Artikkel

See on Juuda jaoks

(Kommentaarist paasapüha haggada [narratiiv] kohta)

"See on viletsuse leib, mida meie isad Egiptusemaal sõid." Mitzva [käsk] süüa matzat [Paasapüha hapnemata leib] anti Iisraeli poegadele juba enne nende tulevikus toimuvat Egiptusest lahkumist, mis pidi toimuma kiirustades. Sellest järeldub, et Mitzva matza söömisest anti neile, kui nad olid veel orjad, ja Mitzva eesmärk oli lunastusaja jaoks, sest siis lahkusid nad kiirustades.

Sellepärast meeldib meile ka täna meenutada matza söömist Egiptuses, sest me oleme nagu siis, kui välismaa orjpõlves olime. Samuti püüame selle Mitzvaga laiendada lunastust, mis meie päevil kohe juhtuma hakkab, Aamen, just nagu meie isad Egiptuses sõid.

"See aasta—siin... järgmisel aastal—vabad." Ülal on kirjutatud, et selle Mitzva eesmärgiga saame esile kutsuda kindla lunastuse, mis on meile määratud, nagu meie isade matza söömise Mitzva Egiptuses.

"Me olime orjad..." See on kirjutatud Masechet Pesachim (lk 116a), "Alustab laimuga ja lõpetab kiitusega." Laimamise osas olid Rav ja Shmuel eriarvamusel: Rav ütles et tuleb alustada "Alguses olid meie isad ebajumalate kummardajad," ja Shmuel ütles, et alustada tuleb "Me olime orjad." Praktika järgib Shmueli.

Me peame nende vaidlusest aru saama. Põhjus, miks "alustada laimuga ja lõpetada kiitusega," on nagu kirjutatud, "nagu on valguse eelis pimedusest." Me peame meeles pidama laimamise küsimust, sest selle kaudu omandame täpse teadmise Looja halastusest, mida Ta meile osutas.

On teada, et kogu meie algus on ainult laim, sest "puudumine eelneb kohalolule." Sellepärast "inimene sünnib nagu metseesli varss" (Ii 11:12) Ja lõpuks omandab ta inimese kuju. See kehtib Loomise iga elemendi kohta ja see oli nii ka Iisraeli rahva juurdumisel.

Selle põhjuseks on see, et Looja tõi loodu esile olemasolu puudumisest. Seega ei ole olemas ühtegi loodut, mis poleks varem puudunud. Siiski on see puudumine igal loomise elemendil erilise kujuga, sest kui jagame reaalsuse neljaks—elutu, taimne, loomne ja kõnelev—leiame, et elutu algus on paratamatult täielik puudumine.

Kuid taimse algeks ei ole täielik puudumine, vaid lihtsalt eelmisest astmest puuduv, mis olemasolevaga võrreldes tundub puudumisena. Ja külvamise ja lagunemise osas, mis on vajalikud igale seemnele, pärineb see elutust. Samuti on sama ka loomse ja kõneleva puudumisega: taimset vormi peetakse loomse suhtes puuduvaks ja loomset vormi peetakse kõneleva suhtes puuduvaks.

Seega õpetab tekst meile, et puudumine, mis eelneb inimese olemasolule, on looma kujule. Seetõttu on kirjutatud: "inimene sünnib nagu metseesli varss," (Ii11:12) sest on vajalik, et iga inimene alustaks loomana. Kirjasõna ütleb: " Issand, sa päästad inimesi ja loomi." (Ps 36:7) Sest loomale antakse kõik, mida ta vajab enda ülalpidamiseks ja eesmärgi täitmiseks, Ta varustab inimest kõige vajaminevaga tema olemuse ja eesmärgi täitmiseks.

Seetõttu peaksime mõistma, kus on inimese vormi eelis looma võrreldes, nende ettevalmistust vaadeledes. Tõepoolest, see eristumine on nende soovides, sest inimese soovid on kindlasti looma omadest erinevad. Ja selles ulatuses erineb ka see, kui Jumal päästab inimesesellest, kui Jumal päästab looma.

Seega, pärast kõiki küsimusi ja uurimisi, leiame, et ainus vajadus inimese soovides, mis ei eksisteeri üheski elavas liigis, on Jumalikule Dvekutile [ühinemisele] ärkamine. Ainult inimene on selleks valmis ning mitte ükski teine.

Sellest järeldub, et kogu inimese liigi kohalolu küsimus on tema sees tehtud ettevalmistustes Looja töö järele igatsemiseks, ning selles osas on ta loomast kõrgemal. Paljud on juba öelnud, et isegi osavus käsitöös ja poliitilises käitumises on paljudes loomaliikides, suure tarkusega, olemas.

Seega võime samuti mõista inimese olemasolu eelnevat puudumist kui soovi Jumala läheduse järele eitamist, kuna see on eleldi astme puudumine. Nüüd mõistame Mishnah sõnu, mis ütles: "Alustab laitusega ja lõpeb kiitusega." See tähendab, et peame meeles pidama ja uurima meie olemasolu eelnevat puudumist positiivses võtmes, kuna see on laitmine, mis eelneb kiitusele, ja sellest mõistame kiitust sügavamalt, nagu on kirjutatud: "Alustab laitusega ja lõpeb kiitusega."

