Artikkel

Matan Torah [Toora andmine]

"Armasta oma ligimest nagu iseennast" (3 Ms, 19:18.)

Rabi Akiva ütleb: "See on suurepärane Klal [kogum/reegel] Tooras" (Beresheet Rabbah, 24. peatükk).

1) See meie tarkade väide nõuab selgitust. Sõna Klal [kogum/reegel] tähistab detailide summat, mis (elemente) kokku pannes selle kogumi moodustab. Seega, kui ta ütleb Mitzva [käsu] kohta "armasta oma ligimest nagu iseennast", et see on Tooras suur klal, peame mõistma, et ülejäänud 612 Mitzvoti [käsku] Tooras koos kõigi nende tõlgendustega, ei ole ei rohkem ega vähem, kui selle Mitzva sisse pandud ja sisalduvate üksikasjade summa: "Armasta oma ligimest nagu iseennast".

See on üsna segadusttekitav, sest võite seda öelda inimese ja inimese vahelise Mitzva kohta, kuid kuidas saab see üksainus Mitzva sisaldada kogu inimese ja Looja vahelist käsku, milles on põhiolemus ja suurem enamus seadustest?

2) Ja kui me suudame ikkagi proovida ja leida viisi, kuidas kuidagi lahendada tarkade siin toodud sõnade vastuolusid, siis näeme teist, veelgi hämmastavamat ütlust – sellelt kangelaselt [st inimeselt, kes soovib liituda Iisraeliga], kes Hilleli juurde ilmus (traktaat Shabbat 31:1.) ja ütles talle: „Õpeta mulle kogu Toora, kuni ma ühel jalal seisan.” Ja ta vastas talle: "Mis iganes on teile vastumeelne, seda ärge oma ligimesele tehke (tõlgendatuna "Armasta oma ligimest nagu iseennast"). Ja ülejäänu on kommentaarid, mine ja õpi!”

Seega on meie ees selge seadus, mis ütleb, et kõigil 612 käsul ja kõigil Toora salmidel ei ole ühe käsu ees, “Armasta oma ligimest nagu iseennast”, eelist, sest need on mõeldud vaid selle jaoks, et selgitada ja anda meile võimalus ligimesearmastuse käsku selle lõplikul kujul täita. Lõpuks ütleb [Hillel] selgelt: "Ülejäänu on kommentaar, mine ja õpi!" See tähendab, et ülejäänud Toora on selle ühe käsu selgitus, sest ilma nendeta on võimatu käsku "Armasta oma ligimest nagu iseennast" täita.

3) Enne asja olemusse süvenemist peame meile antud käsku: "Armasta oma ligimest nagu iseennast." uurima. Sõna "iseennast" ütleb meile: "Armasta oma ligimest samal määral, kui iseennast armastad, mitte vähem." Teisisõnu, te peate pidevalt ja valvsalt rahuldama iga inimese vajadusi vähemalt Iisraeli rahva seas, mitte vähemal (määral) kui olete alati valmis oma vajadusi rahuldama.

See on täiesti võimatu, sest paljud ei suuda oma igapäevase töö käigus oma vajadusi rahuldada, kuidas me saame siis neile öelda, et nad töötaksid kogu rahva soovide rahuldamise nimel? Ja me ei saa kuidagi arvata, et Toora liialdab, sest see hoiatab meid mitte lisama ega vähendama, viidates sellele, et need sõnad ja seadused on (meile) ülima täpsusega antud.

4) Ja kui sellest ikka veel ei piisa, siis selle käsu lihtne seletus oma kaasinimese armastamisest on veelgi karmim, sest me peame oma ligimeste vajadused enda omadest ettepoole seadma. See on toodud Tosfotis [viitega Jeruusalemma Talmudile] (Kidushin 20a) salmis "Sest tal on sinu juures hea," mis ütleb heebrea orja kohta: "Kui tal on vahel ainult üks padi, ja kui ta ise sellel lamab ja seda oma orjale ei anna, siis ei pea ta kinni käsust "sest tal on sinu juures hea", sest ta lebab padjal ja ori maas.” Kui ta sellel ise ei lama ega anna seda ka orjale, on see “Soodoma omadus”. Selgub, et tal tuleb see tahes või tahtmata oma orjale anda, samal ajal kui peremees ise maas lamab.” 

