220. Kasu väikestest ja materiaalsetest asjadest

Meile on antud mõte väikestes ja materiaalsetes asjades, et kui suuremaks kasvame, õpime, kuidas vaimseid ja tähtsaid asju hoida.

Me näeme, kuidas väike laps mängib mänguasjadega, mille vanemad talle ostsid. Niikaua, kui need teda huvitavad, mängib ta nendega. Seejärel viskab laps need ära või lõhub meelega. Kui isa karjub tema peale: „Kas ma kulutasin palju raha nendele mänguasjadele, et sa lõhuksid või need minema viskaksid, või kaotaksid tahtlikult või tahtmatult.” Ja laps ei saa isegi aru, millest isa räägib.

Ja kui ta natuke suuremaks kasvab, hakkab ta mõistma, aga igal juhul ei suuda veel ennast tagasi hoida, et mitte hävitada asju, mille järele tal vajadust ei ole, aga ta peab need hävitama, sest on juba väiksena harjunud neid lõhkuma, sest iga asi, mille järele vajadust ei ole, peab rikutud saama.

Hiljem, kui ta veel suuremaks kasvab, suudab ta oma kodus asju hoida isegi siis, kui ta praegu neist kasu ei leia. Kuni ta jõuab arusaamisele, et isegi kui puudub huvi nende asjade vastu, ei tasu siiski neid rikkuda, vaid kasutada neid asju väikeste laste jaoks. See tähendab, neid asju kasutatakse inimeste jaoks, kes on teadmistes temast väiksemad.

Kui neid harjutusi ei oleks, siis käituks ka täiskasvanud inimene samamoodi. Näiteks siis, kui inimene ei leia vajadust riiete järele, mis tal on, siis rebiks ta oma mantli puruks. Kuid kogemusest teab ta juba, et seda mantlit saab kasutada keegi, kes on temast lihtsamas olukorras, st (materiaalse) rikkuse poolest, seega müüb ta selle vaesele või kingib vaesele, kuid ei riku seda.

Sellest järeldame, et inimene, et ta suudaks hoida vaimset ja sisemist, mis on Toorasse riietatud , peab läbi tegema harjutused, nagu eelpool öeldud, materiaalsel tasandil, ja kui need lõppevad, siis võidakse talle anda ka vaimne.

Sellele viitab, „inimene ei tee pattu, kui teda ei valdaks rumaluse vaim“ ja targad ütlevad: „Kui rumal ta on, kaotab selle, mis talle antakse“.