Mis on päev ja öö töös?
Artikkel nr 34, 1988
On kirjutatud: „Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks.” Me peaksime mõistma, mida see tahab meile töös õpetada, et Ta nimetas valguse „päevaks” ja pimeduse „ööks”. Mida see teadmine meile annab? Näib, et valgusele ja pimedusele nimede andmine oli mingisuguse paranduse jaoks. Seega, millest me selle kaudu paremini aru saame, et Ta need nii nimetas, mida see meie tööle Looja külge klammerdumise (Dvekuti) saavutamisele lisab?
Edasi ütleb salm: „Siis sai õhtu ja sai hommik - esimene päev.” Ka sellest peaksime aru saama. Kui Ta ütles, et pimedust nimetatakse „ööks” ja valgust nimetatakse „päevaks”, kuidas said need kaks olla üks? Öö ei ole ju päev, seega kuidas saavad need mõlemad olla koos üks päev? Ehk mis teeb neist ühe päeva, justkui ei oleks päeva ja öö vahel mingit vahet?
Mis puudutab „päeva” ja „ööd”, siis näeme, et salm ütleb (Psalmid 19): „Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust.” Selle kohta on kirjutatud (Haggadas [Paasapüha jutustuses], luuletuses „Siis, palju imesid”): „Läheneb päev, mis ei ole ei päev ega öö. Ülev, tee teatavaks, sest sinu on päev; sinu on ka öö. Sa särad kui päev, öö pimedus.” Seega peaksime mõistma, mis on päev ja öö ning mis on valgus ja pimedus.
Kõige selle mõistmiseks peame naasma teema juurde, millest oleme korduvalt rääkinud — et me peaksime alati meenutama, mis on loomise eesmärk ja mis on loomise parandus, et teada, mida meilt nõutakse, ehk millise seisundini me peame jõudma, et öelda, et oleme sihtkohta jõudnud.
On teada, et loomise eesmärk on teha head oma loodutele, nagu meie targad ütlesid — Looja ütles loomise eesmärgist, et see on nagu kuningas, kellel on torn täis küllust, kuid ei ole külalisi. Seepärast lõi Ta inimese, et talle naudingut ja rõõmu pakkuda.
Seega, mida tähendab, et inimene on saavutanud täielikkuse? Just siis, kui inimene on jõudnud seisundisse, kus ta saab Loojalt naudingut ja rõõmu. Seda peetakse täielikkuse saavutamiseks. Kui ta ei ole jõudnud lõpmatu naudingu ja rõõmuni, siis peetakse, et ta ei ole täielikkust saavutanud. See on loomise eesmärk.
Vastupidi on loodu paranduseks see, et sest on loodu loomus, et oks soovib juurega sarnaneda, ja et Looja on andja ja loodu on saaja, siis siin puudub vormi sarnasus. Sel põhjusel näeme ka kehalises maailmas reeglit, et kui inimene saab midagi teiselt, siis tal on häbi. Nagu meie targad ütlesid selle salmi kohta: „Kivi (kivist süda) on inimeste poegadele alaväärne”, mis tähendab, et kui inimene vajab teisi inimesi, muutub tema nägu kiviks.
Seetõttu tehti ülemistes maailmades Tzimtzumi [piirangu] parandamine, et ülemine valgus ei jõua Kelimini [anumad], kes võtavad vastu enda jaoks. Pigem paistab valgus ainult nendesse Kelimidesse, millel on Masachi [ekraan] parandus, mis tõstab Ohr Hozeri [peegeldunud valgus], mis tähendab, et ta võtab vastu ülalt, sest ülemisel on hea meel, kui ta annab alumisele.
Teisisõnu, see, et tal on suur igatsus saada naudingut ja rõõmu, ei tähenda veel, et ta tingimata naudingut ja rõõmu saab, sest nauding tuleb vormi sarnasusest ülemisega, mida nimetatakse Dvekutiks. Ta püüab igal võimalikul viisil, oma vormi erinevuse tõttu, mitte eralduda ning seetõttu ei võta ta vastu, kuigi igatseb naudingut ja rõõmu saada. Kuid samal ajal saab ta suuremat naudingut Dvekutist Loojaga. Seetõttu ta ei võta ta vastu.
