Artikkel

Kabala õpetus ja selle olemus

Mis on kabala tarkus? Kabala tarkus on üldiselt jumalikkuse ilmsiks tulemine Tema teedel, kõikides Tema ilmingutes, vastavalt sellele, mis maailmades on avaldunud ja mis veel avalduda võib, ja kõikides liikides, mis võivad kunagi maailmades avastatud saada, kuni kõigi põlvkondade lõpuni.

Loomise eesmärk

Lähtudes sellest, et keegi ei tee midagi ilma eesmärgita, siis ei ole kahtlust, et Loojal oli loomisel kindel eesmärk, mis on meie ees. Ja lähtudes sellest, et selles mitmekesises reaalsuses on elusolenditele antud see tunne, et igaüks tunnetab oma eksistentsi, – ja et kõige olulisem tunne on antud ainult inimesele, mõtteline tundmine, tänu millele ta tunneb ka seda, mis tema ligimesega toimub – nii kannatust kui ka kergendust, – siis puudub kahtlus, et kui Loojal oli selles loomises mingi eesmärk, siis oli see suunatud inimesele. Ja selle kohta on öeldud: „Issand on kõik teinud otstarbekohaselt,"(Õp 16:4)

Aga ikkagi on vaja mõista: millise vajaduse jaoks Looja meile kogu selle raskuse ette valmistas ? Ja see on selle jaoks, et inimest olulisemale ja tähtsamale tasemele tõsta, et ta tunnetaks oma Loojat nii, nagu igas [inimlikus] tunnetamises, mille ta juba omandanud on. Ja nii nagu ta teab ja tunnetab oma kaaslase soove, samuti tunneb ta ka Looja teid jne., nagu räägitakse Moosesest: „Ja Issand kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga.“ (2Ms 33:11). Ja iga inimene võib sarnaneda Moosesele, meie õpetajale, nagu teada. Ja ei ole mingit kahtlustki, et igaüks, kes vaatab meie ees olevate elusolendite arengut, saab selgelt ja arusaadavalt mõista Looja suurt naudingut, mille tegevus areneb järk-järgult, kuni selleni, et talle [st loodule] antakse see imeline tunne, et ta saab oma Loojaga rääkida ja asju ajada, nagu inimene oma sõbraga räägib.

Ülevalt alla

On teada, et „tegevuse lõpp on esialgses kavatsuses“(Lecha Dodi), sest enne kui inimene hakkab mõtlema, kuidas maja ehitada, tekib tal mõte korterist selles majas, mis [tema] eesmärgiks on. Ja siis uurib ta ehituse plaane, et need sellele eesmärgile vastaksid. Samamoodi on see ka meie teemaga: pärast seda, kui eesmärk on meie ees avanenud, on selgeks saanud ka see, et kogu loodud süsteem kõigis oma keerdkäikudes, sissepääsudes ja väljapääsudes on eelnevalt täielikult vastavalt sellele eesmärgile korraldatud ja organiseeritud – et sellest areneks inimsoo liik, kes tõuseb oma astmetel, kuni ta on võimeline tunnetama jumalikkust niimoodi, nagu tunnetatakse sõpra.

Ja need astmed on nagu trepiastmed, mis asetsevad tase tasemelt, üksteisele järgnedes, kuni see lõpeb, olles oma eesmärgi saavutanud. Ja tea, et nende astmete hulk ja kvaliteet moodustab kaks reaalsust. Ja need on: 1. füüsilise mateeria reaalsus; 2. vaimsete mõistete reaalsus. Ja kabala keeles nimetatakse neid: ülevalt alla ja alt üles. St füüsilise mateeria reaalsus – see on Looja valguse avaldumise kord ülevalt alla, algallikast, kus valguse määr ja kogus eraldatakse Looja olemusest, kuni selle [valguse] kokkutõmbumisteni, mis üksteisele järgnevad, kuni sellest formeerub materiaalne maailm, ja selle kõige madalamas osas asuvad materiaalsed olendid.

Alt üles

Pärast seda algab kord, mis läheb alt üles, kujutades endast kõiki redeli astmeid, mille kaudu inimkond areneb, tõustes aina kõrgemale, kuni jõuab loomise eesmärgini, nagu varem selgitatud. Ja neid kahte reaalsust selgitatakse kabala tarkuses kõigi oma ilmingute ja detailidega. 

Kabala õppimise kohustuslikkus

Oponent võib öelda, et sellisel juhul on kogu see tarkus mõeldud nendele inimestele, kes on juba mingis mõttes juba jumalikkuse ilmutuse saavutanud. Milles on selle kõrge tarkuse tundmise kohustus ja vajadus suurema osa rahva jaoks?

Kuid rahva seas levinud üldine arvamus, et Toora ja religiooni peamine teema on ainult praktilise tegevuse ettevalmistamine ning et kõik, mida võib soovida, sõltub praktiliste käskude täitmisest ilma mingi (täiendava) lisata, mis peaks sellega kaasnema või sellest tulenema. Kui see oleks tõesti nii, oleks õigustatud väide, et meile piisab ainult avaldatud Toora õppimisest, mis puudutab praktilist tegevust.

Kuid see ei ole nii, sest meie targad on juba öelnud: „Mis vahet on Loojal, kas inimene tapab looma kõri poolt või kaela tagumisest küljest? Sest käsud anti ju ainult loodute puhastamiseks.”(Midrash Raba Beresheet 44:1, Vayikra 13:3) Ja sa näedki, et praktilise täitmise kõrval on veel üks eesmärk ja tegevus on ainult ettevalmistus selle eesmärgi täitmiseks. Seega on iseenesestmõistetav, et kui tegevused ei ole suunatud soovitud eesmärgi saavutamisele, on see justkui inimene ei oleks midagi täitnud. Nii on öeldud ka Zohari raamatus: „Käsk ilma kavatsuseta – on nagu keha ilma hingeta.” Sellisel juhul on vaja ka seda, et tegevust saadaks kavatsus.

Lisaks on selge, et kavatsus peab olema tõene ja vastama tegevusele. Nagu meie targad on öelnud salmis: „Ja mina olen teid rahvaste seast eraldanud, et teaksite, et olete mulle pühendatud” (Vayikra 20:26) – et see, et Ma teid eraldasin, oleks Minu nime nimel, et inimene ei ütleks: „Ma ei soovi sealiha!” – vaid ütleks: „Soovin, kuid mis teha, kui minu Taevane Isa käskis mind [nii].” Sest kui ta väldib sealiha söömist vastikusest või tervisekahjustuse tõttu, ei aita see kavatsus teda kuidagi käsku täidetuks pidada, kuni ta ei ehita soovitud erilist kavatsust: et see on Tooraga keelatud. Ja nii on iga käsuga, ja alles siis, tänu käskude täitmisele, puhastub tema keha järk-järgult, mis ongi soovitud eesmärk.