Me leiame, et sama reegel kehtib ka teiste armastamise määra kohta, sest ka siin võrreldakse tekstis ligimese vajaduste rahuldamist enda vajaduste rahuldamisega, vastavalt salmis "Sest tal on sinu juures hea" heebrea orja kohta öeldule. Seega ka siin, kui tal on ainult üks tool ja tema sõbral ei ole, kehtib seadus, et kui ta istub sellel ega anna seda oma sõbrale, rikub ta käsku "Armasta oma ligimest nagu iseennast", sest ta ei täida oma ligimese vajadusi nii, nagu ta enda vajadusi täidab.

Kui ta ise sellele ei istu ja ka oma ligimesele ei anna, on see sama kurjast kui Soodoma omadus. Seetõttu peab ta laskma oma sõbral sellel istuda, samal ajal kui ta ise maas istub või seisab. On selge, et see seadus puudutab kõiki vajadusi, mis ühel on ja tema ligimesel puuduvad. Nüüd mine ja vaata, kas seda käsku on võimalik kuidagigi täita.

5) Ja me peaksime kõigepealt mõistma, miks Toora just Iisraeli rahvale anti, mitte aga võrdselt kõigile maailmas elavatele inimestele. Kas siin on tõesti midagi rahvuslikku? Ja  ei ole kahtlustki, et ainult nõrgamõistuslik mõtleks midagi sellist. Ja tegelikult on meie targad sellel teemal juba pikemalt peatunud, sest seda nad mõtlesid, kui nad ütlesid (traktaat Avoda Zarah, 2:2.): „Looja andis selle kõigile rahvastele ja keeltele, aga nad ei võtnud seda vastu".

Mis aga nende sõnades arusaamatu on: miks meid sel juhul “valitud rahvaks” kutsutakse, nagu öeldakse: "Issand, su Jumal, on sind valinud“ jne (5Ms, 7:6.) - sest ükski teine rahvas ei tahtnud seda? Peale selle on need sõnad algusest peale ebaselged: kas on võimalik, et Looja ilmus oma Toorat käes hoides ja pidas läbirääkimisi nende metsikute, teadmatute inimestega või [Ta tegi seda] oma prohvetite kaudu? Sellist asja ei ole enne kuuldud ja see on täiesti vastuvõetamatu.

6) Aga kui me mõistame täielikult meile antud Toora ja käskude olemust ja nende soovitud eesmärki, selles ulatuses nagu meie targad meid juhendasid, mis on meie silme ette seatud suurepärase loodu eesmärk, siis mõistame me kõike. Esimene kontseptsioon on see, et ilma eesmärgita  ei ole tegu. Sellest reeglist ei ole erandit, välja arvatud madalaim inimliik või imikud. Seetõttu on kindel, et Looja, kelle ülevus on tajumatu, ei tegutseks – olgu see tegu siis suur või väike – ilma mingi eesmärgita.

Meie targad räägivad meile sellest, et maailm loodi ainult Toora ja käskude täitmise eesmärgil, mis tähendab, nagu meie targad selgitasid, et Looja eesmärk alates ajast, mil Ta lõi Oma loodu, on teistele Oma Jumalikkuse avaldamine, sest Tema Jumalikkuse ilmutus jõuab looduni meeldiva heldusena, mis aina kasvab, kuni saavutab soovitud suuruse.