Sel hetkel vaatab inimene kahte asja: 1) Ta ei taha Loojast eralduda. Teisisõnu, isegi kui ta arvab, et ta ei ole veel Dvekuti, ei taha ta vähemalt rohkem eralduda kui juba on, sest iga isekas saamine eemaldab inimest Loojast. Sellepärast ei taha ta enda jaoks saada. 2) Selle kaudu, et ta hoidub vastuvõtmisest, põhjustab see Loojale külgehaakumist. Kuigi ta ei tunne veel neid eristusi, ütleb ta, et usub tarkade autoriteeti, kes ütlesid, et see on nii. Seetõttu usaldab ta neid ja on egoistliku saamise suhtes valvas.
Selle tõttu püüab inimene teha asju, mis annavad talle selle jõu – tahtmise teha asju, mis toovad talle võime teha iga tegu andmise kavatsusega. Sel hetkel on ta sobilik naudingut ja rõõmu vastu võtma, sest nüüd on kõik tema tegevused Looja nimel.
Sellest lähtuvalt võime mõista, mis on valgus ja mis on pimedus. Valgus on see, kui inimesel on selgus, et ta võib käia Looja teed. „Looja tee“ tähendab, et ta tahab käia samal viisil nagu Looja, kelle tee on anda. Kui tal on valgus ja elu, tegutsedes andmise nimel, ja ta ei hooli omakasust, nimetatakse seda „valguseks“.
Seda nimetatakse „tõusu perioodiks”, mis tähendab, et inimene on tõusnud astmetel kõrgemale. See tähendab, et kui varem teenis ta madalat, tühist inimest, siis nüüd teenib ta Loojat. Seda nimetatakse „tõusuks astmel”, sest ta teenib kuningat, kuid varem teenis tavalist inimest.
On selge, et valguse vastand on pimedus. See tähendab, et inimene ei leia andmise töös maitseid, sest ta on taas vaid enda kasu pärast muretsema hakanud. Ta ei leia andmise töös maitseid ega soove. Pigem lepib ta vaid keha tungide rahuldamisega. Seda nimetatakse „languseks”, sest ta tahab teenida keha, mitte Loojat. Seda nimetatakse „pimeduseks”.
Me peaksime teadma, et “päev” viitab tervikule, mis koosneb valgusest ja päevast ning pimedusest ja ööst, nagu on kirjutatud: “Siis sai õhtu ja sai hommik - esimene päev.” Me peaksime mõistma, kuidas saab öelda, et õhtu ja hommik on üks asi. See tähendab, et me ei ütle, et õhtu ja hommik on mõlemad “üks öö,” vaid pigem kutsutakse neid kahte “üheks päevaks.” Mida see meile töö seisukohalt tähendab, et just mõlemat kutsutakse “üheks päevaks,” nagu ei oleks päev ilma pimeduseta terviklik.
Vastus on see, et kui inimene ütleb: “Ja Jumal nimetas valguse päevaks ning pimeduse ta nimetas ööks,” tähendab see, et inimene usub, et Jumal andis talle nii valguse kui ka pimeduse. Kuid miks Ta talle pimeduse andis? On võimalik uskuda, et Ta andis talle valguse, see tähendab, et inimene ütleb, et Looja tahab teda lähemale tuua, nagu meie targad on öelnud: “Kes on ennast puhastama tulnud, teda aidatakse.” Seega võib inimene tõusude ajal uskuda, et need tulevad Loojalt. Aga miks on langused?
Kui inimene usub ka pimeduse kohta, nagu on kirjutatud: “Ja Jumal nimetas … ning pimeduse ta nimetas ööks,” see tähendab, et pimedus on samuti “öö,” mis on osa päevast, ehk siis ei saa olla päeva ilma ööta, siis pimedus, mida nimetatakse “ööks,” õpetab meile, et nii nagu ei saa olla päeva ilma ööta, ei saa olla valgust ilma pimeduseta. Pimedus on Kli [anum] ja valgus on Kli täide vastavalt reeglile: “ ei ole valgust ilma Klita.”