Seega ei piisa meile ainuüksi praktilise täitmise viiside uurimise reeglist, sest peame uurima neid tegusid, mis viivad soovitud kavatsuseni, et täita kõike, lähtudes usust Toorasse ja Toora Andjasse, ja sellesse, et on olemas kohus ja on kohtunik. Ja ainult rumal ei mõistaks, [et õppimine, mis viib nii suure eesmärgi saavutamiseni], nagu usk Toorasse, ning tasu ja karistus, eeldab pikka asjakohastest raamatutest õppimist. Seega, juba enne praktilist tegevust, on vajalik õppimine, mis puhastab keha, valmistades selle ette usuks Loojasse ja Tema Toorasse ja Tema juhtimisse. Ja meie targad on selle kohta öelnud: „Ma loon kurja kalduvuse ja loon Toora selle lisandiks (vürtsiks)“ (Traktaat Kidushin 30:2). Ja nad ei öelnud: „Ma lõin käsud selle lisandiks“, sest „sest sinu käendaja vajab ise käendajat“(Traktaat Suka 26:1), sest kuri kalduvus, mis ihkab anarhiat ja soovib endalt taeva ikke heita, ei lase tal käske täita.

Toora – lisand

Ainult Toora on see eriline lisand, mis võimaldab tühistada ja allutada kurja kalduvust, sest nagu meie targad ütlesid: „Selle valgus viib tagasi allika juurde“ (Midrash Raba).

Suurem osa Toorast – õppimiseks

Sellega selgitatakse, miks me vajame nii suurt Toora teksti nendes osades, mis ei puuduta praktilist tegevust, vaid ainult õppimist, st loomise akti eellugu, s.o. kogu Bereshiti, Shmoti ja suurt osa Dvarimi raamatust, rääkimata Agadotest ja Midrashidest, – sest need kujutavad endast seda objekti, milles puhastatakse valgus, ja [seda õppiv] keha, ning allutatakse kuri kalduvus , ja ta jõuab usuni Toorasse ning tasusse ja karistusse, mis on töö elluviimise esimene tase, nagu eespool selgus.

Käsk on küünal, aga Toora on valgus

Ja seepärast on öeldud: „Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus,“(Õp 6:23). Sest nagu see, kellel on küünlad, kuid puudub valgus [st tuli], et neid süüdata, istub pimeduses, niisamuti istub pimeduses ka see, kellel on käsud, kuid puudub Toora. Sest Toora on see valgus [st tuli], millega, nagu öeldakse, süüdatakse ja valgustatakse keha pimedust.

Toora osad ei ole valguse suuruse poolest võrdsed

Vastavalt eespool nimetatud Toora erilisele toimele („segula“), st vastavalt selles sisalduva valguse mõõdule, tuleb Toora kindlasti tasemeteks jagada – vastavalt valguse määrale, mida inimene suudab selle õppimisel saada. Ja on selge, et kui inimene mõtiskleb ja õpib Toora sõnu , mida on öeldud Looja ilmutamisel meie vanematele jne, siis toovad need õppijale rohkem valgust kui siis, kui ta õpib praktilisi asju, kuigi need on praktilise teostamise jaoks olulisemad. Kuid valguse jaoks on Looja ilmutus meie vanematele kahtlemata olulisem. Ja seda tunnustavad kõik puhaste südametega inimesed, kes on püüdnud Toorast valgust otsida ja saada.

Vajadus ja kabala tarkuse levimise teed

Et kogu kabala tarkus räägib Looja ilmutamisest, on iseenesestmõistetav, et ei ole ühtegi teist sellest olulisemat ja oma võimalustelt edukamat tarkust. Just seda silmas pidades arendasid kabalistid seda tarkust sel viisil, et sellega oleks võimalik tegeleda. Nad tõepoolest istusid ja tegelesid sellega kuni varjamise ajani (ja teadaoleval põhjusel otsustati seda varjata), mida muidugi tehti ainult teatud ajaks ja mitte mingil juhul igaveseks. Nagu on öeldud Zohari raamatus: „See tarkus peab olema avalikustatud päevade lõpus. Isegi lastele, kes õpivad beithamedrashis.“ Vaata sealt.

Meie poolt öeldust tuleneb, et nimetatud tarkus ei ole sugugi piiratud ainult kabala keelega, sest peamine on selles olev vaimne valgus, mis kiirgab ja ilmutatakse Loojast endast, nagu on öeldud: „Ons sul võimalik saata välke,et need läheksid ja ütleksid sulle:„Vaata, siin me oleme”?“ (Iiob 38:35)– st läbi kahe mainitud tee: ülevalt alla ja alt üles.

Ja need nähtuseid ja astmeid selgitatakse järk-järgult neile sobivas keeles ja see ongi tegelikult kogu loodu reaalsus ja selle selles maailmas olevad ilmingud, mis on nende oksteks. Sest „ei ole ühtegi rohuliblet allpool, mille kohal ei oleks inglit üleval, mis seda puudutab ja ütleb: „Kasva!““(Bereshit Rabbah 10:6), teisisõnu, maailmad väljuvad ja kopeeritakse üksteise peale nagu pitseri jälg, ja kõik, mis on leitav ühes, on leitav ka teises, kuni materiaalse maailmani välja, mis on nende viimane oks, kuid sisaldab endas maailma, mis on sellest kõrgemal, nagu pitseri jälg.

Siit on lihtne mõista, et kõrgematest maailmadest saab rääkida, kasutades ainult nende allpool asuvaid materiaalseid oksi või nende ilminguid, ja see on Tanakhi keel; või kasutades väliseid teadusi; või kasutades looduslikke loendeid, ja see on kabalistide keel; või kasutades tinglikke mõisteid, nagu on olnud kombeks pärast Zohari raamatu varjamist.

Seega selgus, et Looja ilmutamine ei toimu korraga, vaid avaldub aja jooksul järk-järgult, mis on piisav kõigi grandioossete astmete avamiseks, mis ilmutavad end ülevalt alla ja alt üles. Ja Looja ilmub neist igaühel selle lõpus. See sarnaneb kõigi maailmade spetsialistiga ja maailma loodutega, kes ei saa väita, et kogu maailm on talle avanenud enne, kui ta ei ole lõpuni (selgeks) õppinud iga viimaski loodut ja maad, sest enne seda ei ole ta veel kogu maailmast aru saanud. Sama lugu on ka Looja mõistmisega, mis liigub ettemääratud teedel, ja otsija peab saavutama kõik need teed, nii kõrgemal kui madalamal. Ja on selge, et kõrgemad maailmad on siin peamised, kuid neid mõistetakse samaaegselt, sest nende vahel ei ole vormilisi erinevusi, vaid need erinevad ainult aine poolest, kus kõrgema maailma aine on peenem. Kuid vormid on trükitud teineteisest, ja see, mis eksisteerib kõrgemas maailmas, eksisteerib kindlasti ka kõigis maailmades, mis on sellest allpool, sest madalam on selle jäljend. Ja tea, et neid reaalsuseid ja nende ilminguid, mida (Looja) otsija mõistab, nimetatakse astmeteks, sest nende saavutamisel järgnevad need üksteisele, sarnaselt trepiastmetele.

