midagi materiaalset  luua ja toota. See on vana filosoofiline probleem ja selle lahendamiseks on palju tinti kulutatud.

Tõde seisneb selles, et see probleem on tõsine ainult nende metodoloogia raames - sest nad määratlesid vaimse vormi ilma igasuguse seoseta materiaalsega. Ja kui sellelt seisukohalt lähtuda, on probleem tõsine: kuidas on võimalik, et vaimne loob või et sellest võiks tekkida midagi materiaalset?

Kuid kabala tarkade arvates ei ole siin mingit probleemi, sest nende arusaamad on filosoofide arusaamadele täiesti vastupidised. Ja nende arvates on iga vaimne omadus sarnane materiaalsele omadusele, nagu kaks tilka vett. Ja sellisel juhul on vaimse ja materiaalse suhted teineteisele väga lähedased ning nende erinevus seisneb ainult ainelises - vaimne on loomulikult vaimne aine ja materiaalne on materiaalne aine.

Siiski, kõik omadused, mis vaimses mateerias esinevad, esinevad samuti füüsilises aines, nagu on seletatud artiklis «Kabala tarkuse olemus».

Sellegipoolest on vana filosoofia seisukohtades kolm aspekti, mis minu edasiste selgituste tee peal takistuseks on. Esimene - et nad otsustasid, et inimese terve mõtte jõud on igavene hing ja inimese olemus. Teine - et nad usuvad, et keha tuleneb hingest ja on selle tagajärg. Kolmas - et nad väidavad, et vaimsed isiksused on lihtsad mittepüsivad objektid.

Materialistlik psühholoogia

Ja pealegi, et siin ei ole koht nendega nende väljamõeldud väidete üle vaidlemiseks, on nende aeg juba möödas ja nende võim, kes nii arvasid, lõppes. Selle eest tuleb tänada materialistlikku psühholoogiat, mis kasvas [filosoofia] varemetel ja vallutas avaliku arvamuse. Kõik tunnistasid juba selle filosoofia, mis ei toetu reaalsele alusele, paikapidamatust.

See vana mõtteviis oli kabala tarkuse tee peal komistuskiviks ja häirivaks taagaks, sest selle asemel, et kabala tarkade ees alistuda ja võtta enda peale teist laadi eraldatus ja ettevaatlikus, pühadus ja puhtus, enne kui targad neile isegi kõige vähimatki vaimsesse puutuvat avaldama hakkavad, leidsid inimesed kergelt selle, mida nad otsisid, vormifilosoofiast, ja neid joodeti selle tarkuse allikast täiesti tasuta, ilma (nendepoolsete) mingitegi  jõupingutusteta kabala tarkuses, kuni selleni, et see tarkus oli peaaegu Iisraeli rahva poolt unustatud. Seetõttu oleme lõpmatult tänulikud materialistlikule psühholoogiale, mis talle võiduka löögi andis.

Mina olen Saalomon

See on nagu muinasjutt, mida meie targad räägivad sellest, kuidas deemon Asmodeus viskas kuningas Saalomoni neljasaja parsa kaugusele Jeruusalemmast, ilma raha ja mitte milletagi, istudes ise Saalomoni kujul tema troonile. Ja Saalomon käis ukselt uksele ja kuhu iganes ta tuli, ütles ta: „Mina olen Kohelet!”, kuid teda ei usutud. Ja nii ta käis linnast linna, kuulutades: „Mina olen Ecclesiastes!”. Kui ta jõudis Sanhedrinini, ütlesid targad: „Hullumeelne ei hakkaks kogu aeg üht ja sama rumalust rääkima, kogu elu, aga tema ütleb: „Ma olin kuningas jne.””

Esmalt näib, et inimese nimi ei ole peamine, vaid see, kellele see nimi kuulub. Sel juhul, kuidas saab olla, et sellist tarka inimest nagu Saalomon, ei tunnustatud, kui tema selle nime omanik on? Vaid vastupidi, inimene omistab oma nimele tähtsust ja ta oleks pidanud neile oma tarkust näitama.

Kolm takistust

Siin on kolm takistust nime omaniku tunnustamisel.

Esiteks – oma tõelisuse tõttu selgub [kabala] alles siis, kui kõik selle tarkuse elemendid on kokku viidud. Seetõttu, kuni inimene kogu tarkust tervikuna ei tunne, ei suuda ta selles mitte midagi märgata. Seepäraston vaja levitada kuulujutte selle tõelisuse kohta, et esialgu hakataks seda uskuma sel määral, mis on piisav ulatuslikuks levitamiseks.

Teine takistus seisneb selles, et deemon Asmodeus varjus kuningas Saalomoni rõivaste sisse ja istus tema troonile. Samuti istus filosoofia kabala troonile ja tema õpetust on kergem mõista, sest valet võetakse kiiresti omaks. Seega on siin kahekordne probleem. Esimene – sest tõeline tarkus on sügav ja väsitav, samas kui võlts filosoofia omandatakse kergesti. Teine – „et selle järele ei ole vajadust”, sest filosoofia rahuldab suurepäraselt kõik vajadused.