See on ka meie nelja pagenduse tähendus, pagendus pagenduse järel, mis eelnevad neljale lunastusele, lunastus lunastuse järel, kuni neljanda lunastuseni, mis on täielik täiuslikkus, mida me loodame varsti (näha), meie päevil, Aamen. Pagendus viitab "puudumisele, mis eelneb kohalolekule", mis on lunastus. Ja et see puudumine on see, mis valmistab ette talle omistatud HaVaYaH, nagu külvamine, mis valmistab ette lõikamise, siis on kõik Ge'ula [lunastus] tähed olemas Gola [pagendus] sõnas, välja arvatud Aleph, sest see täht viitab maailma Aluph [Meistrile].

See õpetab meile, et puudumise vorm on vaid kohalolu eitamine. Ja me teame kohalolu—lunastuse—vormi salmist: „Ja ükski ei õpeta enam oma ligimest... sest nad kõik tunnevad mind, kõige väiksemast nende seast suurimani.“ Seega eelneva puudumise vorm, ehk pagenduse vorm, on vaid Looja tundmise puudumine. See on Alephi puudumine, mis on Golas puudu ja Ge'ulas olemas—see on Dvekut “Maailma Meistriga”. See on täpselt meie hingede lunastus, ei rohkem ega vähem, nagu oleme öelnud, et kõik Ge'ula tähed on olemas Golas, välja arvatud Aleph, kes on „Maailma Meister“.

Et sellest kaalukast küsimusest aru saada, et puudumine ise valmistab ette temale omistatava kohalolu, peame õppima selle materiaalse maailma käitumistest. Näeme, et vabaduse mõistet, mis on ülev mõiste, tajub vaid valitud vähemus ja isegi nemad vajavad selleks sobivat ettevalmist Enamik inimesi ei suuda seda sugugi tajuda. Vastupidi, orjuse mõiste osas on väiksed ja suured võrdsed ning isegi kõige tagasihoidlikum inimene ei taluks seda.

(Me nägime, et Poolas kaotasid nad oma kuningriigi ainult seepärast, et enamik neist ei mõistnud õigesti vabaduse väärtust ega hoidnud seda. Seetõttu langesid nad sajaks aastaks Vene valitsuse ikke alla. Selle aja jooksul kannatasid nad kõik alistumise koorma all ja väiksemast suuremani igatsesid nad meeleheitlikult vabadust. Kuigi nad ei olnud veel tõelise vabaduse maitset kogenud ja igaüks neist kujutas seda ette oma soovi järgi, siis vabaduse puudumisel, mis on orjastatus, oli see neile sügavalt südamesse sööbinud, et vabadust väärtustada ja armastada. Sel põhjusel, kui nad orjastamise koormast vabanesid, olid paljud neist hämmeldunud, teadmata, mida nad selle vabadusega said. Mõned neist isegi kahetsesid seda ja ütlesid, et nende valitsus koormab neid isegi suuremate maksudega kui võõras valitsus ning igatsesid tagasi. See juhtus seetõttu, et puudumise jõud ei mõjutanud neid piisavalt.)

Nüüd võime mõista vaidlust Ravi ja Shmueli vahel. Rav tõlgendab Mišnat kui alustavat hukkamõistuga, et selle kaudu saaks päästet täielikult hinnata. Seetõttu ütleb ta, et tuleb alustada Teerahi ajast, ja ei ütle seda, mida Shmuel, sest Egiptuses oli Tema armastus ja töö juba rahva seas mõnesse istutatud. Samuti ei ole Egiptuses orjastamise lisaraskus, rahva nimega “Aadam” elus, iseenesest puuduseks.

Ja Shmuel ei tõlgenda nagu Rav, sest rahva vabaduse kontseptsioon Looja tundmises on ülev mõiste, mida mõistavad vaid vähesed, ning see toimub läbi sobivate ettevalmistuste, kuid enamus rahvast ei ole selleni jõudnud.

See-eest mõistavad kõik alistamise raskust, nagu Even Ezra kirjutas Moosese raamatu osa Mishpatim alguses: “Miski ei ole inimese jaoks raskem kui see, kui ta on teise endasuguse mehe võimu all.”

Ta tõlgendab Mišnat nii, et puudumine valmistab ette kohalolu, loetakse seda Tema pääste osaks ja me peaksime ka selle eest tänulikud olema. Seetõttu ei peaks alustama sõnadega “Alguses olid meie isad ebajumalakummardajad,” sest seda aega ei käsitleta isegi mitte “puudumisena, mis eelneb kohalolule,” sest neis ei olnud üldse inimlikku kohalolekut, sest nad olid täielikult Tema armastusest eemaldunud.

Seetõttu alustame orjastamisest Egiptuses, kui Tema armastuse sädemed nende südames teatud määral põlesid, kuid kannatamatuse ja raske töö tõttu kustutati seda iga päevaga. Seda peetakse “puudumiseks, mis eelneb kohalolule,” mistõttu ta ütleb, et tuleb alustada sõnadega “me olime orjad.”