Teisisõnu, Tema päästet ei ole võimalik hinnata ilma selles seisundis kannatusi ja valu tundmata, kus inimene on. Inimeste vahel, nii palju kui inimene tunneb, et tema sõber aitas teda hädas, samavõrd tunneb ta rõõmu abi üle, mida ta sõbralt sai. See tähendab, et on vahe, kas aidata sõpra tarvikutega, milleta saab elada, või aidata sõpra, teda surmast päästmisega.
Et ülalt tulevat abi peetakse Kedusha [pühaduse] valguseks, nagu Zohar ütleb: “Kes on ennast puhastama tulnud, teda aidatakse.”, ja Zohar küsib: Millega teda aidatakse? „Püha hingega.“ Kui inimene aga ei hinda hinge, mille ta on ülalt saanud, sest arvab, et see ei ole nii tähtis, siis paneb allaminekute seisunditest tulenev kannatus teda ülalt tulevat abi väärtustama. Vastasel juhul kaotab ta selle ja kõik läheb Klipoti [kestad] kätte. Järelikult pimedus aitab teda, see tähendab, et see annab talle võimaluse mõista, kui oluline on Kedusha, et ta seda teadlikkuse puudumise tõttu ei kaotaks.
Meie targad ütlevad selle kohta: „Kes on narr? See, kes kaotab, mis talle antakse,“ sest ta ei tea ega mõista lähedalolu tähtsust, kui Looja toob inimese lähedale. Seda pimedust nimetatakse Kliks, st kohaks, kus küllus saab olla. Nagu on kirjutatud: „Kes astub üles Issanda mäele ja kes tõuseb?“ See tähendab, et isegi kui inimene tõuseb, aga ei oska säilitada lähedaloleku olulisuse väärtust, võtab Sitra Achra [teise poole] selle enda võimusesse. Seetõttu peab valgus lahkuma. Seepärast ei ole ülestõusmist, vaid igaüks peab laskuma vastavalt oma tasemele.
Siiski on selle kohta mitmeid parandusi: 1) Klipot ei tohi saada seda, mis tal on. Seetõttu ei ole neil inimeselt midagi saada, sest ta ei ole enam Kedushas, mida Sitra Achra võiks temalt vastu võtta. 2) Kui inimene on laskunud ning hakkab toibuma ja nägema, millisesse seisundisse ta on sattunud, st pärast nii suure töö tegemist, et olla väärt mõningast Kedushat, avastab ta äkki, et on jäänud alasti ja vaeseks. See tähendab, et ta on madaluse seisundis, mis sobib inimesele, kes ei ole pingutanud ega töötanud, et teda saaks nimetada „Sind kutsutakse inimeseks.“ Pigem on ta palju hullem kui tavaline inimene, see tähendab, et tema enda jaoks saamise soov on arenenud tasemeni, mida ta ei oleks kunagi osanud ette kujutada, ning valu ja kurbus, mida ta selle üle tunneb, annavad talle vajaduse hinnata ja väärtustada aega, kui teda ülalt veidi lähemale tuuakse. Nüüd ta teab, kuidas olla ettevaatlik ja austada seda seisundit ning hoiab end kõigest, et mitte seda seisundit segada. Sel ajal ta teab, et peaks kartma, et võõras ei sekkuks.
Seega järeldub, et need langused on asjad, mida nimetatakse “parandusteks,” mis võimaldavad pikaealisust, kui nende eest tasutake mõningase Loojapoolse lähenemisega. Selle põhjal võime tõlgendada salmi: “Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse nimetas Ta ööks.” See tähendab, et kui inimene ütleb, et nii valgus kui ka pimedus tulevad Jumalalt, siis see ongi “Ja Jumal nimetas.” Sel ajal moodustavad nii valgus kui ka pimedus ühe päeva. See tähendab, nagu ei saa olla täielikku päeva ilma õhtu ja hommikuta, nii teenivad valgus ja pimedus ühte eesmärki—mõlemaid koos nimetatakse “päevaks.”
Selle põhjal võime tõlgendada sõnu: “Õnnistatud olgu meie Jumal, kes on meid loonud Endale auks.” Tuleb mõista, kuidas saame öelda, “Õnnistatud olgu meie Jumal, kes on meid loonud Endale auks,” kui me oleme sukeldunud enesearmastusse ja meie keha on palju rahulolevam, kui saame öelda “Suur tänu” selle eest, et oled meid loonud meie enda auks. Seega on selge, et me ei räägi tõtt, kui õnnistame Teda selle eest, et Ta lõi meid Enda auks. See on täielik vale.