Vaimsed väljendid

Vaimsel ei ole sarnast, seetõttu ei ole selle jaoks tähti, mille üle oleks võimalik mõtiskleda. Ja isegi kui räägime sellest üldiselt, et see on lihtne valgus, mis laskub ja otsija poole tõmbub, kuni see ta täielikult katab ja ta täielikul määral saavutab, mis on Looja saavutamiseks piisav, – see on samamoodi ka ülekantud tähenduses. Sest kõike, mida vaimses maailmas nimetatakse sõnaga "valgus", ei saa võrrelda päikesevalguse või küünlavalgega. Ja see, mida me vaimses maailmas nimetame sõnaga „valgus“, on laenatud inimmõistusest, mille olemus on säärane, et kui inimesel kahtlused hajuvad, leiab ta, et see on kogu tema kehas justkui suure külluse ja naudinguna. Seetõttu räägime vahel „mõistuse valgusest“, kuigi see ei ole täpne. Sest valgus, millega mõistus valgustab nendes materiaalsetes keha osades, mis ei ole lahendatud kahtluste väärilised, on kindlasti mõistusest madalamal, ja seetõttu võivad ka madalamad ja vähem väärilised osad saada võimaluse seda [valgust] vastu võtta ja saavutada.

Koos sellega, et me saaksime mõistust mingi nimega tähistada, nimetame seda „vaimu valguseks“ – ja sarnaselt nimetame kõrgemate maailmade tegelikkuse elemente sõnaga „valgus“, sest nad toovad need saavutanud inimestele külluse valgust ja naudingut kogu kehasse, peast jalgadeni. Seega võime saavutanut „riideks“(katteks) nimetada, sest ta riietas  selle valguse.

Seega langeb ära küsimus, kas oleks õigem nimetada neid intellektuaalses tundmises vastuvõetud terminoloogiaga, nimelt: uurimine, tundmine jne – väljendid, mis rõhutavad abstraktse mõistuse nähtusi. Asjaolu seisneb selles, et need ei sarnane üldse intellektuaalse reaalsuse nähtustega, sest intellekt on kõigi tegelikkuse elementide seas eriline eraldiseisev oks ja seetõttu on sellel erilised avaldumise viisid. Vaimsete tasemete puhul aga on olukord täiesti teistsugune, sest need kujutavad endast ühte tervikut, mis sisaldab endas kõiki maailmas eksisteerivaid elemente, kus igal elemendil on teistest erinev, konkreetne avaldumise viis. Ja reeglina on vaimsete tasemete nähtuste tundmine sarnane loomsete organismide tundmisega. Teiste sõnadega, kui inimene saavutab teatud olemuse, saavutab ta selle täielikult, algusest lõpuni.

Ja kui hinnata abstraktse mõistuse seaduste järgi, peame ütlema, et ta saavutas kõik, mida selles olemuses on võimalik saavutada, ja isegi kui ta mõtiskleks selle üle tuhat aastat, ei saaks ta sellele isegi juuksekarva võrra midagi lisada. Ja samal ajal on ta saavutuse alguses sarnane "mentaalselt pimedaga", teisisõnu, ta näeb kõike, kuid ei saa sellest, mida ta näeb, midagi aru. Kuid ajapikku peab ta saavutama ka teisi asju, sarnaselt Iburile (viljastumine), Yenikale (hooldamine) ja Mochinile (täiskasvanuiga), ning teisele Iburile. Ja siis hakkab ta oma saavutusi tundma ja kasutama kõige jaoks, mida ta on soovinud. Kuid tegelikult ei lisanud ta saavutustele, mille ta alguses sai, midagi juurde, peale ärkamise lõpetamise, st et siis ei olnud ta veel valmis ja seetõttu ei suutnud ta seda mõista, kuid nüüd on tema valmimine lõpule jõudnud.

Sel viisil näeme siin võrreldes intellektuaalsete nähtuste ilmingutega suurt erinevust. Seetõttu ei piisa meile määratlustest, mida oleme harjunud kasutama intellektuaalsete nähtuste kirjeldamiseks, ja me oleme kohustatud kasutama ainult füüsilises mateerias toimuvaid nähtusi, sest [vaimsed nähtused] on igal juhul neile kujult täielikult sarnased, kuigi mateeria poolest on need neist täiesti kauged.

Neli keelt tõe tarkuses

Tõe tarkuses kasutatakse nelja keelt ja need on: 1) Tanakhi keel (Piibli keel) oma terminite ja nimetustega; 2) Halakhah keel (Seaduste keel) – ja see keel on Tanakhi keelele väga lähedal; 3) Aggadah keel (Legendide keel)– ja see on Tanakhi keelest väga kaugel, sest ei arvesta üldse tegelikkusega ning sellel keelel on kummalised terminid ja nimetused, ja see keel ei opereeri mõistetega juure ja selle okste põhimõttel. 4) See on Sefiroti ja Partzufimi keel. Põhimõtteliselt oli kabalistidel tugev püüe seda tarkust "jämedate mateeriate" eest varjata, sest nende arvates täiendavad kabala ja eetika üksteist. Seetõttu varjasid muistsed targad seda teadust, kirjutades seda üksnes ridade ja punktide, ülatäppide ja (tähealuste) märkidega, ja sellest sündis ja kujunes meile tuntud 22 kirjatähest koosnev tähestik.

Tanakhi keel

Tanakhi keel on peamine ja põhiline keel, mis sobib suurepäraselt oma rolli, sest enamikul juhtudel sisaldab see juure ja oksa suhet ning see on kõige mõistetavam keel. See on ka kõige vanem keel ning see on see püha keel, mida omistatakse Adam HaRishonile.

Sellel keelel on kaks eelist ja üks puudus. Esimene eelis - see on kergesti mõistetav ning ka algajatele on kohe kõik, millest neil on vaja aru saada, mõistetav. Teine eelis - selle kasutamisel saab asju selgitada põhjalikumalt ja sügavamalt kui üheski teises keeles. Puuduseks on see, et see ei ole kasutatav üksikjuhtumite või põhjus-tagajärg seoste puhul, sest iga asja kohta tuleb täpselt kõike teada, sest see ei osuta eraldi, millisele elemendile see viitab, kui kogu asja põhjalikult ei kirjeldata. Seetõttu, et väiksemat elementi eristada, on vaja temast rääkida terve peatüki ulatuses, seetõttu ei sobi see keel väikeste elementide või põhjus-tagajärg seoste kirjeldamiseks. Ka palvete ja õnnistuste keel on võetud Tanakhi keelest.

Seaduste keel

Seaduste keel (Halakhah) ei viita mitte reaalsusele, vaid ainult selle säilitamisele. See keel on võetud täielikult Tanakhi keelest vastavalt seal esitatud seaduste juurtele. Sellel on üks eelis Tanakhi ees: see kirjeldab igat küsimust väga üksikasjalikult, näidates niimoodi suurema täpsusega kõrgemaid juuri.

Kuid sellel on Tanakhi keelega võrreldes märkimisväärne puudus: seda on väga raske mõista ja see on kõige keerulisem keel, mida saab mõista vaid täiuslik tark, keda kirjeldatakse kui: "Siseneb ja lahkub ilma loata". Loomulikult on sellel ka esimene puudus, sest see on võetud Tanakhist.

