62. Laskub ja õhutab, tõuseb ja kaebab

 
Kuulsin Adar Alef 19-l, 29. veebruaril 1948

„Laskub ja õhutab, tõuseb ja kaebab.“ Inimene peab end alati uurima, kas tema Toora ja töö ei lasku kuristikku. See on sellepärast, et inimese suurust mõõdetakse tema Loojaga Dvekuti määraga, see tähendab tema enese tühistamise määraga Looja ees.

Teisisõnu, enesearmastus ei vääri tähelepanu ja inimene soovib end täielikult tühistada. Sest see, kes töötab saamise nimel, tema töö mõõdupuuks on tema enese suurus. Sel ajal muutub ta olendiks, objektiks ja eraldi võimuks. Selles seisundis on tal raske end Looja ees tühistada.

Kui aga inimene töötab andmise eesmärgil, ning kui ta oma töö lõpule viib, see tähendab kui ta on parandanud kõik oma enda jaoks vastuvõtmise anumad, mis tal hinge juurest on saadud, siis tal ei ole enam selles maailmas midagi teha. Sellest järeldub, et inimene peaks mõtlema ja keskenduma ainult sellele punktile.

Märguanne sellest, kas inimene käib tõe teel, on, kui ta on „laskumise ja õhutamise“ seisundis, st kogu tema töö on allamineku seisundis. Sellises seisundis on ta Sitra Achra võimu all ja siis ta tõuseb ja kaebab, st tunneb, et on tõusu seisundis ning kaebab teiste üle. Kuid see, kes töötab puhtuses, ei saa kunagi kaevata teiste üle, vaid kaebab alati enda üle ja näeb teisi paremas seisundis, kui ta tunneb ennast olevat.