Ülaltoodu põhjal, kui me usume, et “Kes on puhastuma tunud, teda aidatakse,” siis sellest järeldub, et Looja annab inimesele selle jõu, et ta võiks tunda selle asja olulisust, et kui inimene tunneb, et ta teenib Kuningat, on see tema jaoks hindamatu varandus, ja tal ei ole sõnu, millega selle olulisust väljendada. Selle asemel ütleb ta rahulolu ja erutuse tõttu, mida ta tunneb: “Õnnistatud olgu meie Jumal,” et Ta laseb meil tunda olulisust, kui me teenime Kuningat, ja et Ta vabastab meid enesearmastusest, millesse me olime sukeldunud. Meile ei tulnud kunagi mõttessegi, et me võiksime sellest kunagi väljuda. Ja äkki näeme, et Tema on andnud meile selle tunde, et leiame Kuninga teenimise võimaluses maitset.
Sel ajal ütleme: „Õnnistatud on meie Jumal, kes on meid loonud Endale auks.” Me õnnistame Teda selle kingituse eest, mille Ta on meile andnud, mis on maailma kõige tähtsam asi, ja mida me ei oleks suutnud ise saavutada. Pigem on see Jumala kingitus. Sellepärast õnnistamegi Teda selle eest. See on nende sõnade tähendus: „Õnnistatud on meie Jumal, kes on meid loonud Endale auks.”
Siiski, enne kui inimest on tasustatud tundega meie Tema poolt loomisest Tema enda auks, kuidas ta saab seda öelda? Me peaksime ütlema, et see on nagu kõik need õnnistused ja tänud, mida me ütleme tuleviku nimel. See on nii, nagu meie targad on öelnud salmi kohta: „Siis Mooses laulab.” Zohar küsib: „Seal ei öeldud mitte ‘laulab’ olevikus, vaid ‘laulab’ tulevikus.” Vastus on, et õiged laulavad tuleviku nimel. See tähendab, et nad usuvad, et neid tasustatakse täiuslikkusega. Sellepärast, isegi enne kui nad on saanud täiuslikkuse osaliseks, siis nad juba laulavad.” Selle põhjal ütlemegi: „Õnnistatud oled Sina, meie Jumal, kes on meid loonud Endale auks.” Sulam [Sulam (Redeli) kommentaar Zoharile] tõlgendab salmi: „Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust.” Need on tema sõnad: „Enne paranduse lõppu, st enne kui me oleme kõlblikud vastu võtma ainult selle nimel, et oma Loojale rahulolu pakkuda ja mitte iseendale, nimetatakse Malchutit ‘hea ja kurja tundmise puuks’. See on nii seetõttu, et Malchut on maailma juhtimine inimeste tegude kohaselt. Ja et me ei ole kõlblikud vastu võtma kogu rõõmu ja naudingut … peame aktsepteerima hea ja kurja juhtimist Malchutist. See juhtimine vormib meid nii, et me parandame lõpuks oma vastuvõtvad anumad, et anda, ning saame tasustatud rõõmu ja naudinguga, mille Ta on meie kasuks kavandanud.
…
„Sageli põhjustab hea ja kurja juhtimine meil tõuse ja langusi… Sellepärast arvestatakse iga tõusu erilise päevana, ning samamoodi iga langust erilise ööna.
„On kirjutatud: ‘Päev peab päevale kõnet.’ …Paranduse lõpus saavad nad tasu armastusest tuleva meeleparanduse eest... Sel ajal näeme ilmselgelt, et kõik need karistused languste aegadel, mis meid alguses kahtlema panid, puhastasid meid ja olid kogu õnne ja headuse otsesed põhjused. Kui neid kohutavaid karistusi ei oleks olnud, ei oleks me kunagi sellise rõõmu ja naudinguni jõudnud. Siis pööratakse need patud tõelisteks teeneteks.”