Aggadah keel

Aggadah keel on kergesti mõistetav, sest toetub allegoorilistele kujunditele, mis sobivad suurepäraselt soovitud mõiste määratlemiseks, ning pinnapealse arusaamise korral on see veelgi kergemini arusaadav kui Tanakhi keel. Kuid täielikuks mõistmiseks on see väga keeruline keel, sest see ei järgi mitte mingilgi määral juure ja oksa seadust, vaid põhineb vaid metafooril, millel on suurepärane keeleline teravus. Sellegipoolest on see väga rikas ebatavaliste ja keeruliste mõistete probleemide lahenduste poolest, mis puudutavad tasandi olemust tema enda suhtes ja mida ei saa seletada Tanakhi ega Halakhah keeles.

Kabalistide keel

Kabalistide keel on tõeline keel selle sõna otseses tähenduses, väga täpne nii juure ja oksa suhtes, kui ka põhjus-tagajärg suhte osas, ning tal on eriline eelis: selles keeles võib ilma igasuguste piiranguteta rääkida nii üksikutest elementidest kui ka nende elementide üksikelementidest. Peale selle, seda kasutades saab kohe jõuda soovitud elemendini ilma seda sellele eelneva või järgnevaga seostamise vajaduseta.

Kuid kõigi oma ilmsete kõrgete eeliste vastukaaluks on sellel suur puudus: see on raskesti mõistetav, ja sellest ei ole praktiliselt võimalik aru saada , vaid ainult kabalistist targa suust targa suule, kes mõistab (seda) omaenda arusaamise kaudu. Teisisõnu, isegi kui ta mõistab oma arusaamisega kõiki mainitud astmete jadasid, nii alt üles kui ka ülalt alla, – hoolimata sellest, ei saa ta selles keeles midagi aru, kuni ei omanda seda selle targa suust, kes on selle juba omandanud oma õpetajalt "panim el panim" (näost näkku).

Kabalistlik keel sisaldub kõigis teistes

Tea, et terminid, nimed ja gemaatriad kuuluvad täielikult kabala teaduse valdkonda ning põhjus, miks need ka teistes keeltes esinevad, seisneb selles, et kõik teised keeled hõlmavad samuti kabala tarkust, sest nad kõik on erilised eraldatud juhtumid, millele peavad toetuma kõik teised keeled.

On võimatu ette kujutada, et need neli keelt, mida kasutatakse Looja ilmutamise tarkuse selgitamisel, arenesid aja jooksul üksteise järel, tõde seisneb aga selles, et kõik neli keelt ilmutati tõeliste tarkade suu läbi korraga ja täielikul kujul. Ja igaüks neist sisaldab kõiki teisi, sest kabalistlik keel on olemas ka Tanakhis, näiteks: seismine kaljul (2Ms 7:6) ja kolmteist halastuse meedet, mida mainitakse Tooras (2Ms 34:6-7) ja Miika raamatus.(Miika 7:18-19) Teatud määral on see tuntav igas salmis ja ratastes (Merkava), mida kirjeldatakse Jesaja ja Hesekieli raamatutes, aga kõige enam Ülemlaulus, mis on täielikult kirjutatud tõelises kabalistlikus keeles. Samamoodi kehtib see ka Halakhah ja Aggadah puhul, rääkimata kustutamatutest pühadest nimetustest, mis esinevad kõigis nendes keeltes sama tähendusega.

Keelte arengu järjekord

Iga teema areneb järk-järgult, ja seetõttu on keel, mida on kõige mugavam kasutada, see, mille areng lõppes kõikidest teistest ajaliselt varem. Seetõttu küpses esimesena Tanakhi keel, sest see on kõigist kõige mugavam, ja selle kasutus oli väga laialt levinud. Sellele järgnes Halakhah keel, sest see on täielikult Tanakhi keeles olemas ja lisaks sellele tuli seda kasutada, et rahvale praktilise täitmise seadused kehtestada. Kolmandana järgneb Aggadah keel, ja kuigi ka selles on palju kohti Tanakhist, on need ainult abikeelena, sest selle teravus kiirendab teema tajumist, kuid seda ei saa peamise keelena kasutada, sest selles puudub juure ja oksa täpsus, nagu eespool öeldud. Seetõttu ei olnud see levinud ega saanud seetõttu ka areneda. Kuigi Aggadah oli tannaide ja amoraide ajal laialt levinud, oli see ainult Tanakhi keele algse toetuste tõttu, nagu targad on harjunud tegema: „Hakkas rääkima rabi see-ja-see” (ja muud abistavad konstruktsioonid). Tegelikult algas selle keele laialdasem kasutus tarkade ajastul, kabala keele peitmise hetkest, nagu eespool öeldud - see tähendab nii rabi Yochanan ben Zakkai ajal kui ka vahetult enne teda, rääkimata seitsekümmend aastat enne Templi hävimist - ülal mainitud põhjustel. Ja arusaajale piisab sellest.

Viimasena arenes kabala keel, mille põhjustas selle mõistmise raskus, nagu eespool öeldud. Sest peale saavutamise on vaja edasi anda ka selle terminite mõistmine, ja seetõttu ei saanud ka seda mõistvad inimesed seda kasutada, sest enamasti oli neid ainult üks generatsiooni kohta, ja neil ei olnud kedagi, kellega seda harjutada. Selle keele nimetasid meie targad "Мааse Меrkavah"(struktuur/kaarik), sest see on eriline keel, milles saab üksikasjalikult rääkida etappide 'Harkavoti' (kompositsioon/ehitus) teineteisega ühendamisest, ja pealegi ei ole see kuidagi üheski teises keeles väljendatav.

Kabala keel on sarnane mis tahes kõnekeelega, kuid eelistatav tänu sisule, mille saab ühte sõnasse mahutada.

Esmapilgul paistab kabala keel olevat kolme ülaltoodud keele segu. Kuid seda kasutada oskaja saab veenduda, et see on algusest lõpuni eriline iseseisev keel. Ja mõeldakse mitte sõnade iseloomu, vaid seda, millele need sõnad osutavad. Ja selles on kogu nendevaheline erinevus, sest kolmes esimeses keeles ei ole peaaegu mingeid viiteid, mis tulenevad ühest sõnast, lastes lugejal mõista, millele see osutab, ja ainult mitme sõna ühendamises, ja mõnikord isegi peatükkide kaupa, saab mõista selle sisu ja viidet. Kabala keele eeliseks on see, et iga selle sõna avab lugejale oma sisu ja viite absoluutselt täpselt, mitte vähem kui ükski [tavaline] inimkeel, sest igal sõnal on täpne määratlus, ja seda ei saa ühegi teisega asendada.