Sel viisil tõusevad madalad tõelises äratundmises üles ja saavad Talle Merkavaks [vankriks/ehitiseks] ning klammerduvad Tema külge, kuni jõuavad oma ülima täiuslikkuseni: "ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu," (Js, 64:3.) Ja selle täiuslikkuse suuruse ja hiilguse tõttu hoiduvad ka Toora ja prohvetikuulutused siin ühtegi liialdussõna lausumast, nagu meie targad selle kohta vihjasid (Berachot, 34:2.): „Kõik prohvetite ennustused on ainult Messia aegade kohta, kuid järgmise maailma jaoks: "Silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu"", nagu teada neile, kes on teadmise leidnud, ja siin ei ole midagi lisada.

Ja seda täiuslikkust väljendavad Toora ja ettekuulutused ning meie tarkade sõnad ainult lihtsa sõnaga "sulandumine". Aga selle sõna [laialdase] inimeste suu läbi kasutamise tõttu on see praktiliselt igasuguse sisu kaotanud. Kui aga selle sõna juures hetkeks oma mõtet hoiate, jääd seisma, tardud selle hämmastavast suurusest. Sa ju kujutad ette seda Looja täiuslikkust ja ka madalat loodu väärtust ja siis oskad hinnata ühe teisega sulandumise väärtust. Ja siis saad aru, miks me selle sõna kogu selle loodu eesmärgiks seadsime.

Tuleb välja, et kogu Loomise eesmärk on, et madalad olendid saaksid Toora ja käskude täitmise kaudu tõusta kõrgemale ja kõrgemale, arenedes üha enam, kuni nad nende Loojaga ühinemist väärt on.

7) Zohari targad aga peatusid siin ja küsisid: „Miks ei loonud Ta meid algusest peale kõiges selles ihaldatud suuruses, võimaldades meil Temaga ühte sulada? Miks oli tal vaja meid viia läbi kogu nende loomise raskuste ja koormate ning Toora ja käskude?

Ja nad vastasid: "Kes sööb oma ligimese toitu, sellel on häbi talle näkku vaadata." (Jeruusalemma Talmud, traktaat Orla, 1:3). Teisisõnu, see, kes sööb ligimese töö tulemusi ja naudib neid, kardab tema näoilmet vaadata, sest see alandab teda kogu aeg sel määral, et ta kaotab oma inimliku välimuse.

Ja et ühelgi juhul ei saa olla puudujääke selles, mis tuleneb Looja täiuslikkusest, Ta on andnud meile koha, et me saaksime ise oma tööga oma ihaldatud suurust läbi Toora ja käskude välja teenida.

Ja need sõnad on sügavamad kui ükski sügavus. Ja ma olen neid juba piisavalt selgitanud oma raamatus "Panim Masbirot" jaotises "Elupuu" 1 [ja Kümne Sefiroti Õpetuses, 1. osas, Inner Contemplation]. Ja siin ma selgitan neid lühidalt, et oleks kõigile arusaadav.

8) See on sarnane [tähendamissõnaga] ühest rikkast mehest, kes kutsus turult (enda juurde) mehe ja toitis teda ja andis talle vett ja andis talle iga päev hõbedat ja kulda ja kõiki soovitud asju. Ja iga päev andis ta talle rohkem kingitusi kui eelmisel. Lõpuks küsis rikas mees temalt: "Ütle mulle, kas kõik sinu soovid on juba täidetud?" Ja ta vastas: "Kõik minu soovid ei ole veel täidetud, sest kui hea ja meeldiv oleks minu jaoks, kui kogu see vara ja ehted oleksid minu enda töö tulemusena minu omaks saanud, nagu teie need saite, et mitte olla teie halastuse läbi kingituste saaja." Ja rikas mees ütles talle: "Sel juhul  ei ole inimest, kes sinu soovid täita suudaks, veel sündinud."

Ja see on loomulik asi, kuigi ühest küljest tunneb ta suuremat ja suuremat naudingut, mis kingituste hulga kasvades pidevalt suureneb, siis koos sellega, on tal samal ajal raske taluda häbi selle hüve kasvust, millega rikas mees teda üle külvab. Sest maailmas kehtib loodusseadus, et kingi saaja tunneb kinkijalt kingituse saamise hetkel häbi ja kannatamatust kinkija poolt talle halastusest ja kaastundest tehtud kingituste pärast.