Sõnad "Päev peab päevale kõnet" tähendavad, et kõik need ööd, mis on allaminekud, kannatused ja karistused, mis katkestasid Dvekuti Loojaga, kuni neist sai palju päevi, üks teise järel, nüüd, kui ööd ja vahepealne pimedus on samuti muutunud teeneteks ja headeks tegudeks, särab öö nagu päev ja pimedus nagu valgus; nende vahel ei ole enam katkestusi.
Nüüd saame aru, mida küsisime salmi tähenduse kohta: "Ja Jumal nimetas öö 'päevaks' ja pimeduse nimetas Ta 'ööks'." Tähendus on, nagu Baal HaSulam ütleb, et nagu näeme, on "üks päev" tegelikult päeva ja öö ühendus. Samamoodi on võimatu, et oleks valgus ilma pimeduseta. See tähendab, et Looja on andnud meile pimeduse, et selle kaudu ilmuks valgus. Seda nimetatakse "ja Jumal nimetas." See tähendab, et Looja on seadnud meie jaoks töö järjekorra selliseks. Kuigi peame uskuma, et see oleks võinud olla ka teisiti, sest Tema on kõikvõimas, siis miks Ta seadis meie jaoks just sellise järjekorra? Selle kohta peame ütlema, et meil ei ole Loojast mingit arusaamist, et Tema mõttest aru saada. Pigem on kõik, mida õpime, vaid viisil "Sinu tegude kaudu tunneme Sind." Teisisõnu, vaadates Looja tegusid pärast seda, kui Ta need on loonud, hakkame rääkima. Kuid öelda, et Ta oleks võinud teha asju teisiti, selle kohta ütlesid meie targad: "Ei tohi küsida, mis on üleval ja mis on all."
Seega saame tõlgendada, mida on kirjutatud Haggadas: "Läheneb päev, mis ei ole ei päev ega öö." See viitab paranduse lõpule, kui tuleb päev, mis ei koosne päevast ja ööst, vaid on iseenesest päev. See sünnib läbi "Ülev, tee teatavaks, sest Sinu on päev; Sinu on ka öö." See on nii, sest paranduse lõpus saab kõigile teatavaks, et "Sinu on päev; Sinu on ka öö." See tähendab, et Tema soov on loodutele head teha ja hea tähendab päev, siis kuidas saab öelda, et Looja annab pimeduse? See on Tema eesmärgi vastu! Kuid ka pimedus, ehk öö, on arvatud "päeva" hulka, isegi kui inimene tunneb katkestusi Dvekutis Loojaga, mida nimetatakse "pimeduseks" ja "ööks".
Kuid paranduse lõpus, kui on teada, et Tema on andnud ka pimeduse, on see kindlasti samuti valgus. Selle tõestuseks on see, et siis muutuvad patud teeneks. Nii et sel ajal me teame, et “Sinule kuulub päev; Sinule kuulub ka öö,” sest mõlemad kuuluvad Sulle, see tähendab, et mõlemad oled Sina, see tähendab, et Looja on andnud mõlemad kui “päeva”.
Vastupidi, enne töö lõppu on võimatu omistada Loojaga Dvekuti katkestusi Loojale, et Tema on need talle saatnud, sest see on vastuolus loomise eesmärgiga. See ongi sõnade tähendus: “Öise pimeduse valgus paistab kui päevavalgus.” See tähendab, et kui patud on talle nüüd muutunud teeneks, muutub kõik päevaks.
Nüüd saame aru, mis on töös päev ja öö. Inimene peab teadma, et ta peab tundma, mis on pimedus, muidu ei suuda ta nautida valgust, sest ükskõik, millist maitset inimene tahab tunda, kas seda tasub kasutada, peab ta õppima ühte teise kaudu, nagu on kirjutatud: “nagu valguse eelis pimeduse ees.” Samuti ei saa inimene puhkusest rõõmu tunda, kui ta ei tea, mis on väsimus.
Seetõttu peab inimene läbima tõusude ja languste protsessi. Siiski ei tohi ta languste pärast masendusse langeda. Selle asemel peaks ta pingutama, et mitte tööst põgeneda. Seetõttu, kuigi töö käigus peab ta teadma, et need on kaks asja, näeb ta töö lõpus, et valgus ja pimedus on kui kaks jalga, mis viivad inimese eesmärgini.