61. Ja tema ümber on tugev torm

Kuuldud 9. Nisanil, 18. aprillil, 1948.a.

Salmi kohta: "Ja Teda ümbritseb tugev torm 'nis'ara'" seletavad meie targad, et Looja on õigete suhtes väga täpne, kuni juuksekarvani, 'seara'. Ja [Baal HaSulam] küsis: "Miks nad väärivad suurt karistust, kui nad üldiselt on õiged?"

Asi on selles, et kõik piirid, millest räägitakse maailmade tegelikkuses, see kõik on vastuvõtjate suhtes. See tähendab, et tänu sellele, et madal seab endale mingi piiri ja vähendamise, jääbki ta alla. Et üleval nõustutakse kõigega, mida madalam teeb, selles ulatuses tõmmatakse ülim headus alla. Seetõttu toob madalam oma mõtete, kõne ja tegude kaudu kaasa selle, et ülim headus tõmmatakse ülevalt alla [just täpselt nii].

Sellest tuleneb, et kui madalama jaoks loetakse tühise mõtte, kõne ja teo eest, nagu oleks ta toime pannud suure teo - näiteks, hetkeline katkemine ühtsest liitumisest Loojaga loetakse talle, nagu oleks ta rikkunud kõige rangema Toora keeldu - siis ülal nõustutakse samuti madalama arvamusega. Ja seeda peetakse üleval nagu oleks ta tõepoolest rikkunud ranget keeldu. Vastavalt sellele selgub, et õiglane ütleb, et Looja on tema suhtes täpne kuni juuksekarva paksuseni. Ja knii nagu madal ütleb, nii nõustutakse temaga ka üleval.

Aga kui madal ei tunneta nõrka keeldu sama rangena kui ranget keeldu, siis üleval ei peeta tühiseid asju, mida ta rikub, suurteks keeldudeks. Tuleb välja, et sellise inimesega käitutakse nagu oleks ta - väike inimene. See tähendab, et tema käske peetakse väikesteks, aga samuti ka tema rikkumisi peetakse väikesteks. Sest nii üht kui teist kaalutakse sama kaaluga ja teda peetakse üldiselt väikeseks inimeseks.

Kuid see, kes peab tühiseid asju oluliseks ja ütleb, et Looja on nende suhtes nii täpne kui juuksekarva paksus, teda peetakse suureks inimeseks ning nii tema üleastumised kui ka tema Mitzvot on suured.

Inimene võib üleastumise pärast kannatada sellisel määral, et tunneb rõõmu Mitzva täitmisel. Selle kohta on allegooria: Mees tegi kuningriigi vastu hirmsa kuriteo ja mõisteti kahekümneks aastaks raske tööga vanglasse. Vangla asus väljaspool riiki, mingis maailma mahajäetud paigas. Otsus täideti kohe ja ta saadeti maailma äärealal asuvasse mahajäetud paika.

Seal leidis ta teisi inimesi, kes olid kuningriigi poolt sinna määratud nagu temagi, kuid ta jäi haigeks amneesiaga ja unustas, et tal oli naine ja lapsed, sõbrad ja tuttavad. Ta arvas, et kogu maailm ei ole midagi enamat kui mahajäetud paik koos sealsete inimestega, et ta sündis seal ja ta ei teadnud millestki muust. Seega on tema tõde vastavuses tema praeguse tundega ning tal puudub arvestus võrdluses tegeliku reaalsusega, ta arvestab ainult oma teadmisi ja tundeid.

Seal õpetati talle reegleid ja eeskirju, et ta ei rikuks neid taas ning hoiaks end sealt kirjas oleva üleastumise eest ning oskaks oma tegusid parandada, et saaks sealt välja tuua. Kuninga raamatutest õppis ta, et see, kes näiteks seda reeglit rikub, saadetakse karistuste maale, mis asub igast asustusest kaugel. Teda mõjutab see karm karistus ja ta nuriseb, miks antakse nii karme karistusi.

Ometi ei mõtle ta kunagi, et ta on ise üks neist, kes rikkus riigi reegleid, et talle on mõistetud karm karistus ja et otsus on täide viidud. Ja et ta jäi amneesiasse, ei tunne ta kunagi oma tegelikku seisundit.

See ongi tähendus väljendile “ja tema ümber möllab tugev torm”: Inimene peab vaatlema iga oma sammu, et ta ise on juba kuninga käsku rikkunud ja maailmast välja heidetud. Nüüd, paljude heade tegude kaudu, hakkab tema mälu taas tööle ning ta hakkab tunnetama, kui kaugele on ta sattunud maailma asustatud paigast.

Ta hakkab parandama meelt, kuni ta sealt välja viiakse ja tagasi asustatud paika tuuakse, ning see tunne tekib just tema enda töö kaudu. Ta hakkab tunnetama, kui kaugele on ta kasvanud oma algsest lähtepunktist ja juurest, kuni ta saab vääriliseks, et luua Dvekut Loojaga.