Siit tuleneb teine ​​seadus, mille kohaselt ei saa keegi kunagi oma ligimese vajadusi täielikult rahuldada, sest tal on võimatu anda talle omamise olemust ja vormi, sest ainult seeläbi on soovitud täiuslikkus saavutatav.

Ja seda öeldakse ainult loodute kohta, kuid Looja üleva täiuslikkuse kohta on see täiesti ebasobiv ja vastuvõetamatu. See on põhjus, miks Ta on meile ette valmistanud Toora ja käskude vaeva ja töö, et luua meie endi ülendus, sest siis on rõõm ja nauding, mis tuleb meile Temalt, mis tähendab kõike, mis on Temaga sulandumises, kõik meie enda omand, mis on meie endi jõupingutuste kaudu meieni jõudnud. Siis tunneme end omanikena, ilma milleta ei saa olla täiuslikkuse tunnet.

9) Tõepoolest, me peame uurima selle loodusseaduse südant ja allikat ning seda, kes oli see, kes põhjustas häbi ja kannatamatuse vea, mida tunneme, kui teiselt heateo saame. See on mõistetav läbi teadlastele tuntud seaduse, et igal oksal on samasugune olemus, nagu tema juurel, 1)ja kõike, mis toimub juurtes, seda ihaldab ka oks ja ta armastab seda ja püüdleb selle poole ning saab sellest kasu; 2) Ja vastupidi, kõik mida juurtes ei ole, sellest oks eemaldab end, ei talu seda ja saab neist kahju. See seadus eksisteerib iga juure ja selle oksa vahel ning seda ei saa rikkuda.

See avab meie ees ukse, et mõista kõigi meie maailma naudingute ja valude allikat. Et Looja on Tema loodute juur, tunneme meeldiva ja veetlevana kõike, mis Temas eksisteerib ja mis Temalt otse meieni ulatub, sest meie olemus on meie juurtele lähedal. Ja kõike, mida Temas ei ole ja Temalt otse meieni ei ulatu, vaid läheb vastuollu loomise endaga, on meie olemuse vastane ja meile raskesti talutav. Seega armastame puhata ja vihkame liikumist nii väga, et me ei tee ainsatki liigutust, kui see ei ole puhkuse saavutamiseks. See on nii, sest meie juur ei ole liikumises, vaid puhkab, ja Temas ei eksisteeri mingit liikumist. Seetõttu on see meie olemuse vastane ja ka meile vastumeelne.

Samal põhjusel armastame me tarkust, jõudu, rikkust jne, sest kõik need on olemas Temas, Kes on meie Juur. Ja seetõttu me vihkame nende vastandeid, nagu rumalus, nõrkus ja vaesus, sest neid ei ole meie Juurtes olemas. See paneb meid vihkamist ja vastikust tundma ning põhjustab meile piiritut valu.

10) Just see tekitab meis häbi ja kannatamatuse räpase maitse, kui saame teistelt armuannina, sest Loojas sellist asja nagu almuse saamine ei ole, sest kellelt Ta saada võiks? Et sellist elementi meie Juures ei eksisteeri, tundub see eemaletõukav ja ebameeldiv. Teisest küljest tunneme rõõmu ja naudingut iga kord, kui teistele kingime, sest see käitumine, mis kõigile annab, on meie Juurtes.

11) Nüüd oleme leidnud viisi, kuidas (sõna-sõnalt “silmade avanemise”) näha loomise eesmärki, mis on määratletud kui “Temaga ühinemine”, Tema külge klammerdumine selle tõelisel kujul. See ülevus ja Dvekut, mis Toora ja käskude töö kaudu garanteeritult meieni jõuavad, ei ole rohkem ega vähem kui okste ja nende juurte võrdväärsus. Kogu õrnus, nauding ja ülevus saavad siin loomulikuks laienduseks, nagu me eespool ütlesime, 1) et nauding on vaid vormi sarnasus Loojaga. Kui me võrdsustume igas käitumises oma Juurega, tunneme rõõmu. 2) Kõik meiega toimuv, mida meie Juurtes ei ole, muutub meile talumatuks, vastumeelseks või märkimisväärselt valusaks, nagu see kontseptsioon ette näeb. Ja loomulikult leiame, et meie lootus sõltub meie vormi ja Juurega samaväärsuse määrast.