Kabala tarkuse unustamine

Alates Zohari raamatu peitmisest unustati see järk-järgult ning kogu see eriline keel kadus, sest selle uurijaid jäi väheks ja tekkis põlvkonna pikkune lõhe, kui selle saanud tark ei andnud seda enam edasi mõistvale kabalistile. Sellest hetkest tekkis "Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole."(Koguja 1:15)

See on selgelt nähtav olukorrast, kui kabalist rabi Moses de Leon, olles viimane, kes seda hoidis  [ehk Zohari], ja kelle kaudu  see maailmale avaldati, nagu me veendume, ei mõistnud sellest ainsatki sõna. Tema teostest, kus ta toob Zohari lõike, on selge, et ta ei mõistnud seda keelt üldse, sest ta selgitas seda Tanakhi keele alusel, mis tegi arusaamise väga keeruliseks, kuigi ta ise jõudis imelisele taipamisele, nagu kinnitavad tema teosed. Nii jätkus see põlvkondade vältel, mille jooksul kabalistid veetsid kogu oma aja püüdes Zohari keelt mõista, kuid ei suutnud seda lahendada, sest püüdsid seda suure jõuga Tanakhi keelde suruda, ja seetõttu jäi see raamat nende jaoks seitsme pitseri taha – nagu ka rabi Moses de Leonile enda jaoks.

Ari kabala

Kuni ilmus [oma saavutuses] ainulaadne kabalist Ari, kellel puudusid igasugused piirangud ja just tema ilmutas meile Zohari keele ja andis meile sellele juurdepääsu. Ja kui ta ei oleks nii vara surnud, oleks võimatu endale ette kujutada seda valguse hulka, mida oleks Zoharist ammutada võinud. Kuid sel lühikesel ajal, mil meil oli au tema [kohaloleku] üle, oli meie jaoks valmistatud tee ja lähenemine ning kindel lootus, et ühes tulevastest põlvkondadest avaneb meile mõistmine ja me saame sellest täielikult aru.

Ja siit mõistad, miks kõik maailma suured pärast Arid elanud isikud jätsid kõik selle tarkuse kohta kirjutatud raamatud ja Zohari kommentaarid kõrvale ning keelasid endal praktiliselt täielikult [nende kasutamise], pühendades kõik oma elu parimad aastad Ari töödele.

Ja teadke, et see ei juhtunud sellepärast, et nad ei uskunud nende kabalistide pühadusse, kes olid enne Arid. Mingil juhul ei tohiks nii mõelda, sest igaüks, kes on suuteline selles tarkuses nägema, näeb, et tõe tarkuses ei ole suurimate maailma inimeste saavutustel piire. Ja ainult rumal ja teadmatu võiks neid milleski kahtlustada. Kuid asi on selles, et nende loogilised ülesehtused kabalas baseerusid kolmel eelneval keelel ja et iga keel on tõene ja oma koha jaoks sobiv, kuid mitte päris kohane ning lisaks sellele oli selle loogikaga väga keeruline aru saada Zoharis peituvast kabala tarkusest, sest seda esitati täiesti erinevas keeles, mis, nagu öeldud, oli unustatud - seetõttu me ei kasuta nende selgitusi, nagu ka rabi Moses de Leoni ja tema järgijate omi, sest nende sõnad ei ole Zohari selgitamisel tõesed, ja tänapäeval on meil ainult üks kommentaator, ja see on Ari, ja ei ole mitte kedagi teist.

Kõige ülaltoodu valguses on meile selge, et kabala tarkuse sisemine osa ei erine Tanakhi, Talmudi ja Aggadah sisemisest osast, ja kogu nendevaheline erinevus seisneb ainult loogilistes konstruktsioonides. See on nagu teadus, mis on neljas keeles ümber kirjutatud. On selge, et teaduse olemus ei ole keele muutumise tõttu absoluutselt muutunud ja kõik, mis meil jääb otsustada, on see, milline variant on teaduse õppijale edasi andmiseks kõige mugavam ja vastuvõetavam.

Nii ka meie teemas: tõe teadus, ehk jumalikkuse avalikustamise tarkuse tee looduteni, peab sarnaselt välistele teadustele põlvkonniti edasi kanduma, kus iga põlvkond lisab oma eelkäijatele kindla lüli ja seega teadus areneb ja muutub  kättesaadavaks laiemaks massides levitamiseks. Seetõttu peab iga tark edastama nii seda, mille ta on selles teaduses eelmistelt põlvkondadelt pärinud, kui ka omaenda lisandusi, mille nimel ta on tunnustust pälvinud, oma õpilastele ja järgnevatele põlvkondadele. Ja enesestmõistetavalt, kuigi vaimset saavutust, nii nagu saavutaja seda mõistab, on täiesti võimatu teisele edasi anda, rääkimata selle raamatusse kirjutamisest, sest vaimsed objektid ei ilmu mingilgi kujul kujuteldavaisse tähtedesse (kuigi on öeldud: "Ja läbi prohvetite olen Ma kasutanud metafoore", ei tohiks seda mingil juhul sõna-sõnalt võtta)...

Tarkuse edastamise kord

Kuidas siis võib kujutleda, et saavutaja suudab oma saavutusi [järgmistele] põlvkondadele ja õpilastele edasi anda? Ja tea, et selle jaoks on ainult üks tee, ja see on juurte ja okste meetod. See on seotud sellega, et Loojast on lähtunud absoluutselt kõik maailmad ja kogu nende sisu kuni kõige väiksemate detailideni, justkui ainult ühes, ainukeses ja ainulaadses mõttes, mis laskus ise alla ja lõi kogu selle mitmekesisuse maailmade ja loodutega ning nende ilmingutega, nagu on selgitatud "Elupuus" ja "Zohari parandustes", vaata sealt.

Seepärast kattuvad nad üksteisega täielikult, justkui pitsat ja jälg, ja neile kõigile on löödud esimene pitser. Ja seepärast neid maailmu, mis on loomise eesmärgi kavatsusele lähemal, nimetatakse meil juurteks, ja maailmu, mis on eesmärgist kaugemal, nimetatakse meil oksteks. See on seotud sellega, et "teo lõpp on algses kavatsuses".

Sellest saame aru meie tarkade Agadotis levinud väljendist: "Ja näeb selles [st Looja valguses] ühest maailma otsast teiseni". (Traktaat Hagiga 12:1) Tuleks öelda: maailma algusest kuni selle lõpuni. Kuid asi on selles, et on kaks lõppu: lõplikust eesmärgist eemaldumise lõpp, st selle maailma viimased oksad; teine lõpp, mida nimetatakse kõige lõpuks, sest lõplik eesmärk avaldub kõige lõpus.

Et me siiski selgitasime, et "teo lõpp on algses kavatsuses", näeme eesmärki maailmade alguses ja seda nimetame "esimeseks maailmaks" või esimeseks pitsatiks, millest lähtuvad ja trükitakse kõik ülejäänud maailmad. Ja see on põhjuseks, miks kõik olevused: elutud, taimsed, loomad ja kõnelevad, kõigis oma ilmingutes, on juba kõigis oma liikides esimeses maailmas esindatud, ja see, mida seal ei ole, ei saa hiljem maailmas avalduda, sest andja ei saa anda seda, mida tal ei ole.

