924. Ja Jumal rääkis Moosesega

VaEra, jaanuar 1955

"Ja Jumal rääkis Moosesega ning ütles temale: „Mina olen Issand." (2. Ms 6:2)

Me peaksime mõistma, mida see väide meile tähendab. Tundub, et see viitab Moosese küsimusele, mis esitati Shemoti lõigus [2. Ms 5:23], kus on kirjutatud: "Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!”

Moosese küsimus oli, et kui ta ütles neile, et nad peavad töötama Lishma [Tema nimel], arvasid kõik, et nende töö muutub intensiivsemaks ja hakkab olema suurema jõuga, kuid tõde oli vastupidine—nad nõrgenesid töös.

Selle tulemusena hüüdsid nad Moosese poole: "Mis head sa meile tegid, kui lubasid, et me vabaneme Egiptuse orjusest, mis tähendab, et meie mõistus oli orjuses, ja et selle tee kaudu, mida sina meile annad, töötades Lishma, vabastatakse meid keha orjusest, mida kutsutakse 'vaaraoks'? Tõtt-öelda pole meil üldse motivatsiooni! Seega, meie arusaam on, et me ei suuda vastu võtta sinu ülevat eesmärki."

Sellele tuli vastus: "Ja Jumal rääkis Moosesega." Jumal on loodus. Looduse seisukohalt on teil õigus, et teil ei ole oma töö jätkamiseks kütust. "ning ütles temale: 'Mina olen Issand.'" Looja on halastuse omadus ja Tema halastuse läbi saab jõudu ja kütust ammutada loomusest ja teadmisest kõrgemal  ning selle üle ei saa enam vaielda, sest kõik argumendid, mida inimene saab esitada, on võimalikud vaid seal, kus mõistus seda kinnitab. Kuid mõistusest kõrgemal võib kõike juhtuda, me peame ainult usku suurendama, et Looja suudab loodusest kõrgemal aidata.

Tegelikult on võimatu midagi loodusest kõrgemal saada enne, kui inimene otsustab, et seda ei saa looduse sees juhtuda. Ainult pärast seda, kui ollakse looduse suhtes meelt heitnud, saab ta ülalt abi paluda, et teda loodusest kõrgemal aidataks.