12) Seda ütlesid meie targad (Bereishit Rabbah 44:1) küsimuses: „Mis vahet on sellel, kas Looja võtab päid [karjal] kurgust või kuklast? Käsud anti ju ainult selle jaoks, et nendega loodut puhastada. Tsitaadi lõpp. Ja see puhastamine tähendab määrdunud keha heledamaks muutmist, mis on eesmärk, mis tuleneb Toora ja kõigi käskude täitmisest. Sest “ inimene sünnib nagu metseesli varss.” (Iiob 11:12) Sest ta jääb ju välja tulles ja loomise emakast sündides absoluutsesse mustusesse ja madalusse, mis tähendab temale omast suurt egoistlikku armastust, kui kõik tema liigutused keerlevad pidevalt enda ümber, ilma et temas oleks vähimatki ligimesele andmise sädet.

Nii et sel hetkel asub ta Juurtest maksimaalsel kaugusel, mis tähendab, et nad on diametraalselt vastupidised: 1) Et Juur on täielikult andev, ilma igasuguse, hirmutav mõelda, isegi vähimagi, vastuvõtmise sädemeta; 2)ja see vastsündinu on täielikult iseenda jaoks saamise seisundis, ilma igasuguse andmise sädemeta. Ja seetõttu määratletakse tema seisundit kui kõige alumist madaluse ja mustuse punkti, mis eksisteerib ainult meie inimmaailmas.

Ja kui ta kasvab, hakkab ta oma keskkonnast isiklikke "ligimesele andmise" portsjoneid saama. Ja see sõltub kahtlemata arengu väärtuste [skaalast], mis antud keskkonnale omased on. Ja sel hetkel hakkavad nad ka teda koolitama Toora ja käskude täitmises - iseka armastuse vaimus - tasu nimel siin maailmas ja tulevikus, mida nimetatakse "Lo Lishmaks", sest teda on võimatu muul viisil õpetada.

Ja kui ta kasvab ja vanemaks saab, avatakse talle, kuidas liikuda edasi käskude täitmise poole Lishmas, st ainult erilise kavatsusega, ainult oma Loojale naudingut pakkudes. Nagu Rambam ütles (Laws of Return, 10:5), ei tohiks naistele ja alaealistele avaldada Toora ja käskudega Lishmas tegelemise võimalust, sest nad ei suuda seda taluda. Alles siis, kui nad kasvavad ja omandavad teadmisi ja mõistust, saab neile õpetada Lishmad.

Ja nagu ütlesid meie targad: „Lo Lishmast” jõutakse Lishmani” (traktaat Psahin, 50:2.), mille määrab kavatsus olla oma Loojale meelepärane ja mitte mingi iseka armastuse nimel, iga hinna eest.

Ja tänu Toora ja Lishma käskude uurimises sisalduvale loomulikule omadusele, mida Toora andja teadis, nagu ütlesid meie targad (traktaat Kiddushin, 30:2), ütles Looja: "Ma lõin kurja kalduvuse ja lõin Toora selle parandamiseks.” Ja selgub, et see loodu areneb pidevalt ja tõuseb mainitud suuruse astmeid ja tasandeid mööda ülespoole, kuni tal õnnestub hävitada endas kõik egoistliku armastuse sädemed ja kõik tema keha poolt täidetavad käsud tõusevad ning ta pühendab kõik oma liigutused ainult andmisele. Nii et isegi vajalik miinimum, mille ta saab, tuleb ka andmise kavatsusega, see tähendab, selle jaoks, et ta saaks anda. Ja seepärast ütlesid meie targad: "Käsud anti ainult selle jaoks, et nendega loodut puhastada."