Juur ja oks maailmades 

Ja siin on kerge aru saada, mis on juur ja oks maailmades, sest kogu elutute, taimede, loomade ja kõnelejate mitmekesisus siin maailmas on vastavuses iga kõrgema maailma elemendiga  – täiesti eristamatul kujul, [erinedes] ainult oma aine poolest. Sest selle maailma loom või kivi on füüsiline mateeria, aga neile vastavad loom või kivi kõrgemas maailmas on vaimne mateeria, mis ei hõiva ei ruumi ega aega, kuigi nende olemus on üks ja sama. Ja siin tuleb kindlasti lisada, et see on seotud materjali suhtega vormi, mis loomulikult sõltub ka vormi omadustest. Ja sarnaselt suuremale osale elutule, taimedele, loomadele ja kõnelejatele kõrgemas maailmas, on täpne kuju ja sarnasus sellest kõrgemas maailmas ja nii edasi kuni esimese maailmani, milles on juba olemas kõik detailid oma lõplikus vormis, nagu on öeldud: "Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea."(1Ms 1:31)

Ja seetõttu on kabalistid kirjutanud, et see maailm asub kõige keskmes, pidades silmas, et "teo lõpp" on esimene maailm, st eesmärk, ja eesmärgist kaugenemist nimetatakse maailmade laskumiseks oma Loojast kuni selle materiaalse maailmani, mis on eesmärgist kõige kaugemal. Kuid lõpuks peavad kõik materiaalsed [loodud] järk-järgult arenema ja saavutama selle eesmärgi, mille Looja neile mõtles, st esimese maailma, mis on selle maailma suhtes, kus me asume, viimane maailm, st kõige lõpp. Ja, loomulikult, tundub meile, et eesmärgi maailm on viimane maailm, ja meie, kes me elame selles maailmas, [asume] nende vahel.

Tõe tarkuse  olemus

Ja seeläbi on selge, et nii nagu loomaliigi avastamine ja tema eksisteerimise kord selles maailmas on hämmastav teadus [nimetatakse "füüsika"29], samamoodi on ka maailma kõrgeima hüve avastamine - nii astmete tegelikkuse, kui ka nende tegevuse viisid - kujutavad endast üheskoos üllatavat teadust, imet imede seas, palju enam kui füüsika. Füüsika on ju ainult teatud ühes maailmas asuva üksiku liigi järgnevuse tundmine ja see on ette nähtud ainult oma ainevaldkonna jaoks, ning sellesse ei kaasata ühtegi teist teadust.

Tõeteaduses on see teisiti. See on üldine terviklik teadmine eluta, taimse, loomade ja rääkivate kohta, kes asuvad kõigis maailmades, ja kõigi nende ilmingute ja kordade kohta, mis on sisaldunud Looja plaanis – st (teadmine) absoluutsetest objektidest – ja seepärast on kõik maailma teadused, alates väikseimatest kuni suurimateni, sellesse imeliselt ja hämmastavalt kaasatud, sest see võrdsustab ühtemoodi erinevat liiki õpetusi, mis erinevad üksteisest ja on teineteisest kaugel, nagu ida on läänest, – võrdsustab neid kõiki ühetaoliselt, kohustades iga teadust selle teid järgima. Näiteks on füüsika üles ehitatud täpses vastavuses maailmade ja sefirotidega, samasuguses vastavuses on korraldatud ka astronoomia ja muusika jne ja nii edasi, sellisel viisil, et me näeme, et kõik teadused on üles ehitatud vastavalt ühele seosele ja ühele suhtumisele, ja nad kõik on sellele sarnased, nagu poeg on sarnane oma vanemale. Ja seepärast tingivad nad üksteist. Teisisõnu, tõeteadus on tingitud kõigist teadustest, ja samuti kõik teadused on tingitud sellest. Ja seepärast ei ole tõelist kabalisti, kellel  ei oleks ulatuslikke teadmisi kõigis maailma teadustes, nagu teada, sest nad omandavad need, tuginedes tõeteadusele endale, sest need teadmised sisalduvad selles.

Ühinemise tähendus

Ja selle teaduse juures on kõige hämmastavam selle vastastikune seotus, teisisõnu, kõik grandioosse universumi üksikasjad, läbides seda, kaasatakse üksteisesse, põimitakse ja ühendatakse, kuni nad jõuavad ühe - "Kõigivõimsa ja endas kõike hõlmava  koosluseni."

Sest alguses leiame, et selles on peegeldatud kõik maailma teadused ja kuuluvad sellesse kooskõlas selle loogikaga. Ja siis leiame, et kõik maailmad ja korrad, mida tõeteadus kirjeldab, mille rohkusel ei ole lõppu, ühendatakse ainult kümneks olemuseks, mida nimetatakse kümneks sefirotiks. Ja siis need kümme sefiroti organiseeruvad ja väljenduvad nelja objektina, st neljatähelise nime  nelja tähe kujul. Ja siis organiseeruvad need neli objekti ja väljenduvad ning kaasatakse yud-tähe algusesse, mis viitab Lõpmatusele. Seega, alustades selle teaduse õppimist, peab alustama yud-tähe algusest ning sealt edasi esimese maailmaga, mida kutsutakse Adam Kadmoni maailmaks, kümne sefiroti juurde, ning sealt vaatame ja leiame, kuidas kõik arvukad detailid, mis esinevad Adam Kadmoni maailmas, tulenevad ja esinevad möödapääsmatult põhjuste ja tagajärgede kaudu vastavalt seadustele, mida leiame astronoomias ja füüsikas. Need on püsivad seadused, mis tulenevad üksteisest, nagu vaieldamatu seadus, mille järgi nad laskuvad üksteisest, yud-tähe algusest kuni kogu mitmekesisuseni, mis esineb Adam Kadmoni maailmas, ja sealt järk-järgult teineteisest koopiatena neli maailma, nagu pitsat ja jälg, kuni jõuame kogu mitmekesisuseni selles maailmas. Ja siis lähevad tagasi, et olla teineteises kaasatud, kuni kõik jõuavad Adam Kadmoni maailma, ja siis kümne sefiroti juurde, ning siis neljatähelisse nimesse, kuni yud-tähe alguseni.

Ja ära küsi, kuidas, kui mateeria on tundmatu, saab sellega tegeleda, kasutades loogikat. Midagi sellele sarnast võib tõepoolest leida kõigis teadustes. Näiteks kui uuritakse anatoomiat, üksikuid organeid ja nende vastastikust mõju, ei sarnane need organid üldse üldmõistega, st kogu elava inimesega, kuid aja jooksul, kui selle teaduse täiesti selgeks õpime, suudame ette kujutada kõigi elementide üldist suhet, millest kogu organism sõltub. Ka siin on see nii: üldine mõiste – see on jumaliku ilmutamine oma loodutele, mis on lõppeesmärk, nagu öeldud: "Sest maa on täis Issanda tundmist"(Jesaja 11:9).