Kolmas – et deemon väidab, et kuningas Saalomon on hullumeelne. Nii ka filosoofia, mis pilkab kabalat ja halvustab seda.

Kuid seni, kuni kabala tarkus tõuseb, tõuseb ja eraldub see rahvast. Ja et [Saalomon] oli targem kui ükski teine inimene, oli ta kõrgem kui ükski teine inimene. Isegi silmapaistvad targad ei suutnud tema mõtteid lõpuni mõista. Ainult need kaaslased, st Sinhedrion, kellele ta iga päev oma tarkust õpetas, palju päevi ja mitmeid aastaid, mõistsid teda ja levitasid kuuldusi temast, nii et tema nimi sai tuntuks üle kogu maailma.

Ilmneb ju meele väiksu viie sekundiga ja seetõttu saavad kõik sellest aru, ning sellega on võimalik kiiresti tuntust saavutada. Samal ajal ilmneb suur meel ainult tundide jooksul, mõnikord võtab see päevi ja aastaid aega– olenevalt mõistuse tasemest. Suurest targast saavad aru vaid kogu generatsiooni väljavalitud, sest tema mõistus on sügav ja tugineb arvukatele eelnevatele teadmisetele.

Seepärast ei ole midagi üllatavat selles, mis juhtus targemate seas, kes saadeti sinna, kus teda ei tuntud ja kus tal ei olnud mingit võimalust ega meetodit oma tarkust avada või neile mingit aimu anda, kuni teda uskuma hakati, et ta on nime (Saalomon) omanik.

Nii on ka kabala tarkusega meie ajal, mil meie hädad ja väljasaatmine on suurenenud ja selle unustusse viinud (isegi kui kuskil ongi keegi, kes kabalaga tegeleb, on see talle pigem kahjulik kui kasulik, sest nad ei saanud seda kabalistist targalt). Sel viisil on see selles generatsioonis sarnaselt Saalomoni pagenduses olevaks kuningaseks olekuga, kuigi see kuulutab ja kutsub: „Ma olen tarkus! Ja minus on kõik Toora ja religiooni maitsed!“, kuid teda ei usuta.

Esmapilgul on arusaamatu: kui seda tõesti tarkuseks nimetatakse, peaks see olema suuteline end avaldama nagu kõik teised teadused.

Kuid see ei ole nii, sest nagu kuningas Saalomon ei saanud näidata oma tarkust nende paikade tarkadele, kus ta pagenduses oli, kuni ta Jeruusalemma jõudis, Sanhedrini paika, kus olid teadlased, kes õppisid ja kuningas Saalomoni tundsid, tunnistades tema tarkuse sügavust, nii vajab ka kabala tarkus suuri tarku, kes uurivad südant, ja kes tegelevad sellega kakskümmend ja kolmkümmend aastat, ja alles siis võiksid nad selle kohta tunnistada.

Sarnaselt kuningas Saalomonile, kuni ta veel Jeruusalemma saabunud ei olnud, ei saanud ta Asmodeust oma troonilt tõrjuda ja näidata, et see on tema – Saalomon.

Samuti vaatavad kabalistid filosoofilist teoloogiat, kahetsusega, et see on röövinud nende teaduse ülemise kihi, mille said Platon ja tema kreeklastest eelkäijad, kes tegelesid palju Iisraeli prohvetite õpilastega ja röövisid Iisraeli tarkuse fundamentaalseid seisukohti, mis olid võõrasse kattesse riietatud. Ja tänase päevani istus filosoofiline teoloogia kabala kuninglikul troonil, võttes oma perenaise koha. (Õp, 30:21-23.)

Кes usuks kabala tarku, kui teised istuvad nende troonil? Nii nagu kuningas Saalomoni tema pagenduse ajal ei usutud, sest kõik teadsid, et kuningas Saalomon istub oma troonil – see tähendab deemon Asmodeus. Ja nii nagu Saalomonil  ei olnud lootust, et tõde ilmsiks tuleb, [nii ei ole seda ka kabalal]. Sest selle tarkus on sügav ja tal ei ole võimalust ilmsiks tulla tunnistuste või katsetuste kaudu – et seda testida, [aga see ilmneb] ainult neile, kes usuvad ja sellele kogu oma jõu ja iseenda pühendavad.

Ja nagu Sanhedrin ei tundnud kuningas Saalomoni ära, kuni Asmodeuse pettus välja tuli, nii ei suuda ka kabala oma tegelikku olemust tõestada, ja erinevad avastused ei aita seda, – millest ei piisa kunagi selle jaoks, et maailm seda tunnistaks, – kuni ei tule ilmsiks selle trooni hõivanud  filosoofilise teoloogia kehtetus ja ekslikkus.

Ja seetõttu ei olnud Iisraeli jaoks sellist päästet, kui siis kui materialistlik psühholoogia ennast ilmutas, andes filosoofilisele teoloogiale purustava võidulöögi.

Ja sellest hetkest alates on igaüks, kes Loojat otsib, kohustatud kabala tagasi oma troonile tõstma, sellega krooni oma õiguspärasele kohale tagasi pannes.