13) Ja kui Tooral on tõesti kaks osa: 1)käsud, mis toimivad inimese ja Looja vahel, 2) käsud, mis kehtivad inimese ja tema ligimese vahel, ja nagu selgus, peavad mõlemad silmas ühte ja sama, nimelt viia loodu lõppeesmärgi ehk Loojaga sulandumiseni, nagu selgus.

Ja vähe sellest, isegi nende mõlema praktiline pool on täpselt sama. Kui inimene tegutseb "Lishma" ja mitte mingisuguse egoistliku armastuse tõttu, see tähendab ilma kasu saamata, ei tunne ta oma tegevuses mingit erinevust - kas ta töötab ligimesearmastuse nimel või ta töötab armastuse nimel Looja vastu.

Kogu loodu kohta kehtiv loodusseadus on selles, et kõik väljaspool oma keha piire asuv on tema jaoks tühi ja täiesti ebareaalne. Ja kõik liigutused, mida inimene teeb oma ligimese armastuse huvides, teeb ta peegeldunud valguse ja teatud hüvitise abil, mis lõpuks tema juurde tagasi pöörduma ja talle endale kasu teenima peaks.

Ja seetõttu ei saa selliseid tegusid nimetada sõnaga "ligimesearmastus", sest otsustada tuleks [tegevuse] lõpu järgi. Ja see on nagu üürileping, mis lõpeb alles lõpus. Kuid üürimist ei peeta armastuseks ligimese vastu.

Kuid on täiesti võimatu mingit liikumist ja tööd teha armastuse tõttu ligimese vastu, see tähendab ilma peegeldunud valguse sädemeteta ja lootuseta mingisugusele kompensatsioonile, mis talle tagastatakse.

Ja sarnase kohta öeldakse Zohari 15. peatükis maailma rahvaste kohta: "Kogu Hesed (halastus), mida nad teevad, teevad nad endale." Selle tähendus seisneb selles, et kogu halastus, mida nad oma kaaslastele või jumalaid teenides näitavad, ei ole tingitud armastusest ligimeste vastu, vaid isekast armastusest. Ja see juhtub seetõttu, et nagu juba selgus, ei ole see tegevus loomulik. Ja seetõttu on selleks võimelised ainult need, kes täidavad Toorat ja käske, sest õppides Toorat ja käske täitma oma Loojale naudingu pakkumiseks, eraldub ta järk-järgult ja lahkub loomuliku loodu emakast, omandades teise loomuse, see tähendab ülalmainitud armastuse ligimese vastu.

Ja just see pani Zohari targad maailma rahvaid täielikult välja juhtima armastusest oma ligimese vastu. Ja nad ütlesid: "Kogu halastus, mida nad teevad, teevad nad endale," sest nad ei tegele Toora ja käskudega Lishma. Ja kogu nende jumalate teenimise määrab,nagu teada on, tasu ja pääsemine siin ja tulevases maailmas. Ja selgub, et nende jumalateenimise põhjuseks on samuti isekas armastus. Ja, olgu kuidas on, nendega ei toimu kunagi tegusid, mis jääksid väljapoole nende enda keha raamistikku ja mille nimel nad karvavõrdki oma loomusest kõrgemale tõusta võiksid.

14) Ja nüüd näeme selgelt, et see, kes uurib Toorat ja käske Lishma, ei tunne nende kahe Toora vahel, isegi Toora praktilise täitmise osas, mingit erinevust. Kuid, enne kui ta selles täiuslikkuse on saavutanud, on hädavajalik, et iga tegevus oma ligimese suhtes, nii seoses Looja kui ka inimestega, tunduks talle tühi ja kättesaamatu. Kuid läbi suure pingutuse tõuseb ta järk-järgult ja tõuseb teise olemuse juurde, nagu eespool öeldud. Ja siis antakse talle kohe viimane eesmärk, see tähendab Loojaga sulandumine, nagu ülal selgus.