Кuid alustaval õppijal ei ole kahtlemata mingeid teadmisi selle üldise objekti kohta , mis on määratud kõigi elementide kogumiga, seega on tal kohustus tundma õppida kõiki elemente ja nende vastastikuse mõju järjekorda, samuti tegureid, mis neid põhjuslikult seotud seostes mõjutavad, kuni ta on lõpetanud kogu teaduse  (õppimise). Ja kui ta on kõike täiuslikult tundma õppinud ning omab puhast kristalset hinge, ei ole kahtlustki, et lõpuks väärib ta ka üldist objekti.

Ja isegi kui ta seda ei vääri, on lõppkokkuvõttes suur au omandada kasvõi mingi arusaam sellest tohutust ja suurest teadusest, mille ülevus ületab ülejäänud teadusi [kooskõlas oma teema ülimusega] võrreldes nende uurimise objektidega. Nii nagu Looja ülevust on hinnatud Tema loodute suhtes, on ka teadus, mis tegeleb Temaga, tähtsam ja kõrgem kui teadus, mis tegeleb Tema loominguga.

Ja mitte sellepärast, et see oleks saavutamatu, ei tegele maailm sellega, sest ka astronoom ei taju mitte mingilgi moel tähti ja planeete, vaid tajub nende liikumist, mida nad teevad imetlusväärse tarkusega, mis on eelnevalt imelise juhtimise kaudu seatud ja korrastatud. Ja sel juhul ei ole ka tõeteadusesse peidetud teadmised varjatud rohkem kui need, sest [selle uuritavad] liikumised on isegi algajale selgelt nähtavad, ning kogu takistus on olnud selles, et kabalistid varjasid seda maailma eest suure tarkuse kaudu.

Loa andmine

Mul on hea meel, et olen loodud selles põlvkonda, kus juba on võimalik levitada tõe teadust. Ja kui te küsite minult, kuidas ma tean, et juba on võimalik, siis ma vastan teile: sest mulle on antud luba (seda avada). Teisisõnu, kuni tänase päevani ei ole ühelegi targale avanenud moodust, mille järgi oleks võimalik avameelselt iga rahva või kogukonna ees neile iga sõna neile sobival moel selgitada. Sest ka mina vandusin oma õpetajale, et ei ava [seda teadust], nagu kõik õpilased, kes olid enne mind. Kuid see vanne ja keeld kehtivad ainult sellele, mida edastatakse suuliselt põlvest põlve, kuni prohvetite ja kõrgemateni, sest need teed, kui need avalduksid kogu rahvale, tooksid kaasa suurt kahju põhjusel, mis on meie eest varjatud.

Kuid tee, mida ma oma raamatutes järgin, on lubatud, ja veelgi enam, ma sain oma õpetajalt juhise seda laiendada niipalju kui võimalik, ja seda nimetatakse meil sõnadesse riietamise viis. Vaata «[Väravad] rabi Shimon Bar Yochai ütlustes», kus ta nimetab seda teed loa andmiseks. Ja see on see, mida Looja on mulle täiel määral andnud, nagu meil on tavaks, ja see ei sõltu mitte ainult targa geniaalsusest, vaid põlvkonna seisundist, nagu ütlesid meie targad: Shmuel HaKatan oli seda väärt … kuid tema põlvkond ei olnud seda väärt (traktaat Sanhedrin 11:1), – ja seepärast ütlesin ma, et kõik, mida ma olen selle teaduse avamisel väärinud, on seotud minu põlvkonnaga.

Abstraktsed nimetused

On suur viga arvata, et kabalistlik keel kasutab abstraktseid nimetusi, sest vastupidi, see puudutab ainult reaalseid asju. Maailmas eksisteerivad tõepoolest [kindlad] reaalsed asjad, vaatamata sellele, et me ei oma nende kohta mingit ettekujutust, nagu näiteks magnetism, elekter ja muu sarnane. Kuid kes oleks nii rumal, et väidaks, et need on abstraktsed nimetused? Me oleme ju nende tegevusega vägagi tuttavad. Ja mis tähtsust on sellel, et me ei tea nende olemuse nimetust? Nimetame neid  ju neile omaste tegevuste kandjateks. Ja see nimetus on tõeline. Isegi laps, kes hakkab rääkima, võib neid oma nimede järgi nimetada niipea, kui tunneb milleski nende mõju. Meie järgitud seadus ütleb: kõike, mida me ei ole saavutanud, me nimega ei nimeta.

Materiaalsete objektide olemus on hoomamatu

Ja veelgi enam: isegi objektidega, mille olemus tundub meile hoomatav, nagu näiteks kivi või puu, jääme pärast objektiivset uurimist nullilähedase arusaamaga nende olemuse kohta, sest me mõistame ainult nende tegevusi, mis jätavad mulje, kui me neid oma meeleelunditega puudutame.

Hing

Näiteks, kui kabala räägib kolmest jõust – need on: 1) keha, 2) loomne hing, 3) püha hing, siis ei pea see silmas hinge olemust, sest hinge olemus on fluidum. Ja see on see, mida psühholoogid nimetavad „ego“, ja materialistid „elekter“. Ning hinge olemusest rääkimine on aja raiskamine, sest see ei jäta muljet, kui seda oma meeleorganitega puudutatakse, sarnaselt kõikidele materiaalsetele objektidele üldiselt. Kuid sellest, mida me selle fluidumi olemuses näeme, eristame me suurepäraselt kolme tegutsemisviisi vaimsetes maailmades nende reaalsete tegevuste järgi kõrgemates maailmades. Sellisel juhul ei ole tegemist abstraktsete nimetustega, vaid need on vastupidi reaalsed, selle sõna täielikus tähenduses.

Minu seletuse eelis eelneva ees

Kabala teaduse mõistete selgitamiseks võib pöörduda väliste teaduste poole, sest kabala teadus on kõige juur, ja kõik need on sellesse kaasatud. Mõned kasutasid anatoomiat, nagu öeldud: „saan ma ilma ihutagi näha Jumalat”(Iiob 19:26), teised kasutasid filosoofiat, ja hilisemad autorid kasutasid kõige enam psühholoogiat. Kuid mitte ükski neist ei ole tõeline seletus, sest nad ei selgita midagi kabala teaduse enda kohta, nad ainult demonstreerivad meile, kuidas sellesse on kaasatud kõik teised teadused. Ja seetõttu ei saa lugejad kasutada ühes kohas öeldut teises kohas. … vaatamata sellele, et Looja töö teadus on kõikidest välistest teadustest kabalale kõige lähedasem. Ei ole midagi öelda, et on täiesti võimatu toetuda anatoomial või filosoofial põhinevatele seletustele. Seetõttu ütlesin, et olen esimene kommentaator, kes selgitab oksa ja juure ning põhjuse ja tagajärje baasil. Kui inimene minu selgitusest midagi aru saab, võib ta olla kindel, et igal juhul, kui ta leiab sama mõiste Zohari raamatus ja Tikkunimis, saab ta sellest kasu, sarnaselt Toora avatud osa seletustega, kus ühes kohas öeldut saab kasutada igal pool.