Ja et see on nii, siis on olemas arvamus, et see osa Toorast, mis määrab inimese ja ligimese suhte, sobib paremini inimest soovitud eesmärgini viima, sest inimese ja Looja vaheline töö käskudega on pidev ja kindel ja seda ei nõuta ja inimene harjub kergesti. Ja kõik, mida harjumusest tehakse, ei saa talle teadaolevalt enam kasu tuua. Samas ei ole inimese ja ligimese vahelised käsud püsivad ja on määratlemata, ja need, kes (neid) nõuavad, ümbritsevad teda kõikjal, kuhu ta pöördub. Ja seetõttu osutuvad need  usaldusväärsemaks vahendiks ja nende eesmärk on lähemal.

15) Nüüd on meil lihtne mõista rabi Hillel HaNasi sõnu, kui ta ütles sellele proselüüdile, et Toora põhiolemus on [käsk] "Armasta oma ligimest nagu iseennast" ja ülejäänud 612 käsku on kommentaar ja selle ettevalmistamine (vt eespool punktis 2). Ja isegi inimese ja Looja vaheline käsk on samuti osa selle käsu ettevalmistamisest, sest see on lõppeesmärk, mis tuleneb kogu Toorast ja käskudest. Nagu targad ütlesid: "Toora ja käsud anti ainult selle jaoks, et nendega Iisraeli puhastada" (nagu on öeldud ülal lõigus 12), mis on keha puhastamine, kuni see omandab teise olemuse, mida määratletakse kui armastust ligimese vastu, siis on ainus käsk “Armasta oma ligimest nagu iseennast”, mis kujutab endast Toora lõppeesmärki, mille järel teda koheselt Loojaga sulandumisega austatakse.

Ja ei ole vaja küsida, miks Ta ei defineerinud seda salmis: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5Ms, 6:5.) Sest Ta tegi seda ülalkirjeldatud põhjusel, sest tõepoolest, inimese jaoks, kes on endiselt loodu loomuses, ei ole vahet armastusel Looja vastu ja armastusel kaaslase vastu, sest kõike peale tema iseenda, peetakse tema jaoks mitte eksisteerivaks.

Ja et see proselüüt palus Hillelil talle üldiselt Toora soovitud tulemust selgitada, et tema eesmärk oleks lähedal ja et ta ei peaks liiga kaua rändama, siis nagu ta ütles: "Õpeta mulle kogu Toora [ kuni ma seisan] ühel jalal „, ta [see tähendab Hillel] määratles seda enda jaoks kui armastust ligimese vastu, sest selle [käsu] eesmärk on lähemal ja ilmub kiiremini (nagu ülalpool öeldud, punkt 14) , sest see on vigade vastu kindlustatud ja on, kellelt seda nõuda.

16) Ja öeldu põhjal oleme leidnud võimaluse mõista seda, mida me eespool (lõigetes 3 ja 4) ütlesime selle käsu "Armasta oma ligimest nagu iseennast" põhiolemuse kohta: kuidas saab Toora kohustada meid täitma midagi, mida on võimatu täita?

Saage aru, et just sel põhjusel ei antud Toorat meie pühadele esiisadele Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile ning see jätkus kuni Egiptusest lahkumiseni, mil nad välja tulid ja neist sai rahvas, kelle arv oli 600 000 üle kahekümne aasta vanust ja vanemat inimest. Ja siis küsiti neilt: "Kas igaüks neist inimestest nõustub selle üleva tööga?"

Ja pärast seda, kui kõik inimesed olid sellega kogu oma südamest ja hingest nõus ning ütlesid: "Teeme seda ja kuulame seda", sai see - see tähendab kogu Toora tervikuna - täitmine võimalikuks, see tähendab väljus võimatu raamidest ja astus võimaliku raamidesse.

Ei pea ju kahtlema, et kui 600 000 inimest vabaneb kõigist enda vajaduste nimel tehtavatest tegevustest ja neil ei ole elus muud teha kui pidevalt jälgida, et kaaslastel millestki puudu ei tuleks. Ja mitte ainult, nad teevad seda suure armastusega, kogu oma südamest ja hingest käsu "Armasta oma ligimest nagu iseennast" täies ulatuses.

Ja siis on ilma kahtluse varjuta selge, et iga inimene sellest rahvast kaotab vajaduse mingilgi moel oma olemasolust hoolida. Ja seetõttu vabaneb ta täielikult oma eksistentsi säilitamisest ja saab käsku "Armasta oma ligimest nagu iseennast", koos kõigi tingimustega, mida lõikudes 3. ja 4. selgitati, hõlpsasti täita. Sest kuidas saab teda nüüd tabada mingigi hirm enda olemasolu pärast, kui 600 000 armastavat ja usaldusväärset inimest on täies valmisolekus valves, pingsalt jälgides, et tal millestki puudu ei oleks?

Ja seetõttu, kui kõik rahva esindajad sellega nõustusid, anti neile kohe Toora, sest nüüd said nad seda täita. Kuid enne kui nad terve rahva suuruseks paljunesid, rääkimata esiisade ajast, mil [Iisraeli] maal elasid vaid vähesed, ei suutnud nad tegelikult Toorat soovitud viisil täita, sest vähesel hulgal inimestel on võimatu hakata praktiseerima käske, mis toimivad inimese ja tema ligimese vahel põhimõttel “Armasta oma ligimest nagu iseennast”, nagu on selgitatud lõikudes. 3 ja 4. Ja seetõttu neile Toorat ei antud.

17) Ja siit mõistame meie tarkade ühte arusaamatuimat ütlust, nimelt sõnu, et „kogu Iisrael on teineteise käendajad“. Ja esmapilgul on see täiesti ebaõiglane. Kas on siis võimalik, et kui keegi paneb toime mingi kuriteo, vihastades oma Loojat ja ma  ei ole temaga täiesti tuttav ja mul  ei ole temaga mingit sidet, nõuab Looja minult oma võla sisse? Ja Pühakiri ütleb: “Isasid ärgu surmatagu laste pärast” (5Ms,24:16.) ja ka: “ igaüks surmatagu oma patu pärast!”(5Ms, 24:16.). Kuidas nad saavad öelda, et isegi minu jaoks täiesti võõra inimese ees, hoolimata sellest, et ma ei ole tuttav tema ega tema [elukohaga], saan tema pattude käendajaks?

Ja kui teile sellest ei piisa, võtke see vastu ja vaadake (traktaat Kiddushin 40:2), mida nad ütlevad: "Rabi Elazar, rabi Simoni poeg, ütleb: "Et maailma üle otsustatakse enamuse järgi ja indiviidi üle otsustatakse enamuse järgi, kui ta täidab ühe käsu, on ta õnnelik, sest kallutas maailma teenete poolele. See, kes on toime pannud ühe patu – häda talle, sest ta on kallutanud ennast ja kogu maailma süü poolele, nagu öeldakse: "aga üksainus patune hävitab palju head."(Kg, 9:18.)

Ja nii tegi rabi Elazar, rabi Simoni poeg, minust käendaja kogu maailmale. Sest selgub ju, et tema arvates on kõik maailma elanikud üksteise käendajad ja iga inimene põhjustab oma tegudega kogu maailmale teene või süü, mis on kordades segadusse ajavam.

Kuid vastavalt eelpool selgitatule on tarkade sõnad meile arusaadavad ja meile oma absoluutses lihtsuses vastuvõetavad. Sest oleme veenvalt tõestanud, et Toora 613 käsu iga element tiirleb ümber keskme, milleks on see üks käsk: "Armasta oma ligimest nagu iseennast." Ja selgus, et seda keset ei ole võimalik täita muidu kui kogu rahvas, kõik selle liikmed, selleks valmis on.