Selgituse stiil, mis põhineb välistel teadustel, on ajaraiskamine, sest see toob tõendeid ainult ühe [teaduse] tõelisusest võrreldes teisega. Kuid väline teadus ei vaja tõendeid, sest kõrgem juhtimine on selle tõendamiseks ette valmistanud viis meeleorganit, samas kui kabalas on siiski vaja mõista, mida hageja väidab, enne kui poolt ja vastu tõendeid esitada.

Selgituse stiil, mis põhineb välistel teadustel

Ja selles peitub rabi Shem Tovi viga, kes selgitas „Moreh Nevukhim“(„Eksinute teejuht“ – Rambam 12. sajandi raamat) toetudes kabalale. Ja ta ei teadnud või tegi näo, et ei tea, et kabala teadusele toetudes on võimalik selgitada nii meditsiini kui ka muid teadusi, ja mitte halvemini kui filosoofiat. Sest kõik teadused on sinna sisse võetud ja tema pitseriga pitseeritud. Ja tõesti,  ei ole kahtlustki, et „Moreh Nevukhim“ (st Rambam) ei pidanud silmas sellist selgitust, mille Shem Tov andis ja ta ei näinud, kuidas … „Sefer Yetsirah“ selgitab kabalat toetudes filosoofiale. Ja ma olen juba tõestanud, et see selgituste stiil on vaid ajaraiskamine, sest välistel teadustel ei ole tõendeid vaja, ja kabala teaduse puhul, enne kui selle sõnad saavad selgitatud, ei ole mõtet tuua tunnistajaid tema sõnade tõele vastavuse kohta. Nagu hageja, kes enne kui jõuab oma argumente selgitada, kutsub tunnistajad oma sõnade tõesust kinnitama (v.a. Looja tööle pühendatud raamatud, sest Looja töö teadus vajab tõesti oma tõega vastavuse ja edukuse kinnitamiseks tunnistajaid, ja on vaja kasutada tõe teaduse abi). Kuid kõik selle stiiliga kirjutatud tekstid ei ole sugugi asjata kirjutatud, sest pärast seda, kui me seda teadust ennast põhjalikult mõistame, saame me sellele toetudes laialdaselt analooge kasutada, sest kõik teadused on sinna sisse võetud, – samuti lähenemisviisid nende uurimiseks jne.

Kabala saavutamine

Tõe teaduse kolm osa on:

1. Selle teaduse allikad. Ja see ei vaja mingit inimlikku abi, sest on tervikuna Looja kingitus ja võõras ei saa selle valdkonda sekkuda.

2. Nende algupärade mõistmine, mille ta ülevaltpoolt sai, on sarnane inimesele, kelle ees avaneb terve maailm, kuid samal ajal on vaja suurt pühendumust, et seda maailma mõista. Kuigi ta näeb kõike oma silmadega, on olemas rumalad ja targad. Seda mõistmist nimetatakse tõe teaduseks, ja Adam HaRishon oli esimene, kes sai teadmiste süsteemi, mis oli piisav mõistmiseks ja eduks, ning ammendavaks kasutamiseks – kõigest sellest, mida ta nägi ja oma silmadega saavutas. Ja see teadmiste süsteem antakse edasi ainult suust suhu. Neil on samuti arengu järjekord, kus igaüks võib teisele lisada või, nagu meile ei öeldud, tagasi minna (samal ajal kui esimeses kategoorias saavad kõik võrdselt, ilma lisamise ja vähendamiseta, nagu inimene selle maailma tegelikkuse mõistmisel, mille nägemises on kõik võrdsed, samas kui selle mõistmises on mõned, kes arenevad järk-järgult põlvest põlve, ja mõned, kes lähevad tagasi). Ja selle edastamise korda nimetatakse mõnikord ilmse Nime edastamiseks, ja seda antakse edasi paljude tingimuste järgimisega – kuid ainult suuliselt, mitte kirjalikult.

3. Kirjalik osa, ja see on midagi täiesti uut. Sest lisaks sellele, et see laienemine soodustab teaduse arengut, sest tänu sellele pärandab igaüks järgnevale põlvkonnale oma täiendavaid arusaamu, on selles ka suurepärane omadus, mis seisneb selles, et kõik need, kes tegelevad [teadusega], kuigi nad seda veel ei mõista, puhastavad end tänu sellele ja lähenevad tänu kõrgemate valguste toimimisele Temale. Ja sellel osal on neli keelt, nagu öeldud eespool, ja kabalistlik keel ületab kõiki teisi, nagu öeldud eespool, vt sealt.

Teaduse edastamise kord

Kõige edukam tee neile, kes soovivad seda teadust õppida, on otsida tõelist kabalistist tarka ja kuuletuda talle kõiges, mida ta talle usaldab, kuni ta väärib teadmise mõistmist omaenda mõistmise läbi, st esimest astet. Ja siis väärib ta suulist edasiandmist, mis on teine aste. Ja siis - kirjaliku teaduse mõistmist, mis on kolmas aste. Sest siis pärib ta kergesti oma õpetajalt kogu teaduse ja selle tööriistad ning tal jääb täiendamiseks ja arenguks palju aega.

Kuid tegelikkuses on olemas ka teine tee, kus tänu tugevatele püüdlustele avanevad talle kõrgemad kujundid ja ta ise omandab kõik algupärad, mis on esimene aste. Kuid siis peab ta vaeva nägema ja palju töötama, kuni leiab tarkuse õpetaja, kellele ta saab alluda ja kuuletuda, ning saada tarkuse edasiandmise kaudu "panim el panim" ("näost näkku"), mis on teine aste, ja siis [saada] kolmas aste. Ja et ta ei toetunud algusest peale targale kabalistile, tulevad saavutused talle suurte jõupingutuste tulemusena ja võtavad kaua aega, ja tal jääb vähe aega, et selles [st teaduses] areneda. Ja mõnikord juhtub, et mõistus tuleb hiljem, nagu öeldud: "Nad surevad, ilma et taipaksidki."(Iiob 4:21), ja see on 99 protsenti, keda nimetatakse meie seas "sissetungijateks, aga mitte väljapääsejateks". Ja nad on sarnased selle maailma rumalate ja teadmatutega, kes näevad maailma oma silme ees, kuid ei saa sellest midagi aru, välja arvatud oma igapäevane leib.

Kuid ka esimesel teel ei saavuta kõik edu, sest enamik neist, pärast seda kui nad on saanud pühenduse, puhkavad loorberitel ega suuda alluda oma õpetaja distsipliinile nagu nõutakse, sest nad ei ole väärilised selle tarkuse edasiandmiseks. Ja sellisel juhul on tark kohustatud nende eest peamise osa teadusest varjama ja „surevad, ilma et taipaksid“, „sissepääsuga, kuid väljumiseta” – ja seda kõike seetõttu, et teaduse edasiandmisel on suured ja põhimõttelised tingimused, mis tulenevad kohustuslikest põhjustest. Ja seetõttu on väga vähe neid, kellel on õnnestunud oma õpetajate silmis sellisel määral armu leida, et nad on leidnud neid selle väärilised olema. Ja õnnelik on see, kes on pälvinud.